Ann Must


Ann Must September 2015

Sisu:

  • Blogi


  • If there was love (poem)  
    Udune öö (luuletus)
    Säde (jutt)











    27. oktoober, 2016:




    Süüria







    20. juuni, 2016:

    Positiivne Lisa Ise III, Eetika lõpu juurde

    Klammerdumine oma mina, oma hinge, oma teadvuse külge on halb harjumus nagu näiteks suitsetamine. Paadunud suitsetaja ei suuda ette kujutada, et saab olla ka suitsetamata, aga saab küll, ja kuidas veel, ainult üleminek on raske. Üleminekud ongi need põhilised rasked asjad. Pärast pole häda midagi. Nagu ütleb sõber Twain: "Ära karda surma. Enne sündimist olin ma surnud miljardeid ja miljardeid aastaid ega pidanud seeläbi kannatama vähimatki ebamugavust."

    Sisseelamise mõttes võiks juba praegu vaadata lindu, looma, taime kui tulevast ilma-endata ennast. Kui objektiivset aega pole tõesti olemas, siis me olemegi need juba. See grammatiline isik on muidugi vale, sest pole mingit esimest, teist ja kolmandat isikut, pole ainsust ja mitmust, pole ajavorme. Kus on grammatiline kategooria, mis koondaks kõik isikud ja ajad, kus on Puhas Absoluutverb? Aga kuni sellist ei tea, tuleb vist ainsuse esimese turjal vanamoodi edasi lasta: mina lendan, mina möirgan, mina kahistan lehtedega... teades, et grammatika on siin kokkuleppeline — aga semantika see-eest päris.

    'Positiivne' tähendab tõeliselt antud, tegelik. Minu eetilise uurimuse raames või õieti raami peal tähendab see seda, mis jääb, kui inimese kui liigi tühi edevus kõrvale jätta. Olen püüdnud olla enda ees nii aus kui oskan. Ja see on saak: universum grammatika hinnaga. Pole paha tehing, mis?












    20. mai, 2016:

    Positiivne Lisa Ise II, Eetika lõpu juurde

    Humanitaariast seestunud inimene võrdleb surma tihtipeale unega. Kuid sel pole unega mingit pistmist. 'Surmauni' on puhas filoloogilisfolkloorne sõnakõlks. Isegi sügavast, unenägudeta unest (unenäod olevat küll alati, ainult et vahel neid ei mäletata) ärgates on mingi aeg tunne, et sa olid justkui ära, et sa tuled tagasi. Ärkad ja hetkeks on segadus, et kus ma olen, mis toimub. Pead nagu kohanema, õigele re˛iimile lülituma. Kui tuled tagasi, siis järelikult olid "kuskil", kust sai tagasi tulla. Kuskil 'mitteteadvusliku meele' (unconscious mind) (piiri)aladel võibolla.

    Ei, pigem on surm nagu üldnarkoos. Kes on selles olnud, see teab, et sellest ärgates ei tule sa "kuskilt", et see on täpselt nii, nagu oleksid vaid hetkeks silmad sulgenud ja avad need nüüd jälle; kohanemismoment puudub. Nagu seda filmides võib näha: patsiendil palutakse numbreid lugeda, et näha, millal teadvus kaob, ja kui ta peale operatsiooni tunde hiljem ärkab, loeb ta numbreid pooleli jäänud kohast edasi, sest tema jaoks vahepealset aega ei olnud olemas — ta ei olnud "kuskil mujal", teda lihtsalt ei olnud. See aeg on meile hoomatavates mõtetes täiesti sisustamata, see puudub (füüsikute väide 'aega ei ole olemas' saab taibatava sisu). Üldnarkoosis olekust pole võimalik palju surnum olla.









    25. aprill, 2016:

    Positiivne Lisa Ise I, Eetika lõpu juurde

    Universum sülitab meie teadvusele ehk minale ehk hingele (sama palju kui mistahes juhuslikule ajutisele kooslusele – kes tahab, võib ju edasi spekuleerida, et miski pole juhuslik ega ajutine ega subjektiivne – minule idealism ei istu just selsamal põhjusel, millest eespool juttu: et see kõik on vaid folkloor, sõnaseade, filoloogiline ikebana – tuleb järgmine ja teeb ilusama ikebana, ja kõik ahhetavad ja plaksutavad käsi, ja siis tuleb järgmine ja teeb hoopis teistmoodi ja jälle plaksutatakse, ja siis järgmine, ja järgmine ja nii igavesti, aamen). Kuid otse loomulikult ei sülita ta meile endile, sest, vennad ja õed, mul on teile rõõmusõnum: meie oleme osa universumist, halleluuja! Oleme alati olnud (kui mitu miljardit aastat see oligi?), teistes mikropaigutustes, ja oleme jälle uutes ja uutes bioloogilistes ja füüsikalistes kehades ja väljades ja teab milles. Uuestisünnid toimuvad, kuid, tänu taevale, mitte meie ajutistele folkloorist seestunud teadvustele. Sest see oleks õudseim luupainaja, mida võimalik ette kujutada.

    Ei, me laguneme kenasti ära (mina eelistaksin põletamist ja tuha laialipildumist (kuhugi looduskaitsealale paluks), kui selleni jõutakse, kuid pikas perspektiivis pole muidugi vahet, vahe on vaid sellelesamale praegusele (esteedist) teadvusele) ja moodustume ümber. Elu on tervik, seda pole võimalik eitada: kõik me, elusolendid, sööme üksteist. Siin sees olles võib tunduda, et toiduahelad moodustavad mingeid tõuse ja langusi, kuid selle ainus põhjus on, et me, olgu mis tahes, näeme end alati kõige parema, targema ja õigemana. Kui eemalduda mõtteliselt, siis on selge, et toiduahelal ei ole mingit tippu ega põhja: parasiidid, viirused, vähk, vaglad ja mõni hulkuv koerakari lisaks söövad meid sama jõuliselt ja hea isuga, kui meie teisi, ja võib olla kindel, et mingis omas tajusüsteemis peab iga viimnegi neist koertest, vakladest ja viirustest end õigeks ja heaks ja ülimuslikuks. Gradatsioonid on abstraktse mõtlemise moodustis, st reaalsuses neid ei eksisteeri. Orgaanika lihtsalt toitub iseendast – madu sööb oma saba – algosakesed on ikka needsamad, muutub vaid vormistus.


    Siia juurde võib kuulata ja vaadata näiteks seda Sia lugu, ja mitte ainult siia juurde.

    Loodus kui ülim alkeemik

              








    15. märts, 2016:

    Positiivse Lisa Negatiivne Sissejuhatus 6. Eetika lõpu juurde

    Kuid ma ei tahtnud mõne konkreetse näite võlusse ja valusse uppuda. Kõik, mis ma tahan, on oma Positiivse Lisa negatiivne eellugu (st taust) nähtavaks teha. Vabandan, et ma ei ole nii distsiplineeritud kui peaksin. Kõige absurdsem, et verbalia tühisusest pean rääkima verbalia abil. Jumala pärast, ma ei toonud poliitikuid ja ajakirjanikke näiteks seepärast, et klohmida veel omalt poolt seda, mida niikuinii kõik klohmivad. Ma räägin sõnade kui selliste võimetusest, tühisusest üldse. Ma räägin Logose võimetusest, tähtsusestusest väljaspool inimaju.

    Logos ehk lugu kui selline on alati vale juba kasvõi sel lihtsal põhjusel, et lugu on lineaarne, "asi ise" on aga alati pagan teab mitmemõõtmeline — lõputu võibolla. Lugu on üks lõik ühest raamatust lõpmatusele lähenevast Paabeli raamatukogust.

    Tragöödia või tragikomöödia seisneb selles, et harilikult ei saa inimene aru, et asi ise ja jutt sellest asjast on kaks eri asja, st sõna ja selle denotaat on kaks eri asja. Organiseeritud sõnad (kõne, jutt, lugu) on esmajärjekorras ja võibolla ainult manipuleerimisvahend. Ka mina manipuleerin praegu. Võibolla ka "asi ise" manipuleerib midagi, aga oma teisteks eesmärkideks kui eksistentsiaalseiks arutlusiks (Kaplinski, ma olen eriti rahul, et saan siin kasutada sellist i-mitmust!) antud ajuga ei saa me seda taibata, ergo sellest rääkida. Võib olla aga 99 koma hoomamatu hulk üheksaid protsente kindel, et ka positiivsel puhul need manipulatsioonid ei kattu. Logos, mütoloogia, folkloor ja humanitaaria eksisteerivad — või tegelikult eksisteerib, sest see kõik on üks ja seesama — vaid meie teadvuses, st "minas". Aga "mina" ennast ei eksisteeri, mida me ise ka ei usuks või tunneks. Universum sülitab meie teadvusele.


             Kanisza ruut: Neli musta pacmani nurkades tekitavad illusiooni, et keskel on valge (heledam valge kui muu taust) ruut, mida tegelikult ei ole. Kui võtta ära pacmanid, kaob ka ruut. Seda illusoorset ruutu kasutatakse tihti "mina" võrdpildina. Näiteks Bruce Hood:








    10. märts, 2016:

    Positiivse Lisa Negatiivne Sissejuhatus 5. Eetika lõpu juurde

    Või õieti mitte ainult filoloogia, vaid kogu humanitaaria on folkloori osa. Sest nii, nagu folkloristil (kitsas mõttes) peab (loodetavasti) aegajalt kangastuma kõrvalpilk oma objektist (laias mõttes), nii võiks see sündida ka filoloogidel filoloogiaga, st sõnade ja organiseeritud sõnakogumikega (aga kas ka sünnib — sügavas mõttes?). Ent teiste humanitaaralade otsene objekt ei ole sõnad (nende endi arvates), sõnad on neile vaid vahend, ja seega ei nõua nt ajaloolaste igapäevane tööpraktika sõnadest distantseeruda üritamist. 'Humanitaariat' võiks siin võtta eriti laialt — kogu arutlev, väitev etc. inimkõne (ainsaks erandiks otseselt osutav, nagu: näe! see! too! jm). Sinnamaani, kus humanitaaria on teadus, on need alad ehk distsipliinid kinnised klubid ning neid ümbritseb teatud härrandlikkus, st teatud hoiakute rangus (millele viitabki sõna 'distsipliin'). See hoiab kõntsa vohamist tagasi. Sest ikka satub sekka mõni väide või sedastus, mille tagant paistavad autori kõrvad — varem või hiljem 'distsipliin' roogib need välja või lämmatab (ideaalses teadusmaailmas).

    Aga distsipliinitus humanitaarias hakkavad bakterid vohama. Heaks näiteks on poliitikute kõned. Need on lihtsalt vahuleklopitud käibetõed (st folkloor), mis väänatud ja mätsitud sellistesse proportsioonidesse ja kompositsiooni, nagu parajasti vaja. Või ajakirjandus kõige laiemalt. Ajakirjandus kõige laiemalt lihtsalt möliseb, sõna otseses mõttes — ja ma tahan eriliselt rõhutada, et valge ajakirjandus möliseb hoopis rohkem kui kollane, sest kollasel on üldiselt ikka objekt ehk denotaat (nt pingviinipeo kleit on teaduslikus mõttes reaalne objekt), samas kui (eriti ilmselt just nn arutlev) valge ajakirjandus jahub lihtsalt oma lõputus korrutamises viimsegi sisu kaotanud üldiseid käibetõdesid.







    18. veebruar, 2016:

    Positiivse Lisa Negatiivne Sissejuhatus 4. Eetika lõpu juurde

    Noh, käised on üles kääritud ja hoog sees ja ma jätkan filoloogia kui sellisega, sest see on see katku pesa. Minu lühike avaldus oleks: folkloor ei ole mitte filoloogia osa, vaid filoloogia on osa folkloorist (kui jätta välja mõned puhtlingvistilised üritused). Kui folkloristil (kitsas ja korrektses mõttes) üldreeglina siiski esineb usunõtrushetki surnud kassi abikäpa osas, siis filoloogi, just selle kunstkirjandusepoolse filoloogi truudus oma jumalale on katkematu; ta laubal lõõmab tulikiri: universalia (et verba cetera whatever) sunt realia ante rem, või, kui seal on vähem ruumi, siis lihtsalt Tlön.






    14. veebruar, 2016:

    Positiivse Lisa Negatiivne Sissejuhatus 3. Eetika lõpu juurde

    Ma tõesti ei salli folkloori. Folkloor on see, mida "naised saunas" ja joodikud poe taga (nüüd juba ees) mõmisevad — mõnekümne aasta pärast vähemalt. Kohati on folkloor talutav, erandkorras isegi nauditav, kuniks ta midagi kirjeldab, mingit reaalset asja, aga niipea, kui ta hakkab ära seletama ja üldistama, tahaks pea padja alla pista ja surnud olla. Ma arvan, et pidev tegelemine folklooriga mõjub paratamatult ka helgemate peade IQ-le — selline asi lihtsalt jääb külge. Ma ei imestaks, kui nii mõnigi folklorist käiks neljapäeva-täiskuuöiti, surnud kass hõlma all, salaja ristteel.

    Folkloor on populaarne juba nimepõhiselt. Muinasjutud on suur osa folkloorist, väga suur. Vanasti usuti vana-aja muinasjutte; nüüd, perspektiivis, on (kuigi mitte kõigil) lihtne näha nende naeruväärsust. Nüüd usutakse praeguse aja omi: kloordioksiidi, Mikitat — mis iganes vastuvõetavas vormis tõotab helget tulevikku. Mõned muinasjutud on asjaolude kokkulangemise tõttu kasvanud niivõrd jõulisteks, et neist on saanud religioonid: nagu näiteks too Lähis-Ida muinasjutt mehest, kes käis ringi ja kutsus inimesi elama ausat elu (kes ise iial ei valetanud), kes tapeti siis paganliku traditsiooni kohaselt ohvriloomana ära, ja kes sel kombel lunastas kõigi teiste inimeste, sealhulgas valelike inimeste süü, et need võiksid kõikvõimalikes vormides muretult edasi valetada. St tõde toodi ohvriks, et vale võiks vohada (ja ma vannun haige haraka nimel, et see alliteratsioon on tahtmatu!). See on küll säherdune trikk, mis peaks olema lülitatud kõigisse mustkunsti-õpikuisse.






    5. veebruar, 2016:

    Positiivse Lisa Negatiivne Sissejuhatus 2. Eetika lõpu juurde

    Minu katse tabada mingit universaaleetika võimalust inimesele — st katse näha tegelikku bioloogilist, miljardite aastate vanuse ajalooga mikroosakestest koosneva inimese mugavat paigutumist mingisse kosmiliselt võttes just hetke-murdosa tagasi välja mõeldud humanistlikusse raamistusse — kukkus läbi. Ühesõnaga: kõik see on tsirkus, show, kogu see suur kena-olemine ja hoolimine — humanistlikus mõttes igatahes. Kena võib olla ainult grupi sees, ainult “meie omade” vastu. Mulle sest aga ei piisa, sest mälestus isegi sellest, kuidas mu kallis isa laulis mulle “varesele valu, harakale haigus”, täidab mind praegu õudusega — ja mitte seepärast, et ta kunstiline performance polnud suurem asi, vaid et kuidas ta võis, kuidas ta võis soovida valu varesele ja haigust harakale, kes polnud meile midagi halba teinud! Ma näen seda varest, kellel pole palju eneseväljendusvahendeid, näen, kuidas ta on valu käes köötsus, kuidas tiivad tõmblevad ja pilgus on arusaamatus: “Mis see on, miks ometi...? Kas seepärast, et ma ei ole "üks teie seast"? Või lihtsalt mingi näruse algriimi pärast?!”







    4. veebruar, 2016:

    Positiivse Lisa Negatiivne Sissejuhatus 1. Eetika lõpu juurde

    Nägin hiljuti unes, et toetasin pea asja eest, teist taga, täiesti kontekstiväliselt M-i sülle, ja M ütles seepeale midagi ses täiesti uues — sügavas, ebakonventsionaalses — kontekstis, lihtsas inimlikus keeles, ja vist silitas mu pead — mis rahustas mu maha, võttis ära kogu eelneva unenäo kestnud frustratsiooni või mis iganes see oli — kõikide jamade põhjustatud ängide summaarne äng — hoovasin täis sooja õndsat rahu — midagi, mida olin unes tundnud mõned korrad varemgi, kuid ei kunagi ärkvel (ma räägin rahust, millel on soe värving, mitte rõõmust, mis on hoopis üks teine, erapoolik asi).

    Mul ei olnud reaalse M-ga sellist suhet, et mul oleks uneski tulnud mõtet talle pead sülle panna (ka selles unes ei tulnud — ma panin pea talle sülle mõtlematult), kuigi tema tõdemused ja sedastused on mind kahtlemata (paigast) liigutanud — liigutanud täiesti teistesse kohtadesse endisega võrreldes (küsimus on, kas ma oleksin ka ilma temata varem või hiljem nendesse kohtadesse jõudnud — noh, seda ei saa me iial teada).

    Arvata võib, et põhilises ei esindanud M-i kuju iseennast. Sest et arvata võib, et unenäod on üldse mingi poolseedimata mõtete ja tunnete ja piltide virr-varr, mingi kaleidoskoop, mis paiskab meid kord ühtedesse, kord teistesse mustritesse — juhuslikesse siit kunstliku inimkorra raamistusest vaadates. Ma arvan, et selle une M-i prototüüp pärineb mingist varasemast ajast — st et ta kompenseerib mingit varast puudujääki, loitsib mingit fundamentaalset mõra. M võis esindada mu isa (tere, Freud!), kes ka on surnud, läinud, lakanud eksisteerimast. Isa oli ainus inimnäoga olevus mu lapsepõlves, peaaegu sõber (hüvasti, Freud!).








    16. jaanuar, 2016:

    Nali kui teraapia

    Rahvas, kes ei suuda enda üle naerda, on lootusetult haige. Kui sa oma vigade või nõrkuste üle naerad, siis võid sa tõusta iseendast ja oma (rahvus)egost vähemalt korrakski kõrgemale ja näha end kõrvalt — näha, et on teisigi võimalusi asja võtta. Missest, et rohi on kibe, peaasi, et ta mõjub. Kui sa oma haigust üldse ei tunnista, kui sa muudkui kügeled oma kompleksides ja väldid kõike, mis võib kibe olla või haiget teha, siis ei saa sa kunagi terveks, siis ei muutu miski ja sa määndud iseendasse.










    7. september, 2015:

    Mõned pildid, mis silma jäid:





    Botswana leopard edukal kalaretkel





    Tapvad vietnamlannad





    See auto sõidab ringi Teheranis








    21. jaanuar, 2015:

    Alati, kui ma kuulen Rait Maruste nime, tuleb mulle meelde see anekdoot:

      Inglismaal otsustati teadusinstituutides hakata rottide asemel kasutama katseloomadena juriste, ja seda kolmel põhjusel:
      1. Juriste on rohkem kui rotte.
      2. Laborite personalil ei ole juristidest nii kahju, nagu neil on rottidest.
      3. On asju, mida rotid lihtsalt ei tee.









    25. september, 2014:

    (Vanast raamatust)

      The Human Abstract

      Pity would be no more,
      If we did not make somebody Poor:
      And Mercy no more could be,
      If all were as happy as we;

      And mutual fear brings peace;
      Till the selfish loves increase.
      Then Cruelty knits a snare,
      And spreads his baits with care.

      He sits down with holy fears,
      And waters the ground with tears:
      Then Humility takes its root
      Underneath his foot.

      Soon spreads the dismal shade
      Of Mystery over his head;
      And the Catterpillar and Fly,
      Feed on the Mystery.

      And it bears the fruit of Deceit,
      Ruddy and sweet to eat;
      And the Raven his nest has made
      In its thickest shade.

      The Gods of the earth and sea
      Sought thro' Nature to find this Tree
      But their search was all in vain:
      There grows one in the Human Brain.



                   William Blake, 1794









    19. september, 2014:

    Eetika lõpu lõpp. Silmakirjalikkuse lõpp

    Kodumaal oli kõik nii mukitud ja kena — muidugi mitte agulites — ja kombekas. Kõik otse purskas eetikat neil isoleeritud saarekestel — nendel inimestel, kes toitusid noist teistest, kes ei saanud endale eetikat lubada, kui tahtsid elada.

    Neil lastel, kes sellistes kogukondades, selliste emade põllepaelades kasvasid, võis küll midagi südames olla, aga ainult seepärast, et see oli sinna kasvatatud. Kui nad kasvanuksid džunglis ilma valge tsivilisatsiooni juuresolekuta, ei olnuks neil, erinevalt tähistaevast pea kohal, südames seda valge maailma moraali. Kuidas saanukski? Neil olnuks seal selle suguharu moraal või selle hundiema moraal, kes neid kasvatas.

    On viimane aeg püüda määratleda, mida ma universaaleetika all mõistan. Mis see on, mida pole olnud, mille asemel on mädanev õlenukk? Minu taju järgi on selle pinnas ja keskkond kaastunne ja suuremeelsus, kuid — ja niipalju on siin Kantiga ühist — see kehtestub läbi mõistuse, st läbimõelduse ja seejärel eneses sunniviisilise maksmapaneku (enesedistsipliin). See ei saa olla lihtsalt mingi tunne (nt kaastunne), mis on vaid virvendus ja taganeb kohe järgmise tunde (nt hirm) ees. Tal peab olema vägi, et end kehtestada. See ei ole muidugi kogu universaaleetika koosseis, vaid paar pidepunkti.

    Kaastunne, suuremeelsus... Ka see on kasvatuse asi, lapsepõlve asi, eeskujude asi. Lambist see ei tule. Täiesti igapäevane stseen: sõidan linnaliini bussis, läheduses istub paar noort tüdrukut, gümnaasiumi lõpust võibolla, ja meie buss möödub kerjavast naisest, kes istub koeraga augu kõrval, mis oli kord kaubamaja. "Einoh," ütleb üks tüdrukutest ülima põlgusega, "muidugi — võta veel oma loom ka kaasa!" Mitte kunagi pole ma Eestis kohanud teistsuguseid hoiakuid. Kerjused on alati petised, kõik on raudselt veendunud, et tegelikult elavad nad tohutult hästi. Seda hoiakut pressib peale parempoolne meedia. Alati on neid raisku — kerjuseid, töötuid jne — vaja pigistada, võtta, kui võimalik, ära veel midagi mõnekümne-eurosest kuutoetusest — nad on ju ise kõiges süüdi, kuradi laiskvorstid ja ausate ärihaide ja nende õukondlaste turjal parasiteerijad. Kui esimene, spontaanne impulss oleks ometi olnud: "Oh sa vaeseke!" Noh, kui siis teine impulss on "Äkki on ta petis?", siis on see loomulik, las need impulsid peavad siis omavahel võitlust. Aga kui esimest impulssi polegi? Kui kaastunnet pole ollagi? Kui proportsioon on 0:100? Suuremeelsusest ma ei räägigi, mul on tunne, et see sõnagi on käibelt kadunud — ette pole küll jäänud.

    Ma ei põle soovist näha Hiina müüri, kuna tean, et sinna on iga ei mäleta mitme meetri või detsimeetri taha maetud vähemalt üks äraaetud ja nälginud müüriehitaja. Ma ei taha näha püramiide ja kuulsaid katedraale ja teisi vapustust ootavaid ehitisi, mis on nõudnud kannatustes nii jubedat hinda. Cambridge's vedas mind üks seal tekkinud tuttav ringi mööda vanu kolledžeid ja rääkis vaimustunult arhitektuurist — see oli piin. See lahtus alles siis, kui leidsin elumajade rajoonis (kõik majad Cambridge's on madalad, kõrged pole lubatud) paari maja ümbert aia või pigem madala plangu, mis oli tehtud servamata horisontaalselt asetatud laudadest, iga ülemine servaga üle alumise. Aed oli ilmastikus tumenenud ja siia-sinna oli kasvanud veidi samblikku. Kui tore aed! Ma ei olnud kunagi sellist näinud. Hing muutus rõõmsaks. Mu tuttav ei suutnud mind mõista.

    Ei tea, kas ma olen tundnud mõnd läbini nn eetilist inimest. Noh, paari võibolla olen — võibolla. Viisakust olen küll näinud; järjest vähem näen. (Võibolla saaks kõiki neid arutlusi ja mõtisklusi vältida, kui nimetada asja viisakuseks ja mitte eetikaks, kui ülikooli juures oleks Viisakuskeskus, meedia külge klammerduks viisakusnõunik jne. See asi, viisakus, on tõesti suremas ja näib komatoosne.) Ja eelkõige näeb muidugi konformismi, konventsionalismi, soovi meeldida ning argust — kartust erineda. Need elemendid teatud kombinatsioonides võivad väga "päris" välja näha, ei ole seda aga mitte — nad on selle vastandid, st argusel ja mugavusel põhinev konformism on südames asuva moraaliseaduse otsene vastand.

    On üks lihtne vana test, mida igaüks võib enda peal proovida: Te saate endale tohutu varanduse, kui kaugel-kaugel-kaugel maal sureb (st tapetakse) üks teile täiesti tundmatu inimene, kellest midagi pole teada, kes mingi suurus igal juhul pole. Saladus 100% garanteeritud. Noh, kas teeme ära?

    Niisiis, leinajad: see, mis paistab seal olevat koomas ja suremas, ei ole eetika. See on pehkiv ja lagunev silmakirjalikkus. Natuke nutta ju võib, aga ahastuseks pole põhjust.





    (Lõpp. Võibolla järgneb positiivne ('positiivne' tähendab seda, mis olemas) Lisa.)








    15. september, 2014:

    Eetika lõpp 5. Silmakirjalikkus II

    Nii et kas ta üldse kunagi on olemas olnud — kas üldse on olnud kunagi midagi peale ühe nuku? Kas me ei võlgne seda "vanasti-oli-kõik-nii-eetiline"-fantoomi eelkõige toonaste nn eetiliste inimeste isoleeritusele tegelikkusest (st rumalusele), ning eelkõige silmakirjalikkusele?

    Kujutleme korraks seda minevikku. On näiteks suurepärane naine-pereema: hea, aus, usin jne. Tema mees on kusagil sõjas, või on ta kolonistiks Aafrikas või Indias või mujal. Loomulikult see naine tööl ei käi, vaid on eeskujulik ema ja perenaine ja koguduseliige. Ülal peab neid — seda tublit ema oma tublide lastega — see kolonist ütleme näiteks Belgia Kongos. Naine elab väga õilsalt ja jumalakartlikult ja kasvatab selles vaimus ka oma lapsi, ning kui mees koju tuleb, sobitub ka mees sellesse idülli. Ma olen lugenud nii palju iiveldama-ajavat kolonistidest, et enam ei taha (vaadake kasvõi Belgia kuningas Leopoldi elu). Iiveldama ajavad nii uskumatu kohalike tööorjade piinamine kui otsatu ahnus — ei teagi, kumb rohkem. Kui sunniviisiliste tööorjade piinamist üritab kirjandus mahendada (eelkõige, kui lugu on kirjutatud mina-vormis: mina kui valge tark evolutsiooniliselt miiiiilidekõrguselt teistest rassidest üle), siis ahnusest pasundatakse uhkusega endale või oma edukatele esivanematele vastu rindu tagudes: kus ikka olid vägevad mehed, kus ikka oskasid "äri ajada". Suured haid eeskujuks esialgu veel väikestele haidele. (Viimati lugesin Noel Barberi 740-leheküljelist Singapur-Malaisia ainelist romaanisarnast oopust "Tanamera" (esmatrükk 1981, bestseller, palju kordustrükke), mille tegevustik toimub II maailmasõja eel ja ajal; välja koorub sealt aga hoopis üks teine lugu, mitte see, mida mina-tegelane uhkusega pajatab. On võibolla juhus — aga mitte selline juhus, mis üllatab — et just Singapuris on kujunenud välja vastik vaimne atmosfäär, millele Eesti üritab kõigest väest konkurentsi pakkuda).












    5. september, 2014:

    Eetika lõpp 5. Silmakirjalikkus

    Arvatavasti oleks see mu eetika-alane ponnistus siia veel teadmata ajaks poolikuna lingerdama jäänud, kui mitte Kalev Rajangu loengud ei oleks mind üles äratanud. Kõik tema 5 loengut, mis võrgus ripuvad (allpool annan lingid), on äärmiselt virgutavad. Nagu oleks maailmas, kus põhiliselt vaid mõmisetakse ja manatakse esile ilmeid, keegi kord ka rääkinud. Alguses tuleb stiiliga natuke harjuda, kuid see tasub end kuhjaga ära.

    Rajangu sõnum (loomulikult mitte otsast otsani tema enda välja mõeldud, tsitaate on tal ülearugi) on, et neoliitilise revolutsiooni (st kui kütluselt-koriluselt mindi üle põllumajandusele ja karjapidamisele: kui kõike hakati kodustama) tulemusena on arenenud tsivilisatsioon (nn lääne e valge e õhtumaa tsivilisatsioon), mis on meid "päris" elust ära lõiganud, ja lõikab järjest edasi ja üha rohkem. (Mina nimetan sedasama ülal võõrandumiseks, täiesti Camus'likus tähenduses.) Tulemuseks on "mõnutustatud järellihaline ebard", kes ei saagi kontakti sellega, mis tegelikult on. Aga asi on ju selles, et see universaaleetika, mida kõik taga nutavad ja mille näidisläbikukkumise performance mul siin käib, et seesinane eetika kuulub ju nimelt sellesama tsivilisatsiooni juurde, on selle mingi tuletis, funktsioon. Rajangu ütleb oma "Tantsin sinuga taevas"-loengus nii: "Kuna te viimati moraali või eetikat kohtasite? Moraal elab tegelikult Eestis täna vaid ühes kohas, nimelt Tartu Ülikooli juures asuvas Eetikakeskuses, kus teda siis laboratoorsetes tingimustes elus hoitakse, mõõdetakse, uuritakse — ta on koomapatsient või vegetatiivses seisundis patsient. Ja ainuke alles jäänud globaalne moraaliprojekt on vabanemis- või vabastusprojekt (oleme ju hullud vabaduse järele): tuleb üks protsent maailma ülirikastest vabastada süüst, ja kõik teised tuleb vabastada lootusest." Midagi ei ole öelda, võimas kujund, kuid sellest jääb mulje, nagu oleks universaaleetika kunagi olemas ja hea tervise juures olnud, nagu oleks see patsient seal, kuigi praegu koomas, siiski ehe olevus. Lubage kahelda. Ma söandan arvata, et sellist olevust (nimetagem teda Moraalitunne Südames) pole kunagi olemas olnud (erinevalt Tähistaevast Pea Kohal), et me ei seisa surija juures, vaid mingi fantoomi või õlenuku juures, mille õled on lihtsalt pudedaks pehkinud.





    Kalev Rajangu loengud:

    UUS LOENG: Tantsu läbikukkumine vol 1: säästuvägivalla magus elu

    (edasi meeldimise järjekorras, enamvähem)

    Muusika kodustamine, ehk kus on muusika siis, kui teda parasjagu ei mängita
    Tantsin sinuga taevas, ehk mis kargust kargab mõnutustatud järellihaline ebard
    Osale või sure - kuidas me tahame teha seda, mida me peame tegema
    Lotendav Eesti
    Sugu on haigus, enamasti tappev
    Rännak happelise meediajampsi radadele











    4. september, 2014:

    Eetika lõpp 4.

    Me räägime niisiis sellest, mis on reaalsus, me ei hälbi soovmõtlemisse — et see on nii ilus (näiteks saada Kristusest päästetud ja ärgata paradiisis), järelikult siis tõde! Paraku mitte, nii need asjad ei käi. Katsume vältida seda suurimat pettuste seas, enesepettust.

    On surm, ja see surm kehtib igale minale — see mina võib ükskõik kui tark olla, ükskõik kui vaimne olla, ükskõik kui õiglane olla läbi kogu elu, ta võib ikkagi surra väga vastikut surma, nagu tihti juhtubki, sest õiglane ja hea ei ela reeglina heades oludes, kui ta ei ole just pärinud midagi, ja kuna see kõik on olemas, kuna see on tõene ja me näeme seda kehtivat, siis saab olla ainult üks järeldus: me mõtleme valesti. Me mõtleme valesti, et meie minal (vaimul) on mingi tähtsus iseeneses, et surmal on mingi tähtsus, et valul on mingi tähtsus — üldise tõe seisukohast. Nii et kui tohiks järjekordselt mõtlemise pea pealt jalgadele keerata — antud juhul keerata "ära" humanistliku maailmapildi. Ühesõnaga: minal ei ole tähtsust, isiksusel ei ole tähtsust, mitte millelgi, mida ma mõtlen, et ole iseenesest tähtsust, ei ilusatel mõtetel ega ka koledatel, kuni nad kedagi ei sega või liigselt ei eruta, kuni nad teatud moel ei realiseeru. Ideede maailmal ei ole tähtsust, sest et sinu bioloogiline robot (nagu ütleb Enn Kasak) on nii võimas. Seda bioloogilist robotit sa ei saa muuta humanistiks, sa võid mõnda aega teeselda, sisendada endale, jääda uskuma, et ülimalt oled sa humanist, kuid see on transs. Mida nooremast east alguse saanud, seda sügavam, kuid ikkagi vaid transs, seestumine.

    Reaalsus on see, et inimesel on olemas üldistusvõime, mille põhjalt ta on arendanud teatud teadusi, mis on tal lubanud tehnikas edasi jõuda. See on kõik. Aga need, kes on selle ülitehnika loonud, need on üksikud, enamus ei saa üldse arugi mis-värk-on. Ja sellele inimese üleolek (ja just eelkõige nende, kes aru ei saa mis-värk-on) muust elusast baseerubki. Võõrandumisvõimele. Loom ei saa võõranduda (või saab?). Ainus, mis on alati olnud tähtis, mis on püsinud kõigil aegadel, on see, et ajada kokku vara ja olla rikas. Religioonid ja muud ideoloogiad tulevad ja lähevad, neid põhjustavad hoiakud ja maneerid muutuvad nagu ikka moed, aga see jääb. Rikkuse poole püüeldakse alati, rikkuse nimel tehakse kõike, rikkus tähendab ühtlasi võimu, ja see on, mis valitseb maailma. Ja, das Gold regiert die Welt! laulavad meile maailma tuntud bassid.

    Ühesõnaga: kõige tähtsam on mateeria. Nüüd me oleme siia välja jõudnud. Mõtlemine ei ole tähtis, hing ei ole tähtis, tunded vms ei ole tähtsad, ego ei ole tähtis — tähtis on mateeria. Vaat see on, kuhu maailma läheb, kuhu ta areneb tegelikkuses, mis ta tegelikult on, mitte avalike tegelaste, olgu need poliitikud, nn. arvamusliidrid (misiganes see ka ei tähenda) või usutegelased, õhuvõngutamine. Mateeria, st ained ongi jumal. Mida teeb loodus? Ka ju aineid: lagundab, muudab, loob uusi elementide kooslusi — teame ju aine ringkäiku looduses, oleme seda algkoolis õppinud. Muidugi võtab loodus laiemalt ette kui vaid kuld ja kalliskivid, need ei ole tema erihuvi. Maakera eesmärk on arendada aineid, ma ütleksin — nii tundub vaatlusel. Ja nii kõik kummardavadki seda ainesust ja ainestamist. See on alati olnud ja lõppu ei ole näha. Pigem läheb, kui inimmaailma tagasi tulla, rikkuse tagaajamine ja klassivahed aina hullemaks.

    Kuhu Maa välja jõuab ainete arendamisega — vale küsimuse formuleering — kuhu ta oma ainete arendamisega on jõudnud miljardite aastate pärast, kui meie planeet on bioloogilise eluta nagu teisedki meile teadaolevad planeedid? Mis olulised ained on setitatud selleks ajaks, järgmisteks aegadeks (eriti huvitav, mis tulemusi annab Päikese sulatusahi): st mis ainetest on huvitatud Valged Hiired, kes teevad meiega katseid ja valitsevad kogu universumi? Ja võibolla universumitest koosnevat universumi jne jne? Ei tea, aga kuuldavasti olla neid aineid 42.










    12. august, 2014:

    Veel vanast märkmikust:

    And I say to you, where ever you find men ruled merely by mystery, it is the mystery of iniquity. If the devil tells you something is too fearful to look at, look at it. If he says something is too terrible to hear, hear it. If you think some truth unbearable, bear it. - - -

    Gilbert Keith Chesterton The Purple Wig










    11. august, 2014:

    Eetika lõpp 3.

    Need kategooriad on suvalised abstraktsioonid, nad ei ole “asjad omaette”, nad on antud lihtsalt mõtlemise hõlbustamiseks. Nad ei ole ka omavahel võrdväärsed, st neid ikkagi ei saa exceli tabelisse panna, kui see tabel on aus. Nt 'kasulikud tutvused', mis funktsioneerib ainult mingi teise kategooria või ringi laiendina, teda ju omaette ei ole. Siis veel see, et alates teatud tasemest (tulles alt üles), kusagil enne 'riiki' muutub asi tõeliselt abstraktseks, st idea-listlikuks, sest et siis rääkija/mõtleja enam ei tea, mis inimestest ta räägib, tal ei ole konkreetseid nägusid silme ees. Alumisi astmeid ta teab nägu- ja nimepidi, ja kui mõnda ei teagi, siis kuidagi ikka ette kujutab, on midagi kuulnud oma lähemates ringides, aga sealt ülevalt ('rahvas', 'rass' etc) ei tea ta ise midagi, tal tekib ehk ainult mingi kahemõõtmeline pilt silme ette, mingi plakat; tema jaoks on see kõik ideoloogia.

    Need on need rohkem kui esimese astme abstraktsioonid (1. aste: tütre sõbranna 'Muri' ja naabrimehe 'Polla' on koos 'koerad'), mis on ohtlikud asjad, mida ei saa füüsikalises reaalsuses olevate asjadega segi ajada (mida aga kogu aeg rutiinselt ja konventsionaalselt tehakse), kui tahetakse mõtlemisega jõuda kuhugi mujale kui dreamlandi.

    Siiani siis kaks asja, miks sellised kategooriad ei ole head: osa neist on 'päris' – neil 'päris'tel on omavahel erinev “olemine” – osa on abstraktsioonid, st tundmatud suurused, mille sisu me ei tea, ei tea, kas seda üldse ongi (mida üldistavam abstraktsioon, seda hullem).

    See on ka põhjus, miks nt majandusteadus ei saa rajaneda matemaatikal, st ta võib küll rajaneda, kuid me ei saa kehtivat, st tulevikku ette nägevat tulemust, st teooriat, millest mingit kasu oleks. On tõsi, et praktilised teadused on matematiseerunud, ent ainult teatud spetsiifilistes lõikudes. Võib ju olla, et matemaatika on potentsiaalselt lõputu, aga lõputu või mitte, ma ei näe, kuidas saaksid 'päris' asjad ja kõrgemad 'abstraktsioonid' teineteises lahustuda. Nad on ju kui vesi ja õli.

    Kuid kuidas ma sellesse teemasse üldse kukkusin? Paistab, et see ei puutu üldse eetika-asjasse. See puutub tõe-asjasse.

    Aga kus mujal asub tõe-asi, kui mitte eetika-asja südames?











    18. juuli, 2014:

    Eetika lõpp 2.

    Niisiis lojaalsusgrupid ehk huvigrupid – küllap neid saaks üles joonistada mingi kvantitatiivse jada või puuna, anda exceli tabelina, mida siis uudiste ajal uudise pähe ette lugeda, nagu see rahvusringhäälingus kombeks. Võiksid olla mõned sellised: * mina (minu ego, minu sisemina, minu enesetesotus, minu surematu hing, minu..., minu...) * perekond, intiimsem sõpruskond, gäng * suurem gäng (maffia-üksus), tööpaik ja ülemused, kasulikud tutvused, suguvõsa, erihuvidega grupid jne * natsioon/riik (riigile "kasulikud tutvused" jne) * rass * inimkond * elavad olendid.

    Nagu märkate, peitub kõige väiksemas kõige suurem: minu üliväärtuslik mina! Nii väärtuslik, et see tuleb kristlikku ja ka mõnda muusse igavikku kaasa võtta ja seal selle harimatu ennasttäis silmakirjateenri haardes igavesest ajast igavesti piinelda.

    Inimkond on fantoom-lojaalsusgrupp, mille mõtlesid välja humanistid. Nüüdseks on selgunud, et inimkonda pole olemas, mis ei takista aga selle nimel igasuguseid asju korda saatmast.

    Üldiselt saab iga siinne grupp mängida end välja teiste vastu samas alaliigis, nii laias laastus (ma ei räägi muidugi singulaarsest ja olematust *inimkonnast*, ega singulaarsest *elavatest olenditest*).








    6. juuli, 2014:

    Leidsin vanast märkmikust väljakirjutuse:

    These things you philosophers call principles of ethics – what are they anyway? These are simply loyalties. You're loyal to a person or to an occupation or to a political party. Once you've established your basic loyalty, the ethics (kõlbelised põhimõtted) of your life become fixed because they're nothing but the means to attain the loyalty. The trouble comes in when loyalties conflict as they often do. - - -

    Henry Gifford Irion Windward of Reason, NY, 1954.











    2. juuli, 2014:

    Eetika lõpp 1.


    Kuidas teisiti ikka nimetada viimast peatükki, mis sõltumata sellest, kas ta jääb ehk venima (kui, siis ainult mu suutmatusest), on ikkagi viimane. Võiks ju olla ka “Väljajuhatus eetikast”. Aga ma ei taha juhatada eetikast välja, eemale, ma tahan, et lahkunu juures seistaks ja tammutaks nõutult jalalt jalale.

    Mõtlesin seda kõike nüüd juba ammu alustades, et leiutan endale täiesti teistsuguse jalgratta, mingi minimalistliku iseliikuri, ja litsun sellega minema. Kuid ettearvamatult, tagantjärgi muidugi ettearvatult sattusin tervele raamatukogutäiele jalgrataste skeemidele, mehaanika-valemitele jms. Selgus, et olin tahtnud leiutada jalgratast.

    Minu tee on umbtee. Too jalgratas, kuigi kavatsesin sõita sellega ise, pidi ühtlasi siiski olema ka universaalne, st igale päriselt tahtjale saavutatav – omahinnaga. Ent mainitud raamatukogu paiskas mulle näkku vana-vana-vana-vana tõe, millel pole siiski aega olnud tolmu koguda, ja nimelt, et universaalset eetikat (e. moraali) pole olemas (on grupimoraalid: hundimoraal jne), tegelikult on sellest isegi mõelda naeruväärne ja harimatu. Kui rääkida vabatahtlikust, sisemiselt tunnetatud paratamatusest. Igaks juhuks ma lisan, et väljaspoolt jõu ja/või kavalusega pealesunnitavad/sugerreeritavad eetikakoodeksid on mingi hoopis teine valdkond – poliitika võibolla. Julgen arvata, et nad on (antuga olematuks kuulutatud) päriseetika välistajad.

    Kuid minu läbikukkumine on lihtne, algeline – nii algeline, et see teatud perversel (ja ainult sellisel) viisil isegi lohutab. Selle võtab kokku lause: “Kõik elu toitub teistest eludest, ja ainult.” Kui sa oled selle (pühendunud linnu-, looma-, kala- ja taimesõbrana) põhjani läbi tunnetanud, siis on “eetika” sulle vaid mõttetu tähekombinatsioon. Selleks, et oleks olemas universaaleetika, peaks olema loodusseadustest sõltumata mittebioloogiline universaalinimene, vähe sellest – universaalinimkond. Selline, nagu idealistid on ikka heietanud – mõtlevad välja mingi kummituse, ja siis hakkavad sisendama, et see kummitus on suur tõde ja valgustus ja selle poole tuleb püüelda, ja et kui me küllalt kaua selle kummituse teemadel mediteerime, st manipuleerime end, siis leiame selle kummituse elunevat iseendas, oma põhjas, etc, etc, etc.

    Näiteks vanas Kreekas räägiti palju sellisest suurepärasest, harmoonilisest inimesest ja harmoonilisest universumist. Kuid kõik see ilu ja rõõm pidi kuuluma ainult vähestele: välja jäid looooomulikult orjad, aga ka naised ja barbarid (kõik mitte-kreeklased). Vaevalt küll mingi madalama järgu orjale tundus seal elu nii väga harmooniline. Ja vaevalt mingi Rooma (mis on vaid Kreeka pikendus) gladiaatorgi, kes kohe-kohe tapetakse – kui mitte täna, siis homme – tundis universumi nii pööraselt harmoonilise olevat. Või kristlane – julgen arvata, et kui eestlane (barbar) ja katoliiklane Einar Laigna on astumas lõvide ette, siis domineeriv mõte tema peas ei ole mitte: küll see universum on ikka harmooniline! Kogu uba peitubki selles, et “harmoonia” on vaid valitutele, ja need valitud on alati meie/mina. Võite võtta mürki, et selle näidud, kes mõtles välja eugeenika, on sellesama eugeenika järgi kõige õilsamad. Kas suudate ette kujutada ultraparempoolset, kelle käes ei oleks mõni jäme rasva tilkuv ots või lootus sellele, vaid kes vireleb vaevaliselt ilma lootuseta? Ma ei räägi muidugi pestud ajudega inimestest. Kas kujutlete ette, et mõni parempoolne oma tavajutlusega, et ühed inimesed ongi paremad ja teevad juba a priori väärtuslikumat, ergo kallimat tööd, ei loe iseennast nende paremate ja väärtuslikumate hulka? Ja loomad, keda inimene kohtleb orjadena. Kuidas suudab keegi endale ette kujutleda, et tema on õilis ja harmooniline, kuigi ta loomi ja linde tapab ja sööb ja laseb tapamajades tappa ja piinata, aga et kui mõni loom temale kallale tuleb, siis on oi kui suur ebaõiglus! Te saate ju aru, et kana, hai ja vihmauss ei kirjutaks sellele alla? Küsimus on ikka meie/minus.










    5. november, 2013:

    Ent nurgas vaikis üks mees




    Viimastel aastatel on mind hakanud kummitama üks vana luuletus, mille olemasolugi oli mul vahepeal üsna meelest läinud. Lugesin seda korduvalt mõnuga, kuigi algset mõtet muidugi adumata kusagil lapsepõlve lõpus ja murdeea alguses; oli lihtsalt üks selline naljakas ja hoogne asi. Kui see iga (need ead) mööda said, unus ka see luuletus – aastakümneteks. Aga viimastel aastatel on ta hakanud mälusügavustest taas pinnale trügima, ja üha vihasemalt. Ta teeb seda siis, kui kuulen räägitavat muusikast – muusikud ise erinevates formaatides – oma lugudest, oma bändidest, kuidas neil on läinud – näiteks et neil oli eile nende esimene traditsiooniline kontsert ning et seal debüteeris keegi Legendaarne Tegija, mis lepingud nad kohe-kohe saavad, jne, jne. Noh, tegelikult pole muusikud veel kõige hullemad (muusikast rääkides nad reeglina vähemalt teavad, millest räägivad), mõnikord on nad isiksused, nagu kunsti-inimeste hulgas ikka veel – üha harvem – ette tuleb, ja siis on neid huvitav kuulata – tihti huvitavam kui nende muusikat. Ja muidugi on inimest eriti huvitav kuulata siis, kui ta on nii isiksus kui intellektuaal ühes tükis. Niisiis mitte esmajärjekorras pole rääkivad muusikud need, kes mu mälusetteid songivad, vaid Muusikast ja Muusikutest Toituvad Persoonid. Siia kuuluvad mõnesugused saatejuhid, sellised DJ tüüpi. Nad räägivad muusika ette, peale ja alla. Ma kujutan ette, et teatud klubiüritustel, kus tantsitakse ja voolab märjuke ja möllavad hormoonid, on see omal kohal – muusika ise on seal ju niikuinii mingi teisejärguline asi, mingi ettekääne, mingi möllu tapeediks kaverdatav asjandus. Kindlasti on ka DJ-de hulgas eriti kõrgetasemelisi professionaale nagu igal erialal, aga siiski arvan ma millegipärast, et algselt ja põhimassis on need taolised, kes ise pole muusikasse pääsenud, kuigi on tahtnud. Umbes samuti arvan ma installatsiooni- ja performansitegijaist – need on põhiliselt need, kel pole erilist joonistamisandi või ma ei tea mis taju või meelt, kes on aga seda ala uurinud või lausa õppinud ja kes ei suuda mingist inertsist sellest lahti lasta ka siis, kui nad oma andetust on taibanud. Võibolla ka ei viitsi – ei taha muuta tutvusringkonda jne, tahab edasi siblida harjunud põhus. Aga muidugi kerkib aegajalt esile ka pimestavaid installatsioonigeeniusi etc, etc.

    Ja nüüd on DJ-d torganud oma iminapad ka süvamuusikasse. Minu teada sellise muusika kontserdid ei ole mõeldud enese täislakkumiseks ja ringiaelemiseks (aga kes teab, ammu ei ole käinud ja elu läheb edasi). Muusikast ja Muusikutest Toituvad Isikud on end sisse seadnud sellistele positsioonidele, kus nad meenutavad kaudselt endisaegseid konferansjeesid, otseselt aga DJ-sid.

    Muusika mõte on minu jaoks verbaalsest maailmast (mis on iseenesest kunstlik, st ta ei eksisteeri väljaspool inimest) pääsemine, sellest väljumine. See annab võimaluse üritada mittesõnalist "mõtlemist". Ammust aega on teatud vaimselt edenenud inimeste sihiks olnud vabaneda sellest lõputust painavast sisemonoloogi ketramisest; see on ka meditatsiooni põhiliseks sihiks. Kui jätta kõrvale lõbustus- ja ärimaailm, siis see just ongi, mida muusikast tahta.

    Nonii, aga see luuletus (kirjutatud prantslase, revolutsioonide rahva poja poolt). See kargas mu mälu põhjasaastast oma täies ilus ootamatult välja, kui kuulasin, üritasin kuulata üht Peeter Vähi teose ettekannet Klassikaraadiost. DJ-tibi oli pikalt ette rääkinud ja ma teadsin, et kesksel kohal selles teoses on Vaikus – ühesõnaga, et kõik muu, heliline osa on raamistuseks sellele vaikusele. See tõotas anda võimaluse millelegi üsna haruldasele: budist Vähi esitleb sulle vaikust selle puhtamas, algsemas kvaliteedis, teeb ta kuidagi intensiivsemalt tajutavaks (kõlab tobedalt, aga kõik, mis püüab vaikust kirjeldada, kõlab tobedalt). Ühesõnaga ma lootsin, et kui ma suudan Vähi "raam"-muusikasse täielikult keskenduda, siis võib tsentraalne Vaikus pakkuda midagi kirgastavat. Niisiis seadsin ma end sisse ja asusin kuulama. Ja mis te arvate? Kui heliline osa lõppes ja algas vaikus, hakkas korraga rääkima DJ-tibi hääl: "See nüüd ongi see koht, see on Vaikus..." jne. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Olin nii jahmunud, et ei taibanud kohe vihastadagi. Käed värisesid, kui ma raadio kinni panin.



    LEIERKAST JA KÕRIOREL

    Mina mängin klaverit
    ütles üks
    mina mängin viiulit
    ütles teine
    mina harfi mina bändžot
    mina tšellot
    mina torupilli... mina flööti
    ja mina lokulauda.
    Ja ühed ja teised rääkisid rääkisid
    rääkisid mida nad mängivad.
    Muusikat polnud kuulda
    kõik rääkisid
    rääkisid rääkisid
    ei mänginud keegi
    ent nurgas vaikis üks mees.
    "Ja mis pilli mängite teie härra
    kes te suud lahti ei teegi?"
    küsisid muusikud talt.
    "Mina mängin leierkasti
    ja kõriorelit sama hästi!"
    vastas see mees kes teatavasti
    oli olnud absoluutselt vait
    ja siis ta tõusiski püsti
    ja tappis kõik muusikud nobedasti
    ja siis ta mängiski leierkasti
    ja ta muusika kõlas nii ehtsalt
    nii elavalt ja nii lõbusasti
    et majaperemehe väike tütar
    tuli välja klaveri alt
    kuhu ta oli end peitnud
    ja igavuse pärast magama heitnud
    ja ta ütles nii:
    "Mina olen mänginud tünnivõruga
    ja palli ja kulli
    mina olen mänginud keksu
    mänginud ämbriga
    mänginud kühvliga
    mänginud papat ja mammat
    mänginud kännukuningat
    mänginud oma nukkudega
    mänginud päevavarjuga
    mänginud oma väikese vennaga
    oma väikese õega
    mänginud võmmi
    ja varast
    aga tõega
    see kõik on möödas möödas möödas
    tahan mängida kõriorelit tahan mängida leierkasti!"
    Ja mees võttis väikese tüdruku käekõrvale
    ja nad käisid risti-rästi
    linnad ja majad ja aiad läbi
    ja siis rahvast nad tapsid vägevasti
    mille järel nad abiellusid
    ja neil oli lapsi mitut masti
    aga
    vanem õppis klaverit
    teine viiulit
    kolmas harfi
    neljas lokulauda
    viiet tšellot
    ja siis nad hakkasid rääkima rääkima
    rääkima rääkima rääkima
    ei olnud enam muusikat kuulda
    ja kõike tuli alata otsast!



                                   Jacques Prévert

                           (tõlkinud Ain Kaalep, "Loomingu" Raamatukogu 1965)






    5. veebruar, 2013:

    Piiririkkujad




    Ei jõua ära lugedagi lugusid kangelaslikust põgenemisest üle N.Liidu piiri Läände, vabasse maailma. Kui õilsad põgenejad, kui alatud need, kes takistavad üle piiri minemist või nad kodumaale tagasi saadavad!

    Möödub õige vähe aega, ja juba on need, kes kommunistlikust riigist põgenevad, piiririkkujad ja asiaadid ja üldse sead. Kuidas nad julgevad MEID oma põgenemisega tülitada?! Tagasi nad, ja kohe!

    Vaatad põgenike nägusid ja näed, et nad on peaaegu lapsed. Mis te arvate, mida nendega puna-Vietnamis nüüd tehakse?










    1. veebruar, 2013:

    John Updike'i "Brasiilia" esitluse järele:




    Romaani peategelane Tristão (jah, ma ütleks, et pigem tema üksi kui tema ja Isabel mõlemad) on 19-aastane idealist ja nii vaene kui üldse võib kujutleda. Ta armub 18-aastasesse Isabeli, kelle isa on VÄGA rikas ja mõjuvõimas. Tunne on vastastikune. Idealistina näeb Tristão nende armastust ettemääratuna, saatusena. Kui (olles aastaid Isabeli isa käsilaste eest põgenenud) Isabel, kes peale laste röövimist on meeleheitel, ja kuna ees terendub niikuinii vaid näljasurm, tahab surra kohe, ütleb Tristão: "Mina usun vaimudesse ja ettemääratusse. Sina olid mulle ette määratud, ja mina sulle. Kui me nüüd sureme ilma vastupanuta, ei täitu meie saatused iial! Võibolla meie saatustes on sinu laste päästmine, võibolla mitte. Seda ma tean, Isabel: sind ja mind viidi kokku, mitte et me maailma kõhtu lapsi söödaksime, vaid et tõestada armastust – et luua maailmale armastuse näidis. Seda tundsin ma isegi autovabrikus, kui paistis, et ma sind enam ehk ei näegi."

    Updike valis välja nimelt Tristani ja Isolde, mitte mõne teise armuloo. Legendi(de) Tristan ja Isolde joovad kogemata afrodisiaakumi. Sellega on antud, et kirg, mis neid sellest peale valdab, on puhtalt seksuaalne. Ka "Brasiilia" noorpaari kirg pole midagi muud (korra vilksatab ka kuulus detail "mõõk voodis" – paroodiana algupärandile) – selles veenavad meid Updike'i põhjalikud suguakti-kirjeldused (ta on olnud muide kokku neli korda auhinna Halb Seks Ilukirjanduses finalistide seas, vastava elutöö-preemia saab ta lõpuks 2008. aastal). Võibolla siia kustub musta Aafrika verd rändrüütli Tristão'i idealism – või vaob, sest et päriselt ei kustu see kuni lõpuni. Või ei, tegelikult mitte siia, vaid klassivahedesse, täpsemalt – upub kodanlasrutiini. On uppumas. Kuid enne ta tapetakse.

    Romaani sümmeetria on äärmiselt kütkestav. Üks detail: Tristão'i, kes esimesest peatükist peale kuni rikkaks saamiseni kannab T-särki kirjaga Üksildane Täht, tapab viimases peatükis poisike T-särgis kirjaga Must Auk. Must Auk, samasugune ülima vaesuse slumm, kust ta isegi pärineb ja millega ta tunneb üha kokkukuuluvust, neelab rüütel Üksildase Tähe.




    *   *   *




    1992. aastal lendab Updike Brasiiliasse São Paulosse kohtuma oma kõige nelja Jänku-romaani uue tõlke väljaandjaga. Sealt sõidab ta põhja poole Rio de Janeirosse, Brasíliasse ja ühte tagamaa XVIII sajandi kaevanduslinna. Kokku on ta Brasiilias nädala. Mõne kuu pärast hakkab ta kirjutama Tristão'i ja Isabeli lugu.

    Kas nädal pole mitte liiga lühike aeg? Updike'i vastus on, et kui Edgar Rice Burroughs oleks liiga palju Aafrikast teadnud, vaevalt oleks ta siis Tarzani-lugusid kirjutanud... Avastamiselevus on see, mis paneb kirjutama. Pealegi on muinasjutud – väljamõeldised – osa Brasiilia olemusest. "Ja lõpeks on ju Jänku-lood mingis mõttes sama palju väljamõeldis kui "Brasiilia"," ütleb ta. (Algallikat vt siit).

    "Brasiilia" ilmub 1994. aastal ja kohtab vastakat vastuvõttu. Mõned on vaimustuses, mõned pettunud. Updike on hiljem tunnistanud, et "Brasiilia" on üks ta enda lemmikutest.












    11. jaanuar, 2013:

    John Updike'i "Brasiilia" esitluse ette:




    Ma mõtlesin, et räägin sissejuhatuseks, mis mind kõige rohkem, vist ainsana üldse huvitab. Üldiselt teen ma kõik asjad sellest huvist lähtudes, kui mitte arvestada bioloogilisi esmavajadusi. Seega siis võib seda huvi nimetada vaimseks huviks.

    Ma olen teosed, mida tõlgin, valinud ise, ja see valik kasvab välja sellest huvist. Ka Updike'i "Brasiilia" kuulub siia. Muidu ma Updike'ist erilises vaimustuses pole – ta pole mulle ka vastumeelne (nagu suur, võibolla suurem osa autoreid; see vastumeelsus kui selline on midagi puhtisiklikku, mis oleks liiga pikk lisateema siin seletada), aga ei ole ka lemmik.

    Ühesõnaga, minu (ja mitte ainult) arusaamise järgi on nii, et elu, mis millalgi siin maa peal tekkis, oli ühtne, n-ö ühealgeline, ja me kõik oleme selle elu vormid – ühesõnaga, need valgud, mis olid siis, miljardeid aastaid tagasi, neist oleme moodustunud ka meie – need valgud on samad, nad on kandunud edasi, mitte juurde tekkinud – kopeerinud ennast võibolla, seda ma ei tea (niikuinii on see vaid kujund), aga igatahes ei ole nad kusagilt väljast mingist teisest allikast juurde tulnud. Ümardatult võttes oleme mina ja kaheksajalg ja võilill ja omaaegne ürgpuljong üks ja seesama asi. John Donne'i No man is an island tuleb praegusel post-valgustusajastul lugeda: No living creature is an island.

    Inimene püüab mõelda "maailma asjade" üle. Selles pole midagi paha, kuniks ta end ei pea sellest puljongist põhimõtteliselt paremaks, ülemaks, väljaspool seisvaks. Kuid reeglina ta peab. Harilikult alateadlikult, sest ta ei viitsi ega oska mõelda.

    Mõtlemisoskus on omaette teema, aga samas mitte nii omaette. Täpne mõtlemine on märksõnaks. Selle juurde jõudsin omal ajal tänu Madis Kõivule.

    Päris kirjaniku (st hea kirjaniku) eeldus on, et ta tsivilisatsiooni tühisust mõistab, tunnetab. Niipea, kui ta inimsuse-siseseid asju hakkab võtma eraldi, mingis suletud ruumis, iseäranis tsivilisatsiooni suletud ruumis – niipea ta enam ei ole hea kirjanik, minu jaoks.

    Kirjutaja peab teadma, et meie tsivilisatsioon on pinnaline, tühine, lühike – õhuke-õhuke ebemeke kolossi kulmukarval – ta peab seda endas tunnetama, mitte teesklema selle tunnetamist, sest see, kes ise tunnetab, tunneb pettuse ära. Ja kuna tsivilisatsioon on pinnaline ja õhuke, siis on väga narr, kui selles nähakse mingeid sügavaid ja tugevaid traditsioone, olgu üldinimlikke või rahvuslikke, ühesõnaga näha neid muidugi võib, aga neid ei saa näha Kõiksuse Tugisammastena, seda tahan ma öelda. Kõiksuse Tugisambad ei asu inimtsivilisatsioonis – kui üldse miski siin ilmas on kindel, siis see. Kui te võtate inimesel ära nt rahvuse, kuid jätate tema "valgud", siis inimene jääb (kuigi mitte ehk täpselt sellisena, keda me tundsime), aga kui võtate ära "valgud" ja jätate rahvuse, siis pole ka inimest (pole üldse midagi tegelikku, st pole denotaati), on vaid mingi tühi abstraktsioon, sümbol, millel on vaid kokkuleppeline tähendus tsivilisatsiooni sees. Ma ei taha rõhutada muud, kui et first things first. Ja ei maksa unustada, et ka religioonid on inimtsivilisatsiooni osa, ei midagi enamat.

    Updike'i "Brasiilias" astutaksegi, katsetamisi ja kobavalt, tsivilisatsioonide-asjast välja. Taust on avar ja sügav, võib haista ürgpuljongi aure. Mulle näib, et kui keskmine, kujuteldav eesti kirjanik oleks selle kirjutanud, siis oleks kõik piirdunud välja toomisega, et kui ebaõiglane ja halb on sõjaväeline diktatuur, ja kuidas õilsad armastajad peavad seeläbi kannatama. Ja miks välismaalased ei mõista seda ebaõiglust ega tunnista seda. Ühesõnaga – ankrud oleksid kinnitatud madalale. Õudselt igav.














    27. juuli, 2011:

        Ma olen maailmavaatelt nii roheline kui üldse olla saab – ekstremist, võib öelda – kuid mul ei ole parteid, kuhu astuda (kui tuleb selline hoog – vahel tuleb, õnneks mitte tihti).
    See partei, minu kujutledav partei, peaks mitte ainult manifesteerima minu maailmavaatelisi hoiakuid, vaid selle liikmete südamik peaks enesestmõistetavalt ise sellist elu väärtustama, olgu partei või ärgu olgu, igaüks eraviisiliselt, nii et igast nende käitumise aktist võiks tuletada üldise käitumiskoodeksi sätte.
    Sellise mõttega, sooviga, käib mul alati kaasas kujutluspilt: taeva all hõljuv lohe – ilus, naljakas, lapselik, ülev. See lohe oleks selle partei vapiloom. Miski ei kätke paremini väärtusi, mida mu uus-roheline (uus-roheline Eestis, mujal täitsa vana roheline) partei kalliks peab. Esiteks: ta suudab lennata ja lendabki tänu juba olemasolevatele loodusjõududele (st neid pole tarvis toota). Teiseks: ta on vaikne – ja ainult vaikne saab olla ülev. Kolmandaks: ta on kunstiteos, ükskõik, kas siis professionaalse kunsti taies või lapse eneseteostus.

    Eestis on küllaltki resoluutselt esinenud looduskaitsjad – see on meie tugevus (kui meie ametühingute juhtkonnas oleks looduskaitsjaid, st nende-suguseid, siis oleks ametühing Eestis ehk ka midagi väärt). Kui hästi sobivad kokku looduskaitsealad ja lohede lennutamine (mitte massiüritusena, jumala pärast!), nagu ka jalgrattad (mitte “roheliste rattaretkedena” – mis alaväärtuskompleks see on (või on see lihtsalt raha-ahnus), mis sunnib nii väikest rahvast nii suuri masse kokku ajama? massid lagastavad alati), õhupallid, paraplaanid, surfid, purjekad, aerupaadid, rulluisud – contra reostavad ja plärisevad, naftat nõudvad, loomi alla ja hulluks ajavad autorallid, motokrossid (poisikesed, kes ei oska veel rääkidagi, aga mänguauto või kosmoselaevaga muudkui põristavad: prrr, prrr, põrrr, sünnist surmani – saaks aga midagi pläristada: autot, muruniitjat, saagi, automaatpüstolit (tah-tah-tah-tahh, sa oled surnud! – kui veres see on!); kui ei plärise, siis ei ole õige asi – ei ole õige töö, ei ole õige meelelahutus – kui ei plärise, kui ei nõua naftat, siis on midagi kapitaalselt valesti!), õlle- ja muud summerid, kus kisa ja mass ulatub teiste planeetideni!
    Kas on vaja ekstra lisada, et neid lohede üritusi ei saada mingi taustalärm, st võimendatud musa? Noh, ma lisan.
    Niisiis, väike kammerlik roheline riik kammerliku elulaadiga. See roheline partei, lohede partei, oleks loomulikult vasakpoolne, sest olla parempoolne on lihtsalt... on lihtsalt matslik. Mats ei hooli millestki, ei näe, ei viitsi näha maaslamajat, kui tal nii parajasti mugavam on, ta läheb mühisedes mööda – paremal juhul – või astub laiaks; tal on palgal inimesed, kes jutlustavad, et nii peabki olema. Lohede partei ei ole matside partei. Ma näen seal umbes selliseid inimesi nagu Uue Maailma Seltsis, ja Andres Heinapuu oma kambaga sobiks sinna hästi. See oleks partei selleks, et olla, mitte et saada (võimu juurde) kohe ja otsustavalt.

    Kui teised parteid hakkavad lohe-rohelisi lohedeks sõimama (sa igavene lohe!), siis väga hea! Just see ongi üks olulisi põhikirjalisi punkte: rabeleda ja tegutseda võimalikult vähe, minimalistlikult, optimaalselt.

    See uue partei soov ja ootus – et tuleks keegi, Kalevipoeg Kääpalt (või kus ta ongi) või Punamütsike hundi kõhust, ja teeks õige riigi – ei ole produktiivne, sest tal puuduvad reaalsuses eeldused. Inimesed on ju ikka samad, ükskõik mis tantsufiguure nad moodustavad. Tuleks, kasvõi mõnd aegagi, mingit teistsugust olemist praktiseerida – olemist, mis ei ole üles ehitatud millegi müümisele, st mis ei püüdleks vahetusväärtusele, st mis ei oleks võõrandunud, st mis ei kulutaks aja ära millelegi, mille kaudu alles loodetakse saada seda päris-elu-aega. See on pettus, kinnitan teile. Te ei saa nii seda päris-elu-aega kunagi. Too võõrandunud igapäeva-rabelus aga puhubki kurikuulsat MULLI järjest suuremaks.
    Lohed tõmbuvad kõrvale, ja seal kõrval nad on – täisväärtuslikult, mitte ei virele piinarikkalt. See kõik on suures osas siseelu küsimus (kuid taganege, igasugu jutlustajad, kes te seda märgusõna vaid ootasitegi!). Siseelu ei ole käibetõed (ka mitte raamatutesse raiutud käibetõed), eneseõigustuste jada, mingi sõnavoog, mis ajus ketrab. Kõigepealt peab sees olema vaikus – krunt. Enne ei maksa siseelust üldse rääkidagi. Hoiduge suurte seletajate (Peeter Liiv!) eest – nad räägivad vaikusest nii palju, et kõrvad löövad pilli ja tahaks sellest kõigest olla võimalikult kaugel.

    Loomulikult seisavad lohed oma õiguste eest – vaikne ja kammerlik ei tähenda, et lastakse end laiaks litsuda. Mõned lohed söövad eineks süütuid neitseid ja hävitavad vihas terveid rahvaid – rohe-lohelised seda just ei tee, st nad ei hävita terveid rahvaid ja ei pilasta alaealisi. Kuidas täpselt just nad enese eest seisavad, ma veel ei tea, ei oska hetkel ette kujutada.

    Üldse – nii kuradi kuum on, et ei saa edasi kirjutada. On tunne, nagu hingaks keegi suur elukas tuld kuklasse.








    *   *   *




                    

    Vanemaid heietusi