Bertrand Russell







Vt Guardiani artiklit koomiks-romaani kohta Russellist; siit ka



Sisu:


JÕUDEOLEKU KIITUSEKS

Nagu suurem osa minu põlvkonnast, kasvatati mindki üles vanasõnaga: "Tegevuseta kätel laseb Saatan pahandust teha." Ülimalt voorusliku lapsena uskusin ma kõike, mis mulle räägiti, ja soetasin südametunnistuse, mis kuni praeguse hetkeni välja on hoidnud mind kõvasti rakkes. Aga kuigi südametunnistus on valitsenud mu tegude üle, on mu arvamused läbi teinud revolutsiooni. Ma arvan, et maailmas on tehtud ülearu palju tööd, et usk töö vooruslikkusesse on põhjustanud tohutut kahju ja et kaasaegsetes industriaalmaades tuleks jutlustada midagi sootuks erinevat sellest, mida alati on jutlustatud. Kõik teavad lugu Napoli rändurmehest, kes nägi kahtteist päikese käes peesitavat kerjust (see oli enne Mussolini aega) ja pakkus kõige laisemale neist liiri. Üksteist hüppasid püsti seda nõudlema, seega andis ta selle kaheteistkümnendale. Too rändur oli õigel teel. Kuid maades, mis on ilma jäänud Vahemere päikesest, ei ole logelemine nii lihtne asi: vaja on võimsat avalikku propagandat seda sisse õnnistama. Ma loodan, et pärast järgnevate lehekülgede lugemist algatavad Noorte Meeste Kristliku Ühingu juhid kampaania mõjutamaks tublisid noormehi mitte midagi tegema. Sellisel juhul poleks ma elanud asjata.
Enne kui ma esitan omaenda argumendid laiskuse kasuks, pean lahti saama ühest, millega ma ei saa nõustuda. Mil iganes inimene, kel elamiseks on juba küllalt, tahab hakata pidama mõnd lihtsat ametit nagu kooliõpetaja või masinakirjutaja oma, öeldakse talle, et selline teguviis võtab teiste inimeste käest leiva ja on seetõttu halb. Kui see argument kehtiks, poleks kellelgi meil selleks, et kõigil oleks leiba, vaja muud kui püsida jõude. Inimesed, kes selliseid asju ütlevad, unustavad, et mida inimene teenib, selle ta harilikult ka kulutab, kulutamisega annab ta aga tööd. Kuni inimene oma sissetuleku kulutab, annab ta sellega teistele just sama palju leiba, nagu ta teenides nende käest võtab. Sellest vaatepunktist on tegelik kelm säästja inimene. Kui ta paneb oma säästud lihtsalt sukasäärde, nagu too prantsuse vanasõna talupoeg, siis tööhõivet need ilmselt ei suurenda. Kui ta oma säästud investeerib, asi nii ilmne ei ole, ja siin on erinevaid võimalusi.
Üks tavalisemaid asju, mida säästudega tehakse, on laenata need mõnele valitsusele. Arvestades tõsiasja, et suurema osa kõige tsiviliseeritumate valitsuste riiklikest kulutustest moodustab olnud sõdade kinnimaksmine või tulevaste sõdade ettevalmistamine, on valitsusele raha laenaja samas olukorras, nagu need Shakespeare′i halvad tegelased, kes palkavad mõrvareid. Inimese säästmiskombe kogutulemus on riigi, millele ta oma säästud laenab, relvajõudude suurendamine. Ilmselt oleks parem, kui ta raha ära kulutaks, isegi kui ta selle maha jooks või mängiks.
Aga, öeldakse mulle, asi on hoopis teine, kui säästud on investeeritud tööstusettevõttesse. Kui selline ettevõte on edukas ja see toodab midagi kasulikku, võib sellega ju nõus olla. Keegi ei saa aga eitada, et praegusel ajal enamus ettevõtteid äpardub. See tähendab, et suur hulk inimtööd, mille oleks võinud pühendada millegi sellise tootmisele, millest oleks saanud rõõmu tunda, kulutati masinatele, mis jäid niisama seisma ega toonud kellelegi kasu. Inimene, kes investeerib oma säästud firmasse, mis läheb pankrotti, kahjustab seetõttu teisi samamoodi kui ennastki. Kui ta oleks oma raha kulutanud, ütleme, pidude korraldamiseks oma sõpradele, oleks see sõpradele (loodetavasti) rõõmu valmistanud, samuti kõigile neile, kellele raha läks — lihunikule, pagarile ja salaviinakaupmehele. Aga kui ta kulutab selle, ütleme, trammirööbaste mahapanemisele kuskil, kus, nagu hiljem selgub, tramme ei tahetagi, on ta suunanud suure hulga tööd sinna, kus kellelgi sellest rõõmu pole. Ometi, kui ta laostub vale investeeringu tõttu, koheldakse teda kui teenimatu ebaõnne ohvrit, samal ajal kui lustlikku pillajat, kes oma raha heategevuslikult raiskas, põlatakse kui lolli ja kerglast inimest.
Kõik see on alles algus. Ma tahan täie tõsidusega väita, et usk töö moraalsusesse teeb tänapäeva maailmas palju kurja ning et tee õnnele ja jõukusele seisneb plaanipärases töö vähendamises.
Kõigepealt — mis on töö? Tööd on kahte liiki, esiteks: mateeria asukoha muutmine maapinnal või selle läheduses muu sellise mateeria suhtes, teiseks: teistel seda teha käskimine. Esimene liik on ebameeldiv ja seda tasustatakse kehvalt, teine on meeldiv ja seda tasustatakse hästi. Teine liik on võimeline lõputult paisuma, sinna ei kuulu mitte ainult need, kes korraldusi jagavad, vaid ka need, kes nõustavad, mis korraldusi tuleks jagada. Harilikult antakse samaaegselt kaht vastupidist laadi nõu kahe organiseerunud inimkogumi poolt — seda nimetatakse poliitikaks. Seda liiki töö jaoks nõutav kutseoskus pole mitte teadmised asjast, mille kohta nõu antakse, vaid veenva rääkimise ja kirjutamise kunst, st. reklaami-nipid.
Kõikjal Euroopas, kuigi mitte Ameerikas, võib leida veel kolmandagi klassi, mis on enam austatud kui kumbki kirjeldatud klass. On inimesi, kes tänu maaomandile suudavad panna teisi maksma õnne eest tohtida olemas olla ja töötada. Neil maaomanikel puudub tegevus, mistõttu ehk arvatakse, et ma neid kiidan. Paraku on nende tegevusetus tehtud võimalikuks teiste töökuse arvel; ajalooliselt võttes ongi kogu selle tööevangeeliumi allikaks nende mõnusa logelemise iha. Et teised nende eeskuju järgiksid, on küll viimane asi, mis nad soovivad.
Tsivilisatsiooni algusest kuni tööstusrevolutsioonini on mees raske tööga suutnud toota veidi rohkem kui vaja iseenda ja oma pere peatoiduseks — kuigi ta naine töötas vähemalt sama palju kui ta ise ja tema lastegi tööjõud tuli juurde, niipea kui nad olid selleks küllalt vanad. Pisukest ülejääki pärast põhivajaduste mahavõtmist ei jäetud nendele, kes selle olid tootnud — selle omastasid sõdalased ja preestrid. Näljaajal ülejääki polnud, sõdalased ja preestrid said aga sama palju kui ikka, mille tagajärjel paljud töötegijad surid nälga. See süsteem püsis Venemaal kuni 1917. aastani [sealtpeale said Kommunistliku Partei liikmed sõdalaste ja preestrite eesõigused endale. B.R.] ja püsib Idas siiani; Inglismaal säilis see tööstusrevolutsioonist hoolimata täiel määral läbi Napoleoni sõdade, saja aasta taha välja, mil võimu sai uus töösturite klass. Ameerikas lõppes see süsteem revolutsiooniga, välja arvatud Lõunas, kus see säilis Kodusõjani.
Süsteem, mis nii kaua kestis ja nii hiljuti lõppes, on loomulikult jätnud sügava jälje inimeste mõtetesse ja arvamustesse. See, et me enesestmõistetavalt peame tööd soovimisväärseks, tuleneb paljuski sellest ega sobi preindustriaalsena kaasaegsesse maailma. Kaasaegne tehnika on teinud võimalikuks, et mõõdukas laiskus pole ainult väikese eesõigustatud klassi privileeg, vaid kogu ühiskonnale võrdselt välja jagatud õigus. Töö moraalsus on orjade moraalsus; kaasaegne maailm ei vaja orjatööd.
On ilmne, et algeliste ühiskondade talupojad ei oleks omapäi loobunud sellest vähesest ülejäägist, millest elatusid sõdalased ja preestrid, vaid oleksid pigem kas tootnud vähem või tarbinud rohkem. Alguses oli see otsene jõud, mis sundis neid ülejääki tootma ja sellest loobuma. Järk-järgult selgus aga, et paljusid neist saab mõjutada tunnistama eetikat, mille kohaselt kõvasti tööd teha on nende kohus, olgugi et osa nende tööst läks teiste jõudeoleku toetamiseks. Tänu sellele kahanes tarvilike sunnivahendite hulk ja valitsuse kulud vähenesid. Tänaseni välja oleks 99 protsenti Briti palgalistest üdini ?okeeritud, kui pandaks ette, et kuninga sissetulek ei tohiks olla suurem tööinimese omast. Ajaloo seisukohast rääkides on kohustuse mõiste olnud võimukandjate käes vahendiks mõjutama teisi elama pigem oma isandate kui enda heaks. Muidugi mõista varjavad võimukandjad seda tõsiasja iseendagi eest, olles end uskuma pannud, et nende huvid on identsed inimkonna suuremate huvidega.
Mõnikord see ongi tõsi — näiteks Ateena orjapidajad rakendasid osa oma jõudeajast püsiva panuse andmiseks tsivilisatsiooni; ausa ökonoomse süsteemi puhul oleks see olnud võimatu. Logelemine on tsivilisatsioonile olemuslik, endisaegadel tehti väheste logelemine võimalikuks paljude inimeste vaevaga. Kuid nende vaev polnud mitte seepärast väärtuslik, et töötamine on hea, vaid seepärast, et logelemine on hea. Ja kaasaegse tehnikaga oleks võimalik jõudeaega jagada õiglaselt tsivilisatsiooni kahjustamata.
Kaasaegne tehnika on võimaldanud tohutult vähendada seda töö hulka, mida on vaja igaühe elu esmavajaduste rahuldamiseks. See tuli ilmsiks sõja ajal. Kogu selle aja kõik relvajõududes töötavad mehed ning kõik sõjamoona tootmisega seotud mehed ja naised ning kõik spionaa?iga või sõjapropagandaga tegelevad või sõjaga seotud valitsusasutustes töötavad mehed ja naised olid tootvatest ametitest eemaldatud. Sellele vaatamata oli heaolu üldine tase kutseoskuseta palgaliste seas liitlaste poolel kõrgem kui enne või pärast seda. Rahandus varjas selle fakti tähendusrikkust: laenamine lasi paista, nagu oleks tulevik toitnud olevikku. Kuid see on muidugi võimatu — ei saa süüa leivapätsi, mida pole veel olemas. Sõda näitas lõplikult, et tootmist teaduslikult organiseerides on tänapäeva rahvastel võimalik elada keskmiselt mugavalt vaid väikese osa najal kaasaegse maailma töösuutvusest. Kui sõja lõppedes oleks inimeste võitlemise ja sõjatööstuse jaoks vabastamiseks loodud teaduslik elukorraldus säilitatud ja nädala töötunde oleks lühendatud neljani, oleks kõik olnud hästi. Selle asemel taastati vana korralagedus: need, kelle töö järele oli nõudmist, pandi tegema pikki tunde ja teised jäeti töötutena nälgima. Miks? Seepärast, et töö on kohustus ja inimene ei pea palka saama mitte vastavalt sellele, mis ta toodab, vaid vastavalt oma vooruslikkusele, nagu see end meile ilmutab tema töökuses.
See on orjariigi moraal, rakendatud täiesti teistsugustes oludes võrrelduna nendega, kus ta tärkas. Pole ime, et tagajärg on olnud hukutav. Võtame näite. Oletame, et mingil hetkel töötab nõelatehases teatud arv inimesi. Nad valmistavad nii palju nõelu kui maailm vajab, töötades, ütleme, kaheksa tundi päevas. Keegi leiutab midagi, mille abil sama arv inimesi saab valmistada kaks korda sama palju nõelu; nõelad on juba nii odavad, et vaevalt neid veel odavamalt rohkem ostetaks. Mõistlikus maailmas võtaks nüüd igaüks, kes tegeleb nõelte tootmisega, omaks neljatunnise tööpäeva ning kõik muu jätkuks endiselt. Aga tegelikus maailmas käsitletaks seda demoraliseerivana. Inimesed töötavad endiselt kaheksa tundi, nõelu on liiga palju, mõned tööandjad lähevad pankrotti ja pooled neist, kes enne olid seotud nõelte tootmisega, lastakse lahti. Nii et lõpuks on ikka sama palju jõudeolu nagu asjade teisegi korralduse puhul, ainult et pooled on nüüd täiesti jõude, samal ajal kui pooled töötavad endiselt üle. Sel moel kindlustatakse, et vältimatu jõudeolu, selmet olla universaalne õnneallikas, põhjustab kõikjal häda ja õnnetust. Kas võib midagi ebanormaalsemat ette kujutada?
Rikkaid on alati šokeerinud mõte, et vaestel võiks olla vaba aega. Inglismaal oli XIX sajandi alguses mehe tavaline tööpäev viisteist tundi pikk; lapsed töötasid vahel sama palju, väga sageli kaksteist tundi päevas. Kui oma nina kõikjale toppivad tarkpead vihjasid, et seda on paljuvõitu, öeldi neile, et töö hoiab täiskasvanud joomast ja lapsed paha pealt. Kui mina laps olin, kehtestati varsti pärast seda, kui linna meestöölised said hääleõiguse, seadusega kindlad riigipühad — ülemklasside suureks nördimuseks. Mul on kõrvus ühe vana hertsoginna hääl, kui ta ütles: "Milleks on vaestel pühi vaja? Nemad peavad töötama." Tänapäeval pole inimesed nii otsekohesed, selline hoiak on aga endiselt jõus ning suure osa majandusliku segaduse lätteks.
Mõelgem korraks tööeetika üle otsekoheselt, ilma ebausuta. Iga inimolend tarbib oma elu jooksul paratamatult teatud hulga inimtöö toodangut. Eeldades, nagu meie seda ehk teeme, et töö on üleüldse ebameeldiv, pole õigustust sellele, et inimene tarbib rohkem kui toodab. Muidugi võib ta meid kaubaartiklite asemel varustada ka teenustega, nagu näiteks meedik, kuid midagi ta oma toidu ja eluaseme eest andma peab. Sinnamaani tuleb töökohustust möönda, kuid ainult sinnamaani.
Ma ei kavatse peatuda tõsiasjal, et kõikides kaasaja ühiskondades väljaspool Nõukogude Liitu väldivad paljud inimesed isegi niisugust töö miinimumhulka — nimelt need, kes pärivad raha, ja need, kes abielluvad rahaga. Ma ei arva, et see, et nood inimesed saavad olla jõude, on pooltki sama kahjulik kui see, et palgateenijatel on ette nähtud kas üle töötada või nälgida.
Kui harilik palgateenija töötaks neli tundi päevas, jätkuks kõigile ja poleks tööpuudust — eeldades, teatud väga mõõdukal määral, arukat organiseerimist. Jõukaid see mõte šokeerib, sest nad on veendunud, et vaene ei tea, mida nii rohke vaba ajaga peale hakata. Ameerikas töötavad mehed tihti pikki päevi, isegi kui nad on heal järjel; neid mehi muidugi nörritab mõte palgaliste jõudeajast muul kujul kui töötaoleku karmi karistusena; vaba aeg pole neile meele järgi isegi oma poegade puhul. Ent kuigi nad soovivad, et nende pojad nii kõvasti tööd teeksid, et noil ei jää aega tsiviliseerudagi, pole neil imelikul kombel midagi selle vastu, kui nende naised ja tütred ei tööta üldse. Kasutuse snobistlik imetlemine, mis aristokraatide seltskonnas hõlmab mõlemad sood, piirdub rahavalitsuse all vaid naistega; ometi pole see tervele mõistusele vastuvõetavam. Tuleb tunnistada, et jõudeaja tark kasutamine on tsivilisatsiooni ja hariduse tulemus. Inimesel, kes on kogu oma elu pikad päevad töötanud, hakkab igav, kui ta jääb äkki jõude. Kuid ilma pikema vabaoluta jääb inimene paljudest headest asjadest ilma. Pole enam ühtegi põhjust, miks rahva põhiosa peaks seda taluma; ainult mingi tobe lihasuretamine, harilikult teiste oma, sunnib meid jätkuvalt nõudma ülemäärastes kogustes tööd nüüd, mil vajadust selle järele enam ei ole.
Uues kreedos, mis võimutseb Vene valitsuses, on, kuigi seal on palju vägagi erinevat traditsioonilisest Lääne õpetusest, mõned asjad üsna muutumata. Valitsevate klasside hoiak, eriti nende, kes juhivad kasvatuspropagandat, on töö auväärsuse teema puhul peaaegu täpselt see, mida valitsevad klassid maailmas on ikka jutlustanud neile, keda nimetati "ausateks vaesteks". Töökus, kainus, valmisolek töötada kaugete eesmärkide nimel pikki päevi, isegi kuulekus võimudele — kõik need ilmuvad taas; pealegi esindab võim endiselt Universumi Valitsejat, kellel on nüüd küll uus nimi — Dialektiline Materialism
Proletariaadi võidul Venemaal on mõned ühised punktid feministide võiduga mõnedes teistes maades. Sajandeid on mehed möönnud naiste üleolekut pühaklikkuses ja lohutanud naisi nende alaväärsuse puhul väitega, et pühaklikkust tasub enam ihaldada kui võimu. Feministid otsustasid lõpuks, et nad peavad saama mõlemad, sest liikumise algatajad uskusid kõike, mida mehed olid neile rääkinud vooruse ihaldusväärsusest, mitte aga, mida nad olid rääkinud poliitilise võimu tühisusest. Sarnane, ainult füüsilisse töösse puutuv asi oli juhtunud Venemaal. Aegade hämarusest peale on rikkad ja nende tallalakkujad kirjutanud "ausa töörügamise" ülistuseks, kiitnud lihtsat elu, kuulutanud usku, mis õpetab, et vaestel on hoopis rohkem lootust taevasse saada kui rikastel, ja kokkuvõttes katsunud panna füüsilise töö tegijad uskuma, et mateeria asukoha muutmine ruumis on kuidagi eriliselt õilis, just nagu mehed katsusid panna uskuma naisi, et nood ammutavad mingit erilist õilsust oma seksuaalsest orjastatusest. Venemaal võeti kogu seda õpetust füüsilise töö hiilgusest tõsiselt, mille tagajärjel füüsilise töö tegijat austatakse rohkem kui kedagi teist. Oma olemuselt on see üleskutse uuestisünniks, kuid mitte vanadel eesmärkidel: töölisi kutsutakse üles ümber sündima, et tagada tõuge eriülesanneteks. Füüsiline töö on noorte ees hoitav ideaal ja kogu eetikaõpetuse alus.
Võimalik, et see kõik tuleb kasuks. Suur maa, loodusvarasid täis, ootab hõlvamist, ja hõlvata tuleb see väga vähese krediidiga. Olukorda arvestades on kõva töö vajalik ning küllap toob endaga tubli tasu. Aga mis juhtub, kui saavutatakse seisukord, kus elu on hea ka pikki päevi tegemata?
Läänes on meil mitu viisi selle probleemi käsitlemiseks. Me ei püüdle majanduslikule õiglusele, niisiis läheb suur osa kogutoodangust pisikesele elanikkonna vähemusele, kellest paljud ei tööta üldse. Tänu keskkontrolli täielikule puudumisele tootmise üle toodame me massiliselt asju, mida ei taheta. Me peame suure protsendi töörahvast jõude, kuna võime teisi üle töötama sundides läbi ajada ilma nende tööta. Kui kõik need meetodid osutuvad ebapiisavaks, on meil sõda: me paneme mõned inimesed valmistama lõhkeaineid, mõned teised neid lõhkama — nagu oleks me lapsed, kes on äsja tulevärgi avastanud. Kõigi nende toimimisviiside kombinatsioonis õnnestub meil, kuigi läbi raskuste, hoida hinges arusaama, et tubli hulk tõsist füüsilist tööd peabki olema keskmise mehe saatus.
Venemaal tuleb probleem, tänu suuremale majanduslikule õiglusele ja tootmise keskkontrollile, teisiti lahendada. Ratsionaalne lahendus oleks, niipea kui esmavajadused ja elementaarsed mugavused kõigile kättesaadavad, lühendada aste-astmelt tööpäeva, lastes igas staadiumis rahvahääletusel otsustada, kas tuleks eelistada rohkem jõudeaega või rohkem kaupu. Kuid raske on ette kujutada, kuidas saavad needsamad võimud, kes jutlustavad töörügamise ülimat voorust, seada eesmärgiks sellise paradiisi, kus on palju vabaolekut ja vähe tööd. Tundub pigem sedamoodi, et nad hakkavad pidevalt leiutama uusi kavu, mille kohaselt tuleb tänane jõudeaeg ohverdada tulevasele viljakandvusele. Ma lugesin hiljuti Vene inseneride esitatud teravmeelsest plaanist teha tammi rajamisega üle Kara mere Valge meri ja Siberi põhjarannad soojaks. Imetlusväärne projekt; kuid see kipub proletariaadi jõudeelu põlvkonna võrra edasi lükkama, kuni töörügamise üllust demonstreeritakse kesk Põhja-Jäämere jäävälju ja lumetorme. Kui selline asi juhtub, siis selle tulemusena, et töörügamise voorust käsitletakse eesmärgina iseeneses, mitte vahendina jõudmaks asjade sellise seisuni, kus seda enam ei vajata.
On fakt, et mateeria ringiliigutamine, kuigi meie eksistentsiks teatud määral vajalik, ei ole mingil juhul inimelu üks lõppeesmärke. Kui oleks, peaksime iga mullatöölist pidama Shakespeare′ist ülemaks. Kaks asjaolu on meid ses asjas eksitanud. Esiteks vajadus, et vaesed oleksid rahul, mis tuhandeid aastaid on pannud rikkaid jutlustama töö väärikusest, kandes samal ajal hoolt, et nad ise võiksid ses asjas jääda väärituks. Teiseks see mehhanistliku materialismi uus rõõm, mis paneb meid heameelt tundma nende hämmastavalt nutikate muudatuste üle, mida me oskame maapinnal esile kutsuda. Tegelikule töötegijale pole kumbki neist motiividest kuigi ahvatlev. Kui te talt küsite, millist osa oma elust peab ta parimaks, siis vaevalt ta ütleb: "Ma naudin füüsilist tööd, sest siis ma tunnen, et ma täidan inimese õilsaimat ülesannet, ja seepärast, et mulle meeldib mõelda, kui palju inimene suudab seda planeeti ümber kujundada. On tõsi, et mu keha vajab puhkeperioode, mida ma pean täitma nii hästi kui mõistan, ent iial pole ma nii õnnelik kui siis, kui hommik saabub ja ma võin taas rügama hakata — see on mu rahulduse läte." Ma pole eales kuulnud tööinimest seesugust asja ütlemas. Nad suhtuvad töösse nagu sellesse tulebki suhtuda — vajalikku vahendisse äraelamiseks; oma jõudeajast ammutavad nad neid mis tahes rõõme, mis neil olla võivad.
Nüüd öeldakse, et kui vähene vaba aeg ongi meeldiv, siis ei tea inimesed, kuidas oma päevi täita, kui nad peaksid töötama ainult neli tundi kahekümne neljast. Niivõrd, kui see tänapäeva maailmas kehtib, on see meie tsivilisatsiooni needus; ühelgi varasemal perioodil poleks see olnud tõsi. Varem suutis inimene olla muretu ja mänguline, nüüd on tööjõudluse kultus seda mõningal määral pärssinud. Tänapäeva inimene mõtleb, et iga asi tuleb teha millegi muu pärast, mitte iial selle asja enda pärast. Tõsised inimesed näiteks siunavad pidevalt harjumust vaadata filme ja räägivad meile, et see suunab noorsoo kuritegevusele. Aga kogu see töö, mis läheb filmi tootmiseks, on austusväärne, seepärast et see on töö, ja seepärast, et see toob rahalist kasumit. Arusaam, et ihaldusväärsed tegevused on need, mis toovad kasumit, on kõik pea peale pööranud. Lihunik, kes varustab sind lihaga, ja pagar, kes varustab sind leivaga, on kiiduväärt, sest nad teevad raha; aga kui sa nendelt saadud toitu mõnuga sööd, oled sa lihtsalt üks tühine inimene — kui sa ei söö just selleks, et saada jõudu töö tegemiseks. Laias laastus ollakse seisukohal, et raha saada on hea ja raha raisata halb. See on absurdne, kui taipad, et need on ühe tehingu kaks poolt; sama hästi võiks väita, et võtmed on head, aga lukuaugud pahad. Mida kaupade tootmises ka head on, peab see olema seotud üksnes nende tarbimisega. Meie ühiskonnas töötab indiviid kasumi pärast, kuid tema töö ühiskondlik eesmärk seisneb selle tarbimises, mida ta toodab. Lahusus tootmise individuaalse ja sotsiaalse eesmärgi vahel on see, mis teeb inimestele nii raskeks mõelda selgelt maailmas, milles tööle õhutab kasumi teenimine. Me mõtleme liiga palju tootmisest ja liiga vähe tarbimisest. Selle üks tagajärgi on, et me osutame liiga vähe tähtsust heale enesetundele ja lihtsale õnnele ega otsusta toodangu üle selle rõõmu järgi, mida see tarbijale pakub. Kui ma panen ette, et töötunnid tuleks kahandada neljani, ei taha ma öelda, et kogu ülejäänud aeg tuleks kulutada tingimata kergemeelselt. Ma tahan öelda, et päevas neli tundi tööd peaks andma inimesele õiguse elu esmavajaduste rahuldamiseks ja algelisteks mugavusteks ning ülejäänud aega peaks ta saama kasutada oma äranägemise järgi. Iga sellise sotsiaalse süsteemi oluline osa peaks olema hariduse edasiarendamine sellega võrreldes, mis see praegu üldiselt on; haridus peaks muu seas sellelegi poole püüdma, et kujundada inimeses kalduvusi, mis teevad ta võimeliseks oma vaba aega intelligentselt kasutama. Ma ei mõtle ennekõike selliseid asju, mida peetakse "elitaarseks". Rahvatantsud on surnud välja, kui mitte arvestada kaugeid põllunduslikke ääremaid, aga need tekitanud ja välja arendanud impulsid peavad inimloomuses siiani olemas olema. Linnaelanike lõbud on muutunud peamiselt passiivseks: filmide vaatamine, jalgpallivõistluste vaatamine, raadio kuulamine, ja nii edasi. See tuleneb tõsiasjast, et nende aktiivne energia läheb täielikult töö peale; oleks neil rohkem vaba aega, võiksid nad jälle tunda rõõmu millestki sellisest, millest nad aktiivselt osa võtavad.
Vanasti oli väike jõudeklass ja suurem töölisklass. Jõudeklass nautis eeliseid, millel sotsiaalse õigluse seisukohalt polnud alust; see tegi ta paratamatult rõhuvaks, ahendas ta kaastunnet ja pani välja mõtlema teooriaid, millega õigustada oma privileege. Need tõsiasjad kahandasid tublisti ta sära, kuid sellele puudusele vaatamata lõi ta peaaegu kõik selle, mida me nimetame tsivilisatsiooniks. Ta arendas kunste ja avastas teadusi, ta kirjutas raamatuid, mõtles välja filosoofiaid ning peenendas sotsiaalseid suhteid. Isegi rõhutute vabastamine on harilikult algatatud ülaltpoolt. Ilma jõudeklassita poleks inimkond iial barbaarsusest välja kasvanud.
Siiski oli selline ilma kohustusteta jõudeklassi meetod tavatult raiskav. Ühelegi klassi liikmele polnud õpetatud töökust ja kogu see klass polnud sugugi eriliselt intelligentne. See võis ju luua ühe Darwini, kuid vastukaaluks Darwinile pidi olema kümnete tuhandete kaupa maahärrasid, kes ei mõelnud iial millestki targemast kui rebasejaht või salaküttide karistamine. Käesoleval ajal peaksid ülikoolid looma, ja juba süstemaatilisemalt, mis jõudeklass tootis juhuslikult ja möödaminnes. See on tubli samm edasi, kuid sellel on teatud puudused. Ülikoolide elu on niivõrd erinev ilmaelust üldse, et need, kes elavad akadeemilises miljöös, ei tea üldiselt tavaliste inimeste muresid ja hädasid, pealegi on nende väljendusviis harilikult selline, mis jätab nende arvamused laiemale avalikkusele erilise mõjuta. Teine puudus on ülikooli uuringute korraldatus; selle inimese entusiasm, kes mõtleb mõnest uuest uurimissuunast, jahutatakse tõenäoliselt maha. Seepärast ei sobi akadeemilised institutsioonid - kasulikud, nagu nad ongi - valvama tsivilisatsiooni huve maailmas, kus igaüks väljaspool nende seinu on liiga hõivatud toimingutega, mis ei tooda üldist kasu.
Maailmas, kus keegi pole sunnitud töötama üle nelja tunni päevas, võib igaüks, keda vaevab teaduslik uudishimu, seda rahuldada ning iga kunstnik võib maalida ilma nälgimata — kui tahes oivalised ta tööd ka poleks. Noored kirjanikud ei pea endale tähelepanu tõmbama kõmuliste haltuuradega, et saavutada majanduslikku sõltumatust, mida on vaja suurteks töödeks — mille jaoks aga, kui aeg viimaks saabub, pole neil enam ei isu, ei suutmist. Inimesed, kellel oma erialasel tööl on tekkinud huvi mõne majandus- või juhtimisnähtuse vastu, võivad oma ideid arendada ilma selle akadeemilise isolatsioonita, mille tõttu ülikoolide majandusteaduslikus töös jääb tihti puudu tõsielulisusest. Meedikutel on siis aega lugeda meditsiini edusammudest, õpetajad ei rabele närviliselt, ei õpeta enam vanu tarkusi, mida nemad oma nooruses õppisid ning mis vahepeal on ehk osutunud valeks.
Eelkõige aga õnn ja elurõõm — kulunud närvide, roidumuse ja seedehäirete asemel. Korrastatud tööst jätkub jõudeaja meeldivaks muutmiseks, kuid ei jätku rampväsimuse tekitamiseks. Kui inimesed pole oma vabal ajal väsinud, ei nõua nad ainult passiivset ja maotut meelelahutust. Vähemalt üks protsent pühendab tõenäoliselt oma tööst üle jääva aja ühiskonnale olulisele tegevusele, ja, kuna nad sellest tegevusest end ei elata, pole nende originaalsus kammitsetud ega ole neil vajadust kohandada end vanade autoriteetide kehtestatud normide järgi. Aga vaba aja voorused ei ilmu ainult neil erakordsetel puhkudel. Tavalised inimesed, kui neil on võimalus elada õnnelikku elu, lähevad lahkemaks ja kaotavad kiuslikkust ega põrnitse teisi nii altkulmu. Osalt seepärast sureb välja ka sõjahimu — ja osalt seepärast, et sõda toob kaasa palju tõsist tööd kõigile. Hea inimloomus on see, mida maailm kõigist moraalsetest väärtustest kõige enam vajab, hea inimloomus on aga muretuse ja kindlustunde, mitte vaevalisest võitlusest täidetud elu tulemus. Kaasaegsed tootmisviisid on andnud muretuse ja kindlustunde võimaluse kõigile, meie oleme seeasemel valinud aga mõnedele ületöötamise, teistele nälgimise. Siiani oleme olnud üha sama tegusad kui enne masinate ilmumist. Selles asjas oleme olnud rumalad, kuid pole põhjust olla rumal ikka ja igavesti.

1932




Žanri, kus seletatakse, kuidas inimesed võivad saavutada õnne, nimetatakse utoopiaks. Kas see Õhtumaa kõigi aegade esimesi filosoofe ja matemaatikuid, ning nagu möödaminnes ka veel Nobeli kirjanduspreemia kavaler, esitab meile siin oma utoopia? Russelli eestikeelse esseevalimiku (Bertrand Russell, "Valik esseid", Tln., Avatud Eesti Fond 1994, tõlkinud Erkki Sivonen — no paremat raamatut ma ei tea!) järelsõnast loeme: "... õnne koostisosadeks on hädapäraste elutarbeliste vajaduste rahuldatus, püsiv mina-väline eesmärk ja vaba võimalus selle poole püüelda..." Kui see on nii, siis pole õnn paratamatult saavutamatu. Ainus, mis tundub saavutamatu ja utoopiline, on, et inimmasside elukorraldust hakkavad kunagi määrama need inimesed, kes õnne selliselt mõistavad. A.M.

"In Praise of Idleness" on tõlgitud leheküljelt www.zpub.com/notes/idle.html

Tõlge ilmus esimest korda 9.novembril 2001 Sirbis.







POLIITILISED IDEAALID


I peatükk:
Poliitilised ideaalid

Süngetel aegadel vajavad inimesed puhast usku ja tugevapõhjalist lootust, ning tasast söakust, milleni need viivad ja mis ei lase end heidutada teel ettetulevaist raskusist. Aeg, milles praegu elame, on võimaldanud meist paljudel saada oma usule kinnitust. Me mõistame, et asjad, mida pidasime halvaks, ongi halvad, ja teame täpsemalt kui kunagi varem sihte, mille poole inimesed peavad liikuma, et praegu hävingusse paiskuva maailma varemeist saaks tärgata parem. Me mõistame, et inimeste omavahelised poliitilised suhted põhinevad täiesti valedel ideaalidel — jätkuvast kannatuste, laastamise ja patu allikaks olemisest saavad meid päästa vaid hoopis teistsugused ideaalid.
Poliitilised ideaalid peavad põhinema indiviidi elu ideaalidel. Poliitikute eesmärgiks peaks olema teha indiviidide elu nii heaks kui võimalik. Pole midagi, mida poliitik peaks võtma arvesse väljaspool või kõrgemal kõigist meestest, naistest ja lastest moodustuvat maailma. Poliitikute ülesanne on reguleerida inimestevahelisi suhteid selliselt, et igaühe elus eraldi võiks olla niipalju head kui võimalik. Ja see ülesanne nõuab, et me kõigepealt mõtleksime järele, mida me peame heaks indiviidi elus.
Esiteks ei taha me, et kõik inimesed oleksid ühesugused. Me ei taha paika panna mingit mudelit ega tüpaaži, millele siis ühel või teisel viisil peaks hakkama lähendama igat liiki inimesi. See oleks kärsitu administraatori ideaal. Halb õpetaja püüab oma seisukohta peale suruda ja produtseerida kildkonda õpilasi, kes mingile segasele küsimusele annavad kõik ühe selge vastuse. Räägitakse, et hr Bernhard Shaw′ meelest on "Troilus ja Cressida" Shakespeare′i parim näidend. Ehkki ma tema arvamusega ei nõustu, peaks mul selle kui märgi üle õpilase isikupärast olema hea meel — enamasti aga õpetajad sellist heterodoksiat ei salli. Mitte ainult õpetajad, vaid igasugune võimukas keskpärasus ihkab oma alluvates näha sellist ühtlust, mis garanteerib, et nad ei muutu tülikaks, ning lubab nende tegevust hõlpsasti ette ennustada. Tulemuseks on, et kus nad saavad, muljuvad nad initsiatiivi ja individuaalsuse puruks, ja kus nad ei saa, on nad sellega vaenujalal.
Võimaluse korral tuleb teostada iga eraldi inimese eraldi ideaal, mitte üks ideaal kõikidele inimestele. Iga inimese olemuses on areneda millekski heaks või halvaks: on olemas parim võimalik tema jaoks ning on halvim võimalik. Olud määravad, kas tema eeldused arendatakse heaks või lömastatakse ning kas tema halvad impulsid tugevnevad või juhitakse need järk-järgult parematele radadele.
Kuid ehkki me ei saa üles seada vähegi täpsemat üldrakendatavat iseloomuideaali — me ei saa näiteks öelda, et kõik inimesed peaksid olema töökad või ennastohverdavad või armastama muusikat —, on olemas mõned väga üldised põhimõtted, mis võimaliku või soovitatava osas võiksid suunata meie kaalutlusi.
Võib eristada kaht sorti asju ja vastavalt kaht liiki ajendeid. On asju, mida on võimalik isiklikult omada, ning on asju, milles kõik võivad olla ühtviisi osanikud. Ühe mehe toit ja kehakate pole teise mehe toit ja kehakate — kui varusid napib, siis on ühe oma saavutatud mõne teise arvelt. See käib materiaalse vara kohta üldiselt ja järelikult praeguse majanduselu suurema osa kohta. Teisalt vaimsed ja hingelised hüved ei kuulu ühele inimesele teist välistavalt. Kui keegi tunneb mingit teadust, ei takista see teisi seda tundmast — vastupidi, see just aitab neil kõnealuseid teadmisi omandada. Kui keegi on suur kunstnik või luuletaja, ei takista see teistel pilte maalida ega luuletusi kirjutada, küll aga aitab luua õhkkonda, kus sellised asjad aset saavad leida. Kui keegi on teiste suhtes tulvil head tahet, ei tähenda see, et ülejäänutel oleks seda nüüd vähem jagada — mida rohkem head tahet kellelgi on, seda tõenäolisemalt ta seda ka teistes esile kutsub. Sellistes asjades omand puudub, sest pole mingit kindlat kogust, mida jagada — igal juurdekasvul kus tahes on tendents luua juurdekasvu kõikjal.
On olemas kaht liiki ajendeid, mis vastavad kahele asjade liigile. On olemas valdushimulised ajendid, mis püüavad soetada või säilitada jagamatuid isiklikke asju — need koonduvad omamisimpulssi. Ja on olemas loovad ehk ülesehitavad ajendid, mis püüdlevad selle poole, et tuua maailma või teha meile kättesaadavaks seda liiki asju, mille puhul ei ole eraviisilisust ega omandit.
Parim elu on selline, kus suurimat osa mängivad loovimpulsid ning valdushimulised väikseimat. See pole mingi uus avastus. Evangeelium ütleb: "Ärge muretsege pärides: mida me sööme? või: mida me joome? või: millega oma keha katame?". Muretsemine nende asjade pärast toimub teiste asjade arvelt. Ja mis veel hullem: nendest asjadest sigitatud meelelaad on halb — see toob kaasa konkureerimise, kadeduse, võimutsemise, julmuse ja peaaegu kõik moraalsed pahed, mis seda maailma laastavad. Eriti ärgitab see jõu kasutamist kiskja kombel. Materiaalse omandi võib röövija jõuga ära võtta ja seda nautida. Hingelist omandit niimoodi võtta ei saa. Te võite kunstniku või mõtleja tappa, kuid ei saa omandada tema kunstioskust ega mõtlemist. Te võite inimese hukata tema ligimesearmastuse pärast, kuid selliselt toimides ei saa te endale seda armastust, milles seisnes tema õnn. Jõud on sellistes asjades võimetu — tõhus on see vaid materiaalsete asjade puhul. Ja seepärast usuvadki jõusse needsamad inimesed, kelle mõtteid ja soove täidavad materiaalsed asjad.
Kui valdushimulised ajendid on tugevad, nakatavad nad neid tegevusi, mis peaksid olema puhtalt loovad. Väärtusliku avastuse teinud inimene võib olla tulvil kadedust konkureeriva avastaja suhtes. Kui keegi on leidnud vähi- ja teine tuberkuloosiravimi, võib ühel neist olla hea meel, kui teise avastus osutub valeks — selmet tunda kaasa patsientide kannatustele, mida oleks muidu saanud ära hoida. Sellistel puhkudel ei taha inimene teadmisi mitte nende eneste või nende kasulikkuse pärast, vaid kui vahendit kuulsuse saavutamiseks. Iga loovimpulssi jälitab varjuna valdushimuline impulss — isegi pühaklikkusele püüdleja võib olla kade edukama pühaku peale. Suuremal osal lembusest on kerge kiivuse kõrvalmaik — kiivus on loovsfääri tunginud valdushimu. Siit edasi on kõige hullem nende lauskadedus, kes on ilma jäänud kõigest, mis elus midagi väärt, ning tahavad instinktiivselt iga hinna eest takistada teisi tundmast rõõmu selle üle, mida nendel pole olnud. Tihti on vanadel mingi seda laadi hoiak noorte suhtes.
Inimestes nagu taimedes ja loomadeski on teatud loomulik kasvuimpulss ning see kehtib sama palju vaimse kui füüsilise arengu kohta. Füüsilisele arengule aidatakse kaasa õhu ja toidu ja liikumisega, ning takistatakse seda laadi kohtlemisega, mis muutis Hiina naiste jalad väikeseks. Just samamoodi võivad välised mõjutused soodustada vaimset arengut või seda pärssida. Abistavad mõjutused on seesugused, mis vaid õhutavad või pakuvad vaimutoitu või võimalusi rakendada vaimseid võimeid. Takistavad mõjud on seesugused, mis sekkuvad kasvamisse suvalise jõuvõttega — kas distsipliini või võimupositsiooni või hirmu või avaliku arvamuse türanniaga või ka paratamatusega siduda end mõne loomusele täiesti sobimatu ametiga. Kõige hullemad mõjud on need, mis tõkestavad või väänavad inimese põhiimpulssi, ilmutades ennast südametunnistusena kõlblussfääris — sellised mõjud kahjustavad inimest seestpidiselt ilmselt sedavõrd, et ta sellest enam ei toibugi.
Need, kes mõistavad kahju, mida võib teistele suvalise jõuvõttega teha, ning jõu abil soetatavate asjade väärtusetust, austavad väga teiste vabadusi — nad ei ürita teisi köita ega aheldada, nad on aeglased kohut mõistma ja kiired kaasa tundma, nad kohtlevad kõiki inimesi teatud hellusega, sest headuseprintsiip inimeses on samavõrd habras kui lõputult hinnaline. Nad ei mõista hukka neid, kes pole nendetaolised — nad teavad ja tunnevad, et erinevused kuuluvad isikupära juurde ning ühetaolisus tähendab surma. Nad soovivad, et iga inimene oleks niipalju elus asi ja nii vähe mehaaniline toode kui vähegi võimalik — nad peavad üksteises kalliks just seda, mida armutu maailma kalk tava hävitab. Ühesõnaga — kogu nende omavahelist suhtlust kannab sügav aukartus.
Nüüd on selge, mida me indiviididele soovime: tugevaid, omandiinstinkti üle valitsevaid ja seda endasse neelavaid loovimpulsse, aukartust põhilise loovimpulsi ees meis endis. Heaks eluks on vaja enesest lugupidamist või loomulikku uhkust; et inimene jääks terviklikuks, ei tohi tal olla täielikku sisemise lüüasaamise tunnet, ta peab olema julge ja lootusrikas ning soovima elada parima kohaselt iseendas, põrgaku see siis milliste väliste või sisemiste tõkete vastu tahes. Niipalju kui inimesest endast sõltub, teostab ta oma elus parimad talle antud võimalused, kui tal on olemas kolm asja: valdushimu üles kaaluvad loovimpulsid, aukartus teiste ees ning austus põhiimpulsi vastu iseendas.
Poliitiliste ja sotsiaalsete institutsioonide üle otsustatakse selle hea või halva põhjal, mida nad indiviididele teevad. Kas õhutavad nad pigem loovust kui valdushimu? Kas kätkevad nad endas või kas nad edendavad aukartuse vaimu inimeste vahel? Ega nad ei haava enesest lugupidamist?
Kõigis neis asjus on institutsioonid, mis meie üle valitsevad, tõesti väga kaugel sellest, mis nad peaksid olema.
Institutsioonidel, eriti majandussüsteemidel, on tugev mõju inimeste iseloomu kujunemisele. Nad võivad innustada seikluslusti ja lootust või kartlikkust ja julgeoleku nõudlemist. Nad võivad avada inimeste meeled suurtele võimalustele või sulgeda need kõigele peale mingi ebamäärase ohutunde. Nad võivad viia inimese õnne sõltuvusse sellest, mida too lisab maailma ühiskasutatavasse omandisse, või sellest, mille ta teistele jagumatu eraomandina suudab endale kindlustada. Kaasaegne kapitalism surub neist võimalusist vale valiku peale kõigile, kes pole just kangelased või kellel pole ebatavaliselt head õnne.
Inimeste tegutsemisajendeid kujundavad osalt sünnipärased kalduvused, osalt võimalused ja olustik, eriti lapsepõlve oma. Otsene moraali jutlustamine on impulsside muutmisel üsna jõuetu, ehkki selle tagajärjel võivad inimesed hakata neid varjama, mis tihti viib selleni, et impulsid surutakse sügavale ja nad löövad taas välja mõnel moondunud kujul. Kui me oleme selgeks saanud, missugused impulsid meile meeldivad, ei tohi me piirduda vaid epistlilugemisega ega püüdega luua mingit näilist, ilma sisemise tundeta hoiakut, pigem peame püüdma teisendada süsteemi nii, et see iseenesest muudaks impulsi kulgu soovitud suunas.
Praegu tuginevad meie institutsioonid vaid kahele nähtusele: omandile ja võimule. Mõlemad jaotuvad ebaõiglaselt — mõlemad aga on tegelikus elus väga tähtsad indiviidi teel õnnele. Mõlemad on omandi-asjad — siiski on praegustes oludes ilma nendeta raske soetada paljusid kõigile saada olevaid asju.
Praegustes oludes pole inimesel ilma omandita vabadust ega garantiid talutava elu vajaduste rahuldamiseks; ilma võimuta ei saa ta midagi ette võtta. Et inimestel oleks loovimpulsside jaoks vaba mängumaad, tuleb nad teatud määrani ulatuvate tagatistega vabastada armetust igapäevase leiva murest ning neil peab olema küllaldane võimuosa, et nad saaksid rakendada initsiatiivi oma elukäigu ja -tingimuste kujundamisel.
Vähestel inimestel õnnestub olla pigem looja kui omandaja maailmas, mis on puhtalt üles ehitatud konkurentsile, kus suur osa inimesi, kui nad muutuksid hooletuks materiaalsete hüvede soetamisel, langeks täielikku viletsusse, kus aupaiste, võim ja lugupidamine saab osaks pigem jõukusele kui tarkusele, kus seadus kehastab ja pühitseb nende ebaõiglust, kellel on, nende suhtes, kellel pole. Sellistes oludes nakatuvad konkurentsitõppe isegi need, kellele loodus on andnud suure loomisvõime. Inimesed koonduvad rühmadesse, et olla tugevamad kiskluses materiaalsete hüvede pärast — ja rühmatruudus levitab keskse ahnuseimpulsi ümber kvaasi-idealismi pühapaistet. Ametühingud ja leiboristide partei ei ole sellest kõlvatusest puhtamad kui teised erakonnad ja ühiskonna osad — olgugi et ellu kutsus nad just lootus radikaalselt paremale maailmale. Liiga tihti juhib neid rajalt kõrvale ihuligidane eesmärk kindlustada endale tubli ports ainelisi hüvesid. Pole võimalik eitada, et seadusega on see kooskõlas, ent poliitiliseks ideaaliks on vaja midagi suuremat ja ülesehitavamat, kui ei taheta, et homsetest võitjatest saaksid ülehomme rõhujad. Reformistliku liikumise sõnum ja tulemus peaksid olema vabadus ja suuremeelsuse vaim, mitte väiklased piirangud ja määrustikud.
Praegune majandussüsteem koondab initsiatiivi väheste väga rikaste kätte. Neil, kes ei ole kapitalistid, pole oma tegevuse osas peaaegu kunagi midagi valida, kui nad kord ameti või elukutse on valinud — nad pole osa masinavärki liigutavast jõust, vaid ainult passiivsed mutrikesed. Poliitilisele demokraatiale vaatamata on siiski hämmastavalt suur vahe kapitalisti ja enesele elatist teeniva inimese võimaluse vahel oma elu määrata. Majandusasjad puudutavad inimeste elu enamasti palju lähemalt kui poliitilised küsimused. Praegu peab ilma kapitalita inimene harilikult müüma end mõnele suurele organisatsioonile, näiteks raudteeühingule. Tolle töö korraldamisel pole tal sõnaõigust ega ole tal poliitilisi vabadusi peale nende, mis tema ametühing on talle kindlustanud. Kui ta juhtub tahtma sellist vabadust, mida tema ametühing ei ole pidanud oluliseks, on ta jõuetu — ta peab kas alistuma või nälgima.
Täpselt sama asi juhtub kutse-inimestega. Arvatavasti on enamik ajakirjanikke sidunud end ajalehtedega, kelle poliitikaga nad pole nõus; ainult rikas mees saab omada suurt ajalehte, ja ainult mingi juhuse tõttu võivad selles avalduda selliste inimeste vaatenurgad ja huvid, kes pole küllalt jõukad, et jõuda mõne ajalehe veergudele. Suur osa maa parimatest ajudest on riigi teenistuses, kus nende palgaloleku tingimuseks on vaikida halvast, mida ei saa nende eest varjata. Kui nonkonformistist minister ei ole oma vennaskonnale meele järele, kaotab ta elatise; kui parlamendiliige ei ole küllalt paindlik või küllalt loll, et avaliku arvamusega täies ulatuses kaasa loogelda, kaotab ta oma tooli. Igal elualal karistatakse vaimu sõltumatust läbikukkumisega — mida suuremaks ja jäigemaks majandusorganisatsioonid muutuvad, seda enam. Kas üllatab siis, et inimesed muutuvad järjest sõnakuulelikumaks, üha käsualtimaks ja on üha enam valmis loovutama õigust oma peaga mõelda? Sellise arengu puhul ei saa aga tsivilisatsiooni ees oodata muud kui vaid bütsantslik tardumus.
Viletsusehirm pole selline ajend, millest võiks kasvada vaba loov elu, ometi on see peamine, mis paneb enamikku palgateenijaid oma igapäevatööd tegema. Lootus omada rohkem vara ja võimu, kui ühelgi inimesel tohiks olla, — mis on vastav ajend rikastel — on oma tagajärgedelt sama halb: see sunnib inimesi sulgema oma meeli õiglusele ning vältima ausat järelemõtlemist sotsiaalküsimuste üle, samal ajal kui sügaval südames tunnevad nad ebamugavust, et nende rõõmud on ostetud teiste inimeste hädade hinnaga. Nii viletsuse kui rikkuse ebaõiglus tuleks muuta ühtmoodi võimatuks. See võtaks paljude elude kohalt suure hirmu, ja lootus väheste äravalitute elus peaks leidma mingi viisakama vormi.
Kuid tagatised ja vabadused on hea poliitilise süsteemi puhul vaid negatiivsed tingimused. Kui need on kätte võidetud, vajame ka positiivset — loova energia innustust. Tagatised üksi võivad luua vaid endaga rahuloleva ja paigalseisva ühiskonna; et hoida hinges ettevõtlikku vaimu ja huvi elu vastu ning liikumist igavesti uute ja paremate eesmärkide poole, on tasakaaluks vaja loovust. Inimeste loodud institutsioonidel ei saa olla lõplikku eesmärki — parimad on need, mis kõige enam õhutavad edasiminekut uute ja veel paremateni. Ilma pingutuse ja muutumiseta ei saa inimese elu jääda heaks. Meil ei tule soovida mitte mõnd lõpule viidud utoopiat, vaid maailma, kus kujutlusvõime ja lootus on elus ning aktiivsed.
See, et inimeste paradiisid on tavaliselt olnud paigad, kus kunagi midagi ei juhtu ega muutu, on nende liigsest töörühmamisest tingitud roidumuse kurb tunnismärk. Väsimus loob illusiooni, et õnne jaoks on vaja ainult puhkust — aga kui inimesed on mõnda aega puhanud, ajab igavus nad uutele tegudele. Sestap peab õnnelikus elus olema tegevust. Et see elu oleks ka kasulik, peaks see tegevus olema võimalikult loov, mitte ainult riisuv või kaitsev. Ent loov tegevus nõuab kujutlusvõimet ja originaalsust, mis kalduvad kergesti status quod õõnestama. Praegu kardavad need, kelle käes on võim, status quo häirimist, et ei võetaks ära nende ebaõiglasi privileege. Võttes abiks veel konventsionaalsusinstinkti [Inglismaal nimetatakse seda huumorimeeleks. B.R.], mis inimestel on ühine teiste karjaloomadega, on need, kes saavad olemasolevast korrast kasu, kehtestanud süsteemi, mis karistab originaalsust ja näljutab kujutlusvõimet esimesest koolipäevast peale kuni surma ja matusteni välja. Kogu seda vaimu, milles haridust antakse, tuleb muuta, nii et lapsi saaks õhutada oma peaga ja iseenda eest mõtlema ning tundma, mitte passiivselt leppima teiste mõtete ja tunnetega. Algatuslikkust ei kutsu esile mitte sündmusele järgnev autasu, vaid teatud vaimne õhkkond. On olnud aegu, mil selline õhkkond oli olemas — näiteina sobivad Kreeka hiilgeajad ning Elizabethi-aegne Inglismaa. Kuid meie ajal tapab vaimuvabaduse ja isikupära ning sunnib inimesi üha enam vastama ühtsele žabloonile tohutute masinataoliste organisatsioonide türannia, mida kõrgemalt poolt juhivad need, kes teavad ja hoolivad vähe inimeste elust, kelle üle neil on võim.
Hiigelorganisatsioonid on kaasaegse elu vältimatu osa ning on kasutu mõnede reformaatorite, näiteks William Morrise eeskujul püüda neid ära kaotada. On tõsi, et nad teevad isikupära säilitamise raskemaks — vaja oleks leida tee nende sobitamiseks iga individuaalse algatuse suurima võimaliku mängumaaga.
Üks väga oluline samm selle eesmärgi poole oleks demokratiseerida iga organisatsiooni juhtimine. Meie seadusloomesüsteem on praegu enam-vähem demokraatlik, kui mitte arvestada olulist tõsiasja, et naised on sellest välja jäetud. Kuid administreerimine on endiselt täiesti bürokraatlik ning majandusorganisatsioonid on ainu- või väheste-valitsuslikud. Iga piiratud vastutusega ühingut juhib käputäis end ise kohale määranud või väljast kutsutud direktoreid. Enne kui need, kes ettevõttes töö ära teevad, ei juhi ka selle korraldust, ei saa olla tõelisi vabadusi ega demokraatiat.
Teine abinõu, mis aitaks poliitilisi vabadusi juurde anda, oleks suurendada omavalitsuse osakaalu alarühmades, olgu need siis geograafilised või majanduslikud või määratud mõne ühise uskumuse, näiteks usulahu järgi. Üks tänapäevane riik on nii määratu ning selle mehhanismi mõistetakse nii vähe, et isegi hääleõiguslik inimene ei tunne end mingi mõjuva osana jõust, mis määrab selle poliitika. Välja arvatud küsimused, mille puhul ta saab tegutseda koos mõne ebatavaliselt võimsa rühmaga, tunneb ta end peaaegu jõuetuna — valitsemine jääb mingiks kaugeks ebaisikuliseks asjaks, mis tuleb lihtsalt nagu ilmgi välja kannatada. Väiksemate üksuste üle võimu jagades võiks inimene saada midagi tagasi sellest isikliku võimaluse ja vastutuse tundest, mis oli omane mõnele Vana-Kreeka või keskaegse Itaalia linnriigi kodanikule.
Kui mingil inimrühmal on tugev korporatiivne teadvus — näiteks mingil rahvusel või elualal või religioossel kogukonnal, näevad poliitilised vabadused ette, et sel peab olema vabadus otsustada enda jaoks kõiki välismaailmale tähtsaid asju. See on üldise riikliku iseseisvusnõudluse alus. Kuid rahvused pole mingil juhul ainsad rühmad, kellel peaks oma sisemiste asjade ajamiseks olema omavalitsus. Ja rahvustel nagu teistelgi rühmadel ei tohiks olla täielikku tegevusvabadust asjus, mis puudutavad sama palju teisi rahvaid. Poliitiliste vabaduste juurde kuulub omavalitsus, aga mitte õigus sekkuda teiste asjusse. Mitte anarhia ei taga suurimat vabadust. Vabaduse lepitamine valitsemisega on raske probleem, aga sellega tuleb vastamisi seista igal poliitilisel teoorial.
Valitsemise olemus on seadusega kooskõlaline sundimine, mis tagab võimukandjaile mingi soovitud tulemuse. Indiviidi või rühma jõuga sundimine on iseenesest alati rohkem või vähem kahjulik. Kui aga juhtimist ei oleks, siis poleks tulemuseks see, et jõudu inimestevahelistes suhetes ei tarvitataks — selline olukord kujutaks endast vaid tugevate kiskjainstinktidega inimeste võimutsemist vähem vägivaldsete instinktidega inimeste üle, tuues paratamatult kaasa kas orjuse või alalise valmisoleku tõrjuda jõudu jõuga. Selline on — nimelt seetõttu, et mingit internatsionaalset valitsust pole olemas — praegune olukord rahvusvahelistes suhetes. Riikidevaheliste anarhiliste suhete tulemused peaksid olema küllaldased meid veenma, et anarhial ei ole maailma viletsusele lahendust pakkuda.
Ilmselt on olemas vaid üks eesmärk — ja ainult üks —, millele riigipoolne sundimine kasu toob, ja see on maailmas rakendatava sundimise koguhulga vähendamine. Näiteks on selge, et mõrva seaduslik keelamine vähendab vägivalla koguhulka maailmas. Ja keegi ei väida, et vanemail peaks olema piiramatu vabadus oma lapsi vääriti kohelda. Niikaua kui mõned inimesed soovivad teiste kallal vägivallatseda, ei saa olla täielikku vabadust, sest emba-kumba — kas ohjeldatakse vägivallatsemissoovi või jäetakse ohvrid kannatama. Seepärast, kuigi indiviididel ja ühingutel peaks neisse puutuvais asjus olema täielik vabadus, ei peaks neil seda olema asjaajamises teistega. Suurimat võimalikku vabadust maailmas ei tagata mitte tugevale vabu käsi andes nõrga rõhumiseks. See arusaam on sotsialistliku mässu põhi seda laadi vabaduse vastu, mida propageerisid laissez-faire′i majandusteadlased.
Demokraatia on seni väljamõelduist parim leiutis, et vähendada miinimumini valitsuste sekkumine vabadusse. Kui rahvas on jagatud kahte ossa, millest mõlemad ei saa oma tahtmist, garanteerib demokraatia teoorias, et oma tahtmise saab enamus. Kuid demokraatia ei ole sugugi adekvaatne leiutis, kui sellega ei käi kaasas hulgaliselt õiguste üleandmisi. Ühenäolisusearmastus või lihtsalt sekkumise lõbu või vastumeelsus erinevate maitsete ja meelelaadide suhtes võivad panna enamuse tihti võimutsema vähemuse üle asjus, mis enamusse tegelikult üldse ei puutu. Kellelegi meist ei tohiks meeldida maailmaparlamendi — kui selline asi peaks kunagi sündima — sekkumine Suurbritannia siseasjadesse. Aga on asju, mida selline kogu lahendaks palju paremini kui mis tahes olemasolev valitsusaparaat.
Jõu seadusliku kasutamise teooria inimestevahelises asjaajamises, kui on olemas mingi valitsus, tundub olevat selge. Sundust ehk jõudu tohib kasutada vaid nende vastu, kes üritavad jõudu kasutada teiste vastu, või nende vastu, kes ei austa seadust neil puhkudel, kus oleks vaja ühist lahendust, mingi vähemusrühm on aga enamuse tegevuse vastu. Need tunduvad jõu kasutamiseks legitiimsed põhjused, ja need peaksid olema legitiimsed põhjused ka rahvusvahelistes suhetes, kui oleks olemas mingi rahvusvaheline valitsus. Jõu kasutamise legitiimsed põhjused valitsuse puududes on omaette küsimus, millega me siin ei tegele.
Ehkki valitsusel peab olema võimu sundida ning ta võib vajaduse korral jõudu seaduslikult kasutada, hakatakse mõistma, et reformaatorite püüeldav süsteem vähendab tegelikku vajadust sunni järele. Näiteks ei hoidu enamik meist varastamast mitte seepärast, et see on seadusevastane, vaid seepärast, et me ei taha varastada. Mida enam õpivad inimesed elama omava elu asemel loovat elu, seda vähem on neil teiste elu nurjavaid tahtmisi ning seda vähem üritavad nad neilt vägivaldselt võtta vabadusi. Enamjagu huvide konflikte, mis ajavad nii üksikisikuid kui organisatsioone tülli, on puhtalt kujuteldavad, millisena neid ka nähtaks, kui inimesed püüdleksid rohkem kõigile avatud hüvede ning vähem vaenu tekitava eraomandi poole. Sel määral, mil inimesed elavad loovalt, lakkavad nad tahtmast sekkuda jõuga teiste ellu. Terve hulga asju, mille puhul praegu peetakse ühistegevust hädavajalikuks, võiks vabalt jätta indiviidi otsustada. Vanasti peeti täiesti tingimatuks, et mingi riigi kõigil elanikel peab olema üks usk, aga nüüd me teame, et sellist vajadust pole. Kui inimeste instinktid muutuvad sallivamaks, leitakse samamoodi, et suur osa praegu kohustuslikust ühtsustamisest on kasutu ja koguni kahjulik.
Hea poliitiline süsteem nõrgendab jõurakendusele ja domineerimisele suunatud impulsse kahel moel — esiteks andes loovatele impulssidele võimalusi juurde ning vormides haridust ja kasvatust selliseks, et need tugevdaksid loovimpulsse, teiseks vähendades omandiinstinkti rakendamise võimalusi. Võimu hajutamine nii poliitilises kui majandussfääris — kontsentreerumise asemel ametnike ja tööstusjuhtide kätte — vähendaks tublisti võimalusi bossihoiaku omandamiseks, millest türanniks muutumine pole kaugel. Autonoomia, nii piirkondlik kui organisatsiooniline, vähendaks valitsuse poole pöördumisi küsimuste lahendamiseks, mis neisse ei puutu. Ning kapitalismi ja palgasüsteemi kaotamine kaotaks hirmu ja ahnuse — kahe omavahel seotud kire, millega lämmatatakse ja summutatakse kogu vaba elu — peamise ajendi.

Vähesed tunduvad taipavat, kui paljud neist pahedest, mille all me kannatame, on täiesti tarbetud ning et ühiste jõupingutustega saaks nad ära kaotada mõne aasta jooksul. Kui iga tsiviliseeritud riigi enamus seda sooviks, võiksime kahekümne aastaga kaotada kogu armetu vaesuse, tubli poole maailma haigustest, kogu majandusliku orjuse, mis ikestab üheksat kümnendikku meie elanikkonnast; võiksime täita maailma ilu ja rõõmuga ning tagada üldise rahu riigi. See on saavutamata ainult inimeste osavõtmatuse tõttu, ainult kujutlusvõime loiduse tõttu ja selle tõttu, et seda, mis alati on olnud, peetakse millekski, mis alati peab olema. Hea tahte, suuremeelsuse ja mõtlemisvõimega võiksime selle ellu viia.


II peatükk:
Kapitalism ja palgasüsteem

1.
Maailm on täis välditavaid pahesid, mille kaotamine rõõmustaks enamikku inimesi.
Ometi on need aina olemas ja nende kaotamiseks ei tehta midagi tõhusat.
Kogenematuid reformaatoreid see paradoks hämmastab, ning liigagi tihti purustab nende illusioone, kes on hakanud mõistma inimese loodud süsteemi muutmise raskust.
Igal tsiviliseeritud maal on tohutu enamus mõistnud, et sõda on kurjast, see mõistmine aga sõda ära ei hoia.
Rikkuse ebaõiglane jagunemine peab ilmselt olema kurjast vaeste jaoks, ja neid on üheksa kümnendikku elanikkonnast. Ometi see asi ei muutu.
Võimukate türannia on tarbetute kannatuste ja õnnetuse allikas inimkonna väga suurele osale, võim jääb aga endiselt väheste kätte, ja kui üldse, siis kontsentreerub veelgi.
Kõigepealt tahan ma uurida meie praeguse süsteemi pahesid ning mineviku reformaatorite väga piiratud edu põhjusi ja näidata siis, mille najal võiks loota kestvamat ning alalistki edu lähitulevikus.
Praegune sõda on proovikiviks kõigile, kes ihkavad paremat maailma. Süsteem, mis ei suuda inimkonda päästa sellise kohutava hävingu käest, on kusagilt vigane, ja seda ei saa lõplikult korda teha enne, kui suurte sõdade oht osatakse tulevikus muuta väga väikeseks.
Kuid sõda on vaid kurjapuu viimane õieke. Isegi rahuajal elab enamus mehi oma elu monotoonses tööorjuses, enamus naisi on mõistetud rühmama sel määral, et see teeb peaaegu võimatuks leida õnne enne, kui noorus möödas, enamus lapsi lastakse üles kasvada kokku puutumata millegagi, mis avardaks nende mõttemaailma või ergutaks kujutlusvõimet. Hirmust masside tärkava pahameele ees muutuvad need vähesed valitud oma privileegide tõttu kitsarinnaliseks ja hakkavad avaldama survet. Ülevalt tipust alla põhja välja on peaaegu kõik inimesed haaratud majandusvõitlusse — võitlusse selle eest, et omandada midagi, mis neile õigusega kuulub, või säilitada midagi, millele neil pole õigust. Meie eluhoiakus domineerib materiaalne omand, tegelik või ihatav, lülitades harilikult välja kõik suuremeelsed ja loovad impulsid. Valdushimu — kirg omada ja endale hoida — on sõja kõige suurem allikas ning kõigi õnnetuste alus, mille käes poliitiline maailm vaevleb. Üksnes selle kire tugevust ja selle mõju meie igapäevaelule vähendades saab uus süsteem tuua inimkonnale alalist kasu.
Ahnuse võimu vähendavad institutsioonid on võimalikud, aga ainult siis, kui kogu meie majandussüsteem tehtaks täiesti ümber. Kapitalism ja palgasüsteem peavad kaduma — see kaksikkoletis õgib ära meie elu. Nende asemel vajame süsteemi, mis hoiaks vaos inimeste kiskjainstinkte ning vähendaks majanduslikku ebaõiglust, mis laseb mõnel olla rikas jõude, sellal kui teised on lakkamatule rühmamisele vaatamata vaesed; üle kõige aga vajame süsteemi, mis hävitaks tööandja türannia, kindlustades inimesed ühtaegu viletsuse vastu ning tehes neile ruumi ettevõtlikkuse ilmutamiseks tööstuse juhtimisel, mille najal nad elavad. Mingi parem süsteem võiks seda kõike teha, ja demokraatia võiks selle kehtestada niipea, kui tal saab küllalt üha kestvast halvast elust, mille kestmiseks pole põhjust.
Saame eristada nelja võimalikku eesmärki, mille poole majandussüsteem peaks püüdlema: esiteks suurima kaubatoodangu ja tehnilise progressi edendamise poole, teiseks õiglase varajaotumise poole, kolmandaks selle poole, et anda tagatised viletsuse vastu, ja neljandaks loovimpulsside vabastamise ning valdushimu vähendamise poole.
Neist neljast eesmärgist on viimane kõige tähtsam. Tagatised on tähtsad eelkõige selle vahendina. Kuigi riigisotsialism annaks ehk materiaalsed tagatised ja rohkem õiglust, kui meil praegu on, siis arvatavasti ei suudaks see vabastada loovimpulsse ega luua edumeelset ühiskonda.
Meie praegune süsteem ei täida ühtegi neist eesmärkidest. Peamiselt kaitstakse seda põhjendusega, et neljast sihist saavutab see esimese, nimelt suurima kaubatoodangu, kuid teeb ta seda väga lühinägelikul moel, viisidel, mis kaugemas perspektiivis raiskavad nii inim- kui loodusressursse.
Kapitalistliku ettevõtluse juurde kuulub armuheitmatu usk sellesse, et tähtis on tõsta kaubatoodangut ülempiirini nii ruttu kui võimalik. Seda usku järgides antakse järjest uued tükid maapinda industrialismi meelevalda. Tohutud alad Aafrikas muutuvad tööjõuvärbamise pinnaseks Randi, Rodeesia ja Kimberley kulla- ja teemandikaevanduste tarbeks — sel eesmärgil elanikkond demoraliseeritakse, maksustatakse, aetakse mässama ja nakatatakse Euroopa haiguste ja kõlvatusega. Terved ja elujõulised tõud Lõuna-Euroopast meelitatakse Ameerikasse, kus palehigis töötamine ja elu urgastes hävitab nende elujõu, kui just lausa ei tapa. Me kõik teame, kui hävitavad on meie oma linnarahva elutingimused. Ja mis kehtib maailma inimvarade kohta, kehtib samavõrd ka loodusvarade kohta. Maailma kaevandusi, põlismetsi ja nisupõlde ekspluateeritakse kõiki sellisel määral, et lähimal ajal kurnatakse need välja. Materiaalse toodangu poole pealt vaadates elab maailm liiga kiiresti — peaaegu kogu maailma energia on otsekui mingis deliiriumis paisatud millegi viivitamatusse tootmisse — pole tähtis mille, pole tähtis, millise hinnaga. Ja ometi kaitstakse meie praegust süsteemi väitega, et see turvab progressi!
Ei saa öelda, et meie praegune majandussüsteem oleks ülejäänud kolme sihi osas, mille poole ta peaks püüdlema, mingilgi määral edukam. Paljude ilmsete kapitalismi ja palgasüsteemi halbade külgede hulgas on kõige silmatorkavam see, et nad õhutavad kiskjainstinkte, lubavad majanduslikku ebaõiglust ning annavad tööandja türanniale vaba voli.
Mis puutub kiskjainstinktidesse, siis võib laias laastus öelda, et põhimõtteliselt on maailmas olemas kaks viisi rikkust soetada — üks tootmise, teine röövimise teel. Kuigi meie praegu olemasolevas süsteemis on röövimiseks peetav keelatud, on ometi olemas palju rikkaks saamise teid ilma ühiskonna heaolule midagi lisamata. Maa või kapitali omamine, olgu muretsetud või päritud, annab seadusliku õiguse alalisele sissetulekule. Olgugi et enamik inimesi peab elamiseks tootma, võib privilegeeritud vähemus ilma üldse midagi tootmata elada luksuses. Kuna need pole mitte ainult kõige rikkamad, vaid ka kõige austatumad, siis iha pääseda nende hulka on üldine, nagu ka laialt levinud vastumeelsus tunnistada tõsiasja, et sel moel saadud sissetulekule pole mingit õigustust. Kui jätta kõrvale rendi või protsentide saamise passiivne rõõm, on rikkuse soetamise viisid vägagi röövellikud. Tavaliselt ei kogu inimesed vara mitte kasulike leiutiste või muude ühiskonna heaolu suurendavate tegevustega — hoopis sagedamini on see oskus teisi ekspluateerida või tüssata. Ja ega praegune režiim ei edenda vaoshoitud saamahimulist vaimu ainult rikaste seas. Pidev viletsuse oht sunnib enamikku inimesi täitma suure osa ajast ja mõtteist majandusvõitlusega. On olemas teooria, et selline seisund soodustab kogukonna üldise jõukuse kasvu. Kuid põhjusil, mille juurde naasen hiljem, usun ma, et see teooria on täiesti vale.
Majanduslik ebaõiglus on küllap meie praeguse majandussüsteemi kõige ilmsem pahe. On ülimalt absurdne väita, et suure varanduse pärinud inimesed on väärt rohkem kui need, kes peavad äraelamiseks töötama. Ma ei kavatsegi väita, et majanduslik võrdsus nõuab igaühele täpselt võrdset sissetulekut. Mõnesuguste töötulemuste eest tuleb maksta rohkem kui teiste eest; majanduslik ebaõiglus on aga platsis niipea, kui inimesel on rohkem, kui tema osa — kui tema töö tulemused just seda ei nõua, või kui see pole tasu mõne selgelt määratletud teenuse eest. See on aga nii ilmne, et ei vaja täpsustust.
Monopolide tänapäevane kasv tööandjate trustide, kartellide, föderatsioonide jne kujul on andnud kapitalistidele tohutult võimu juurde korjata ühiskonnalt makse. See tendents ei lakka iseenesest, vaid ainult nende tegevuste kaudu, kes ei saa kapitalistlikust režiimist otsest kasu. Kahjuks pole eraldusjoon proletariaadi ja kapitalistide vahel nii terav, kui ta oli sotsialismi teoreetikute peades. Ametühingutel on mitmesuguseid tagatisfonde, tööliste vastastikuse abistamise ühingud on suured kapitalistid, ja paljud inimesed otsivad palgalisa sääste investeerides. Kõik see teeb raskeks tekitada meie majandussüsteemis mis tahes selgepiirilist radikaalset muutust. Ent see ei vähenda tahtmist sellise muutuse järele.
Selline Prantsuse sündikalistide välja käidud süsteem, kus iga tööndus oleks omavalitsuslik ja täiesti sõltumatu, ilma mingi keskvõimu kontrollita, ei tagaks majanduslikku õiglust. Mõnedel ametitel on palju parem tingimispositsioon kui teistel. Näiteks võivad söetööndus ja transpordiettevõtted halvata riigi elu, ning sellega ähvardades võivad nad sundida. Aga näiteks õpetajad ei ärataks streigiga ähvardades erilist hirmu ning nende tingimispositsioon oleks nõrk. Iial ei tohi õiglust tagada mõni piiramatu jõusüsteem, mida asjaosalised kasutavad enda huvides. Seepärast ei sobigi riigi kaotamine, mida sündikalistid paistavad soovivat, kokku majandusliku õiglusega.
Niikaua kui tööandjale jääb vallandamisõigus koos sellele järgneva palgast ilmajätmisega, on vältimatu tööandja türannia, mis röövib praegu enamiku inimeste elust suurema osa vabadusi ja kogu algatusvõime. Seda peetakse põhiliseks, et inimestel oleks stiimul korralikult töötada. Ent mida enam inimesed tsiviliseeruvad, seda eelistatavamaks muutuvad lootusel põhinevad stiimulid nende ees, mis põhinevad hirmul. Hea töö eest premeerimine on hoopis parem kui halva eest karistamine. Seda süsteemi kasutatakse juba riigiteenistuses, kus inimene vallandatakse ainult mingi erakordse puuduse või vooruse pärast, nagu mõrv või ebaseaduslik keeldumine sellest. Igaühele, kes soovib tööd teha, tuleks anda äraelamiseks küllaldane palk — sõltumata sellest, kas selle konkreetse töö järele, mida ta oskab, on hetkel nõudmist või mitte. Kui ei ole, tuleks talle riigi kulul õpetada mõni uus amet. Miks peaks näiteks voorimees kannatama taksode tulemise tõttu? Ta ei ole sooritanud mingit kuritööd, ning põhjused, miks tema tööd enam ei vajata, ei ole kuidagi temaga seotud. Selle asemel et teda nälga jätta, tuleks ta õpetada autot juhtima või midagi muud sobivat tegema. Praegu on tööliskonnas sellepärast, et kõik muudatused tootmises kipuvad mingile osale palgateenijaist liiga tegema, tendents tehnilisele konservatismile, vastumeelsus uuenduste, uute protsesside ja uute meetodite suhtes. Aga sellised muutused, kui need on ühiskonna kestvates huvides, tuleks viia läbi nii, et nad ei saaks põhjustada pälvimatuid kaotusi ühiskonna neile rühmadele, mille tööd vanas vormis enam ei taheta. Inimkonna vaistlik alalhoidlikkus teeb tootmisprotsesside muutumise niikuinii aeglasemaks kui vaja. Kahju oleks pakkuda sellele veel lisa välditava konservatismi kujul, mida praegu tänu muutuste ebaõiglasele kulule organiseeritud tööliskonnale peale surutakse.
Öeldakse, et inimesed ei tööta hästi, kui vallandamishirm neid ei kannusta. Ma arvan, et neid, kelle kohta see praegu käib, on vaid väike osa. Ja see väike osa muutuks kergesti usinamaks, kui ta saaks meelepärasemat tööd või arukamat väljaõpet. Ülejäänusid, keda ei saa mingite selliste meetoditega tootma meelitada, tuleb ilmselt kohelda kui patoloogilisi juhtumeid, mis nõuavad pigem arstiabi kui karistust. Nende ülejäänute vastu tuleb seada hoopis suurem arv neid, keda nende elatise õudne ebakindlus ja tööhõive suur korrapäratus on praegu tervislikult või moraalselt ruineerinud. Väga paljude füüsilisele ja vaimsele tervisele annavad tagatised täiesti uue võimaluse.
Tööandja türannia kõige ohtlikum külg on võim, millega ta saab sekkuda inimeste tegevusse väljaspool nende tööaega. Inimene võidakse vallandada, kui tööandjale ei meeldi tema usk või poliitilised hoiakud või kui tema meelest on töötaja eraelu ebamoraalne. Ta võidakse vallandada seepärast, et ta püüab oma kaastöötajates ergutada sõltumatuse vaimu. Tal võib tööotsimine täielikult nurjuda ainult sellepärast, et tal on parem haridus kui teistel ja teda peetakse seetõttu ohtlikuks. Niisuguseid asju tuleb praegu ette. Riigisotsialism sellist asja ei paranda, pigem intensiivistab, sest kus riik on ainus tööandja, seal pole riiklike eelarvamuste eest pelgupaika, nagu neid praegu juhuslikult võib tekkida tänu eri inimeste eri arvamustele. Riik võib turgutada iga uskumustesüsteemi, mis juhtub talle meeldima, ja on peaaegu kindel, et seda ta teebki. Mõttevabadus muutub karistatavaks ning kogu vaimne sõltumatus sureb välja.
See käib kaasas iga jäiga süsteemiga. On väga tähtis, et oleks mitmekesisus ja et puuduks absoluutne süsteem. Vähemustel peab olema võimalik elada ja kujundada oma arvamusi vabalt. Kui seda ei tagata, surub tagakiusamine ja konformismi-instinkt kõik inimesed ühte valuvormi ning teeb kogu elulise arengu võimatuks.
Seepärast ei tohi lubada kellelgi viletsust kannatada, kuni ta tahab töötada. Ja ei tohi mingiski vormis uurida inimese seisukohti ja eraelu. Ainult sellisele põhjale on võimalik ehitada majandussüsteem, mis ei tugine türanniale ja terrorile.

2.
Majandusreformaatori võimalused on piiratud tööliskonna tehnilise tootlikkusega. Niikaua kui ainuüksi inimrassi eluspüsimiseks oli vajalik, et enamus inimesi töötaks sandikopikate eest väga pikki päevi, polnud mingi tsivilisatsioon peale aristokraatliku võimalik — et oleks vaimuelu tarbeks küllaldase jõudeajaga inimesi, pidi olema teisi, kes toodi nende väheste eest ohvriks. Ent ajastu, kus selline süsteem oli paratamatu, sai tehnika arenedes otsa. Kui meil praegu oleks arukas majandussüsteem, saaksid kõik vaimsete vajadustega inimesed neid vajadusi ka rahuldada. Mõne tunni füüsilise tööga suudab inimene toota niipalju kui elamiseks vaja, ja kui ta luksusest ei hooli, siis on see ka kõik, mida ühiskonnal on õigust tema käest nõuda. Kõigile peaks olema jäetud võimalus töötada vähe vähese tasu eest ning pühendada oma jõudeaeg mis tahes eesmärgile, mis juhtub neid köitma. Pole kahtlust, et suur enamus neist, kes selle tee valiks, kulutaks oma aja puhtalt lõbustustele — nagu enamik rikkaid seda praegu teebki. Kuid sellise ühiskonna puhul ei oleks õige öelda, et need on teiste töö peal elavad parasiidid. Ja oleks vähemus, kes pühendaks oma nime poolest jõudeaja teadusele, kunstile, kirjandusele või mõnele teisele sihile, mis võiks viia olulise murranguni. Kõigis selliseis asjus saab organisatsioon ja süsteem teha ainult halba. Ainus, mida teha saab, on anda võimalus, ilma nurisemata, et see osutub raiskamiseks enamjao inimeste puhul, kes ei kasuta oma võimalust hästi.
Ent kui jätta kõrvale erilise laiskuse või ekstsentriliste ambitsioonide juhud, siis valiks enamik inimesi täisaja töö täispalga eest. Selle tohutu enamiku jaoks on oluline, et harilik töö oleks võimalikult huvitav, säilitaks sõltumatuse ja jätaks suure mängumaa algatusvõimele. Niipea kui teatud miinimum on saavutatud, on need asjad sissetulekust tähtsamad. Tagada võib need gildisotsialism ning konkreetse ametkonna ja muu kogukonna suhteid korraldav riiklikule kontrollile alluv töönduslik omavalitsus. Niipalju kui mina tean, ei saa neid ühelgi teisel viisil tagada.
Gildisotsialismi, nagu seda propageerib hr Orage ja "New Age", seostatakse ametühingute "poliitilise" tegevuse vastase poleemikaga otsese majandusliku tegevuse kasuks. See on tal ühine sündikalismiga, kust on võetud enamus sellest, mis seal on uut. Kuid ma ei näe põhjust selliseks hoiakuks — poliitiline ja majanduslik tegevus tunduvad mulle võrdselt tähtsad, kumbki omal ajal ja omas kohas. Arvan, et katse rakendada praeguse kapitalistliku riigi mehhanismi sotsialistlikel eesmärkidel on ohtlik. On aga vajadus sellise poliitilise tegevuse järele, mis muudaks riigi mehhanismi, ning et see muutus oleks tihedalt seotud nende muutustega, mida me loodame näha majandussüsteemis. Vaevalt põhjustaks sellel maal ükskõik kumma neist ümberkujundustest mingi äkiline revolutsioon — peab lootma, et mõlemad tulevad, kui üldse, sammhaaval, ning ma kahtlen, kas üks või teine saab ilma teiseta väga kaugele areneda või kas ta seda peabki.
Majandussüsteem, mida me lõpuks näha soovime, oleks selline, kus riik on ainuke rendiraha saaja, samal ajal kui kapitalistlikud eraettevõtted tuleks asendada tegelikult tööd tegevate omavalitsuslike ühendusetega. Kas inimene teeb täistööpäeva täistasu eest või poole päeva töö poole tasu eest, peaks olema inimese enda valida, välja arvatud puhkudel, kus selline korraldus oleks praktikas ebamugav. Palga maksmine ei tohiks lõppeda seepärast, et kogemata kombel inimese tööd enam ei vajata, vaid peaks jätkuma niikaua, kuni ta ise tahab töötada; vajaduse korral õpetataks talle riigi kulul uus amet. Soovimatust tööd teha tuleks käsitleda meditsiiniliselt või hariduslik-kasvatuslikult, kui see pole ületatav ameti väljavahetamisega mõne loomuomasema vastu.
Mingi tööstuse töölised peaksid kõik olema ühendatud ühte autonoomsesse üksusse, ja nende töö üle ei tohiks olla mingit välist kontrolli. Riik peaks fikseerima tootmishinna, kuid kõikides muudes asjades jätma ettevõtte omavalitsemise hooleks. Hindade fikseerimisel peaks riik lubama igal tööstusel nii palju kui võimalik lõigata kasu mis tahes täiendustelt, mida see võib tootmise käigus kasutusele võtta, kuid takistama teenimatu kahju või kasu lõikamist muutuste pealt välistes majandustingimustes. See stimuleeriks arengut tugevasti ja viiks miinimumini teenimatu viletsuse ohu. Ja olgugi et suured majandusorganisatsioonid jätkavad, nagu nad seda on sunnitud tegema, oleks võim hajutatud ning see võtaks inimestelt isikliku võimetuse tunde, mille all nad praegu kannatavad.

3.
Mõned inimesed, kuigi nad võivad möönda, et selline süsteem oleks soovitav, väidavad vastu, et seda on tegelikult võimatu luua ning et me peaksime seepärast keskenduma lähematele eesmärkidele.
Minu meelest tuleb möönda, et nagu mingi kaugem siht, peavad ühel parteil olema ka lähedal asuvad eesmärgid — abinõud, mida ta loodab viia läbi järgmisel istungil või järgmises parlamendis. Marksistlikul sotsialismil, nagu see esines Saksamaal, tundus olevat järgmine puudus: kuigi partei oli suurearvuline, oli see poliitiliselt nõrk, sest ta liikmetel polnud sel ajal, kui nad revolutsiooni ootasid, nõuda mingite vähem tähtsate sammude ettevõtmist. Ja kui Saksa sotsialismi vallutasid viimaks need, kes soovisid teostatavamat poliitikat, toimus muutus täpselt vales suunas: lepiti halva poliitikaga, nagu militarism ja imperialism, selle asemel et propageerida osalisi reforme, mis oleks kõigist oma puudustest hoolimata siiski olnud sammuke õiges suunas.
Samasugune viga oli omane Prantsuse sündikalismile, nagu see esines enne sõda. Kõik pidi ootama üldstreiki — peale vajalikku ettevalmistust pidi kogu proletariaat ühel meelel keelduma töötamast, varaomanikud oleksid tunnistanud oma lüüasaamist ning nõustunud pigem nälgima kui loobunud kõigist oma privileegidest. See on dramaatiline ettekujutus — dramatismiarmastus on aga tõese visiooni suur vaenlane. Kui jätta kõrvale mingid väga ebatavalised tingimused, ei saa inimesi harjutada äkitselt tegema midagi, mis erineb väga tugevasti sellest, mida nad tegid enne. Kui üldstreik oleks õnnestunud, oleksid võitjad oma anarhismile vaatamata olnud kohe sunnitud moodustama mingi juhtkonna, et luua uus politseijõud rüüstamise ja ohjeldamatu lõhkumise vältimiseks ning mingi esialgne valitsus, mis dikteerinuks käske eri revolutsioonilistele rühmadele. Nüüd on sündikalistid põhimõtteliselt igasuguse poliitilise tegevuse vastu, vajalikke praktilisi samme astudes tunneksid nad end hälbivat oma õpetusest, ning kuna nad siiani on poliitilisest tegevusest hoidunud, siis puuduks neil vajalik treening. Seepärast on tõenäoline, et isegi sündikalistliku revolutsiooni järel langeks tegelik võim inimeste kätte, kes polegi õiged sündikalistid.
Teine vastuväide sellisele programmile, mis tuleb realiseerida äkki ühel kaugel päeval revolutsiooni või üldstreigi kaudu, on selline, et ind kustub, kui vahepeal pole midagi teha ega ole siis ka mingit osalist õnnestumist, mis virgutaks ootamisroidumusest. Ainsad liikumised, mis niisugusel moel võivad õnnestuda, on sellised, kus nii tunne kui programm on mõlemad väga lihtsad — nagu rõhutud rahvaste ülestõusude puhul. Kuid eraldusjoon kapitalisti ja palgateenija vahel pole terav nagu türklase ja armeenlase või inglase ja hindu vahel. Sotsialistliku revolutsiooni propageerijad on oma poliitilistes käikudes eksinud peamiselt seetõttu, et nad pole taibanud, kui palju on ühiskonnas inimesi, kelle poolehoid ja huvid asuvad osalt kapitali, osalt töö poole peal. Need inimesed teevad selgepiirilise revolutsioonipoliitika väga raskeks.
Seepärast peavad need, kes püüdlevad sellise majandusliku ümberkorralduse poole, mis kohe homnepäev aset ei leia, — selleks et neil oleks mingigi lootus edu saavutada — olema võimelised liikuma oma eesmärgi poole aste-astmelt, sammudega, mis on kasulikud iseenesest, isegi kui need ei vii lausa soovitud sihile. Peab olema tegevusi, mis valmistavad inimesi ette lõppaktsiooni läbiviimiseks, ning peab olema võimalikke saavutusi lähitulevikus, mitte ainult kauge paradiisi ähmane lootus.
Kuid olgugi et ma usun, et see kõik on tõsi, usun ma sama kindlalt: tõeliselt elujõuline ja radikaalne reform nõuab, et lähituleviku taga oleks mingi ettekujutus, mingi mõistmine sellest, mida inimesed sellise valiku korral võiksid oma eluga teha. Kui neil selletaolist lootust üldse pole, siis pole neil vastasseisu ületamiseks vajalikku energiat ega indu, samuti kindlameelsust vastu panna, kui nende eesmärgid on parajasti ebapopulaarsed. Iga inimene, kes on tõesti siiralt soovinud ulatuslikku elutingimuste parandamist, on pidanud kõigepealt sattuma silmitsi väljanaermisega, siis tagakiusamisega, siis meelitamise ja kavalate korrumpeerimiskatsetega. Me teame valusate kogemuste põhjal, kui vähesed tulevad neist kolmest katsumusest puhtalt välja. Eriti raske on see siis, kui reformaatorile on näidatud kõiki maapealseid paradiise — tegelikult peaaegu võimatu, välja arvatud neile, kes tänu selgele ja täpsele ideele näevad oma lõppsihti elava visioonina.
Majandussüsteemid tegelevad põhiliselt materiaalsete kaupade tootmise ja jagamisega. Meie praegune süsteem on tootmise osas raiskav ja jagamise osas ebaõiglane. Ühiskonna enamuse jaoks tähendab see elu majanduslike jõudude orjuses, ning vähemuse jaoks teatud võimu teiste inimeste elu üle, mida kellelgi ei tohiks olla. Heas ühiskonnas oleks esmakaupade tootmine vaid eelsamm elu olulise ja huvitava osa juurde, kui mitte arvestada neid, kes naudivad esmakaupade tootmise mingit lõiku. See ei peaks sugugi nii olema, et inimesed on — nagu praegu — majanduslike vajaduste meelevallas. Praegu võetakse seda paratamatusena, osalt ebavõrdsuse pärast heaolus, osalt seepärast, et tõeliselt väärtuslikke asju nagu hea haridus on raske omandada, välja arvatud jõukatel inimestel.
Maa ja kapitali eraomandust ei saa kaitsta ei õigusele ega sellele toetudes, et see on ökonoomne viis toota ühiskonnale vajalikku. Kuid põhilised vastuväited on, et see jätab inimeste elu kängu, õnnistab sisse nende halastamatu valdushimu, kes omamises on edukad, et tänu sellele täidavad inimesed suurema osa oma ajast ja mõtetest ainult materiaalsete hüvede soetamisega ning et see loob hirmuäratava takistuse tsivilisatsiooni ja loova energia arengule.
Üleminek neist pahedest vabale süsteemile ei pruugi olla järsk — on täiesti võimalik kulgeda majandusliku vabaduse ja tööndusliku omavalitsuse poole samm-sammult. Ei ole tõsi, et meie pakutava süsteemi loomine põrkab mingite väliste takistuste vastu. Kui organiseerunud tööliskond soovib sellist luua, ei saa miski seda takistada. Ainus raskus, mis on, on inimeste lootusega innustamise raskus, neile küllaldase kujutluspildi pakkumine nägemaks, et nende kannatused ei ole paratamatud, ja piisava arusaamise andmise raskus mõistmaks, kuidas seda viletsust tuleb ravida. See on raskus, millest saab üle aja ja energiaga. Ent sellest ei saada üle, kui organiseerunud tööliskonna juhtidel ei ole maailmavaatelist avarust, ei ole visioone, pole lootusi, mis oleksid midagi enamat kui mõned pealispindsed täiendused olemasoleva süsteemi raames. Revolutsiooniline tegevus pole ehk hädavajalik, revolutsiooniline mõtlemine aga küll, ja selle tulemusena mõistlik ja ülesehitav lootus.


III peatükk:
Sotsialismi püünised

1.
Alguses oli sotsialism revolutsiooniline liikumine, mille eesmärgiks oli palgateenijate klasside vabastamine ning vabaduse ja õigluse maksmapanek. Üleminek kapitalismilt uuele režiimile pidi olema järsk ja vägivaldne: kapitalistid tuli eksproprieerida ilma kompensatsioonita ning nende asemele ei pidanud tulema mingit uut võimuorganit.
Järk-järgult aga sotsialismi vaim muutus. Prantsusmaal said sotsialistidest valitsuse liikmed ning nad moodustasid ja lammutasid parlamendienamusi. Saksamaal muutus sotsiaaldemokraatia nii tugevaks, et ei suutnud enam vastu panna kiusatusele oma leppimatust lõdvemale lasta, et valitsus omakorda tema nõudmisi tunnustaks. Inglismaal õpetasid fabiaanlased reformide eeliseid revolutsiooni ees ning lepliku tehingu eeliseid lepitamatu antagonismi ees.
Astmelise reformi meetodil on revolutsioonimeetodiga võrreldes palju voorusi, ning revolutsiooni mul polegi tahtmist jutlustada. Kuid astmelisel reformil on omad ohud, nimelt: ettevõtte omand või juhtimine jääb selleks ajaks erakätesse, ning see olukord õhutaks seadusandlikku sekkumist palgateenijate rühmade kasuks. Minu meelest on pehmelt öeldes kahtlane, kas sellised abinõud aitavad üldse liikuda nende ideaalide poole, mis innustasid varaseid sotsialistide ja innustavad siiani mõne sotsialismi vormi propageerijate suurt enamust.
Vaadelgem asja piltlikustamiseks sellist sammu nagu raudtee viimine riigi omandisse. See oleks tüüpiline riigisotsialismi eesmärk, täiesti teostatav, paljudes maades juba teostatudki, ning vaieldamatult selline samm, mis igal järk-järgulisel täieliku kollektivismi poole minekul tuleb astuda. Ometi ma ei usu, et toimub mingit tegelikku edenemist demokraatia, vabaduse või majandusliku õigluse poole, kui riik enne raudtee ülevõtmist kompenseerib need aktsionäridele täielikult.
Majanduslik õigus nõuab rendise- ja intressisaajatele mineva riikliku tuluosa vähendamist, kui mitte täielikku kaotamist. Kui aga raudteeaktsionäridele antakse nende aktsiate asendamiseks riiklik väärtpaber, on nad sellega omandanud väljavaate saada igavesti samasugust sissetulekut, nagu neil oli põhjust loota oma aktsiatestki. Kui pole just alust arvata, et raudtee hakkab edaspidi kõvasti sisse tooma, siis ei teinud see operatsioon varajaotuse muutmiseks mitte midagi. Muutuse võib saavutada ainult praeguste omanike eksproprieerimisega või sellega, et neile makstaks turuväärtusest vähem või antaks kompensatsioonina vaid eluaegset intressi. Kui antakse täies väärtuses, pole majanduslik õiglus karvavõrdki edenenud.
Sama vähe on edenetud vabaduse poole. Raudteel töötavatel inimestel pole raudteetöö juhtimise või palga- ja töötingimuste osas rohkem sõnaõigust kui enne. Direktoritega võitlemise asemel õigusega pöörduda edasi valitsuse poole peavad nad nüüd võitlema valitsusega otse, ning kogemus ei kinnita, et tööliste nõudmised ärataksid mõnes ministeeriumis erilist hellust. Kui tööliskond streigib, peab ta võitlema kogu organiseeritud riigivõimu vastu, mis võib tal õnnestuda vaid siis, kui avalik arvamus teda tugevalt toetab. Arvestades mõjuvõimu ajakirjanduse üle, mida riik võib alati kasutada, häälestatakse avalik arvamus tõenäoliselt tööliskonna vastu, eriti kui võimul on mõni nime poolest edumeelne valitsus. Lahknemised eri raudteede poliitikates pole enam võimalikud. Inglise raudteelased ammutasid aastaid kasu Kirderaudtee suhteliselt liberaalsest poliitikast, mida nad said kasutada argumendina samasuguse poliitika ajamiseks mujal. Riigihalduse koolnud üheülbalisus välistab sellised võimalused.
Ega ole selles tegelikku edasiliikumist demokraatia poole. Raudteede tööd hakkavad organiseerima ametnikud, kelle eelarvamused ja taust eraldavad nad töölistest ning kes võimul olles kultiveerivad autokraatiat. Demokraatlik mehhanism, mis neid ametnikke formaalselt kontrollib, on kohmakas ja kauge ning hakkab tööle ainult esmajärgulise tähtsusega küsimuste puhul, mis on tõmmanud endale kogu rahva tähelepanu. Ja isegi siis paistab sedamoodi, et valitsusametnike parem haridus koos nende positsiooni eelistega võimaldavad neil antud küsimustes rahvast eksitada ning kallutada üldine poolehoid kõrvale ka kõige suurepärasemalt ettevõtmiselt.
Ma ei salga, et need puudused on olemas praegugi, ütlen vaid, et neid ei ravita selliste vahenditega nagu raudtee natsionaliseerimine praeguses majanduslikus ja poliitilises olukorras. Mis tahes tõeliselt eluliseks arenguks on tarvis suuremat muutust inimese mõtlemisharjumustes.

2.
Riigisotsialism ei ole päriselt demokraatlik süsteem — isegi riigis, kus on olemas poliitiline demokraatia. Selle ebademokraatlikkust saab illustreerida analoogiaga poliitika vallast. Iga demokraat tunnistab, et iirlastel peaks iiri asjade ajamiseks olema omavalitsus, ja neile ei tuleks öelda, et ärgu nurisegu, sest nad võtavad ju osa Ühendkuningriigi parlamendi tööst. Demokraatiale on olemuslik, et mis tahes kodanikerühmal, kelle huvid või soovid ükskõik mis põhjusel eraldavad nad tugevalt ülejäänud ühiskonnast, peaks olema vabadus otsustada oma sisemisi asju ise. Ja mis kehtib rahvuslike või kohalike rühmade kohta, kehtib samavõrd ka majandusrühmade, näiteks kaevurite või raudteelaste kohta. Üldvalimiste riiklik mehhanism ei ole mingil moel piisav tagama sellistele rühmadele vabadust, mis neil peaks olema.
Ametnike võim, mis on kaasaegse riigi suur ja kasvav oht, tuleneb tõsiasjast, et hääletajate enamus, mis kujutab endast ainsat kõrgemat üldsuse kontrolli ametnike üle, pole naljalt huvitatud ühestki konkreetsest küsimusest ega astu seetõttu arvatavasti mõjusalt välja sellise ametniku vastu, kes nurjab huvitatud vähemuse soovid. Formaalselt allub see ametnik kaudsele avalikkuse kontrollile, aga mitte nende kontrollile, keda tema tegevus otseselt mõjutab. Põhiosa inimestest ei kuule kas kunagi midagi vaidlusaluse küsimuse kohta, või kui kuulevad, siis loovad nad endale rutakalt seisukohad, mis põhinevad ebaadekvaatsel informatsioonil — see aga pärineb märksa tõenäolisemalt ametnike poole pealt kui ühiskonna sellest osast, mida kõnealune küsimus mõjutab. Mingi tähtsa poliitilise küsimuse kohta mingit infot aja jooksul ilmselt levib, muudes asjades pole selleks aga erilist lootust.
Võidakse öelda, et ametnike võim pole sugugi nii ohtlik kui kapitalistide võim, sest ametnikel pole palgateenijate huvidele vastanduvaid majandushuve. See argument pärineb aga liiga primitiivsest inimese poliitilise loomuse käsitlusest — käsitlusest, mille õigeusklik sotsialism võttis üle klassikalisest poliitökonoomiast ja millest ta püüab hoida kinni vaatamata sellele, et üha rohkem tõsiasju räägib selle õpetuse vastu. Mingil juhul ei ole isiklik majanduslik huvi ning isegi mitte majanduslik klassihuvi ainus tähtis poliitiline ajend. Ametnikud, kelle palka konkreetsetes küsimustes langetatud otsused üldiselt ei mõjuta, otsustavad arvatavasti, kui nad on nii keskmiselt ausad, oma ettekujutuse järgi üldsuse huvidest, aga nende arusaama kuulub üks eelarvamus, mis neid tihti eksitab. Oluline on seda eelarvamust mõista enne liiga avalikäsi oma saatuste ministeeriumide hoolde usaldamist.
Kõigepealt tuleks tähele panna, et igas väga suures organisatsioonis ning eelkõige suures riigis on ametnikud ja seadusandjad neist, keda nad valitsevad, harilikult väga kaugel ega kujuta ettegi eluolu, kus nende otsuseid hakatakse ellu viima. Nii ei tea nad paljusid asju, mida nad peaksid teadma, isegi kui nad on usinad ja tahavad õppida seda, mida iganes on õpetada statistikal ja aruannetel. Asi, mida nad isiklikul tasandil mõistavad, on kontorirutiin ja määrustikud. Tagajärjeks on ühtse süsteemi kehtestamise liialdatud kihk. Olen kuulnud üht Prantsuse haridusministrit kella välja võttes nentivat. "Praegusel hetkel õpivad Prantsusmaal kõik nii ja nii vanad lapsed seda ja seda." See on administraatori ideaal — ülimalt saatuslik ideaal vabale arenemisele, algatusvõimele, eksperimenteerimisele või mis tahes põhjalikule uuendamisele. Laiskust ei tooda poliitilise teooria käsiraamatutes motiivina välja, sest tavateadmist inimloomusest ei peeta nende teooriate vääriliseks, ometi teame kõik, et kui väike vähemus välja arvata, on laiskus inimkonnale tohutult võimsaks ajendiks.
Paraku jõustab laiskust antud juhul võimuarmastus, mis paneb agarad ametnikud looma süsteeme, mida laiskadele ametnikele meeldib hallata. Agarale ametnikule on paratamatult vastumeelne kõik see, mille üle tal puudub kontroll. Enne kui midagi üldse teha saab, peab olema tema ametlik heakskiit. Mis iganes talle ette puutub, seda soovib ta kuidagi muuta, et võiks tunda rahuldust võimust ja anda seda teistelegi tunda. Kui ta on kohusetundlik, siis mõtleb ta välja mõne täiuslikult ühtse ja jäiga plaani, pidades seda ise parimaks võimalikuks, ning hakkab siis seda halastamatult peale suruma, lõigates sümmeetria huvides läbi mis tahes lubavad arenguteed. Välja tuleb paratamatult midagi uue tapvalt igava ristkülikukujulise linna taolist, võrrelduna ilusa ja küllusliku muinasaegse linnaga, mis elas ja õitses koos paljude põlvkondade omaette elude ja isiksustega. Selles, mis on kasvanud, on alati rohkem elu kui selles, mis on dekreediga kehtestatud — agar ametnik jääb aga alati eelistama enda dekreteeritud korralikkust spontaanse kasvu näilisele korratusele.
Pelk võimu omamine kipub tekitama võimuarmastust, mis on väga ohtlik ajend, sest ainus kindel tõend võimust on takistada seda, mida tahavad teha teised. Demokraatia põhiõpetus on võimu hajutamine kõikide inimeste vahel, nii et välditaks pahesid, mida loob ühe inimese suur võim. Kuid demokraatlik võimuhajutamine on tõhus ainult siis, kui hääletajad tunnevad asjaomase küsimuse vastu huvi. Kui see neid ei huvita, ei ürita nad ka haldamist kontrollida ja kogu tegelik võim läheb üle ametnike kätte.
Seepärast ei saavutata demokraatia tõelisi eesmärke riigisotsialismi ega mis tahes süsteemi abil, mis annab suure võimu inimestele, keda üldsus ei kontrolli, kui mitte arvestada parlamendi kaudu toimuvat kontrolli, mida praktiseeritakse enam või vähem kaudselt.
Kõik uued inimeste poliitiliste tegevuste uuringud näitavad, et nende puhul, kellel on küllalt energiat olemaks poliitiliselt aktiivne, on võimuarmastus tugevam ajend kui majanduslik omakasu. Võimuarmastus ajab liikvele suured miljonärid, kellel on palju rohkem raha, kui nad suudavad kulutada, kes aga jätkavad rikkuse kokkukuhjamist pelgalt selleks, et panna käpp peale üha suuremale ja suuremale osale maailma rahandusest [vt. J.A. Hobson, The Evolution of Modern Capitalism. B.R.] Silmnähtavalt on võimuarmastus paljude poliitikute juhtajend. See on ka sõdade peamine põhjus, mis puht rikkuse seisukohast on mööndatavasti peaaegu alati kehv tehing. Seepärast ei paranda mingi uus majandussüsteem, mis ründab vaid majanduslikke ajendeid ega sekku võimu kontsentratsiooni, ilmselt oluliselt asja. See on üks peamisi põhjusi riigisotsialismi kahtlusega suhtuda.

3.
Võimu jaotamine on raskem probleem kui rikkuse jaotamine. Rahvaesindusliku valitsemise aparaat on koondunud ülemvõimu kui ainsa tähtsa asja ümber ning eiranud vahetut täidesaatvat võimu. Valitsemise demokratiseerimiseks pole peaaegu midagi tehtud. Riigiametnikud kalduvad oma sissetuleku, tagatise ja ühiskondliku positsiooni tõttu rikaste poolele, kes on olnud nende igapäevakaaslased juba kooli- ja ülikooliaegadest alates. Ja kui nad ei kaldugi, siis pole nad ülalvaadeldud põhjusil päriselt ka arengu poolt. See, mis käib riigiametnike kohta, käib ka parlamendiliikmete kohta, üksnes selle erinevusega, et nemad on pidanud end valijatele meelepäraseks tegema. See lisab valitseva kasti muudele omadustele vaid silmakirjalikkuse. Kes on seisnud Alamkoja vestibüülis ning jälginud, kuidas selle liikmed ilmuvad nähtavale, vilav pilk silmis ja oletatav naeratus huulil, kuni märgatakse valijat, võetakse tal käe alt kinni, sosistatakse "mu kallis sõber" kõrva ning juhatatakse ta siseruumide poole — see on sellele tähelepanu pööranud ning taibanud, et need ongi need kunstid, mille abil inimesed seadusandlikusse kotta jõuavad ja sinna ka jäävad; vaevalt talle mulje jääb, et demokraatia on täiuslik valitsemise instrument. Valus on tõdeda, et harilik hääletaja, vähemalt Inglismaal, ei tunne tavaliselt ebasiirust ära. Inimese, kellele pole tähtsad mingid konkreetsed poliitilised sammud, saab harilikult võita enda poole kas otsese või varjatud korruptsiooni või meelitamisega; reformide torpedeerija eelistab üldiselt mõnd auahnet lobalõuga inimesele, kelle sooviks on üldine heaolu ning kellel puudub libe keel. Ja auahne lobalõug, niipea kui ta on äratada õnnestunud vaimustuse abil võimu juurde pääsenud, müüb oma mõjuvõimu valitsevale klikile, vahel avalikult, vahel peenemal viisil, näiteks mõnes kriisis meelega põrudes. See on osa demokraatia normaalsest toimimisest, nagu seda kehastavad esindusvõimu institutsioonid. Aga kui demokraatia saatuseks ei olegi jääda farsiks, siis tuleb selle vastu rohtu leida.
Tõsiasi, et suurele osale valijaist ei paku enamik päevakorda kerkivaid küsimusi ei otsast ega elulist huvi, on üheks kaasaegsete suurte demokraatiate pahede allikaks. Kas walesi lastele tohib lubada rääkida koolis ueilsi keelt? Kas tuleks haridusvõimude nõudmise peale sundida mustlasi hülgama oma rändavat eluviisi? Kas kaevuritel peaks olema kaheksatunnine tööpäev? Kas kristlikke saientiste tuleks tõsise haiguse puhul kohustada kustuma arsti? Ühiskonna teatud gruppidele pakuvad need küsimused kirglikku huvi, suurele enamusele aga väga vähe. Kui need asjad otsustatakse arvulise enamuse tahtmise järgi, siis kaalutakse vähemuse pingsad soovid ükskõiksete ülejäänute kerglaste ja asjatundmatute uidude poolt üles. Kui vähemus on geograafiliselt koondunud, nii et ta teatud hulgas valimisringkondades saab määrata valimistulemused — nagu uelslaste ja kaevurite puhul — , on tal hea šanss saada oma tahtmist kõigile kasuliku menetlusega, mida selle vaenlased kirjeldavad ringkäendusena. Ent kui nad on hajali ja poliitiliselt nõrgad, nagu mustlased ja kristlikus saientistid, pole neil enamuse eelarvamuste vastu erilist lootust. Isegi iirlaste moodi geograafiliselt kontsentreerutuna ei pruugi neil õnnestuda oma tahet läbi suruda, sest nad äratavad enamuses mingit vaenulikkust või domineerinisinstinkti. Selline olukord käib vastu kõigile demokraatlikele põhimõtetele.
Enamuse türannia on vägagi tõsine oht. On viga arvata, et enamusel on tingimata õigus. Igas uues küsimuses eksib enamus alguses alati. Sellistes asjades nagu näiteks maksud, kus riik peab toimima ühe tervikuna, on enamusele tuginevad lahendused arvatavasti parim meetod, mida võib välja mõelda. Kuid on tohutu hulk küsimusi, mille puhul ühtne otsus pole vajalik. Üheks selliseks peetakse religiooni. Siia peaks kuuluma haridus, tingimusel et teatud miinimum on kohustuslik. Täiesti ilmselt peaks siia kuuluma sõjaväeteenistus. Seal, kus eri rühmitused suudavad toimetada oma erinevaid toimetusi ilma anarhiata, tuleks seda lubada. Sellistel puhkudel avastavad ajaloohuvilised, et nii kui kerkib mõni uus probleem, on enamusel ses asjas vale seisukoht, sest teda juhivad eelarvamused ja harjumused. Areng toimub sel teel, et mõni vähemus avaldab järkjärgulist mõju arvamuste muutumisele ja tavade teisenemisele. Kunagi, ja mitte nii väga ammu, arvati, et ainult kohutavalt patune inimene võib mõelda, et vanu naisi ei tulegi nõidadena ära põletada. Kui sellised arvajad oleks jõuga vait sunnitud, sumpaksime siiani keskaegses ebausus. Seepärast on ülimalt tähtis, et enamust hoitaks tagasi surumast oma tahtmist peale asjus, kus ühtsus pole absoluutuselt vajalik.

4.
Meie käsitletud pahede ja ohtude raviks oleks devolutsiooni ja föderaalvõimu väga ulatuslik laienemine. Kus, nagu Walesis ja Iirimaal, on olemas rahvusteadvus, tuleks vastaval piirkonnal lubada kõik kohalikud asjad otsustada ilma välise sekkumiseta. Ent on palju asju, mis ei tuleks jätta mitte kohalike, vaid ametirühmade või mitmesuguseid huvigruppe esindavate organisatsioonide hooleks. Idas alluvad inimesed mitmesugustele omaenda tunnistatava usu seadustele. Kui tahetakse, et väga erinevate tõekspidamistega piirkondades oleks midagi vabadusetaolist, tuleks luua midagi samasugust.
Mõned asjad on olemuselt piirkondlikud — näiteks gaas ja vesi, teed, maksud, maa- ja merevägi. Nende üle peab otsustama piirkonda esindav võim. Kui suur see piirkond peab olema, sõltub topograafia iseärasustest ja tundest ning ka kõnealuse asja loomusest. Gaas ja vesi nõuavad väikest ala, maanteed juba suuremat, kuna ainus rahuldav piirkond maa- või mereväe jaoks on kogu planeet, sest mingi väiksem ala sõda ära ei hoia.
Kuid enamiku majandusküsimuste ja samuti enamiku isiklike arvamustega lähedalt seotud küsimuste puhul pole õige üksus üldsegi mitte geograafiline. Põhjusil, mida oleme juba käsitlenud, ei peaks raudtee oma asjade korraldamine olema geograafilise riigi käes. Aga veelgi vähem peaks see kuuluma mingile vastutustundetute kapitalistide kildkonnale. Ainus tõeliselt demokraatlik süsteem on selline, mis jätab raudtee töö sisemise korralduse inimestele, kes raudteel töötavad. Need inimesed peaksid valima üldjuhataja ja vajaduse korral direktorite kogu. Kõik palgaküsimused, töötingimused, rongidesse puutuv ja materjalide soetamine peaks olema mingi sellise organi käes, kes kannab vastutust ainult nende ees, kes tegelikult sellel raudteel tööd teevad.
Samad argumendid käivad teistegi suurte majandusharude kohta: kaevandamine, raud ja teras, puuvill jne. Briti ametühingud, tundub mulle, on valel teel, kujutledes nii tööd kui ka kapitali püsiva jõuna, mis tuleb tööliskonna organiseerimisega mingil määral tasakaalu viia. See näib mulle liiga vähenõudliku ideaalina. Selle asemel sooviksin ma ideaali, mis kätkeks demokraatia ja omavalitsuse võitu nii majanduse kui poliitika vallas ning praeguse kapitalistide võimu täielikku hävitamist. Raudteel töötava inimese sõna peaks maksma selle raudtee töö korraldamisel, täpselt samuti nagu mingis riigis töötava inimese sõna peaks olema kuuldav tema riigi asjade korraldamisel. Äriinitsiatiivi koondamine tööandjate kätte on väga halb ning röövib töövõtjailt nende seadusliku huviosa vastava töönduse suuremates probleemides.
Prantsuse sündikalistid olid esimesed, kes propageerisid töönduse autonoomiat riigisotsialismist parema lahendusena. Kuid nende arvates pidid ettevõtted olema sõltumatud, peaaegu nagu praegused suveräänsed riigid. Selline süsteem ei aitaks rahule rahvusvahelistes suhetes kuidagi rohkem kaasa, kui ta teeb seda praegu. Mis tahes inimühenduse asju võib laias laastus jagada nn sisepoliitika küsimusteks ja välispoliitika omadeks. Iga poliitiliseks üksuseks piisavalt selgepiiriline rühm peaks siseasjus olema autonoomne, otseselt välismaailma mõjutavais asjus aga mitte. Kui kaks rühma on teineteise suhtes täiesti vabad, pole avaliku või varjatud jõu rakendamise ohtu kuidagi võimalik tõrjuda. Kui vähegi võimalik, peaks inimrühma suhteid välismaailmaga kontrollima mingi neutraalne võimuorgan. Siin ongi riiki vaja eri töönduste suhete reguleerimiseks. Mingit kaubaartiklit valmistavatel inimestel peaks oma töötundide, ettevõtte kogutulu jaotamise ning kõigis ärijuhtimise küsimustes olema täielik vabadus. Kuid müügihinna puhul ei peaks neil vabadust olema, sest hind on asi, mis käib suhete alla ülejäänud ühiskonnaga. Kui lasta hinnad n-ö vabaks, tekiks pidev vägikaika vedamise oht, milles neil tööndustel, mis ühiskonna eksistentsiks on esmavajalikud, oleks alati ebaõiglane edumaa. Majandussfääris pole sund põrmugi kiiduväärsem kui riikidevahelises asjaajamises. Universaalne printsiip vähima sunniga suurima vabaduse tagamiseks on: autonoomia igas poliitiliselt tähtsas rühmas, neutraalne võimuorgan rühmadevahelisi suhteid puudutavate küsimuste lahendamisel. See neutraalne võimuorgan peaks muidugi tuginema demokraatlikule põhjale, kuid oleks hea, kui ta esindaks mõnd asjaomastest rühmadest laiemat ringkonda. Rahvusvahelistes suhetes oleks ainsaks sobivaks võimuorganiks selline, mis esindab kõiki tsiviliseeritud rahvaid.
Et hoida ära selliste organite võimuliialdusi, on soovitav ja vajalik, et kõik need autonoomsed rühmad oleksid oma vabaduste suhtes väga kiivad ja väga varmad panema poliitiliste vahenditega vastu iga kord, kui nende iseseisvusega ei arvestata. Riigisotsialism ei luba selliseid rühmi, kus iga rühma ees kannavad vastutust tolle omad asjamehed. Seepärast annab ta rühma siseasjad selliste inimeste ohjata, kes selle rühma ees ei vastuta ega ole selle vajadustest ka kuigi teadlikud. See avab ukse türanniale ja initsiatiivi hävitamisele. Need ohud välistab süsteem, mis lubab mis tahes inimrühmal ühineda mis tahes eesmärgi nimel, välja arvatud vägivald, ning nõuda keskvõimult niisugust omavalitsust nagu kõnealuse eesmärgi saavutamiseks vaja. Näidet pakuvad kirikud oma paljude usulahkudega. Viimastele tuli autonoomia pärast sajanditepikkust sõdimist ja tagakiusamist. Tuleb loota, et sama tulemuse saavutamine majandussfääris nii jubedat võitlust ei nõua. Ent olgu tõkked millised tahes, ma usun, et vabadus on siin niisama tähtis, kui see on mööndud olevat usuasjus.


IV peatükk:
Individuaalne vabadus ja üldsuse kontroll

1.
Ühiskond ei saa eksisteerida ilma õiguskorrata ega areneda teisiti kui tarmukate uuendajate ettevõtlikkuse toel. Aga õiguskord on alati uuenduste suhtes vaenulik, ja uuendajad on peaaegu alati mingil määral anarhistid. Need, keda painab hirm langeda tagasi barbaarsusse, toonitavad õiguskorra tähtsust, kuna need, keda innustab tsivilisatsiooni poole liikumise lootus, mõistavad harilikult paremini eraalgatuse vajadust. Mõlemad loomulaadid on tarvilikud ning tarkus on see, kui lastakse kummalgi vabalt tegutseda seal, kus see toob kasu. Ent need, kes on õiguskorra poolel, ei pea end kuidagi õigustama, sest neid toetab tava ja status quo säilitamise instinkt. Uuendajad on need, kelle olemasolu ja tööd ei taheta lubada. Iga põlvkond usub, et see raskus kuulub minevikku, iga põlvkond sallib aga ainult mineviku uuendusi. Tema oma aja uuendused langevad samasuguse tagakiusamise alla, nagu poleks sallivuseprintsiibist iial kuuldudki.
"Varases ühiskonnas," ütleb Westermarck, "pole tavad lihtsalt mingid moraalireeglid, vaid ainsad moraalireeglid, millest eales on osatud mõelda. Metslane täidab otseselt Hegeli käsku, et ühelgi inimesel ei tohi olla isiklikku südametunnistust. Tüüpilise näitena võib tsiteerida järgmist, Tirunelveli žanarite kohta käivat teadet: "Harva võtavad nende seas elavad üksikindiviidid omaks mingi uue vaate või uue toimimisviisi. Nad järgivad hulka kurja tegemisel ning nad järgivad hulka hea tegemisel. Nad mõtlevad karjades." [The Origin and Development of the Moral Ideas, 2.väljaanne, 1.köide, lk 119]
Need meie seast, kes pole iial mõelnud ühtki mõtet ega teinud ühtki tegu, mis vähimalgi määral erineks meie naabrite mõtetest või tegudest, paisuvad uhkusest selle üle, kui väga me erineme metslastest. Ent need, kes kunagi on üritanud ellu viia mõnd tõelist uuendust, ei saa endas alla suruda tunnet, et nende tuttavad inimesed ei erinegi Tirunelveli šanaritest nii väga.
Sotsialismi mõju all on viimasel ajal isegi eesrindlik hoiak indiviidi vabadusse vaenulik. Reformaatorite peas seostatakse vabadused laissez-faire′i, Manchesteri koolkonna ning naiste ja laste ekspluateerimisega, mis oli selle tagajärg, mida nimetati eufemistlikult "vabaks konkurentsiks". Kõik need olid halvad asjad ja nõudsid riigi sekkumist; tegelikult oleks aga vaja, et riik võtaks seda sorti pahede vastu, mis seniajani eksisteerivad, veel hoopis rohkem ette. Kõiges, mis puudutab ühiskonna majanduselu — nii tulu jaotamist kui tootmistingimusi —, on vaja suuremat üldsuse kontrolli, mitte väiksemat — ma ei ütle, et ma tean, kui palju suuremat just.
Teine valdkond, kus on hädasti vaja anarhia õiguskorra vastu välja vahetada, on rahvusvahelised suhted. Praegu on igal suveräänsel riigil täielik individuaalne vabadus, millest ülemal on ainult sõjasanktsioon. Seda individuaalset vabadust tuleb välissuhete puhul kärpida, kui tahetakse, et sõjad kunagi lakkakasid.
Kui me astume aga materiaalse omandi sfäärist välja, siis avastame, et argumendid üldsuse kontrolli kasuks kaovad peaaegu täiesti.
Alustuseks: religiooni peetakse selliseks asjaks, millesse riik ei tohiks sekkuda. Kas inimene on kristlane, muhamedlane või juut, ei ole senikaua, kui ta seadustele kuuletub, üldsuse asi — seadused peaksid olema sellised, millele inimesed kõikidest religioonidest saavad kuuletuda. Ent siingi on piirid. Ükski tsiviliseeritud riik ei luba inimohverdust nõudvat religiooni. Inglased lõpetasid Indias ära lesknaiste põletamise kombe vaatamata kinnistunud printsiibile, et kohalikesse usukommetesse ei sekkuta. Võibolla polnud neist õige seda teha, ometi oleks peaaegu iga eurooplane teinud sedasama. Tegelikult ei saa me kahelda selles, et niisugused teod tuleb lõpetada, kuidas me usuvabadusi ka õigustaksime.
Sellistel puhkudel sekkub vabadustesse mingi arenenum tsivilisatsioon väljaspoolt. Harilikumad ja huvitavamad juhud on aga need, kui mingi iseseisev riik sekkub tavasid kaitstes inimeste ellu, kellele on meelepärased tsiviliseeritumad uskumused ja tsiviliseeritum süsteem.
"New South Walesis," ütleb Westermarck, "oli hõimul kombeks "usutseremoonia osana" süüa ära iga pärismaalasnaise esmasündinu. Hiinas Khai-muh′ riigis oli kohaliku kirjelduse järgi kombeks tappa vanim elusolev poeg ja see nahka pista. Mõnede Briti Kolumbia hõimude hulgas ohverdatakse esimene laps sageli päikesele. Florida indiaanlased ohverdasid, Le Moyne de Morgues′i järgi, "oma esmasündinud poja pealikule"." [Op.cit., lk 459]
Selliseid näiteid on lehekülgede kaupa.
Meie endi seas midagi niisugust muidugi ei esine. Kui Floridas esmasündinule öeldi, et ta kuningas ja isamaa teda vajavad, oli see tühipaljas eksitus ning meil sedasorti eksitusi ei juhtu. Huvitav on aga uurida, mismoodi selline ebausk suri välja näiteks Khai-muh′s, kus võõras sundus pole tõenäoline. Võime oletada, et mõned lapsevanemad, olles vanemliku armastuse iseka mõju all, hakkasid kahtlema, kas päike saaks tõesti vihaseks, kui nende vanemal lapsel lastaks elada. Sellist mõistuspärasust peeti väga ohtlikuks, sest see pidi kahjustama saaki. Põlvkondade kaupa hoidis seda arvamust südame salasopis käputäis veidrikke, kellel polnud jõudu selle järgi toimida. Lõpuks päästsid mõned vanemad oma lapsed ohverdamisest neid varjates või põgenedes. Selliseid vanemaid koheldi inimestena, kellel puudub igasugune arusaamine üldrahvalikest huvidest ning kes on valmis oma eralõbu pärast ohustama ühiskonda. Aja jooksul aga ilmnes, et riigiga ei juhtunudki midagi ja et saak polnud sugugi kehvem kui eelmistel aastatel. Ja siis võibolla arvati üks laps ohverdatuks, kui ta pühitseti pealiku poolt valitud põllumehe või mõnda teise riikliku tähtsusega ametisse. Läks palju põlvkondi, enne kui lapsel lubati ise amet valida, kui ta oli saanud küllalt vanaks, et tunda oma kalduvusi ja võimeid. Ja kõigi nende põlvkondade kestel tuletati neile lastele meelde, et üksnes valitsejapoolne armuandmine lubab neil üldse elada, ning kogu nende elu kulges täiesti väljamõeldud kohustuse varjus riigi ees.
Nende vanemate olukord, kes kõigepealt lakkasid uskumast laste ohverdamise üldkasulikkusesse, teeb nähtavaks kõik raskused, mis individuaalse vabaduse kohandamise puhul üldsuse kontrolli alla ilmsiks tulevad. Võimuorganid, uskudes ohvri ühiskonna huvide seisukohalt olevat vajaliku, olid kohustatud seda nõudma, vanemad, uskudes selle tarbetust, olid samavõrd kohustatud tegema kõike oma võimuses olevat lapse päästmiseks. Kuidas peaks kumbki asjaosaline sellisel puhul käituma?
Skeptilise lapsevanema kohus on selge: laps tuleb iga hinna eest päästa, tuleb rääkida ohverdamise tarbetusest igal sobival ja sobimatul juhul ning kannatada rahulikult ära, millise karistuse seadus talle kõrvalehoidmise eest ka määraks. Kuid võimude kohus pole sugugi nii selge. Niikaua kui nad on kindlalt veenunud, et enamsündinute üldine ohverdamine on hädavajalik, peavad nad paratamatult vaenama neid, kes püüavad seda usku õõnestada. Aga kui nad on kohusetundlikud, siis hakkavad nad väga tähelepanelikult vastasleeri argumente uurima ning nad on nõus juba ette möönma, et need argumendid võivad kehtida. Nad vaatavad tähelepanelikult ringi oma südames, et näha, kas mitte lastevihkamisel või julmusenautimisel nende usuga mingit pistmist pole. Neil on meeles, et Khai-muh′ ajaloos leidub näiteid loendamatutest uskumustest, millest nüüd teatakse, et need on valed, ja mille tõttu hukati need, kes valitsevat maailmavaadet ei jaganud. Viimaks arutlevad nad iseendas, et kuigi kombestikus sisalduvad vead on tihti üleüldised, võetakse harva omaks uusi uskumusi, mis poleks tõele lähemal neist, mida nad asendavad, ning nad järeldavad, et uus uskumus on arvatavasti kas samm edasi, või on tema üldine omaksvõtt seda ebatõenäolisem, mida kahjulikum see on. Kõik need kaalutlused panevad nad kõhklema enne karistuse kasuks otsustamist.

2.
Möödunud aegade ja tsiviliseerimata rahvaste uurimine näitab selgesti, et hõimude ja rahvaste sissejuurdunud uskumused on peaaegu eranditult valed. Raske on meie enda ajastu ja rahva tavalisi uskumusi täiesti kõrvale heita, aga jõuda nende suhtes mingigi kahtluseni nii väga raske ei ole. Kui kõik tuleriidal inimesi põletanud inkvisiitori uskumused olid õiged, siis toimis ta tõeliselt inimlikult, kui need aga mis tahes punktis olid väärad, siis täiesti tarbetult julmalt. Nende asjade kohta on üks hea, toimiv maksiim: ära usalda tavauskumusi sedavõrd, et sooritada ilmselt hävingut toovaid tegusid, kui konkreetsed uskumused pole just täiesti tõesed. Keskmise inglase meelest on maailm üks kole koht, kui ta ei saa öelda Britannia rules the waves, keskmise sakslase meelest, kui ta ei saa öelda Deutschland über alles. Nende tõekspidamiste nimel on nad valmis hävitama Euroopa tsivilisatsiooni. Nonde juhtumisi vääraks osutumisel tuleb nende tegevust aga kahetseda.
Neist kaalutlusist johtub, et ühtki tõket ei tohiks asetada mõtte ja selle väljendamise, ammugi mitte tõsiasjade avaldamise teele. Varemalt oli see vabamõtlejate seas üldine seisukoht, ehkki seda tsiviliseeritud maades iialgi päriselt ei realiseeritud. Kuid viimasel ajal on sellest kogu Euroopas saanud ohtlik paradoks, mille tõttu inimesed vaevlevad vangistuses või näljas. Seetõttu tasub seda taas kuulutada. Selle põhjendused on nii silmnähtavad, et kui neid mitte üleüldiselt ei eirataks, oleks mul piinlik seda teha. Kuid nüüdismaailmas on neid korrata vägagi vajalik.
Täielikku tõde saavutada pole surelikele antud, aga selle poole sammhaaval liikuda pole sugugi võimatu. Iga üldist huvi pakkuva asja puhul on harilikult igas antud ühiskonnas igal antud ajal mingi üldkehtiv seisukoht, mida tunnustavad enesestmõistetavana kõik, kes selle asja üle spetsiaalselt ei mõtle. Mitmel põhjusel äratab selle seisukoha kahtluse alla seadmine vaenulikkust.
Tähtsaim neist on konventsionaalsusinstinkt, mis on olemas kõigil karjaloomadel ning mis sageli tõukab nad tapma iga karjast märgatavalt erinevat liiget.
Tähtsuselt järgmine on ebakindlustunne, mille tekitab kahtlus tõekspidamistes, mille abil oleme harjunud oma elu seadma. Kes on proovinud seletada lihtsale inimesele Berkeley filosoofiat, on näinud viha oma ehedal kujul, põhjustatud sellest tundest. Mis lihtne inimene Berkeley filosoofiast esimesel kuulamisel saab, on häiriv kahtlus, et miski pole kindel, nii et ennatlik on istuda toolile või loota, et põrand meid kannab. Et see kahtlus on ebamugav, siis ajab ta närvi — välja arvatud neid, kes peavad kogu arutlust täielikuks jamaks. Ja enam või vähem analoogiliselt hävitab igasugune kahtlemine selles, mida on peetud enesestmõistetavaks, kindlal pinnal seismise tunde ning tekitab mõistmatut hirmu.
Kolmas põhjus, miks inimesed ei salli uudseid arvamusi, on see, et seaduslikud õigused on seotud vanade tõekspidamistega. Kiriku pikk võitlus teaduse vastu Giordano Brunost kuni Darwinini saab — muude ajendite kõrval — alguse sealt. Hirm sotsialismi ees, mis eksisteeris kauges minevikus, pärineb üleni sealt. Kuid oleks viga arvata — nagu seda teevad need, kes otsivad kõikjal majanduslikke motiive —, et varanduslikud eesõigused on uutmoodi mõtlemise vastase viha põhiallikaks. Kui asi oleks niimoodi, oleks intellektuaalne progress palju tormilisem kui ta on.
Konventsionaalsusinstinkt, hirm ebakindluse ees ja varanduslikud eesõigused — kõik need sõdivad uue idee tunnustamise vastu. Ja uuele mõttele tulla on raskemgi kui sellele tunnustust saada — enamik inimesi võiks veeta kogu oma elu mõtiskledes, ilma et nad kunagi teeksid ühtki tõeliselt algupärast avastust.
Kõiki neid takistusi arvesse võttes ei paista sedamoodi, et mis tahes ühiskond mis tahes ajal hakkaks kannatama ketserlike seisukohtade ülikülla käes. Kõige vähem tõenäoline on see tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonnas, kus elutingimused muutuvad kiiresti ja pidevalt, nõudes edukaks kohanemiseks sama kiiret muutust intellektuaalses maailmavaates. Seetõttu peaks püüdma uute tõekspidamiste avaldusi ja teadmiste levimist üritada pigem julgustada kui maha jahutada, toetama seda. Tegelikult on asi aga hoopis vastupidi. Lapsepõlvest peale tehakse kõik, et inimeste vaim oleks konventsionaalne ja steriilne. Ja kui õnnetul kombel mingi kujutlusvõime säde säilibki, peetakse selle õnnetut valdajat ebausaldatavaks ja ohtlikuks, kes on väärt vaid põlgust rahu ajal ning vanglat või reeturisurma sõja ajal. Ometi teatakse, et sellised inimesed olid minevikus inimkonna peamised heategijad — ja on ühtlasi needsamad, kes saavad suurima austuse osalikeks niipea, kui nad on turvaliselt surnud.
Kogu mõtlemise ja arvamuste valdkond on üldsuse kontrolliks täiesti sobimatu — see peaks olema nii vaba ja spontaanne, nagu see neile, kes teavad, mida teised on uskunud, võimalik on. Riigil on õigus nõuda, et lapsed saaksid haridust, kuid tal ei ole õigust sundida ühtset plaani peale nende haridusteele ning suunata seda kõneosava üheülbalisuse surnud tasandi tootmisele. Haridus ja üldse vaimuelu on selline asi, kus on vaja eelkõige isiklikku initsiatiivi; riigi funktsioon peaks algama ja lõppema mingisugusegi hariduse nõudmisega — ja võimalikult sellise hariduse, mis arendaks vaimset individualismi, mitte sellise, mis juhtub vastama riigiametnike eelarvamustele.

3.
Praktilise eetika küsimused tõstatavad raskemaid probleeme kui puhtalt arvamuse küsimused. Thagid [Usulis-fanaatilise röövmõrvarite ühingu liikmed Indias. AM] usuvad siiralt oma kohusesse mõrvata, aga nende valitsus pole sellega nõus. Moraalsetel või usulistel põhjustel väeteenistusest keeldujad usuvad siiralt vastupidist, ja jälle pole valitsus nõus. Tapmine on riigi privileeg — on võrdselt kuritegelik seda teha, kui see on keelatud, ja jätta tegemata, kui seda on teha kästud. Sama käib varguse kohta, kui see ei toimu suures mastaabis või kui seda ei tee mõni, kes on juba rikas. Thagid ja vargad on inimesed, kes kasutavad oma naabritega asju ajades jõumeetodeid, ning üldiselt võib öelda, et välja arvatud harvad erandid, tuleks eraviisiline jõu- ja muude sunnivahendite rakendamine keelata, kui tahes sisetundlik selle ajend ka on. See põhimõte ei õigusta aga inimeste sundimist kasutama jõudu riigi käsu peale, kui nood ei usu, et see antud juhul on õigustatud. Moraalsetel või usulistel põhjustel väeteenistusest keeldujate karistamine tundub õiguspärase individuaalse vabaduse selge rikkumisena. Peetakse üldiselt enesestmõistetavaks, et riigil on õigus karistada teatud liiki seksuaalset normivälisust. Keegi ei kahtle, et mormoonid uskusid siiralt polügaamse elu soovitatavust, ometi nõudsid Ühendriigid, et nad loobuksid seda seaduslikult tunnustamast, ja arvatavasti oleks iga kristlik maa toiminud samamoodi. Siiski ei arva ma, et see keelamine oli tark. Polügaamia on seadusega lubatud paljudes maailma osades, kuid kui pealikud ja valitsejad välja jätta, ei praktiseerita seda kuigi palju. Kui see on, nagu eurooplased üldiselt usuvad, ebasoovitatav tava, siis on tõenäoline, et mormoonid oleksid selle varsti kõrvale heitnud, välja arvatud võibolla mõne üksiku ebatavalise positsiooniga mehe puhul. Kui see oleks aga osutunud edukaks eksperimendiks, oleks maailm omandanud teadmise, mida tal nüüd ei ole. Ma arvan, et kõikidel sellistel puhkudel peaks seadus sekkuma vaid siis, kui on tekitatud kahju ilma kahjusaanud isiku nõusolekuta.
On selge, et keegi ei salli seda, kui riik valib talle abikaasa, öelgu eugeenikud sellise plaani kasuks ükskõik mida. Siin paistab olevat selge, et harilik üldsuse arvamus on õige — mitte seepärast, et inimesed teeksid tarku valikuid, vaid seepärast, et mis tahes oma valik on parem kui sunnitud abielu. Mis käib abielu kohta, peaks käima ka ameti või elukutse valiku kohta — kuigi mõnedel pole kindlaid eelistusi, eelistab enamik inimesi silmanähtavalt mõnd ametit teisele ning nad oleksid palju tõenäolisemalt kasulikud kodanikud mõnd oma eelistust järgides kui siis, kui riik neid selles takistab.
Selliste inimeste juhtumid, kellel on tugev veendumus, et nad peavad tegema mingit kindlat liiki tööd, on spetsiifilised ja võibolla mitte väga tavalised, kuid nad on tähtsad, sest puudutavad mõningaid väga olulisi inimesi. Jeanne d′Arc ja Florence Nightingale trotsisid tavasid sellele tundele järele andes, siis alla kuulusid reformaatorid ja ebapopulaarsete asjade agitaatorid nagu Mazzini, ning ka paljud teadlased. Sellistel puhkudel väärib isiklik veendumus suurimat austust, isegi kui sellele ei näi olevat silmanähtavat õigustust. Pole kuigi tõenäoline, et sellele ajele kuuletumine teeks erilist kahju, aga palju head võib see küll teha. Praktiline raskus seisneb selliste impulsside eristamises sarnasena näivatest ihkudest. Paljud noored tahavad olla kirjanikud ilma impulsita luua mingi kindel raamat, või maalikunstnikud ilma impulsita luua mingi kindel pilt. Kuid natuke kogenult näeb harilikult ehtsa ja ebaehtsa impulsi vahe ära ning vähem kahjulik oleks anda mõneks ajaks järele võltsajendile kui takistada ehtsat. Kummatigi on lihtsal inimesel peaaegu alati kalduvus ehtsat impulssi takistada, sest see tundub anarhiline ja ebamõistlik ning suudab endast harva juba ette lugu pidama panna.
See, mis on silmatorkavalt tõsi mõnede tähelepanuväärsete isiksuste puhul, on vähemal määral tõsi peaaegu iga indiviidi puhul, kellel on palju tarmu või elujõudu. On olemas impulss mingit kindlat liiki tegevuseks; nooruses ei ole sel tavaliselt väga kindlat kuju, ent ajapikku, hariduse ja võimaluste mõjul, selle piirjooned üha selginevad. Tuleb eristada otsest, mõne kindla tegevuse poole selle tegevuse enda pärast suunatud impulssi soovist saada selle tegevuse loodetavaid tagajärgi. Noor inimene võib ihata tasu vägeva saavutuse eest, ilma et tal oleks mingit spontaanset ajendit sooritada neid tegusid, mis saavutuseni viivad. Ent neil, kes tegelikult palju saavutavad, on, ehkki nad võivad ihata tasu, loomuses ka midagi, mis kallutab nad valima teatud liiki töö kui teekonna, mida nad peavad käima, et oma ambitsioone rahuldada. See kunstnikuimpulss, nagu seda võib nimetada, on inimesele ja tihti ka maailmale lõpmata väärtuslik — üheksa kümnendikku heast elust ongi selle austamine endas ja teistes. Enamikul inimestel on see üsna nõder, üsna kergesti hävitatav või häiritav — vanemad ja õpetajad on selle suhtes tihti vaenulikud, ning meie majandussüsteem surub noortes inimestes maha selle viimasedki jäänused. Selle tagajärjel lakkavad inimesed olemast indiviidid või säilitamast oma loomulikku uhkust, mis on nende sünnipärane õigus; nad muutuvad konveiertoodanguks — taltsaks, bürokraadile ja rividrilli õpetavale seersandile mugavaks, jäägitult statistilistesse tabelitesse kantavaks. See on vabaduse puudumisest johtuv põhjapanev pahe, ning see on pahe, mis elanikkonna asustuse tihenedes ja süsteemi masinavärgi tõhusamaks muutudes üha süveneb.
Asju, mida inimesed ihaldavad, on palju ja mitmesuguseid, levinumaid motiive selleks on imetlus, poolehoid, võim, tagatised, hõlpelu, energia väljalaskmine. Ent need abstraktsioonid ei puuduta seda, mis teeb ühe inimese teisest erinevaks. Kui ma lähen loomaaeda, rabab mind tõsiasi, et kõigis toonekure liigutustes on midagi, mis teda papagoist või jaanalinnust eristab. Võimatu on seda ühist omadust sõnastada, ja ometi me tunneme, et iga asi, mida üks loom teeb, on just see, mida oligi sellelt loomalt oodata. See määramatu omadus moodustab selle looma omapära ning rõõmustab meie meelt, kui jälgime selle looma toimetusi. Inimeses on, eeldades, et majanduslik või riiklik masinavärk pole teda veel lömastanud, sama sorti omapära, midagi eristavat, milleta ükski inimene ei saa muutuda eriti oluliseks ega säilitada kogu oma väärikust, mis on inimesile loomupärane. Just seda eristavat omapära armastavad kunstnikud, olgu siis maalijad või kirjanikud. Kunstnikel endal ja inimestel, kes loovad ükskõik mis vallas, on seda keskmisest inimesest rohkem. Iga ühiskond, mis seda omadust pitsitab, olgu meelega või kogemata, muutub peagi täiesti elutuks ja traditsionaalseks, ilma lootuseta areneda ning ilma igasuguse olemiseesmärgita. Isikupära kujundava sisetõukejõu säilitamine ja tugevdamine peaks olema kõikide poliitiliste institutsioonide esmaeesmärk.

4.
Nüüd oleme jõudnud individuaalset vabadust ja üldsuse kontrolli puudutavate üldiste põhimõtete juurde.
Suurema osa inimlikest ajedest võib jagada kahte klassi: omanduslikud ning ülesehitavad ehk loovad. Sotsiaalsed institutsioonid on ajede rüü või kehastus, ja üldjoontes võib neid jagada nende enda poolt kehastatavate ajedele vastavalt. Vara on valdushimu otsene väljund, teadus ja kunst on loovuse kõige otsesemate väljundite seas. Omanditunne kas kaitseb või on agressiivne, see püüab kas röövija kiuste säilitada või praeguselt pidajalt omandada. Mõlemal juhul on selle tuumaks vaenulik hoiak teiste suhtes. Vale oleks eeldada, nagu saaks kaitsvat omanditunnet alati õigustada, kuna agressiivne on alati häbiväärt — kui status quos valitseb suur ebaõiglus, võib olla just täpselt vastupidi; harilikult pole õigustatav kumbki.
Just valdushimu teeb hädavajalikuks riigi sekkumise indiviidide tegemistesse. Mõnd asja saab jõuga omandada või säilitada, mõnd asja mitte. Naise saab soetada jõuga, nagu soetasid roomlased omale sabiinitarid, naise kiindumust aga endale niimoodi hankida ei saa. Pole mingeid andmeid selle kohta, et roomlased sabiinitaride kiindumust ihkasid, ning kelles valdushimu on tugev, see kipubki hoolima peamiselt vaid neist asjust, mille tagab jõud. Sellesse klassi kuuluvad kõik materiaalsed asjad. Vabadus, kui seda ei kitsendataks nende asjade puhul, teeks tugevad rikkaks ja nõrgad vaeseks. Seadusega peale pandud osaliste kitsenduste abil teeb see kapitalistlikus ühiskonnas kavalad mehed rikkaks ja ausad mehed vaeseks, sest riigi vägi pole antud inimeste käsutusse mitte lähtudes mingist õiglasest või mõistlikust põhimõttest, vaid mõnest traditsionaalsete tarkuste kogumist, mille ainus mõte on ajalooline.
Kõiges, mis puudutab omamist ja sunnivõtteid, toob ohjeldamatu vajadus kaasa anarhia ja ebaõigluse. Indiviididel pole enam vabadust tappa, vabadust röövida ega vabadust petta, küll aga on see endiselt suurriikidel, mida need patriotismi lipu all ka praktiseerivad. Ei indiviidid ega riigid tohiks olla vabad rakendama sunnivõtteid omal algatusel, välja arvatud sellistes äkilistes hädaolukordades, mida kohtulik õigeksmõistmine pärast möönab. Põhjuseks on, et kui üks indiviid sunnib teist, siis on see ühe või teise seisukohalt alati halb ning seda võib sallida ainult siis, kui selle tulemuseks on mõni tohutu kompenseeriv hüve. Maailmas tegelikult rakendatava jõu hulga minimeeriseks oleks vaja riiklikku võimuorganit, tegelikult vastupandamatu jõu varamut, mille ülesandeks oleks ennekõike maha suruda eraviisilisi sunnivõtteid. Jõukasutus on eraviisiline, kui seda rakendab üks huvitatud asjaosalistest, tolle sõbrad või kaasosalised, aga mitte riiklik erapooletu võimuorgan mõne üldsuse huvide kaitseks mõeldud määruse kohaselt.
Eraomanduse režiim, mille all me elame, ei tee peaaegu midagi sunni eraviisilise kasutamise ohjeldamiseks. Kui inimesel on näiteks maatükk, võib ta oma valdusse sisenejate vastu kasutada jõudu, kuigi nemad tema vastu seda teha ei tohi. On selge, et mõningane sissetungimisvabaduse piiramine on maa harimise seisukohalt vajalik. Kui aga indiviidile selline voli juba antakse, peaks riik veenduma, et too ei hõiva rohkem maad, kui ta seda riiklikes huvides on volitatud tegema, ning et tema maalt saadava toodangu kasuosa pole suurem kui tasu tema tööpanuse eest. Arvatavasti võib sellise tulemuse saavutada vaid siis, kui maa on riigi omand. Praegu võivad maa ja kapitali omanikud kasutada majandusliku surve jõudu nende vastu, kellel omandit ei ole. See jõumeetod on seadusega sanktsioneeritud, kuna vaeste inimeste poolsed rikastevastased jõumeetodid on ebaseaduslikud. Selline olukord on ebaõiglane ega aita vähendada eraviisilist sunni kasutamist nii palju, kui seda vähendada saaks.
Kogu omamisimpulsside valdkond ja selles juurduvad sunnivõtted vajavad avaliku neutraalse võimuorgani kontrolli, ja mitte vähem vabaduste kui õiguste huvides. Natsiooni sees oleks selliseks avalikuks võimuks muidugi riik — natsioonidevahelistes suhetes aga, kui tahetakse praeguse anarhia lõppemist, peab selleks saama mingi rahvusvaheline parlament.
Kuid inimese omamisimpulsside ülese avaliku kontrolli sügavam ajend peab alati olema vabaduste kasvatamine, nii riigivõimuvälise türannia ärahoidmise kui loovimpulsside vabastamise mõttes. Kui ei taheta, et avalik kontroll teeb rohkem kahju kui kasu, tuleb see korraldada nii, et eraalgatusele jääks suurim vabadus kõigis vormides, mis ei kätke privaatseid jõuvõtteid. Selles asjas on kõik valitsused alati kõvasti põrunud ega ole mingit märki nende arenemisest.
Erinevalt valdushimust on loovimpulsid suunatud eesmärkidele, kus ühe inimese võit ei ole teise kaotus. Inimene, kes teeb teadusliku avastuse või kirjutab luuletuse, rikastab teisi samal ajal kui ennastki. Iga teadmiste või usaldusväärsuse kasv on saavutus kõigile, keda see mõjutab, mitte ainult tegelikule omajale. Need, kes tunnevad elust rõõmu, ei ole õnnistuseks mitte ainult iseendale, vaid ka teistele. Jõud selliseid asju ei loo, küll aga hävitab; nende kohta ei kehti ükski jaotusõiguse printsiip, sest igaühe saavutus on kõigi saavutus. Seepärast peab inimtegevuse loov osa olema riiklikust kontrollist nii vaba kui võimalik, et jääda vahetuks ja elujõuliseks. Riigi ainus funktsioon inimese elu selle osa suhtes peaks olema kõige võimaliku tegemine selle väljatoomiseks ja sellele võimaluste andmiseks.
Iga elu juhib osalt ühiskond ja osalt eraalgatus. Erainitsiatiivi osa on suurim eriti oluliste inimeste puhul, nagu geeniused ja loovad mõtlejad. Seda osa tuleks piirata ainult siis, kui see on vägivaldne — muidu aga tuleb teha kõik, et see oleks nii suur ja elujõuline kui vähegi võimalik. Hariduse eesmärk ei tohiks olla kõikide inimeste ühtmoodi mõtlema panemine, vaid igaühe mõtlema panemine viisil, mis väljendaks kõige paremini tema oma isiksust. Elatisvahendite valikul peaksid kõik noormehed ja neiud saama niipalju kui võimalik valida seda, mis neid köidab; kui neid ei köida ükski raha sissetoov amet, peaks neil olema vabadus töötada vähese tasu eest vähe aega ja veeta oma jõudeaeg oma äranägemise järgi. Igasugune tsensuur mõttevabaduse või teadmiste levitamise üle on muidugi täiesti taunitav.
Nii poliitilised kui majanduslikud hiigelorganisatsioonid on üks tänapäeva maailma tunnusmärke. Neil organisatsioonidel on tohutu võim ning nad kasutavad seda sageli, et pidurdada nii mõtte- kui tegevusoriginaalsust. Tegelikult peaksid nad hoopis andma sellele suurima mängumaa, mis on võimalik ilma anarhiata või vägivaldse konfliktita. Nad ei tohiks segada end inimese ellu milleski, välja arvatud selles, mis puudutab riigi kontrolli seaduslikke objekte, nagu omand ja jõukasutamine. Ja nad peaksid delegeerima võimalikult suure osa järelevalvest indiviidide või väikeste rühmade kätte. Kui seda ei tehta, muutuvad nende hiigelorganisatsioonide eesotsas olevad inimesed liigse võimuga harjumise tõttu vältimatult türanlikuks ning hakkavad segama end alluvate ellu eraalgatust hävitades.
Tänapäeva maailma probleemiks on eraalgatus koos organisatsioonide kasvava voli ja suurusega. Kuni see on lahendamata, kaotavad indiviidid järjest enam elujõudu ja tarmu ning muutuvad neile pealesurutud olukorras üha loiumaks. Sellistest indiviididest koosnev ühiskond ei saa olla areneda ega lisada palju maailma vaimse ja hingelise omandi põhivaramule. Neid asju saab tagada vaid isiklik vabadus ja algatuse toetamine. Need, kes panevad võimule vastu, kui see tungib indiviidi õiguspärasele alale, teevad ühiskonnale teene, ükskõik kui vähe ühiskond seda ka hindab. Minevikust rääkides tunnistavad seda kõik, kuid see ei käi vähem ka praeguse või tulevase aja kohta.


V peatükk:

Riiklik iseseisvus ja internatsionalism

Riikidevahelistes suhetes nagu ühe riigi siseste rühmadegi suhetes on soovitav igaühe sõltumatus siseasjades ning pigem seaduslikkuse kui privaatjõumeetmete eelistamine välisasjades. Riigisiseste rühmade puhul tuleb rõhutada sisemist sõltumatust, sest just sellest on puudus — kuna seadusele allumine on üldiselt olnud tagatud keskaja lõpust peale. Riikidevahelistes suhetes seevastu puuduvad seadused ja keskvalitsus, kuna sõltumatus on olemas nii välis- kui siseasjus. Staadium, kuhu me Euroopa asjadega oleme jõudnud, vastab staadiumile, kuhu jõudsime oma siseasjadega Rooside sõja ajal, kui mässuline aadel nurjas katse tüli ära hoida. Seega, ehkki eesmärk on mõlemal kõnealusel puhul sama, on selle saavutamiseks astutavad sammud üsnagi erinevad.
Ei saa olla mingit head rahvusvahelist süsteemi senikaua, kui riikide piirid ei lange võimalikult lähedalt kokku natsioonide piiridega. [Sõna nation jaoks ei ole eesti keeles täpset vastet — rahvus on liiga kitsas (st see sisaldab rahvuse, kuid lisaks üht-teist veel) ja rahvas liiga laialivalguv. Järgnevalt R. tegeleb selle mõiste sisuga. Ta ei tee seda aga kaugeltki nii põhjalikult kui Andrei Hvostov oma "Eksimuses jumaliku korra vastu" ("Mõtteline Eesti", Vagabund 1999, 5. osa. A.M.]
Pole aga lihtne öelda, mida me natsiooni all mõtleme. Kas iirlased on natsioon? Iiri iseseisvuslased ütlevad jah, unionistid ei. Kas ulsterlased on natsioon? Unionistid ütlevad jah, iseseisvuslased ei. Kõigil sellistel puhkudel on see, kas üht rühma tuleb nimetada natsiooniks või mitte, parteiline küsimus. Sakslane ütleb teile, et Venemaa poolakad on natsioon, kuid mis Preisi poolakatesse puutub, siis nemad on muidugi Preisimaa osa. Alati võib palgata professoreid tõestama kas rassile või keelele või ajaloole tuginedes, et vaidlusalune rühm siis kas on või ei ole natsioon, nii nagu see on meelepärane neile, kelle teenistuses professorid on. Kui me tahame kõiki neid vaidlusi vältida, peame kõigepealt püüdma leida natsioonile mingi määratluse.
Natsiooni ei saa määratleda keelelise ühtivuse või ühtse ajaloolise päritolu põhjal, kuigi need asjad aitavad tihti natsiooni luua. Šveitslased on natsioon rassilisest, usulisest ja keelelisest lahknevusest hoolimata. Inglismaa ja Šotimaa moodutavad praegu ühe natsiooni, kuigi Kodusõja ajal nad seda ei olnud. Seda näitab Cromwelli ütlemine konflikti haripunktis, et pigem oleks ta rojalistide kui šotlaste domeeni alam. Suurbritannia oli üks riik enne kui üks natsioon, samas aga oli Saksamaa üks natsioon enne kui üks riik.
Natsiooni loob tunne ja instinkt — sarnasuse tunne ning ühte ja samasse rühma või karja kuulumise instinkt. See instinkt on sama instinkti pikendus, mis loob lambakarja võüi mistahse muu karjaloomade rühma. Sellega kaasnev tunne sarnaneb lahjenenud ja laienenud perekonnatundele. Kui me pärast mandril viibimist naaseme Inglismaale, tajume kõiges selles tuttavlikkuses midagi sõbralikku, ning on kerge uskuda, et kõik inglased on vooruslikud, kuna suur hulk võõramaalasi haub muudkui kurja.
Sellised tunded teevad riigi sisse natsiooni organiseerimise lihtsaks. Rahvusliku (national) valitsuse korraldustega soostumine pole enamasti raske. Me tunneme, et see on meie valitsus ning et sellised määrused on enam-vähem samad, mis meiegi oleksime välja andnud, kui me ise oleksime olnud valitsuses. Natsiooni liikmeid hingestab instinkt ja tavaliselt ebateadlik ühise eesmärgi tunne. Eriti elavaks muutub see sõja- või sõjaohu ajal. Igaüks, kes sellisel ajal oma valitsuse korraldustele ei allu, tunneb sisemist konflikti, mis erineb tublisti sellest, mida ta tunneks, kui ta ei alluks mingi võõrvalitsuse korraldustele, kelle võimu alla ta võib olla sattunud. Oma valitsuse vastu seistes on tal mõningane enam-vähem teadlik lootus, et see võib hakata aja jooksul mõtlema nagu tema, kuna võõrvalitsuse vastu seistes ei pruugi tal mingeid selliseid lootusi olla. Natsiooni loob just see rühmainstinkt, kuidas ta ka oleks tärganud, ja seepärast on tähtis, et natsiooni piirid oleksid ka riikide piirid.
Rahvustunne (national sentiment) on fakt, ja süsteem peaks seda arvestama. Kui seda eirata, muutub rahvustunne intensiivsemaks ning sellest saab vaenu allikas. Selle võib muuta kahjutuks ainult talle ruumi andes, juhul kui ta pole vägivaldne. Kuid iseenesest pole see mingi hea ega imetlusväärne tunne. Kaastunde piiramises ainult killukeseni inimkonnast pole midagi arukat ega soovitavat. Tervikuna võttes on kommete ja tavade erisugusus hea asi, sest tänu sellele loovad eri rahvad eri tüüpi tippväärtusi. Ent alati on rahvustundes varjatud või selgeltnähtav vaenulikkuse element võõramaalaste vastu. Rahvustunnet, nagu meie seda teame, ei saaks olla rühmal, kellel vaenulik välissurve täiesti puudub.


Esimese maailmasõja algus:


                 




Ja rühmatunne loob piiratud ning tihti kahjuliku moraali. Inimesed hakkavad samastama head sellega, mis teenib nende oma rühma huve, ja halba sellega, mis töötab nende huvide vastu, isegi kui see juhtub olema inimkonna kui terviku huvides. Selline rühmamoraal hakkab väga silma sõja ajal ning seda peetakse inimese mõtlemises enesestmõistetavaks. Kuigi peaaegu kõik inglased peavad Saksamaa lüüasaamist maailma heaolu seisukohalt soovitavaks, austab kummatigi enamik meist sakslasi oma kodumaa eest võitlemise pärast, sest inglastele pole pähe tulnud, et sakslaste tegevust peaks suunama mõni kõrgem moraal kui rühma oma.
Tavaliselt teeb inimene õigesti, kui ta mõtleb rohkem omaenda rahva kui teiste peale, sest arvata võib, et ta tegevus mõjutab rohkem tema oma rahvast. Aga sõjaajal ning kõigis asjus, mis puudutavad võrdselt nii teisi rahvaid kui ka tema oma, peaks inimene arvestama üldise heaoluga ega tohiks oma rühma või rahva huvidel lubada oma pilku tumestada.
On väga oluline, et niikaua kui eksisteerib rahvustunne, ajaks iga rahvas oma siseasju omavalitsuslikult. Kui valitsetavad vaatavad oma valitsust vaenuliku pilguga, saab see oma asju ajada vaid sunni ja türanniaga, ja sellise pilguga nad teda vaatavad, kui tunnevad, et see on võõra rahva oma. See põhimõte lööb kõikuma, kui ühel maa-alal ja ühelsamal ajal, nagu see on mõnel pool Balkanil, elavad külg külje kõrval eri rahvad. Samuti on raskusi paigus, millel mõnel geograafilisel põhjusel on suur rahvusvaheline tähtsus, nagu Suessi ja Panama kanalil. Sellistel puhkudel võib juhtuda, et puhtkohalikud soovid peavad andma teed üldisematele huvidele. Muidu aga, vähemalt tsiviliseeritud ühiskondade puhul, on põhimõttel, et natsioonide piirid peaksid langema kokku riigipiiridega, väga vähe erandeid.
See põhimõte ei määra aga seda, kuidas tuleks korraldada riikidevahelisi suhteid või kuidas tuleks lahendada mingit rivaalitsevate riikide huvide konflikti. Praegu ei nõudle iga suurriik täielikku suveräniteeti mitte ainult sise-, vaid ka välisasjus. See täieliku suveräniteedi nõue viib konflikti teiste suurriikide samasuguste nõuetega. Selliseid konflikte võib praegu lahendada ainult sõja või diplomaatiaga — ega diplomaatia olegi olemuselt midagi muud kui sõjaähvardus. Riigipoolsele täieliku suveräniteedi nõudele pole rohkem õigustust kui analoogilisele nõudele indiviidi poolt. Täieliku suveräniteedi nõue on tegelikult nõue, et kõik välisasjad tuleb korraldada ainult jõuga ja et kui kaks natsiooni või natsioonirühma on huvitatud ühest küsimusest, sõltub selle lahendamine täielikult sellest, kumb neist on või usutakse olevat tugevam. See on tegelikult primitiivne anarhia, "kõigi sõda kõikide vastu", mille Hobbes väitis olevat inimkonna algse seisundi.
Maailmas ei saa tagada rahu ega mingit rahvusvahelisele (NB! inter + national) õigusele toetuvat lahendust rahvusvahelistes suhetes seni, kui riigid ei soovi lahti öelda täielikust suveräniteedist oma välisasjus ning jätta vastavate otsuste tegemist mõnele rahvusvahelisele valitsusaparaadile. [ Rahvusvahelise valitsuse üksikasjalikku skeemi vt L.Woolf, International Government. Allen & Unwin. B.R.] Rahvusvaheline valitsus peab olema niihästi seadusandlik kui kohtulik. Ei piisa Haagi kohtust, mis lahendab juhtumeid mõne juba olemasoleva rahvusvahelise õiguse süsteemi järgi, vajalik on ka rahvusvahelist õigust sätestada suutva üksuse olemasolu, ja sel üksusel peab olema võim anda territoorium ühe riigi alt üle teisele, kui on jõutud veendumusele, et selliseks üleandmiseks on küllaldane alus. Rahusõbrad teevad vea, kui status quod ülearu ülistavad. Mõned rahvad kasvavad, samal ajal kui teised kahanevad, elanikkonna koostis võib emigratsiooni ja immigratsiooni tagajärjel muutuda. Pole piisavat põhjust, miks peaksid riigid sellises olukorras panema pahaks muutusi piirides, ning kui mitte ühelgi rahvusvahelisel võimuorganil pole selliste muutuste tegemise võimu, muutub kiusatus sõda alustada mõnikord vastupandamatuks.
Sellise rahvusvahelise võimuorgani valduses peaks olema armee ja laevastik, ja see peaks olema ainus armee ja laevastik üleüldse. Ainsad õiguspärased sunnivahendite rakendamise juhud oleksid sellised, mis vähendaksid maailmas kasutatavate sunnivahendite koguhulka. Niikaua kui inimestel on vabadus anda järele oma kiskjainstinktidele, kasutavad mõned inimesed või inimrühmad seda vabadust rõhumiseks ja röövimiseks. Nii nagu politsei on tarvilik selleks, et ohjata eraisikute jõuvõtteid, on rahvusvaheline politsei vajalik selleks, et ohjata ebaseadusliku sunni rakendamist eri riikide poolt.
Ent ma arvan, et on mõistlik loota, et kui millalgi luuakse rahvusvaheline valitsus, millel on ainus armee ja laevastik kogu maailmas, on tal vajadus haarata jõu järele selleks, et kedagi oma otsustele kuuletuma panna, väga ajutine. Lühikese aja jooksul muutuvad seadusele allumise hüved anarhia ees nii ilmseks, et rahvusvaheline valitsus omandab vaieldamatu autoriteedi ning ükski riik ei unistakski selle otsuste vastu mässamisest. Niipea kui jõutakse sellesse staadiumi, muutuvad rahvusvaheline sõjavägi ja laevastik tarbetuks.
Meil on siiski veel väga pikk tee käia, enne kui jõuame mingi rahvusvahelise võimu kehtestamiseni, ent pole väga raske näha ette järjestikuseid samme, mida tehes me selle saavutame. Arvatavasti hakatakse üha enam vaidlusküsimusi üle andma vahekohtule, ning üha enam mõistma, et eri riikide vahelised arvatavad huvikonfliktid on peamiselt illusoorsed. Isegi tõelise huvide konflikti puhul peab aja jooksul ilmseks saama, et mõlemad asjaomased riigid ei kannata järele andes nii palju kui tapeldes. Koos leiutiste arenguga muutub sõda, kui see puhkeb, paratamatult üha hävitavamaks. Maailma tsiviliseeritud rahvad seisavad silmitsi alternatiiviga teha koostööd või hävitada üksteist vastastikku. Praegune sõda teeb selle alternatiivi iga päevaga üha selgemaks. Ning raske on uskuda, et kui selle loodud vihkamisel on olnud aega jahtuda, valiksid tsiviliseeritud inimesed sihilikult tsivilisatsiooni hävitamise sõdade kaotamisega soostumise asemel.
Asju, mille puhul rahvaste huvid võivad kokku põrgata, on peamiselt kolm: tollimaksud, mis on eksiarvamus; alamate rahvaste ekspluateerimine, mis on kuritegu; uhkus võimust ja ülemvõimust, mis on koolipoisirumalus. Majanduslik argument tollide vastu on tuntud ja ma ei hakka seda kordama. Sellest ei saada aru ainult rahvastevahelise vaenu pärast. Keegi ei tee ettepanekut kehtestada tollimaks Inglismaa ja Šotimaa või Lancashire′ ja Yorkshire′ vahel. Ometi võiks argumente, millega kaitstakse riikidevahelisi tolle, kasutada täpselt sama edukalt maakondadevaheliste tollide kaitsmiseks. Üleüldine vabakaubandus oleks kahtlemata inimkonnale majanduslikult kasulikum ning see võetaks kasutusele hommepäev, kui mängus poleks vihkamine ja umbusk, mida rahvad üksteise vastu tunnevad. Maailma rahu säilitamise vaatevinklist pole eri tsiviliseeritud riikide vaheline vabakaubandus nii tähtis kui lahtine uks sõltlasmaadesse. Iha konkurentsivaba turu järele on üks võimsamaid sõja põhjusi.
Niinimetatud alamate rasside ekspluateerimine on muutunud euroopaliku riigivalitsemise üheks peamiseks sihiks. Huvikeskmes pole ainult või eelkõige kaubandus, vaid investeerimisvõimalused — rahandus puutub asjasse rohkem kui tööstus. Võistlevad diplomaadid on väga tihti, teadlikult või mitte, konkureerivate rahameeste rühmituste teenrid. Rahamehed, kuigi nad ise mingist kindlast rahvusest ei ole, tunnevad rahvuslike eelarvamuste ärakasutamise kunsti ning seda, kuidas panna maksumaksja võtma enda kanda uus kulu, millelt kasu lõikavad nemad. Kuri, mis nad kodus teevad, ning häving, mida nad külvavad rahvaste seas, keda nad ekspluateerivad, on osa hinnast, mida maailmal tuleb maksta leppimise eest kapitalistliku režiimiga.
Aga ei tollid ega rahamehed suudaks põhjustada tõsist häda, kui poleks olemas rahvusliku (national) uhkuse tunnet. Tervikuna võiks rahvuslik uhkus olla kasulik, kui sel oleks kalduvus võistelda asjus, mis on tähtsad tsivilisatsioonile. Kui me uhkustaksime oma luuletajate, oma teadlaste või oma sotsiaalsfääri õigluse ja humaansusega, võiks rahvuslik uhkus osutuda stiimuliks kasulikele püüdlustele. Kuid sellistel asjadel on väga väike osa. Rahvuslik uhkus sellisena, nagu see praegu on, puudutab peaaegu eranditult võimu ja ülemvõimu, territooriumi, mida omatakse, ja suutlikkuste teistele rahvastele oma tahet peale suruda. Selles toetab teda rühmamoraal. Üheksale kodanikule kümnest tundub enesestmõistetav, et kui nende oma natsiooni tahe põrkab kokku teisega, on õigus nende natsioonil. Isegi kui sel ei peaks õigus olema mingis üksikasjas, on see tüli teiseks osapooleks oleva natsiooniga võrreldes väljas üldiselt võttes sedavõrd õilsamate ideaalide eest, et iga selle edusamm oleks tingimata kogu inimkonna hüvanguks. Et kõik rahvad usuvad seda endast võrdselt, nõuavad nad kõik võitu mis tahes vaidlusküsimuses, milles nad näevad võidulootust. Kuni see meelelaad säilib, jääb rahvusvahelise koostöö lootus ähmaseks. Kui inimesed suudaksid end vabastada võistlemise ja rahvastevahelise vaenu tundest, taipaksid nad, et asju, kus eri rahvaste huvid ühte langevad, on mõõtmatult rohkem kui neid, kus need kokku põrkavad; kõigepealt taipaksid nad, et kaubandus pole võrreldav sõjapidamisega, et sulle kaupa müüv inimene ei tee sulle viga. Keegi ei pea lihunikku ja pagarit oma vaenlaseks seetõttu, et nad kulutavad tema raha. Ometi aga niipea, kui kaubad tulevad välismaalt, peame uskuma, et oleme neid ostes suure ülekohtu ohvriks langenud. Keegi ei mäleta, et me omandasime nad just eksporditud kaupade eest. Ent maades, kuhu meie oma kaupa veame, peetakse meie saadetud kaupa ohtlikuks, ning keegi ei mäleta kaupa, mida meie ostame. Kogu arusaamine kaubandusest, mis on meile peale surutud väliskonkurentsi kartnud tootjate, oma monopole kindlustada soovinud trustide ning natsionalismipisikust nakatunud majandusteadlaste poolt, on üleni ja täielikult vale. Kaubandus on lihtsalt töö jaotumuse tagajärg. Inimene ei saa endale teha kõiki asju, mida ta vajab, ning seepärast peab ta vahetama oma toodangut teiste omaga. Mis käib üksikinimese kohta, käib täpselt samamoodi rahva kohta. Pole mingit põhjust soovida, et üks rahvas peaks tootma endale kõik tarbed, mis ta vajab — parem on, kui ta spetsialiseerub asjadele, mida ta suudab toota kõige soodsamalt, ja vahetab ülejäägi teiste maade toodangu ülejäägi vastu. Pole mõtet saata kaupu maalt välja, kui nende eest ei saa vastu teisi kaupu. Lihunik, kes tahab alati oma lihast lahti saada, kuid ei taha võtta leiba pagarilt või kingi kingsepalt või rõivaid rätsepalt, satub peatselt täbarasse olukorda. Ometi poleks ta rumalam protektsionistist, kes tahab, et me saadaksime välismaale kaupu ilma tasuta välismaalt imporditud kaupade kujul.
Palgasüsteem on pannud meid uskuma, et see, mida inimene vajab, on töö. Muidugi on see naeruväärne. Vaja on tal tööga toodetud kaupu, ja mida vähem tööd mingi kaubakoguse tootmiseks on vaja, seda parem. Kuid meie majandussüsteemis võimaldab iga tootmisalane kokkuhoid tööandjale mõne töötaja vallandamist ning teeb võimalikuks põhjustada viletsust, kuna mingi parem süsteem tooks endaga kaasa vaid palgatõusu või töötundide vähenemise ilma sellele vastava vähenemiseta palgas.
Meie majandussüsteem seisab pea peal. Seetõttu on üksikisiku huvid ühiskonna huvidega konfliktis tuhandel moel, nagu ei peaks olema. Mingi parema süsteemi puhul oleksid vabakaubanduse hüved ja tollide pahed kõigile ilmsed. Kaubanduse kõrval langevad rahvaste huvid kokku kõiges, mida me nimetame tsivilisatsiooniks. Leiutised ja avastused toovad kasu kõigile. Teaduse areng puudutab ühtviisi kogu tsiviliseeritud maailma. Ei ole üldsegi tähtis, kas teadlane on inglane, prantslane või sakslane. Tema avastused on kõigile avatud ja nendest kasusaamiseks pole vaja muud kui taipu. Kogu kunsti ja kirjanduse ja õppimise maailm on rahvusvaheline — mida tehakse ühel maal, ei tehta selle maa jaoks, vaid inimkonna jaoks. Kui me küsime endalt, mis asjad need on, mis tõstavad inimtõu elajaist kõrgemale, mis on need asjad, mis panevad meid hindama inimkonda kõrgemalt kui muid loomaliike, siis avastame, et nende seas pole ühtegi, mida võiks vallata ainult mingi üks rahvas, vaid kõik need on sellised asjad, mida võivad jagada kõik. Need, kes sellistest asjadest vähegi hoolivad, need, kes tahavad inimkonda näha viljakalt tegemas tööd, mida vaid inimesed oskavad teha, pööravad vähe tähelepanu rahvastevahelistele piiridele ega hooli suuremat, millise riigiga seob inimest juhtumisi riigitruudus.
Rahvusvahelise koostöö tähtsust poliitika-välises sfääris olen mõistnud tänu isiklikule kogemusele. Olin kuni viimase ajani seotud ühe uue teaduse õpetamisega, mida vähesed inimesed maailmas õpetada suudavad. Minu oma tegevus selles vallas põhines peamiselt ühe sakslase ja ühe itaallase töödel. Minu õpilased tulid kõikjalt tsiviliseeritud maailmast: Prantsusmaalt, Saksamaalt, Austriast, Venemaalt, Kreekast, Jaapanist, Hiinast, Indiast ja Ameerikast. Keegi meist ei tajunud mingeid rahvuslikke piire. Me tundsime end tsivilisatsiooni eelpostina, kes rajab teed tundmatuse põlislaande. Kõik tegid ühise ülesande kallal tööd, ja sellise koostöö seisukohast tundus rahvaste poliitiline vaen madal, üürike ja kasutu.
Ent rahvusvaheline koostöö pole tsivilisatsiooni arengule oluline mitte ainult raskestimõistetava teaduse mõnevõrra steriilses õhustikus. Kõik meie majandusprobleemid, kõik tööliste õiguste tagamise küsimused, kõik lootused vabadusele kodus ja inimlikkusele võõrsil tuginevad sellele, mille loob rahvusvaheline hea tahe. Niikaua kui inimestevahelistes suhetes on esikohal viha, umbusk ja hirm, pole meil lootust pääseda vägivalla ja toore jõu türannia käest. Inimesed peavad õppima teadvustama inimkonna ühiseid huvisid, kus kõik on ühte meelt, ja pöörama vähem tähelepanu neile arvatavatele huvidele, kus rahvad on mitmes leeris. Pole vaja ega isegi soovitav kaotada käitumise, tavade ja pärimuste erinevust eri rahvaste vahel. Need erinevused võimaldavad anda igal rahval oma erinäolise panuse maailmatsivilisatsiooni kogusummasse.
Tahta ei tule mitte kosmopolitismi, mitte kõigi rahvuslike joonte puudumist, mida seostatakse kullerite, vagunisaatjate ja teistega, kelles on kustunud kõik eristav tänu paljudele ja pinnalistele kokkupuudetele kõigi tsiviliseeritud maade inimestega. Selline kosmopolitism on kaotuse, mitte võidu tagajärg. See rahvusvaheline vaim, mille tekkimist me peaksime soovima, oleks midagi kodumaa-armastusele liidetut, mitte sealt ära võetut. Nii nagu patriotism ei takista inimesel tundmast kiindumust perekonna vastu, nii ei tohiks rahvusvaheline vaim takistada inimesel oma maad armastada. Ent see muudab mingil määral selle kiindumuse iseloomu. Asjad, mida ta nüüd hakkab oma maale soovima, pole enam sellised, mida saab soetada vaid teiste arvel, vaid pigem sellised, kus iga maa kõrgtase tuleb kasuks kogu maailmale. Ta soovib oma maale suurust rahuaja-kunstides, väljapaistvust ideedes ja teaduses, samuti suuremeelne, õiglane ja helde olemist. Ta soovib aidata inimkonda teel selle parema, vabaduse ja rahvusvahelise üksmeele maailma poole, mis peab saama tõeks, kui inimene tahab veel natukegi õnne tunda. Ta ei ihka oma maale kitsarinnalise valdushimu mööduvaid triumfe, vaid pigem selle kestvat triumfi, et ta on aidanud kehastada inimestes midagi sellest vendluse vaimust, mida õpetas Kristus ja mille kristlikud kirikud on unustanud. Ta näeb, et see vaim ei esinda mitte ainult kõrgeimat moraali, vaid ka tõelisimat tarkust ja ainsat teed, mida käies puruks kistud ja teadusliku hullumeelsuse tekitatud veritsevate haavadega rahvad võivad alustada elu, kus muutumine on võimalik, ning ebatõeliste, väljamõeldud kohustuste raevukas hüüd ei peleta rõõmu. Vihast ajendatud teod ei ole kohusetäitmine, sisaldagu need ükskõik millist valu ja eneseohverdust. Elu ja lootust maailmale leitakse ainult armastuse tegudes.

1917


Ja lõpp:





"Poliitilised ideaalid" on kirjutatud keset Esimest maailmasõda, mis esmakordselt näitas arukale osale inimkonnast, kui lihtne on tappa massiliselt ja seejuures anonüümselt, ning et kui tahes õiget ja ilusat juttu sinna juurde ka ei räägitaks, pole sõda muud kui lihunikutöö.
Kuigi peaaegu saja aasta jooksul, mis sellest ajast möödas, on nii mõndagi muutunud — näiteks kõlavad väljendid ′progress′ ja ′tsivilisatsiooni areng′ praegu peaaegu eufemismidena looduse lagastamisele, kliima soojendamisele jne — leidub siin tõdemusi, mis oma aktuaalsusega lausa rabavad. Kõige tähtsama osutusena tundub inimese põhiimpulsside jagamine omavateks ning loovateks ning nending, et — lühidalt — kõik halb tuleneb ülemäärasest järeleandmisest omavatele ajedele. Mis puutub loovimpulssidesse, siis erinevalt omavatest tuleb neid kultiveerida, arendada. Need nagu ilumeelgi ei sünni kaasa. Ükski päris-Tarzan ei õhka kauni loodusvaate ega Hollywoodi esikaunitari peale, kui on võtta ka teisi, tavalisi vaateid ja naisi; need asjad õpitakse külge — kitši samamoodi kui mistahes ismigi, ainult et kitši omandamiseks ei pea pingutama.
Kui juba kaasaegsedki ametnikud suutsid oma kõige üheülbastamisega Russelli närvi mustaks ajada, siis on raske ette kujutada, mida ta teeks praegu, kui ei nende ega üldse mingite institutsioonidega (kaasa arvatud tutvumisteenistused sugulashinge leidmiseks!) pole enam võimalik suhelda teisiti kui etteantud vastusevariantide kaudu. Loovinimene tähendas Russellile ja peaks tähendama igaühele isikupärast inimest: see on keegi, kes mõtleb inseneri kombel välja uusi asju, näeb vanu asju uutmoodi nagu kunstnik, või mõtleb vanu mõtteid uut moodi nagu mõtleja. Loovus on miski, millele tuleb teha ruumi ja mille eest tuleb hoolt kanda — nagu kultuurtaime eest aias; valdushimu on asi, mis ei vaja midagi, vaid levib ja vohab, kuni kõik on lämmatatud — viimasena ta ise, kuid siis on juba hilja. A.M.



Tõlge ilmus esimest korda 2005.aastal Akadeemia 4ndas ja 5ndas numbris.

Originaali saab tasuta maha laadida mitmest kohast, lugemisest rääkimata.