Billy Collins





Sisu:





LAHKUMINE ANGAARIST

Kollaaž intervjuudest



Luule USA-s
Ameerika luule-elu on viimased aastakümned olnud väga elav, igasuguste luulega seotud ürituste arv on tohutult kasvanud. Luuleõhtud, mis kord oli kirjanduseliidi perifeerne pärusmaa, on nüüd üleüldised. Need toimuvad sama tihti kui Anonüümsete Alkohoolikute koosviibimised. Kiriku keldri asemel kogunetakse kohalikku raamatukokku. Selline areng on muidugi kena. Mida aga ei mainita, on, et see kasvav auditoorium koosneb peaaegu täielikult teisest poeetidest. Nonde ajendid pole aga täiesti puhtad. Nad ei tule luuleõhtule mitte alati sedavõrd luuletajat kuulama, kuivõrd ennast õhtu luuletajale tutvustama ning võibolla poetama talle ümbrikutäit luuletusi kirjaga, mis algab: "Kuigi ma tean, kui vähe on Teil aega...". Paljud on luuleõhtutel sellepärast, et vaba mikrofoni ajal tõusta ja oma enda luuletusi ette lugeda. Nad on liiga ametis viimaste täiendustega oma teostes, et panna tähele, mida õhtu luuletaja üldse loeb. Teisisõnu — on tore, et luulehuviliste hulk on astmeliselt kasvanud ning luuletamist pannakse Ameerikas rohkem tähele ja armastatakse. Halb on see, et ring on kinnine. Luulehuvilised on teised luuletajad. See on sama, kui sümfooniakontserdil märkad, et igaühel saalis on süles viiulikast. Seepärast on mul väga hea meel, kui saan teada, et keegi, kes üldiselt luuletusi ei loe — ja päris kindlasti ei kirjuta — tunneb rõõmu mu luulest.

Õpitoad
Luule juures ei ole mulle kõige huvitavam luulevoolud, koolkonnad või Ameerika luule staatus või postmodernism, vaid luuletused ise — kuidas nad toimivad, manööverdavad. See on, mis mind lummab — kuidas luuletus liigub ühest kohast teise.
Kui ma luuletamist õpetan, ei küsi ma "Mida see luuletus tähendab?", vaid küsimusi umbes nagu: "Kuidas see luuletus toimib?", "Mis mehhanismiga ta töötab?", "Kuidas saab ta ühest kohast teise?". Me vaatleme luuletusi kui pöördepunktide või ümberlülituste vms sarja, seda, kuidas luuletus pimesi oma sihtpunkti poole kobab. See on, millega ma ka ise loomeprotsessi ajal tegelen ja mis luule ühele luuletajale ongi, nimelt: komponeerimise* [componere on ladina keeles 'kokku paigutama' AM] akt. See pole mitte kirjanduskriitiline akt ega välja mõtlemine, kuhu su luule mingis laiemas kontekstis kuulub.
Üks tänapäeva kirjutamist õpetavate programmide paljudest hädadest on, et nad põhinevad "vigade parandusele", revisjonile. Keegi ütles: ei saa inimest kirjutama õpetada, kuid saab õpetada ümber kirjutama. Või vähemalt saad sa nad panna ümber kirjutama. Mida muud ikka teha? Te arutate luuletust, siis teevad kõik ettepanekuid, ja siis noor poeet kas eirab neid või arvestab mõnda, ja kui ta arvestab, siis see ongi see revisjon. Siis ta tuleb sellega uuesti välja, ja muidugi pole see täiuslik, niisiis revideerib ta uuesti. See revideerimisetöö ähvardab asendada igasugust vahetut komponeerimist, millele noor poeet võiks tugineda. Aga samas võtab aega, et ta mõistaks, kuidas see üldse käib, nii et taolist tuima tööd läheb vaja.

"Oma hääl"
Romaanikirjanik peab leiutama kümneid, kui mitte sadu tegelasi, luuletaja vaid ühe. Õpitubades kuuleb palju „oma luuletajahääle leidmisest“, mis ilmselt tähendab, et sa väljud teiste luuletajate otsese mõju alt ja leiad, kuidas neid mõjusid kombineerida nii, et see tundub sinu häälena. Sa "leiad oma hääle", kui sa suudad leiutada selle ühe tegelase, kes sinuga sarnaneb. See ei ole aga sinu ekvivalent.
See on nagu kirjanduslik kangelane — isikupärase häälega kangelane. Ta väljendab loomulikult sulle sobivat eluhoiakut ning on ühtlasi küllalt paindlik sobitumaks paljudesse erinevatesse olukordadesse.
Vaevalt küll õnnestub kellelgi läbida lapsepõlv ja teismeliseiga ilma tõeliselt jubedaid, harilikult armuhaigeid luuletusi kirjutamata — mõistmata jäänud noore inimese luuletusi, kes on veendunud, et mitte keegi inimkonna ajaloos pole varem niimoodi tundnud. Oma esimest raamatut ei kirjutanud ma enne, kui olin üle 40ne. Mul läks kaua aega, et see välja mõelda, või "leida oma hääl", või kombineerida kõik erinevad mõjud nii, et see tunduks nagu mina. Minu tegelane on umbes nagu selle tegelase kaasajastatud variant, kes longib läbi inglise romantilise luule lehekülgede. Ta on Wordsworthi tüüpi unistaja, tööl ta ilmselt ei käi, aega on palju käes, mille ta veedab iseenda seltsis, naudib luksust olla lummatud omaenese mõtlemisprotsessist, omaenda spekulatsioonidest ja fantaasiatest. Nii et see pole mingi uus tegelane. See on teatud ümber kujundatud vararomantiline tegelane, luuletaja, kes leiab end kuskil teeäärselt pingilt unistamas, tõstetud välja XIX s algusest ja pandud praeguse Ameerika konteksti. Ta armastab kodurahu nagu mina — tegelane kodumurul, nagu on öeldud. Jah, mu luule on eeslinnaluule, kodune luule, keskklassiluule, on seda häbenemata — loodetavasti on seal rohkem kujutlusmängu, kui et olla vaid luule grillimisest.

Keel proosas, keel luules
Luule on kõrgeim keelemäng: keelt kasutatakse siin kõige äärmuslikumalt, katsetatakse selle võimaluste piire. Sõnaraamatus seisavad sõnad reas, tundudes kõik loogilised ja oma kohas kindlad, definitsioon saatjadaamina kaasas. Suuremas osas proosas on keel lihtsalt asjadele osutaja. 'Kass' osutab kassile. 'Pesapall' viib mõtted pesapallile. Luules saab keelest aga taas maagia, nagu ammustel aegadel. Sõnu üllatab, et nad siin asuvad. Mõned paistavad end tundvat mõnusalt, teised piinlikult. Luuletaja on toonud nad lastekodust välja, et veeta koos päev rannas.

Lihtsad asjad
Luulel võttis kaua aega, et puudutada igapäevast, ja nüüd ta siis teeb seda kuhjaga tasa. Kui mina viitan asjade lihtsale korrale meie ümber, tahan ma, nagu haikud seda teevad, esitleda maailma ilustamata, ilma seda metafoori abil upitamata. Haiku ütleb, et praegune hetk on kõik. Väljapool seda pole muud, kui kaks kuristikku kummalgi pool. Ja kui üht konkreetset hetke täidab õitsev kirsipuu ja lõhestatud kuu, siis ainuüksi nende asjade mainimine (17s silbis) tähendab pühitseda tõsiasja, et sa elad, et sa oled ainus olend universumis, kes hõivab just täpselt need ajalisruumilised koordinaadid.
Me elame väikeste tähtede ajastul, mis tähendab, et allegooria on surnud. Luuletust ei alustata enam Ligimesearmastuse kujutisega, rääkimata juba Kõlblusest, sellest kõigist voorustest kõige surnumaga. Ma loodan, et meie ümber olevad asjad — puu, aga ka hari ja jääkuubik — peidavad endas võtit sealpoolsesse maailma, et nende abil võib pääseda vaimsetesse või vähemalt abstraktsetesse mõõtmetesse. Emerson nimetas seda asjade kõnekeeleks, materiaalse maailma võimeks juhtida meid sealpoolsusse. William Carlos William* [1883 – 1963 (USA) Kirjutas hulgaliselt ka proosat, kuid olnud äärmiselt mõjukas just modernistliku luuletaja-eksperimentaatorina. Elukutselt lastearst.] lõi kirjanduse laua literatuursusest täiesti puhtaks — et selle võiks hõivata lihtne asi. Ja Charles Simic* [s. 1938.a Jugoslaavias, 1954.aastast USA-s. 18 luuleraamatu autor, ka esseist. 34 aastat New Hampshire'i Ülikooli kirjanduse professor. Poet Laureate 2. augustist 2007. Samal päeval sai ka Ameerika Poeetide Akadeemialt Wallace Stevensi auhinna.] esitleb maailma objekte (hari, kaupluse aken) selliselt, et objekti kogu ajalooline ja arheotüüpne tähendus on koondatud tollesse hetke. Kui ma õpitubasid läbi viin, palun ma luuletajail võtta ära kõik laiendid ja vaadata, mis järele jääb. Tihti jääb järele rohkem. Omadussõna võib olla parasiit, kes nuumab end nimisõnal ja viimaks tapab selle. Pole midagi võrdväärset ühele tublile nimisõnale, mis seisab üksi omapäi. Müts. Kübar. Kont. Igaüks neist räägib oma enda pika loo.

Sümmeetria ülistus (modernism, postmodernism)
Modernism üritas justkui sümmeetriast välja tulla, viidati laiematele ajaloolistele ühiskondlik-kultuurilistele põhjustele: Nietzsche ütles: "Jumal on surnud.", Einstein pööras füüsika pea peale, kaks maailmasõda. Maailm ei saa enam valssi tantsida, ta ei saa enam sümmeetriat teeselda, kuna ta on kaldu kaose poole. Tahvlil näeb see hea välja, kuid minu meelest on kahtlane see nauding, mis sa kaootilise muusika kuulamisest saad — jalutad kontserdilt välja ja ütled: „See peegeldab meie aega, seepärast pakkus see mulle tõelist naudingut."?
Ka suur osa postmodernismi üritab trotsida sümmeetriat, ent minu arust on sümmeetria mõnud asendamatud. Massaaź oleks üks lihtne analoogia. Massaa? on alati sümmeetriline. Üks asi on lasta kellelgi oma kätega tegutseda su keha kallal kaootiliselt, mis kõlbab ka, kui oled paar pudelit veini ära joonud, kuid peale lihaste eest hoolitsemise meelelise mõnu on üks mõnusid see, et mida tehakse vasakul pool, tehakse ka paremal. Sa ootad seda ette. Sellal kui vasakut poolt masseeritakse, ootab parem pool kärsitult — ja saab siis rahulduse. Ja samuti edasi ja tagasi: käed ja õlad jne. See on selline põhimine nauding, mis kandub massaaźist esteetikasse ja luulesse.

Liikumine luules
Vormilt on mu luuletused üldiselt loogilised, neil on tavaliselt algus, keskpaik ja lõpp (jesuiitide kooli Aristotelese retoorika mõju!). Algus on millegi algatamine, esimese käigu tegemine. Luuletuse lõpuks tahan ma tunda, et suunataju on läinud ja ma ei taipa õieti, kus olen. Tahan olla pisut segaduses ja üllatunud, nagu oleksin ma avastanud võimaluse libistada end mõnda teise dimensiooni, või libiseda lihtsalt loogika köidikuist välja mõnda kujuteldavalt vabamasse valda.
Selleks, et minna kuhugi, peab alguses olema siin. Siin peab olema üldarusaadav lihtne asi, lugeja peab liimile tulema, alustama minuga teekonda. Kui ta ei tule kohe kaasa, kui ma löön ta kohe alguses segi näiteks väitega, et "mure on madu, mis kerib end kosmose kaela ümber", kuidas saan ma siis eksitada teda ära oma luuletusega, lasta ta luuletuse lõpus lahti terra incognitale, mis on mu eesmärk? Ta võib küsida "Kes kurat see räägib? Ja miks pean ma teda kuulama?" jne, ja ta pöördub ära, sest on tohutu kuristik selle vahel, kui tõsiselt luuletajad end ise võtavad, ja kui kapitaalselt ükskõik on nad kõigile teistele. Tagasihoidlikult alustamine on võimu kehtestamine luuletuses. Kui ma ütlen, et täna öösel kuulan vihma oma magamistoa akna taga, siis võtate selle küsimata omaks, sest miks mitte. See pole mingi avastus, kõik lauljad teavad seda: alusta tagasihoidlikult, lõpeta võimsalt.
Nii et alguses on teada, kus me oleme ja kes me oleme, nagu: On kolmapäev ja ma vaatan välja sellele murule, või nagu Coleridge: Noh, nad on läinud ja mina pean jääma siia ("This Lime-Tree Bower My Prison") . See "siia" kõlas tollal väga värskelt.
Luuletusel peab olema lõppsiht, mis minul, luuletajal, tuleb esimest korda maailmas avastada, kuhu pean minema. Mõned luuletused lendavad kaugetele tundmatutele maadele, teised ei lahku iial angaarist. Paberikorv on kirjaniku parim sõber.
Ma viskan kogu aeg mustandeid ära (nüüd küll järjest harvem, sest olen üht-teist juba õppinud) ja soovin, et rohkem inimesi seda teeks. Lugejale võib tunduda, et luuletus on armastusest või lahusolekust või peost või millest tahes, poeedile aga tähendab käsilolev luuletus vaid üht asja: selle lõpule viimist. Teha valmis asi, mis püsib püsti ka siis, kui poeet on toast välja läinud. Kui luuletusel pole hoogu sees, kui seda kirjutan, kägardan ma ta tavaliselt kokku ja alustan hiljem uuesti. Luuletusest peab läbi jooksma energiavoog (hiinlased ütlevad chi), ja kui ma seda ei tunne, on mustandi saatus otsustatud — kägardatud palliks ja visatud vaibale teiste juurde. Kui sul juhtub olema kassipoeg, siis tollele meeldib sellise paberipalliga mängida. Miks teha lugejat õnnetuks, kui võib teha kassipoja õnnelikuks? Õpitubades õpetatakse, et hoidke kõik tallel, võib hiljem vaja minna. Jama. Kägarda kokku! Kui seda hiljem kasutad, näeb see välja kui teibiga külge kleebitud. Kui lased riisi kõrbema, viskad sa selle minema ja alustad otsast. Mine veel kaugemale: viska ka pada minema! Mis siin nutta.

Viisakus lugeja vastu
Ma olen jah väga lugejateadlik. Ma ei eelda, et lugeja huvitub minust automaatselt — minu elust, mälestustest, muredest ja nõuannetest. Miks peaksid kedagi huvitama võõra inimese elukogemused?
Ma räägin oma luuletustes kellegagi, keda ma katsun endasse armuma panna. Ma kõnetan intiimselt üht inimest, see peaks olema selge. Ma ei räägi auditooriumiga, ma ei kirjuta poodiumi jaoks.
Ma lihtsalt kirjutan, püüdes leida parajalt tasast tooni ühe lugeja jaoks, kes on kuskil omaette, ja ma katsun tas mingit vaikust katkestada, mis on lausung* [Lausung lingvistikas tähendab ühest või enamast sõnast koosnevat mistahes kõnelist järgnevust, millele eelneb ja järgneb vaikus. AM]. Püüan rääkida mitte liiga kiiresti ega liiga ladusalt. Ega ma seda inimest õieti ette ei kujuta. Aga niipea, kui ma kirjutama hakkan, muutun ma teadlikuks — teen ma end teadlikuks, et keegi võõras inimene võib seda luuletust lugema hakata. Nii et kirjutades — ja ma arvan, et see on kõigile kirjanikele tähtis — püüan ma olla kordamööda lugeja ja kirjanik. Ma kirjutan 2 või 3 rida. Siis peatun ma kohe ja muutun lugejaks ja loen neid ridu, nagu poleks ma neid kunagi näinud. Ja kui neis on ikka veel mõte sees ja rütm on hea ja kui seal sünnib midagi huvitavat, ma jätkan, ja kirjutan järgmised 2 või 3 või 6 rida, ja lähen siis tagasi ja toon lugeja lagedale ja vaatan, mis tema sellest arvab.
Ma vist taipasin ühel hetkel, et võib kirjutada selgelt selges keeles ja omada siiski juurdepääsu saladuslikesse valdkondadesse. Luuletus algab selguses ja lõpeb müsteeriumis, kui luuletaja on suuteline seda vahet tegema ja teab, millal olla selge ja millal müstiline.
Kunagi, eriti siis, kui pidasin end Wallace Stevensi* [1879 -1955), Ameerika mõjukamaid modernistlikke luuletajaid] jüngriks, kirjutasin ma väga raskepärast luulet, ilma et mul olnuks aimugi, millest räägin. Eesmärk oli leida nutikas sõnaline efekt. Püüdsin lingvistiliselt või verbaalselt huvitavalt kõlada. Ma kujutasin umbes ette, kuidas üks luuletus peaks algama ja lõppema, ent tegelikult ei teadnud ma, mis teen. See oli väga vähe mu eluga seotud. Ma sooritasin neid sõnalisi akte — ei mingit ühendust mõtte, tunde või kogemusega — ning sõnade tasemele see jäigi. Ja ma vist ka eeldasin, et luule peab olema sünge ja arusaamatu, või midagi taolist. Kirjutades kehastasin ma meeleheitel isikut, keda ei mõisteta. Samal ajal elus olin ma kergesti mõistetav, võibolla kuni lihtsameelsuseni.
Muutus tuli siis, kui ma hakkasin hoolima selgusest. Selgus on luules riskantne, sest siis oled sa kõigile näha. Sa ütled asju, millest saadakse aru, ja lihtne on kritiseerida seda, mida mõistad. Selgemale luulele üle minnes ma tegelikult lihtsalt vahetasin mõjutajaid. Hakkasin eemalduma luuletajatest nagu Wallace Stevens ja Hart Crane, ja lugema Karl Shapirot, Howard Nemerovi, Philip Larkinit, ja tänu Alvarezi antoloogiale britte Thom Gunni, Ted Hughesi jt. Ma arvan, et nemad andsid mulle kindlust, et saab luuletada ka teisiti kui modernismi ülempreestrid Pound, Eliot jt. Et T.S.Eliotist aru saada, pead sa lugema Jessie Westonit, et aru saada Ellsworth Kellyst, pead lugema Clement Greenbergi. Kuid Robert Burnsi lugemiseks ei ole abitekste vaja — kui mitte arvestada šoti keele sõnastikku.

Kas BC luule on tükeldatud proosa?
Ei ole, sest et ma kirjutan ridahaaval. Ma teen ridu. Minu meelest see ongi luuletaja ja prosaisti vahe, nende suurim vahe. Meie ei mõtle ainult lausetes nagu prosaistid, vaid lisaks ka ridades. Luuletust üles ehitades püüan ma järjest luua häid ridu. Toekaid ridu. Mõned read on ridadena paremad kui teised. Ma ei kirjuta mingit lõiku ega hakka siis seda tükkideks hakkima. Ma olen väga teadlik tõsiasjast, et igas reas peab olema kadents [kadents:  1) (vabavärsis:) mitte-meetriline rütm  2) kerge hääletooni langus rääkimisel või lugemisel, nt deklaratiivlausete lõpus  3) nootide või akordide järgnevus, mis osutab fraasi, osa/lõigu, teose jne ajutisele või täielikule lõppemisele  4) etc — valik on teie! AM], teose iga rida peab andma luuletuse liikumisse oma panuse. Ja iga rea lõpp peab lugeja tähelepanu teatud mõttes suunama tagasi luuletuse sisemusse.

Mõjudest
Rääkida mõjudest üleüldse on raske. Kirjanikult tema mõjutuste kohta küsimine öeldakse olevat kohelda teda kloostrivärava taha jäetud imikuna korvis. Me uurime, kes on ta vanemad. Kui mõni kirjanik peaks olema teadlik kõigist oma mõjudest, siis oleks ta minu meelest kui sajajalgne, kes kukub ümber, kui hakkab mõtlema, kuidas ta sada jalga küll saavad üheaegselt liikuda. Teadmine oleks halvav. Pealegi poleks see väga usaldusväärne, sest meil on kalduvus oma mõjud välja mõelda — nagu me mingis vanuses mõtleme välja kogu oma mineviku.
Mul on raske mõelda millestki, mis poleks mind mõjutanud, heas või halvas mõttes. Olen nii palju aastaid kolledźis kirjandust lugenud. Iga semester lugesin ma uuesti Emily Dickinsoni, Wordsworthi, Marveli, ikka ja jälle. Harilikult olen ma mõjutajana nimetanud Coleridge'i, just tema n.ö vestlevaid luuletusi. Õppisin Coleridge'ilt usaldama omaenda mõtte liikumist, selle käike, ja kirjutama ka pikemalt, mahukamaid luuletusi.
Tegelikult aga mõtlen ma mõju all luuletajat, kes teeb su kadedaks. Kadedushoost aetuna võtad sa kätte ja kirjutad midagi samasugust — või varastad, et kättemaks oleks täpne.

Huumor
Huumor on minu luules muidugi eluliselt oluline. Paljud ütlevad, et me elame kohutaval ajal, ja et sellisel hirmsal ajal vajame me iseäranis kultuuri ja kunsti [,surmtõsist ja pateetilist AM]. Noh, esiteks, ma ei arva, et praegune aeg on hirmsam kui mõni teine. Need, kes seda räägivad, peaksid heitma pilgu ajas tagasi ja lugema Herodotost, lugema mistahes ajalooraamatut, lugema Hunn Attila elulugu [ja kindlasti Andrei Hvostovi ajalookäsitlusi, kasvõi "Mõttelist Eestit". AM] Just meie koleda aja pärast käsi väänutavaid inimesi vaadates arvan ma, et huumor on hädavajalik. On imelik, et nimelt neil inimestel, kes meie jubeda aja pärast on kõige enam ärevil, paistab puuduvat huumorimeel, vähemalt mis puutub nende luulemaitsesse. Huumor on alati luules olnud. Ta justkui pudenes sealt — koos seksiga — inglise romantismi ajal XIX sajandi alul välja (asemele tuli maastik). Ent huumor naasis, hiljem küll kui seks, aga ikkagi. Nali on samamoodi inimvaimu koostisosa nagu kurbus ja üksindus ja nii edasi. Ma ei saa aru, miks on vaja seda kahtluse alla seada. Sama hästi võiks küsida, miks on luules nii palju tõsidust?

Noortele poeetidele
Alati, kui pean andma nõu kirjutamise asjus, on mul tunne, nagu peaksin seletama klassitäiele marslastele, kuidas suudelda. See on miski, mis avastatakse ise, ja teatud taseme saavutanult on raske teha seda valesti. Kuid olgu peale.
See läheb tagasi mõjuküsimuse juurde. Lihtsalt lugege. Leidke luuletajaid, kes teevad teid kadedaks. Ainus lootus saavutada see, mida nimetatakse originaalsuseks, on läbi jäljendamisprotsessi. See küsimus taandub noore poeedi pettekujutelmale, et ta kogemused on nii unikaalsed, et neist teada andmine toimub juba iseenesest originaalses keeles. Ei toimu. Luulet inspireerib luule. Mitte muusa. Mitte loodus. Mitte tunne. See on muu luule, mis luulet inspireerib. Luulet kirjutades lisad sa oma hääle pikale kirjandusloolisele häälele. Sa pead seda kaua kuulama, enne kui üldse taipad, mida sinu hääl võiks suuta lisada. Lugege kõike ja kiiresti. Ärge raisake oma aega luulele, mis teiega ei kõnele.





Allegooria surm


80 luuletust

Billy Collinsilt





©Ann Must



1

Maiselt

Küllap oled planetaariumis sattunud
sellise kaalu juurde,
mis ütleb sulle, kui palju
sa kaaluksid mõnel teisel planeedil.

Oled märganud, et paksud
viivitavad Marsi kaalul,
ning et Neptuuni kaalu järjekord
peab ootama kõhetute taga.

Keskmisekaalulise olendina
ei suuda ma asja võlu mõista.

Näen end kükitamas Pluuto
tühermaal, viis tonni turjal,
või uitamas Merkuuril, murdes pead,
mida võiks oma 30 grammiga veel ette võtta.

Hoopis armsam on astuda
harilikule vannitoakaalule,
ja tunda rõõmu maise
raskusjõu tuttavast mehaanikast,

71 kilo läbimärjana seismas
päikesest aupaklikus kauguses.



2

Unetus

Pärast seda, kui olen üle lugenud kõik maailma lambad,
võtan ma ette gnuud, teod,
kaamelid, lõokesed, jne,

siis liidan sinna kõik loomaaiad ja akvaariumid,
üks riik teise järel.

Koidikuks olen ma suikunud
luupainajasse, kus Suur Veeuputus neelab mind,
ning mina kisendan üle kerkiva vee
kõvasti rakkes Noa poole tema
imelaeva möödudes ja kahanedes.

Saanud siluetiks silmapiiril,
kaob maailma ainus laev.

Tõustes ja langedes veerevais laineis
keskendun ma, et hoida sees
oma elunatukest, kaelkirjakupaarile,
kelle kaelad küünitavad üle katuse.

Kui kõik loomad on kadunud,
triivin ma selili, silmad kinni.
Kujutlen kõiki olemasolevaid kalu
hüppamas veteväljal üle tara,
üks värvikirev liik teise järel.



3

Veel üks põhjus miks mul pole majas püssi

Naabrite koer ei jäta haukumist.
Ta haugub sama kõrgelt ja rütmiliselt
nagu ta haugub iga kord, kui nad lähevad ära.
Nad vist lülitavad ta väljudes sisse.

Naabrite koer ei jäta haukumist.
Ma sulgen majal kõik aknad,
ja panen Beethoveni sümfoonia peale täiel võimsusel,
kuid ikkagi kuulen, kuidas ta muusikasse sumbunult
haugub, haugub, haugub,

ning nüüd näen ma teda istumas orkestris,
pea enesekindlalt püsti, nagu oleks Beethovenil
seal partii haukuvale koerale.

Kui plaat viimaks lõpeb, haugub tema ikka edasi,
istub seal ja haugub oboesektsioonis,
pilk kinnitatud dirigendile, kes
anub teda oma taktikepiga,

sellal kui teised pillimehed kuulavad aupaklikus
vaikuses kuulsat haukuva koera soolot,
seda lõputut koodat, tänu millele me Beethovenit
innovatiivse geeniusena üldse tunnemegi.



4

Nõuanne kirjanikele

Kui sul tuleb selleks ka öö läbi üleval olla,
pese puhtaks oma kabineti seinad ja küüri
põrandad, enne kui luuletad silpigi.

Nühi läikima see paik, nagu oleks oodata paavsti.
Särav puhtus on pattu teinud inspiratsiooni tütreke.
Mida rohkem sa küürid, seda hiilgavam
saab su kirjutis, nii et ära kõhkle minemast
välja nurmedele kraapima kivide
alumisi pooli, ning nühkima pimeda laane
ülemisi oksi, mune täis pesi.

Kui jõuad viimaks tagasi koju
ning paned nuustikud ja harjad kraanikausi alla ära,
näed sa koiduvalguses
oma töölaua plekitut altarit,
puhast pinda puhta maailma keskel.

Väikesest kiiskavsinisest vaasist võta
kollane pliiats, teravaim teiste seas,
ja kata leheküljed tillukeste lausetega,
mis on kui pikad pühendunud sipelgate read,
kes tulid sinu järel metsast.



5

Sissejuhatus luulesse

Ma palun neil võtta luuletus
ja hoida seda vastu valgust
nagu värvislaidi,

või suruda kõrv vastu kus seal sumiseb.

Ma ütlen: poetage hiir luuletusse
ja vaadake, kuidas ta sondeerib pinda, et pääseda välja,

või jalutage luuleruumi sees
ja kobage seintel lüliti järele.

Ma tahan, et sõidetaks veesuuskadega
üle luuletuse pinna,
lehvitades autori nimele kalda peal.

Kuid nemad ei taha muud,
kui siduda luuletus nööriga tooli külge,
ja pigistada sellest välja ülestunnistus.

Nad peksavad seda voolikuga,
et saada teada, mida see tegelikult tähendab.



6

Esimene lugemik

Näen neid siivsalt seismas suurtel lehtedel,
mida ma alles õpin pöörama:
sinises sviitris Jane, helepruunide juustega Dick
mängivad palli või uurivad majataguse
lõpmatust, teadmata, et nemad on esimesed tegelased
— poiss ja tüdruk, kellest algab ilukirjandus.

Nende eluolu lihtsate jooniste taga
olid teised kangelased kobaras ootamas:
hirmuäratav Heathcliff, hirmunud Pip, Nick Adams
õngeritvaga, Emma Bovary sisse sõitmas Roueni.

Mina aga hakkan lugema täiuslikust poisist ja tema õest
veel enne kui loen Aadamast ja Eevast, aiast ja väravast;
ja veel enne kui kuulen Gutenbergi nime, asustab
nende lihtsa jutu trükikiri mu keskendunud silmad.

Alati oli laupäev ja alati nad
osutasid millelegi ning ütlesid "Näe!"
— osutasid koerale, jalgrattale, või käsiniidukit
üle muru lükkavale isale,
lehvitamas emale, kes seisis köögi ukseava raamistuses, põll ees,
osutasid taevasse, osutasid teineteisele.

Nad tahtsid, et me vaataksime, kuid me olime juba vaadanud
ning näinud varjulist muru, vankrit ja postiljoni.
Olime näinud koera, temaga jalutanud, teda jootnud ja söötnud,
ning nüüd oli aeg avastada lõpmatut, klõpsida
ümber tähestiku väikesi ja suuri tähti.
Ise koolipinkides tähestiku järgi reas,
hakkasime, õppides lugema, unustama, kuidas vaadata.



7

Küünlakübar

Enamikul autoportreedest domineerib nägu:
Cezanne on pintslitõmbeis ujuv silmapaar,
van Gogh põrnitseb välja keerleva pimeduse halost,
ja Rembrandt näib tundvat kergendust, nagu tõmbaks ta hinge
"Simpsoni pimedakstorkamise" maalimisest.

Kuid sellel siin seisab Goya peeglist tublisti eemal,
ning me näeme teda poseerimas oma ateljee segaduses,
kõrgel maalimispukil tahapoole kaldu lõuendi ees.

Ta tundub sealt meile naeratavat, nagu teaks ta,
et meid lõbustab ebatavaline kübar tema peas,
mille serv on varustatud küünlajalgadega;
see seadeldis lubas tal töötada hilise ööni.

Võib vaid kujutleda, mis tunne oleks
kanda peas sellist kandelaabrit,
nagu oleksid kõndiv söögituba või kontsertsaal.

Ent kui oled kord seda kübarat näinud, pole enam tarvis lugeda
mingeid Goya elulugusid ega jätta meelde aastaarve.

Goya mõistmiseks on vaja vaid kujutleda, kuidas ta
küünlad ükshaaval põlema paneb, ning asetab seejärel
kübara pähe, valmis töötama öö läbi.

Kujutle, kuidas ta oma naist uue leiutisega üllatab,
naise rõkkavat naerulaginat kõike seda hiilgust nähes.
Kujutle teda virvendamas läbi tubade oma majas
kõigi üle seinte lendlevate varjudega.

Kujutle eksinud rändajat ühel pimedal ööl
Hispaania mägismaal tema uksele koputamas.
"Tulge sisse," ütleb tema, "ma just maalisin ennast",
seistes ukselävel, pintsli võlukepp püsti käes,
valgustatud oma kuulsa küünlakübara lõõmast.



8

Allegooria surm

Huvitav, mis on saanud kõigist neist uhketest abstraktsioonidest,
kes kostümeeritult ja väärikalt poseerisid vanasti maalidel,
ning toretsesid siin-seal renessansiajastu kirjasõnas,
lastes paista oma suurtähti kui registri numbrimärke.

Tõde galopeerib jõulisel hobusel,
Kasinus, silmad maas, hõljutab loore.
Igaüks neist oli ellu ärganud marmor, välimuse omandanud idee;
Viisakus kummardab, üks käsi alati välja sirutatud,

Nurjatus ihub müüri taga relva,
Mõistus oma krooniga ning Püsivus valvsana tüüris.
Kõik nad on nüüd pensionil, deponeeritud kõnekujundeina mõnda floridasse.
Õiglus seisab seal avatud külmkapi ees.

Vahvus lamab voodis vihma kuulates.
Isegi Surmal pole teha muud kui parandada oma keepi ja kapuutsi,
ning kõik nende rekvisiidid on kusagil laos luku taga:
liivakellad, gloobused, silmasidemed ja orjaahelad.

Isegi kui kutsudagi nad tagasi, pole neil enam
kuhugi tulla — pole enam Rõõmude Parki ega Õndsuse Lehtlat.
Andestuse Org on täis kortermajade ridu
ning mootorsaed vinguvad Meeleheite Laanes.

Siin akna juures laual on vaas pojengidega,
ning selle kõrval must binokkel ja peenrahatasku —
just sellised asjad, mida me praegu eelistame,
asjad, mis istuvad vaikselt reas väiketähtede kastis,

nemad ise ja ei midagi enamat — aiakäru,
tühi kirjakast, žilett klaastuhatoosis.
Mis puutub neisse teistesse — suurtesse ideedesse hobuse seljas
ning väljaõmmeldud rüüdes pikajuukselistesse voorustesse,

siis näib, nagu oleksid nad sõitnud ära
mööda seda teed, mis on joonistatud juturaamatu lõppu,
teed, mis lookleb mööda rohelist mäenõlva üles ja kaob
nägematusse orgu, kus ilmselt kõik magavad sügavat und.



9

Unustamine

Kõigepealt läheb autori nimi,
sellele järgneb kuulekalt pealkiri, sisu,
südantlõhestav lõpp, kogu romaan,
mida sa äkki pole iialgi lugenud, eales
sellest isegi kuulnud,

nagu oleksid mälestused, millele pakkusid pagu,
otsustanud ükshaaval tõmbuda erru aju lõunapoolkerale,
väiksesse kalurikülla, kus pole telefone.

Ammu lehvitasid kätt üheksale muusale
ning vaatasid, kuidas ruutvõrrand pakib kokku oma kohvri;
ka praegu, õppides pähe planeetide järjestust,

libiseb minema midagi muud, osariigi lill võibolla,
onu aadress, Paraguay pealinn.

Mida iganes sa pingutaks ka meenutada,
pole see sul keeleotsa peal valmis
ega varitse isegi mõnes põrna pimedas nurgataguses.

See on ulpinud minema mööda tumedat mütoloogilist jõge,
mille nimi, kui sa õigesti mäletad, algas L-ga —
sinu enda teekonnal kaduvikku, kus ühined nendega,
kel on läinud meelest ka ujumine ja jalgrattasõit.

Mõni ime, et tõused keset ööd, vaatamaks ajalooraamatust
järele mõne kuulsa lahingu kuupäeva.
Mõni ime, et kuu akna taga tundub olevat triivinud
välja armastusluuletusest, mida teadsid kunagi peast.



10

Küsimused inglite kohta

Kõigist küsimusist, mis sul võiksid inglite
kohta olla, on ainus, mida sa eales kuuled,
et kui palju mahub neid tantsima ühe nööpnõelapea otsa.

Ei mingit huvi selle vastu, kuidas veedavad nad oma igavest aega
peale ladina keeles leelotamise Trooni ümber tiireldes
ning leivakoorukese toimetamise maisele erakule
ning poisi ja tüdruku juhtimise üle logiseva puusilla.

Kas nad lendavad läbi Jumala keha ja väljuvad sealt lauldes?
Kas nad kiiguvad kui lapsed vaimumaailma
uksehingedel, lausudes oma nimesid tagurpidi ja õigetpidi?
Kas nad istuvad üksinda väikestes aedades ja muudavad värvi?

Kuidas on nende magamistavadega, nende rüüde tekstiiliga,
nende rafineerimata jumalavalguse dieediga?
Mis toimub nende hiilgavates peades? Kas on olemas müür,
millest nende kõrgeausused võivad vaadata üle ja näha põrgut?

Kui ingel kukuks pilve pealt alla, kas temast jääks auk
jõkke, ja kas see auk triiviks lõputult edasi,
täis kõikide inglisõnade hääldamata tähti?

Kui ingel tooks kohale kirja, kas saabuks ta siis
tiibade kurdistaval vihinal, või omandaks ta lihtsalt
hariliku kirjakandja välimuse ja
vilistaks postkaarte lugedes aiateel?

Ei, keskaegsed teoloogid hoidsid ohje kindlalt oma käes.
Ainus küsimus, mida iial kuuleme, käsitleb
väikest tantsupõrandat nõelapeal,
kus nimbused peavad koonduma ja nähtamatult edasi kanduma.

Selle eesmärk on panna meid mõtlema miljonites
ja triljonites, ja et meil numbrid otsa saaksid ja me kukuksime
kokku lõpmatusse, aga vastus on võibolla lihtsalt üks:
üks naisingel tantsib üksi sukkade väel,
väike džässansambel mängib taustaks.

Ta õõtsub kui oks tuules, kaunid
silmad kinni, ja pikk kõhn bassimängija kummardub
vaatama kella, sest et ta on tantsinud juba
tohutult kaua, ja aeg on hiline, isegi pillimeeste jaoks.



11

Surnud

Öeldakse, et surnud vaatavad alati alla meie peale;
kui paneme kingi jalga või teeme võileiba,
vaatavad nad aeglaselt läbi igaviku aerutades
alla läbi klaaspõhjaga taevapaatide.

Nad jälgivad meie pealagesid madalal maa peal liikumas,
ja kui me lebame aasal või diivanil,
võibolla sooja pärastlõuna suminast uimased,
mõtlevad nemad, et vaatame neid vastu,

mistõttu nad tõstavad üles oma aerud ja jäävad vait
ning ootavad nagu lapsevanemad, et sulgeksime silmad.



12

Puhtus

Minu lemmikaeg kirjutamiseks on hiline pärastlõuna —
argipäevad, eriti kolmapäevad.
Üldiselt teen ma seda nii:
toon kannu värske teega oma kabinetti ja sulgen ukse.
Siis võtan ma riided seljast ja jätan need hunnikusse,
nagu oleksin ma surnuks sulanud ja mu pärand koosneks vaid
valgest särgist, püksipaarist ja kannutäiest külmast teest.

Siis võtan ma ära oma liha ja riputan toolikorjule.
Libistan selle oma kontidelt nagu siidrüü.
Ma teen seda selleks, et mu kirjutatu oleks puhas,
et kõik lihalik oleks sealt välja uhutud,
et mu keha vajadused ei rüvetaks seda.

Viimaks võtan välja kõik oma organid ja panen nad
väikesele lauale akna juures.
Ma ei taha kuulda nende iidseid rütme
kui püüan kätte saada omaenda trummipõrinat.

Nüüd istun ma laua taha, valmis alustama.
Olen täiesti ehe, puhas: vaid luukere kirjutusmasina taga.

Tuleks mainida, et vahel jätan ma peenise endale külge.
Ei suuda kiusatusele vastu panna.
Siis olen ma peenisega luukere kirjutusmasina taga.

Sellisena kirjutan ma erakordset armastuslüürikat,
millest enamik käsitleb seost suguelu ja surma vahel.

Olen kontsentratsioon ise: eksisteerin kõiksuses,
kus pole midagi peale suguelu, surma ja masinakirja.

Mõne aja pärast võtan ma ära ka peenise.
Siis olen pealuu ja kondid tippimas pärastlõunasse.
Vaid põhiline, ei mingit ilulemist.
Nüüd kirjutan vaid surmast, sel kõige klassikalisemal teemal,
nii kerges keeles kui õhk mu ribide vahel.

Pärast premeerin end sellega, et lähen vaatama päikeseloojangut.
Panen tagasi oma organid ning libistan end tagasi oma lihha
ja rõivisse. Siis tagurdan auto garaažist välja
ja kihutan mööda looklevaid külateid läbi metsade,
möödudes kivimüüridest, talumajadest ja külmunud tiikidest —
iga asi täpselt õiges kohas nagu sõnad mõnes kuulsas sonetis.



13

Riley elu: lõplik biograafia

Ta sündis ühel päikesepaistelisel Florida hommikul
ning veetis oma lapsepõlve põhiliselt tukkudes.
Tema täiskasvanu-elu möödus rannatoolides sirevil,
troopiline naps alati käes.

Tal polnud iialgi töökohta, perekonda ega kurguvalu.
Eales ei niitnud ta muru.
Möödujad jäid alati seisma, et meenutada talle,
kelle elu ta elas.
Ta suri võrkkiiges üht pilve kaaludes.



14

Hunt

Hunt loeb muinasjuturaamatut.
Kuu ripub laternana laane kohal.

Ta ei võta inimlikku hoiakut,
näiteks jalad ristis, puu najal,
nagu ta teeks multifilmis.

See on päris hunt seismas kõigel neljal käpal,
tihe karv ööõhus turris,
pea kummargil avatud raamatu kohal maas.

Ta ei istu, sest sõnad
jääksid siis lugemiseks liiga kaugele,
raskustega keerab ta
nina ja esikäppade abil iga lehte.

Kui ta lõpetab viimase jutu,
heidab ta männiokastele maha.
Ta mõtleb loetule —
nagu pilved Kuust
mööduvad jutud ta meeltest.

Siksakitav tuul raputab maha sarapuupähkleid.
Okstes on kollased öökullide silmad.

Nüüd teeb hunt rahutuid ringe
ümber raamatu, kuni selle
jutustamisjõud imab ta sinna sisse
ja muudab üheks oma illustratsiooniks,
väikeseks paberhundiks, trükilamedaks.

Hiljem selsamal õhtul eksib ta ära, ning ta hingeõhk
purustab maju mingis sigade linnas.



15

Ajaloo õpetaja

Oma õpilaste hingepuhtust säästa püüdes
rääkis ta neile, et jääaeg oli tegelikult kõigest
jahe aeg — üks selline miljoniaastane periood,
mil kõik pidid kandma kampsuneid.

Ning kiviajast sai kruusaaeg,
nimetatud toonaste pikkade sissesõiduteede järgi.

Hispaania inkvisitsioon polnud midagi enamat
kui selliste küsimuste puhang nagu
"Kui kaugel on siit Madriid?"
ja "Kuidas nimetatakse matadoori kübarat?".

Rooside sõda toimus kusagil pargis,
ja Enola Gay poetas Jaapanile
ühe pisikese aatomi.

Tema tunnist lähevad lapsed
õue piinama nõrku
ja tarku,
lüües segi juukseid ja puruks prille,

sellal kui tema korjab kokku oma paberid ja kõnnib koju,
mööda lillepeenraist ja valgeist lattaedadest,
mõeldes, kas nad usuksid, et Buuri
sõdalased jutustasid pikki, laialivalguvaid lugusid
eesmärgiga uinutada vaenlast.



16

Nostalgia

Mäletad 1340ndaid? Me tantsisime katapulti.
Sina kandsid alati pruuni — värvi, mis hullutas aastakümmet,
ning mina olin mähkunud trendikasse keepi,
tikitud ükssarvede ja granaatõunapuudega.
Pärastlõunati tehti õlle- ja sibulapaus,
ning õhtuti mängisime mängu nimega "Kus on lehm?"
Kõik käis siis käsitsi, mitte nagu praegu.

Kuhu on kadunud 1572. aasta suvi? Brokaad ja soneti-
maratonid oli üldine mood. Meil oli kombeks mässida end rivaalide
sümboolikasse ning vallutada üksteist külmades kivist ruumides.
Väljas tantsupõrandal valdas kõiki võitlus,
samal ajal kui su õde elas Daphnena ihuüksi oma toas.
Võtsime oma slängi hoburautajate žargooni.
Tänapäevakeel paistab läbi, kood on murtud ja puru.

1790ndad ei tule iial tagasi. Suur lapsepõlv.
Inimesed läksid kinkude tippu ning kirjutasid sõna lausumata oma päevaraamatuisse, mis nägid.
Kraed olid meil kõrged ja kübarad äärmiselt pehmed.
Me suutsime üksteist üllatada oksatähestikega.
Oli tore aeg elus ja isegi surnud olemiseks.

Väga meeldib mulle periood 1815. ja 1821. aasta vahel.
Euroopa tõmbles, samal ajal kui meie istusime vagusi portreede jaoks poseerides.
Ning mulle meeldiks naasta aastasse 1901, olgu või hetkeks,
mis on piisavalt pikk, et keerata üles mängutoos ja teha paar tantsusammu,
või paisatagu mind tagasi 1922se või 1941sse, või vähemalt lastagu mul
püüda uuesti kinni läinud kuu muretus, kui korjasime
marju ja lauglesime kanuus läbi õhtupoolikute.

Isegi tänane hommik oleks praegusest etem.
Ma olin siis aias, ümberringi mesilaste sumin
ja lillede ladinakeelsed nimed, ning ma vaatasin, kuidas koiduvalgus
plinkis tagasi kasvuhoone kaldus klaasidelt
ning hõbetas tumedate tsuugade oksi.

Nagu ikka, mõtlesin ma minevikuhetkedele,
lastes oma mälul neist üle söösta, nagu sööstab
vesi üle kivide oja põhjas.
Mõtlesin natuke isegi tulevikule — paigale,
kus tantsitakse midagi, millest meil pole aimugi,
midagi, mille nime võib vaid mõistatada.



17

Armas Lugeja

Baudelaire peab Sind oma vennaks,
ja Fielding hõikab Sind iga paari lõigu tagant,
nagu soovides veenduda, et Sa pole raamatut käest pannud,
ja nüüd kutsun mina Sind jälle end kokku võtma —
Sind, tähelepanelikku tonti, tumedat vaikivat kuju seismas
nende sõnade lävel.

Pope tervitab Sind, kui sisened ta kabineti kumasse,
võtab riiulilt nahkköites Ovidiuse Sulle näha.
Tennyson avab ukse vallikraavist ümbritsetud aeda,
ning koos Yeatsiga nõjatud Sa murdunud pirnipuu vastu
madalaist pilvist võlvitud päeval.

Nüüd oled Sa aga minuga siin,
asetatud selle lehekülje avarale väljale,
pole mingit ruumi ega pügatud aeda meid endasse sulgemas,
mingit zeitgeisti marssimas tagaplaanil
ega ränka ethost heidetud keebina meile ümber.

Meie kohtumine on hoopis juhuslik ja lühike
ning jääb märkamata Ajaloo monoklistatud silmale.
Sa võid olla see mees, kellele hoidsin täna hommikul
pangas või postkontoris lahti ust,
või see, kes keeras mulle forelli paberisse.
Sa võid olla keegi, kellest ma tänaval möödusin,
või nägu mulle läheneva auto roolis.

Päike läigatab Su tuuleklaasilt,
ja vaadates üles väikesesse autopeeglisse
jälgin Sinu — mu kaksik, mu kaja — kahanemist
ja kadumist kurvi taha selle maantee meelevallas,
mida paratamatult peame rändama koos.



18

Osso buco

Mulle meeldib kondi hääl vastu taldrikut,
ja et see näeb välja nagu kindlus
lebades mu ees risotto vallikraavis —
pehme liha kui puhtõhulist elu elanud ingli koib.
Ja üle kõige sala-üdi —
looma rikutud privaatsus,
noaga lahti kangutatud ja neelatud alla
külma, reibastava veiniga.

Nüüd, lõunajärgsel tunnil, on jäme ots minu käes —
olen kodanik, kes oma tugitoolis sirutab selga,
täis kõhuga olend —
keegi, kellest ei tehta eriti juttu luules,
ses nälja ja ilmaoleku pühamus:
kõik see pekslev vihm ning saapad ukselävel,
ja linnukesed talvisel ajal otsimas marju.

Ent täna on rahulolu lõvi
asetanud oma sooja, raske käpa mu rinnale,
ning mina saan vaid sulgeda silmad ja kuulata
kaugel tuikavaid mure trumme,
ja oma naise naeru
kõrvaltoas telefoni otsas,
selle naise, kes valmistas hõrgutava osso buco,
kes valis välja ja näitas lihunikule, milliseid tükke ta tahab —
selle oma kauge sõbraga rääkiva naise,
sellal kui mina viivitan siin laua taga
kuuma, seltskondliku tassitäie teega,
tundes end peaaegu nagu sõbralik pärismaalane,
usaldusväärne teejuht, võibolla koguni pealiku lemmikpoeg.

Kusagil roomab üks mees — iiri patukahetseja —
mööda kaljust mäenõlva üles,
põlved ja peod verised,
kandes oma kõhus maailma kivi,
ning kusagil mujal vahivad kõigi rahvaste esindajad
pika, tühja laua taga üksteisele otsa.

Ent siin levitavad küünlad oma sooja kuma,
sama valgust, mille paistel kirjutasid Shakespeare ja Izaak Walton,
valgust, mis valgustas ja varjutas ajaloo palgeid.
Ainult et praegu mängleb see siniseil taldrikuil,
kägardatud salvrättidel, ristatud noal ja kahvlil.

Mõne aja pärast läheb üks meist üles voodisse
ja teine tuleb järele.
Siis libiseme öö pinna alla,
miile ja miile vette, kandudes üha alla
pimeda, helitu põhja poole,
kuni unede raskus tirib meid veelgi sügavamale,
kiltkivi ja kihilise kalju alla,
allapoole nälja ja mõnu ladet,
maa enda purustatud kontidesse,
ainsa meile tuntud paiga üdisse.



19

Parim sigaret

Igatsen taga nii mõndagi,
kui olen viimase heitnud hõõguvalt ühel ööl, aastaid tagasi,
autoaknast välja maanteele.

Muidugi tähenduslikke:
pärast armatsemist kaks lõõmavat täppi,
nüüd üheainsa laeva tuled;
pika õhtusöögi lõpus,
mil veini on veelgi tulemas
ja suitsurõngas randub kroonlühtrisse,
või valgel rannaliival,
hoidmas seda ujumisest veel märgade sõrmede vahel.

Kui mõrumagusad need leegi ja žestide
kirjavahemärgid;
ent parimad jäävad neisse hommikuisse,
mil midagi väikest viisi susises mu kirjutusmasinas,
akende taga säras päike,
ja taustaks võibolla pisut Berliozi.
Ma lähen kööki kohvi järele,
ja tagasiteel rulli ümber
kaarduva lehekülje juurde
läidan ma ühe ning tunnen
selle kuiva kõrkjamaitset segi kohvi tumeda maitsega.

Siis olen ma iseenda vedur,
jättes laua taha tööle naastes endast maha
väikesi suitsupahvakuid —
progressi märke,
usinale tegevusele ja mõttetööle osutajaid;
signaal, mis teatab, et üheksateistkümnes sajand
liigub tõusuteed.
Parim sigaret oli see,
kui, vinejast lootusest täidetud,
popsusin oma kabinetti
ning seisin seal,
näo suur esituli
suunatud alla
kõigile neile paralleelridades sõnadele.



20

Elupäevad

Igaüks neist on kahtlemata kingitus,
salapärasel moel pandud su ärkavasse pihku,
või seatud valmis su laubale
mõni hetk enne silmade avamist.

Tänane algab külmalt ja säravalt,
maad rõhuva lume
ja paksu jäämüüritisega,
pilvede nurgatornidest vilksatava päikesega.

Läbi akna tüüne silma
on iga asi omal kohal,
kuid nii kõikuvana
võib see päev kuidagimoodi püsida

eelmise peal,
kõigi olnud päevade kõrgel virnal,
nagu see uskumatu nõudest torn,
mida meelelahutajad vanasti laval ladusid.

Nii leiadki sa end
pika redeli ülemisel pulgal,
lootuses lisada veel ühte.
Ainult üks kolmapäev veel,

sosistad sa,
hoiad siis hinge kinni
ja asetad selle tassi eilse päeva alustassile
tasaseimagi kõlksatuseta.



21

Teisipäev, 4.juuni 1991

Selleks ajaks, kui ma voodist välja saan, on mu naine läinud
ära tegema botaanika lõpueksamit, ja maaler
on saabunud oma kaubikus ning juba maalib
eeskoja sambaid valgeks ja katust halliks.

On juuni algus, tuuleõhuline ja päikeselaiguline teisipäev,
mis läheks kiiresti meelest, kui ma mitte ei
kirjutaks neid mõningaid asju üles, istudes tühja peaga siin
kirjutusmasina taga, ees tass lahjat ja magusat kohvi.

Tunnen end hommiku sekretärina, kelle ainus
kohus on panna kirja see ere, õhuline diktaat,
kuni saabub aeg minna lõunale koos teiste tüdrukutega,
kes me kõik võtame kodujuustu ja pool pirni.

Seda teevad ka stenografistid kohturuumides,
valmis jäädvustama iga sõna oma pisimasinate taga.
Vaikusehetkedel istuvad nad vagusi nagu minagi, oodates
ja kuulates, sõrmed kergelt klahvidel puhkamas.

Seda tegi ka Samule Pepys*, kes märkis oma
isiklikus salakirjas üles iga väikseimagi sündmuse, mis muidu
oleks libisenud Thamesi tumedasse amneetilisse vette.
Tema valvsus sai viimaks tasutud, kui London läks põlema,

nagu saab minugi oma, kui maaler tuleb kohvi järele
ning ütleb mulle, kui väga talle meeldib see "Sa ei tea, mis on armastus"
aeglane vokaalesitus, ja ma vist lindistan
talle selle, kui ta naaseb oma pintslite ja ämbrite juurde.

Läbi muusika kuulen ma sõidu- ja veoautode voolu
kiirteel, ja ikka ja jälle hüppab uus kassipoeg Felix
mulle sülle ning jälgib mu sõrmi trummeldamas
just selle juunikuu teisipäeva jooksvat kroonikat,

nagu see rullub lahti mu silme ees — pikk keeruka mustriga vaip,
mida mööda ma, pea maas, aeglaselt kõnnin,
teades, et see viib mind pärastlõuna vaiksesse
templisse ning õhtu kurvameelsete küünaldeni.

Üles vaadates näen ma akna taga mööda tugivõrku
roniva elulõnga valgeid tähti, puuriita,
luitunud telliste kuhja ning väikest rohelist maitsetaimede aeda —
asju, mida ühe akna taga ikka näeb —

nüüd kõik üles tähendatud ja stroofi
paika pandud sama teisendamatult, nagu nad maailma
ontoloogilistes tubades istuvad oma tugitooles.
Jah, seesugune töö võiks mulle sobiba —

olla alamakstud, kuid rahul nooremametnik, kelle käed
on kaks tiibu lehvitavat lindu täheklahvide peal,
kelle silmad näevad päikesevalgust läbi lehtede paiskumas,
ning kuslapuu erkroosasid tärne,

ning klaverit selle toa teises otsas,
väike närbunud lilledega vaas seal peal, ja tühi klaveritool.
Kahtlemata olen leidnud oma kutsumuse;
homme alustan oma kroonikaga varem, koidikul,

ajal, mil timukad ja talupojad on jalul ja tegutsevad,
mil püstolitega mehed seisavad väljal, seljad vastamisi.
See on aeg, mida muinasinimesed kujutlesid rüütatult, nagu Eost
ehk Aurorat, kes lahkus oma magava abikaasa kõrvalt voodist,

mitte et minna botaanika lõpueksamile, vaid tirima päikest,
oma venda, üle silmapiiri hiilgava serva,
neljahobukaariku kurss võetud taeva seniidile.
Ent homme tuleb koidik nii, nagu mina teda kujutlen —

paljajalu ja salkus, seisab ta mu akna taga
vaesteabi viletsas puuvilladressis.
Ta vaatab sisse mulle otsa, kõhnad käsivarred sirutatud välja,
pakkudes peotäit linnulaulu ja tassikest valgust.


[* Samuel Pepys pidas päevikut 1.01.1660 kuni 31.05.1669, kus ta salvestas detailselt kaasaegseid sündmusi (nt 1665.a katk, Londoni Suur Tulekahju), kirjeldas silmapaistvaid isikuid (nt Newton), sekka ka eraelulisi paljastusi. AM]



22

Uppumise kunst

Huvitav, millest sai see kõik alguse, kogu see jutt,
et uppuja näeb oma elu silme eest mööda vilksatamas —
nagu võiks paanika või pelgalt vee all olemine
ehmatada aja nii kokku, et su
viimsete meeleheitlike sekundite pitsituses purunevad aastakümned.

Kukkunud aurulaevalt või ära uhutud
tulvavoogudest võiks loota ju siiski
aeglasemat revisjoni — et mõni nähtamatu käsi
pöörab fotoalbumi lehti
sinust poni turjal või, pabermütsike peas, puhumas ära küünlaid.

Kuidas oleks lühikese animafilmiga, esitlusega slaididel?
Sinu elu väljendatuna essee või üheainsa esindusfoto vormis?
Kas poleks iga vorm parem sellest äkilisest sähvatusest?
Su eluloo kulmekõrvetavas plahvatuses
otse su nina all paneb ajama kogu su eksistents
— mitte sinu ette kujutatud kolme paksu köite poolegi?

Tagasipöördunud tahaksid panna meid uskuma,
et asjal on mingit sära —
nagu tõepiksenoole harud üle vee,
ülim Valgus, enne kogu valguse kustumist,
mis koidab sulle oma täies megaliitses tonnaažis.
Ent, kui miski tõepoolest vilksatab su silme eest läbi
su vajudes, on see arvatavasti kala —

kumera hõbeda kiirelt minema lupsav laik,
ei kuidagi seotud su elu või surmaga.
Tõusuvesi viib su, või kiidab järv kõik heaks
kui vajud põhja rohtunud segadiku poole,
jättes maha, mille oled juba unustanud —
pealispinna, mis voogab nüüd täis
pilvede taevarändu.



23

Ühe pilve elulugu

Lihtsam oleks olnud Johnsoni kannul käia
kõrtsist kõrtsi, märkmik ja pastakas käes,
või sõeluda pappkaste
pungil täis trollopiaanat*,
kui jutustada selle anonüümse massi lugu.

Raske on isegi öelda, kus ta sündis,
ehkki arvestades tema tihedat, vahulist tekstuuri
ning kõrgelennulist paraadlikku maneeri,
võib arvata, et kuskil suure sooja veekogu kohal,
kuumus isaks, niiskus emaks.

Niipalju me aga teame:
valgelt voogas ta mäetippudel,
sile alakülg hauakivihall,
ning ta lihkus maa kohale ja liikus oma suva järgi
üle mitme lääneosariigi piiri,
suundudes alati itta, vasakult paremale,
nii nagu silmad liiguvad üle teksti,
nagu lugenuks ta maad oma pimeda varjuga.

Muidu ei teinud ta midagi
kui vaid lubas end puhuda läbi kõrge külma atmosfääri,
ehkki ta küll üha muutis vormi
ning võttis oma eluajal küll Austraalia,
tohutu koera pea,
jooksva lamba, pärani suuga jõehobu
ning isegi Hamleti silme eest möödunud kaameli kuju.

Nagu ikka, märkasid tema olemasolu vaid vähesed:
üks tööline, kes sõi tellingutel lõunat,
üks naine terrassil, kes kastis taimi,
ja terve rida Riley-nimelisi inimesi,
kes kõik vedelesid võrkkiikedes või piknikutekkidel.

Harilikult reisis ta konvoi saatel
või sõtkus edasi koos ühe-kahe kaaslasega,
ent ühel varahommikul Arizona kohal
oli tal au olla ainuke taevas.

Lõpuks suri ta, nagu kõik pilved surevad,
silmapaistmatult, nagu sobib ühele tähtsusetule inglise luuletajale,
Londoni kübarategija pojale või Essexi vaimulikule,
kes on Oxfordist minema aetud ketserluse või hasartmängude pärast,
ning kes hiljem jääb oopiumi küüsi ja vaob siis viletsusse;
nende lood kõlavadki juba sarnaselt.

Ent meelsamini ajan ma ühe pilve jälgi
kui töötan läbi kribulises käekirjas kirjapakke
või seletan lahti nelja haledat köidet värsse,
mis ta surres maha jättis,
puretuna podagrast kuskil koikus Wembleys.

Eelistan väätidesse kasvanud pinki tee ääres
raamatukogu pimedatele vahekäikudele —
kohta, kus jälgida neid nihkumas üle taeva,
neid muistseil kaubateil kurseerivaid karavane.
Tahan treenida oma õpetlasesilma
eredail muutlikel servadel,
kus kaalutud pilvekeeled lakuvad õhku.
Tahan võtta peast mütsi, sulgeda silmad,
ja tunda päikest, sooja ja katkendlikku, oma näol.


[* On õige mitu Trollope'i-nimelist inglisekeelset kirjanikku, neist juba üksainuski (Anthony Trollope) kirjutas 47 romaani. AM]


24

Pööramine

Selle päeva tahaksin ma veeta mõne mäe nõlva peal,
kuulates mõistujuttu
kadunud lambast või nakatund viinamäest.

Kuude kaupa oleks see lugu mu ainsaks saatjaks,
ja mida rohkem ma seda endale räägin,
seda selgemaks maailm saab.

Siis eemaldaksin arvamuste kiivri,
ning oma uue pea pehmet pruuni vohandit paljastades
läheksin tänavaile ja väljakuile.

Üha kordaksin seda lugu väikestele meestesalkadele,
joonistades kepiga liivale juurde pilte.
Jätaksin nad, pead koos, tasa jutlema.

Ning kui hilisööl külm tuul leiab üles
praod mu majas
ning puhub voodiäärsele küünlajupile,

kuuleksin ma seda lugu leegi esituses
ja jälgiksin oma endise mina varje
võbisemas madalal lael ja kiviseintel.



25

Tulevikulinn

Kellel raamatukunstnikest ka paluti
1930ndatel, 40ndatel või 50ndatel
heita pilk tulevikumaailma
ja jagada meile oma muljeid,
oli tulemuseks alati sama pilt:
suurlinn kõrgete, voolujooneliste hoonetega,
mull-liftid mööda nende külgi üles kihutamas,
spiraalsed tornid, tohutud ovaalsed terminalid,
läbipaistvad paviljonid, klaaskaaristud,
kõik ühendatud keeruliste kald- ja rippteede
ning võlvkatusealuste kõnniteede võrguga;
kõige selle kohal taevas kihamas veidrate õhusõidukite liiklusest:
reaktiivõhulaevad, lendbussid,
hiigelhelikopterid ja tiivulised ühemehetorpeedod.
Õhkki, milles nad lendasid, näis futuristlik.

Vaatasin kaua ajakirjade neid lehekülgi,
uurides asjade siledaid alumiiniumpindu,
tillukesi sulejooni, mis viitasid peegelklaasile,
täiuslikult kunstlikku keskkonda,
mis oli üleni mahutatud tohutu kupli alla,
nagu oleks see üks sulle lauale kantud linn,
õrn maiuspala kujutlusvõimele mekkida —
sest ma uskusin, et see on minu tuleviku linn.

Keskendusin pisikestele inimkujudele, kes
ootasid katusepealsel maandumisplatsil või suundusid
elektroonilisel kõnniteel vooluga koos oma kontoritesse —
teadsin, et ühel päeval olen üks neist.
See puhtajooneline linn oli minu pärandus,
ja see pidi langema mu väljasirutatud kätesse
kohe, kui olemasolev jäi vanaks ja une pealt suri.

See aeg ei tulnud aga iial, vaid muutis suunda
nagu suvise ventilaatori aeglased labad
mu voodi kohal, kus ma lebasin, kujutledes,
mis tunne võiks olla juhtida plastikautot,
kiirust markeerivad jooned väljumas hiigelstabilisaatorilt,
kanda seljas kroomist raketti,
jah, meeliskledes, mis tunne võiks olla
lamaskella üleval kõrgel tulevikukorteris
ja vajutada nuppe voodi kõrval kilbil,
ühtlasi imekauni roboti laupa silitades.

Ma ei teadnud, et tulevikulinn
pole selline koht, kus meie elama hakkame,
vaid koht, mis hakkab elama meis — fantoom,
mille visandamise vastu tuši ja joonlaudadega projektijuhid
kaotasid varsti huvi.

Mis seal ikka.
Tulevikulinn, mida praegu kujutlen,
võiks olla jäälinn, küünalde linn,
kingalusikate või tühjade raamide linn,
iha ja selle tunnistamise linn,
ja teispool jõge — iha puudumise linn.
Võibolla see polegi linn, vaid rohumaa,
kus tulevikuhobused langetavad
süües oma malbeid päid,
või aurav maastik — kirjutamata laulude
kaeblike akordidega üle ujutatud orud,
külmad ja tõrjuvad mäetipud
ootamas tulevikumägironijaid neid üles otsima.



26

Tesaurus

See võiks olla mõne eelajaloolise eluka nimi,
kes uitas ringi paleosoilises maailmas, tõuste
tagajalgadele, et uhkeldada oma suure sõnavaraga,
või mõni raamatuks moondunud mütoloogiline armastaja.

Tähendab see varakambrit, kuid on vaid koht,
kus sõnad saavad kokku oma sugulastega —
suur park, kus pidevalt peetakse
sadu perekonnakokkutulekuid —
maja, kodu, elamu, eluase, peavari ja ulualune —
kõik jagamas sama piknikukorvi ja termost;
karvased, karused, villakad, hatused, kräsused ja tokerjad —
kõik tegemas kotisjooksu või viskamas hobuserauda,
seistes ja põlvitades ridamisi
liikumatult, tardunult, elutult, staatiliselt ja paigal
grupifoto jaoks.

Isa on siin kõrvuti papaga ning vend on
vennakse lähedal, eraldatud vaid peente tähendusvarjunditega.
Ja igal rühmal on oma veidrikust kaim — see,
kes reisinud siia kõige kaugemalt:
astereognoos, polüdipsia, või mõni üheteistsilbiline hääldamatu
asendaja sõnale 'redel'.
Omad sugulasedki ei saa teisiti kui kõõritada altkulmu nende nimelipikuid.

Mu enda eksemplar on ülemisel riiulil.
Ma peaaegu ei kasutagi seda, sest tean, et pole
olemas sellist asja nagu sünonüüm, ning et ma muutun närviliseks
inimeste lähedal, kes alati kogunevad omasuguste seltsi,
moodustades klubisid ning naelutades silte suletud eesuste peale,
sellal kui teised kössitavad üksi pimedail tänavail.

Meelsamini näeksin ma sõnu omapead, eemal
oma perekonnist ja Roget'* kaubalaost,
uitamas mööda ilma, kus nad mõnikord armuvad
mõnda täiesti teistsugusesse sõnasse.
Kindlasti olete näinud selliseid paare seismas igavesti
teineteise kõrval samas reas mõnes luuletuses —
väikeses kabelis, kus võib toimuda
selliseid laulatusi täitsa võõraste vahel.


[* Peter Mark Roget (1779 - 1869) — inglise leksikograaf ja arst. AM]


27

Kümneseks saades

Kogu see asi tekitab mus tunde,
nagu tuleks mingi tõbi kallale,
midagi hullemat igast kõhuvalust
ja peavaludest, mis ma saan kehvas valguses lugedes —
umbes nagu vaimu leetrid
või psüühika mumps
või inetavad hinge tuulerõuged.

Ütlete, et liig vara on vaadata tagasi,
kuid seda seepärast, et teil on läinud meelest
üks-olemise täiuslik lihtsus
ning imekaunis keerukus, mida esitlevad kaks.
Ent mina, lamades voodis, mäletan iga loendatud näppu.
Neljaselt olin araabia võlur.
Võisin muuta end nähtamatuks,
juues klaasitäie piima ära teatud moel.
Seitsmeselt olin sõjamees, üheksaselt prints.

Nüüd olen aga peamiselt akna all,
vaadeldes hilist päevavalgust.
Toona ei langend see iial nii pühalikult
mu majakese peale puu otsas
ning iial ei naaldund mu jalgratas vastu garaaži seina
nii nagu praegu,
kogu tumesinine kiirus vändatud sealt välja.

Nüüd algab kurbus, ütlen ma endale
kõndides, tennised jalas, läbi kõiksuse.
On aeg jätta hüvasti oma väljamõeldud sõpradega,
aeg pöörata ette esimene suur number.

Nagu olnuks see alles eile, kui uskusin,
et mu keha täidab vaid valgus —
haavake mind ja ma säran!
Ent nüüd, kui kukun elu kõnniteedel,
mu põlved marrastuvad. Ma jooksen verd.



28

Vari

Päike läheb viimaks looja nagu vene
romaani lõpp, ja tänu kontinenti katvale
pimestavale pimedusele mõistan ma,

kui väsinud ma olen lugemisest ja kirjutamisest,
kui väsinud jälgimast kõiki neid igavaid, hobusega veetud lauseid,
nagu nad paberipõldudesse on küntud,

väsinud lohisemast autori, keda ma pilku tõstes iial ei kohta,
sõnade oheliku otsas,
väsinud uurimast vastuvaatavaid raamatuselgi riiulis;

kaugel tahan olla keele kallastest,
reisijateta laevas, merel eksinud —
ei kirjavahetust, ei tesaurust,

ei laeva nimegi vöörile maalitud.
Ei midagi peale vaikuse — sellise, mis laskub
iga kord, kui jalutan väljas, märkmik käes,
ja mööduv pilv teeb lehekülje tumedaks.



29

Minu süda

Tal on hõbedaga inkrusteeritud pronkskate,
algselt kuldne,
küljed kaunistatud zoomorfsete võrepaneelidega,
mis kujutavad sündmusi
tundmatu usundi loos.
Käänuline ülafiligraan, nagu ka
põimuvad keeritsad servadel, näitab
viimistluse kõrget taset.

Arvatavasti kanti seda majakujulises
relikviaaris, mida näete seal kõrval
kõiges tema haruldases ornamentikas,
ning mis on üks väheseid säilinuid omalaadsete seas.
Siledaks kulunud käepide viitab selle kasutamisele
ammu-unustatud rituaalides, võibolla
ohvritalitustes.

Koos hoiab seda leidlik
kuldpõiming, kahtlemata keldimõjuline.
Varem arvati see kuuluvat Karolingi-eelsesse aega,
nüüd aga hilisemasse,
ilmselt 1940ndate algusse.

Keskel asuv kera, mida võib näha
läbi seatinast kinnituspaelte pilude
ja peene vaskvõresepise,
on tehtud ilmselt süldist
või mingist vee iidsest teisendist —
kindla peale vedelikust; osavalt on see pandud võdisema
oma meisterlikku, ülikeerukasse ümbrisesse.



30

Esimene unenägu

Täna õhtul kummitab tuul ümber maja,
ning uneuksele naaldudes
hakkan ma mõtlema esimesest und näinud inimesest,
kui vaikne pidi ta tunduma järgmisel hommikul,

mil teised seisid lõkke ümber
loomanahkadesse mähkunult,
rääkides üksteisega vaid vokaalide abil,
sest see juhtus ammu enne konsonantide leiutamist.

Üksi ära võis minna see mees, istuda
kivile ja vaadata järveuttu,
püüdes taibata, mis oli juhtunud,
kuidas ta oli läinud kuhugi ilma minemata,

kuidas ta oli kallistanud
metslooma, keda teised said puudutada
alles siis, kui olid ta enne kividega tapnud,
kuidas ta tundis looma hingamist oma paljal kaelal.

Aga esimest unenägu võis näha
ka naine, ehk küll ta käitunuks,
ma arvan, üsna samamoodi, minnes
üksi ära, et olla omaette vee ääres,

ainult et ta noorte õlgade kumerus
ja langetatud pea kallak oleksid andnud
talle kohutavalt üksildase väljanägemise,
ning kui te olnuksite seal, et seda märgata,

oleks teist võinud saada esimene teadaolev inimene,
kes iial armus teise kurbusesse.



31

Filosoofia

Vanasti istusin ma ikka eksistentsialismi kohvikus,
sinisesse sigaretisuitsu mattunud,
mõtiskledes enesetapust, mille üks pisike prantslane
võib sooritada mu brändiklaasi servalt alla hüpates.

Tahtsin nii väga, et ka mul oleks keegi,
kui vahtisin kõigist rahvustest naisi
pikkadel varjulistel bulvaritel jalutades,
vihmamantli taskus kaasas raskepärane odav raamat.

Ent viimasel ajal meeldib mu ontoloogia mulle tugitoolis
või võrkkiiges või veel parem, korgiga vooderdatud ruumis
soojas vannis ligunedes, tegevusetult ja vabana,
abstraktsioonide tasastes, hällitavates vetes.

Pärastlõunati, kui lähen majast välja
metsa jalutama, mõtlen Aquinole laua taga,
sõrmed kõhu peal vaheliti,
tuletamas järjekordset jumalatõestust,

kiiru-käärulist kui need novembripuude raagus oksad.
Ja läbi lehtede sumades ja tuulemurtud raage
katki astudes mõtisklen ma Leibnizist, kes jõuab
oma sohval hämmastava järelduseni, et monaadidel,

neil akendeta aineosakestel, peab olema hing.
Ent kui ma viimaks jõuan künka otsa
ja istun maha siia lameda hiidrünka peale,
mõtlen ma Spinozale, neist kõige selitunumale.

Vaatan üle puulatvade ja kaugete mäeseljandike
ning näen teda istumas Hollandi päikese kiirte vihus,
segamas lusikaga aeglaselt piimaga teed.
Koidust saati on ta oma tööpingi taga läätsi lihvinud,

kuid nüüd jätab ta sinnapaika tassid-taldrikud,
suitsevad korstnad ja Amsterdami kivikatused,
koguni maakera enda — kahvatusinise, vesise,
pilvisse mähkunu, oma teljel tahapoole kaldu.

Ta tõuseb sinna kõrgele mõttevõlvile,
kus õhus hõljub lahtisi lehekülgi Shelley'lt,
kus kõik võrrandid lahenevad,
varisedes põrmuks ümara platoonilise päikese kiirguses,

mis on otse selle tsooni all, kus inglid saavad hoo sisse
ning avaneb Dante amfiteatri roos.
Ja nüüd tõusen ma kaljuserval püsti, et sind tervitada, Spinoza,
ning kui ma vilistan koerale ja alustan teed mäest alla,

tunnen endal, kivilt jäätekkelisele kivimile astudes,
sinu silmade paksu lihvitud jääd, ja koera peal,
kui ta nuusib endale läbi lehtede teed,
saba taha sirgu, keha maad ligi.



32

Pirni süües

Kui meiega on lõpp,
jätkab maakera ikka oma vaikset pöörlemist,
ning aastaid immitseb endiselt,
ainult et nummerdamatult,
ja päevad ja kuud mööduvad
Skandinaavia ja Rooma jumala nimedeta.

Aeg möödub, nagu ta möödus
enne ajalugu, puhtalt ja märkamatult,
müsteeriumina päikese ja kuu vahepeal,
enne kui oli olemas sõna
koidiku või keskpäeva või südaöö jaoks,

enne, kui olid olemas nimed maailma
loendamatute asjade jaoks,
kui viljad rippusid anonüümselt
siin-seal salus,
üks sile roheline külg valguses,
teine varjus.



33

Maailma lõpp

See on nii sügav teema, et ma tunnen, et peaksin
olema vee all, et sellest üldse korralikult mõelda.
Kõige üldrahvalikumas variandis taevas plahvatab
ning leegitsevaist pilvist kappavad välja ratsanikud,
kahvatud ja verised, keebid kurjalt lehvimas.
Ängistava ilmutusluule järgi
on nende raudsed rinnakatted hüatsintsinised.

Mul pole põrmugi raske kujutleda ookeani ununud teeveena
ära keemas ning tuhastuvaid oliivisalusid,
suudan näha isegi rattaid pöörlemas rataste sees*,
sulatusahjude suid, ja sarlakpunast elajat kandmas
Paabeli hoora**. Ma kuulen pasunate hüüdu
ning nende ägamist, kes tahavad surra, kuid ei saa.

Ent siin selle toa tüünes kliimavöötmes
mõtlen ma, kas peab see lõpp olema just nii ooperlik.
Vahest ehk võiks must present, midagi paadikatte moodi,
langeda ühel ööl üle kõiksuse.
Üks käsi võiks pilti siseneda ja kägardada kosmose
paberinutsuks, ning saata selle kaarega prügikorvi.
Mingi hiigeluks võiks sulguda. Mingi õudne kell võiks lüüa.
Tuli, jää, pauk ja vigin võiksid olla kõik korraga.

Kuid on siis aega mõlgutada selliseid õudusi,
kui maailma keha muudkui surub end meie vastu
oma ilu raskusega, oma peadpööritavate merekaljude
ja lindudega rannajoonel, oma rulluvate laevateede ja sügavate männimetsadega?

Kes võiks mõelda kõige selle äkilisest lõppemisest
peale üksildase visionääri, keda kujutleme ikka
kõhna ja habemessekasvanuna tänavanurgal, hoidmas
plakatit uudisega, mida ta ei suuda pidada
endale; viimne sensatsioon, viimne teadaanne.

Kas sai talle korraga küllalt väikeste lõppude tajumisest?
Mõista sellest, kuidas keegi kammib oma juukseid
ühel hommikul, et armastuse lõpp on lähedal,
öelda selle järgi, kuidas akordid selginevad,
et laul on otsa saamas,
või taibata pärastlõunavalguse varjundi järgi,
et sellesinatse päeva lõpp on ligi,
vennad, ja et kunagi enam ei sasi tuul
puulehti ega aja pilvi just niimoodi.

Nüüd olen mina siin põrandal maas ja vean tähti oma plakatile,
mis kuulutab, et taevas tühjeneb päevavalgusest.
Seda sõnumit hakkan mina kandma läbi linna kadalipu,
pilk tühi kui elusalt müüritul, kui merehädalisel.

Varsti on õhtu ning laskub küllasem pimedus
just nagu ma ette kuulutasin, ja siis, vastavalt mu hoiatusele,
ilmutab end meile öö tähissilmne messias.

[* Ezekil 1:16 (VT) AM]
[** Johannes 17:3 jj (UT). Eestikeelsetes tõlgetes on 'elaja' asemel harilikult 'metsaline'. AM]


34

Inimene kosmoses

Pole vajagi muud kui kuulata, mismoodi mees
vahel räägib oma naisega kusagil peolauas,
ning panna tähele, kui tungivalt ta esitab oma seisukohta,
olgugi et naise alahuul on hakanud juba võbisema, et sa mõistaksid, miks omaette planeedil
elavaid ulmefilmide naisi
ei kujutata, kui mehed Maalt raketiga
saabuvad, salatit valmistamas või ajakirja lugemas,

vaid miks nad alati seisavad poolringis,
paljad sääred harkis ning käsivarred risti rinnal,
mis kaitstud tugevate metallplaatidega.



35

Kese

Päikesetõusu esimeste kiirte ilmudes
on aknad maja ühel küljel
puhta oranži valguse härmas;

igas kahvatusinises aknas
teisel küljel
ripub täiskuu ümar valge lauk.

Ma vaatan välja ühelt küljelt, siis teiselt,
minnes toast tuppa
nagu riigist riiki või ühest eluetapist teise.

Siis peatun, jään seisma keskele,
ning sirutan välja mõlemad käsivarred
Leonardo inimesena, alasti täiuslikus ringis.

Ja kui hakkan end aeglaselt keerama,
tunnen, kuidas kogu maja end koos minuga keerab
raskusjõust vabana.

Ka päike ja kuu kõigis akendes
liiguvad ühes mu sõrmeotstega,
päikesesüsteem keerab end järk-järgult

koos minu, hommiku-egomaaniga,
kes ma tuhvlites käivitan vaiba,
ja viin külma oranži, sinise ja valge

tasasesse, mõõdukasse pöörlusse —
mina, nii rool kui kompass, nii telg kui pool,
nii pärani ärkvel kui eales.



36

Plaan

Ma valan laua peale kihi soola
ja teen sinna sõrmega ringi.
See on eluring,
ütlen ma eikellelegi.
See on õnneratas,
põhjapolaarjoone rõngas.
See on Kerry tuur
ja Tralee valge roos,
ütlen ma oma suguvõsa vaimudele,
surnud esiisadele,
uppunud tädile,
oma sündimata vendadele ja õdedele,
oma sündimata lastele.
See on päike oma sädelevate kodaratega
ja mõrkjas kuu.
See on absoluutne geomeetriline ring,
ütlen ma seinapraole,
aknast mööduvatele lindudele.
See on ratas, mille ma just äsja leiutasin,
et veereda läbi ülejäänud elu,
ütlen ma,
puudutades sõrmega keelt.



37

Sõidutades end luuletusi ette lugema

Poolel teel panen ma esituled sisse
ja ajun mööda maanteed, lõõmates
nagu teisedki autod äripäeva hämaruses.
Leian midagi džässijaamast
ja kuulan, kuidas muusika põhjas
vahelduvad akordid nagu käigud.
Sügisõhk on jahe ning ma näen
läbi tuuleklaasi paari varajast tähte,
kuid nagu Caesari Gallia, tunnen ma end jagatuna.

Üks osa minust tahab lasta
rooli lahti, ronida üle istme
taha, tõmbuda kerra ja uinuda.
Mind rõõmustaks, kui sel osal
mõnel hommikul silmad kinni seotaks, ta mõnda hoovi
lohistataks, ning lastaks maha.

Teine osa minust tahab olla püsti kapotil
linnukujulise kroomornamendina,
kes aerodünaamiliselt nõjatub tuulde.
Ja nüüd ma tunnengi, kuidas mu hääl alustab lendu
auto ees, tõstab selle öhe
ja uurib maastikku all otsides
poodiumi, varjuga lampi, klaasi ja veekannu.

See on osa, mis hämmastab mind
veel surivoodiski lage kui vahin,
osa, mis on innukalt valmis laskuma
tolle klaasi servale, kastma märjaks oma väikese kõva noka
ja hakkama laulma kõiki laule, mida ta vähegi teab.



38

Mõned lõpusõnad

Ei saa sust lahkuda ilma ütlemata:
minevik pole midagi,
vaid mingi pseudomälu, fantoom,
helikindel kabinet, kus Johann Strauss
komponeerib üht järjekordset valssi, mida pole võimalik kuulda.

See on väljamõeldis, parimalt äraunustatu,
kibeda oleskelu põldu kastev kurvastuse läte.

Jäta see.
Võta pea käte vahelt
ja tõuse üles muremeelsuse madalalt sohvalt,
kus päevavalgus langeb koos aknaga sulle näkku
ning päike raagus puude taga on teraskõva
ja viiuli kõrgete toonidena hunnitu,
kui ta kappab üle sügistaeva.

Kuid unusta Strauss.
Ja unusta ta noorem vend,
see vaene vennike, kes sai surma,
kui ta kukkus sümfooniat dirigeerides poodiumilt.

Unusta minevik,
unusta jalule karanud rabatud publik
ning nende õhtutualettide absurd
äkilise surma palge ees,
unusta, kuidas nad koos õhku ahmisid,
laiba kohal kobaras pomisesid,
unusta allalastud eesriide nagin.

Unusta Strauss
selle oma bis!-silmavaatega
ning tema tüütu usinus —
üle viiesaja lõpetatud teose!
Isegi oma emale kirjutas ta ühe polka.
Juba sellest piisaks mulle, et põgeneda minevikust,
evakueeruda tema templitest,
ning kõndida üksi tähtede all
mööda neid pimedaid tammetõrudega üle puistatud radu,
tundes vaid karget oktoobriõhku,
hoogu käsivartes
ja sammude rütmi —
olevikuinimene, kellel on meelest läinud
kõik heliloojad, kõik suured lahingud —
vaid mina,
pajupillike öös.



39

Piknik, äike

Mu väga fotogeeniline ema sai surma tobedas õnnetusjuhtumis (piknik, äike), kui ma olin kolmene. Lolita

Võib juhtuda, et sind tabab meteoor
või ühemootoriline lennuk,
kui istud kodus toolil ja loed.
Katuseilt kukkuvad seifid
lömastavad juhuslikke möödujaid
peamiselt küll vaid koomiksiribades,
ent ometi teame, et see on võimalik,
nagu ka suvise välgu sähvatus,
ning termos läheb ümber
ja jookseb murule tühjaks.

Ja me teame, et sõnum
võib saabuda seestpoolt.
Süda, mitte see sõbrapäeva oma,
otsustab pärast lõunat üles öelda,
pump seiskuda kui lülitist,
või on tilluke sünge laev pääsenud lahti
keha jõgede voolu,
ja kaldal kaitsetuna
aju klooster.

Sellest ma mõtlen,
kui kühveldan komposti
kärusse
ning kui täidan pikki lillekaste,
vajutades siis ridamisi mulda
punaste balsamiinide nõtru juuri —
alati on Surma välkkiire käsi
valmis välja sööstma
oma avara mantli käisest.

Siis on maapind täis imelisi asju:
lehetükikesed kui freskolt koorunud,
punapruunid männiokkad, kärme sitikas
tõmbumas tagasi aiarammu.
Siis on käru tungivam sinine,
pilved eredamad valged,

ning ma kuulen vaid terasserva kriiksu
vastu ümarat kivi,
väikesi taimi laulmas
ülespööratud nägudega, ja päikesekella
lõksatust,
kui üks tund pühib edasi järgmisse.



40

Bonsai

Selleks pole vaja muud,
kui lüüa ruum täiesti paigast.

Eemalt akna juurest
tundub ta sadade jardide kaugusel —

üksildane karm puine eneseväljendus
laua kaugel kaljul.

Päris lähedal saab ta su oma võimu alla,
kärbib kõik enda mõõtu.

Vaata teda ukselävelt,
ja maailm paisub ja tursub.

Tema kõrval lebav nööp
on nüüd pärlmutterratas,

tikuvoldik on parv
ja kohvitass tsistern

kinni püüdma sedasama vihma,
mis niisutab ta tumedat, sammaldunud maatükikest.

Sest temaga käib kaasas isegi ta enda ilmastik:
ta kallutab end ära raevuka tuule eest,

mis mingil viisil puhub
läbi selle toa tüüne troopika.

See, kuidas ta jõnksuga käändub sisemaa poole,
tekitab mus tahtmise nihkuda

tema ogalise roheluse tippu välja
ning elu eest ta külge klammerdudes

vaadata ägedat tormi merel
lootuses, et ilmub mõni tilluke vaal.

Tahan näha, kuidas too läbi laineorgude
edasi paiskub ja sukeldub,

seda, kuidas ta vahu ja pritsmete all kaevab
oma iga-aastast tuhandemiilist teekonda.



41

Puid lõhkudes

Aegu tagasi valitses siin jää,
ning täna öösel külmub jälle
see lehtede tohuvabohu siin metsasel maal,

mis on nüüd puudelt poole hõredam,
kuid täna hommikul seisan ma siin
õhukeses särgis ja higistan,

lõhkudes hunnikut saarepakke
küttepuudeks
kahe talva, kirve ja sinipealise puuhaamriga.

Tuttav lõbu:
jalad harki,
hääletu peatumatu vibutustejada alla —

selle liigestuse nimi on käsi:silm,
sest käsi saavutab,
mida ihar silm iganes ihkab,

kui ta igatseb teatud kohta,
mis antud juhul on ülipeen lõhe,
nähtav paku ühes otsas,

kus kirve õhuke, libekeelne
tera võib pääseda löögile,
kus ta tahe on sellisena teostatav.

Tahan öelda, et pole midagi sellist
kui puidu äkiline avanemine,
ehkki see on nagu nii paljud teisedki asjad —

kirvelöök kui äike;
nii täiuslik poolitus,
et pooled kukuvad teineteisest eemale

kui peeglis,
ning langevad pehmele maapinnale
nagu läbilastud südametega kaksikud.

Ja vahel harva, kui puit
tunnustab tera tingimusteta,
säilitavad pooled tasakaalu

hoobist hoolimata,
ja jäävad oimetuna kokku,
nagu ei suudaks nad uskuda endi lahutamist,

endi äkilist eraldatust.
Ikka veel püsti, veel koos
vanguvad nad kergelt

nagu kaks salasuhtes armastajat
võiksid paljastatuina seista,
rohkem alasti kui eales —

puusisene pimedus, mida nad jagasid,
nüüd ühtäkki selle selge novembripäeva
toore valguse käes,

kõik see sisemine kiudude põimumine,
milles nad sõgedalt
kasvasid ja väändusid,

paisatud nüüd siia selgusse
kui luugist, mida kinni panna enam ei saa,
kui kord lahti.



42

Lähen majja tagasi raamatu järele

Pöördun kruusateel ümber
ning lähen tagasi majja raamatu järele,
et oleks arsti ooteruumis midagi lugeda,
ja sellal kui ma olen sees, libistades sõrmega
uurivalt piki riiulit,

läheb teine mina, kes ei teinud endale tüli
majja tagasi minemisega,
omasoodu edasi,
veereb edasi sissesõiduteel,
ja pöörab siis ära vasakule linna poole:

tont oma tondiautos,
järjekordne sõlm ajapaelas,
minust tubli kolm minutit ees
— vahemaa, mis kogu mu ülejäänud eluks
jääbki nüüd selliseks.

Vahel mulle tundub, et näen teda
mõne inimese võrra minust ees järjekorras,
või tõusmas lauast
ja lahkumas restoranist just enne mind,
tõmmates uksest väljudes mantlit selga. Kuid pole võimalik teda kätte saada,
maha võtta ta tempot
ning meid sünkroniseerida,
kui ta just ei otsusta ühel päeval minna tagasi
majja millegi järele,

ent oma elu eestki ei suudaks ma
välja mõelda, mis see võiks olla.
Ta on alati seal kuskil minust ees,
rajab mulle sihti — nähtamatu maakuulaja,
mind edasi vedav jahikoer,
vari, kellele ma olen mõistetud järgnema,
minu täiuslik teisik,
ainult tolli võrra tulevikku lükatud,
ja kaugeltki mitte säherdune asjatundja kui mina
Ovidiuse armastusluule alal —

mina, kes ma läksin tol saatuslikul talvehommikul
majja tagasi seda raamatut võtma.



43

Üle kolme tuhande miili Tintern Abbey'st eemal kirjutatud read

Ma olen siin kunagi olnud, kaua aega tagasi,
ja nüüd olen ma jälle siin
on mõtteavaldus, mida luules tuleb ette
sama tihti, kui elus tuleb ette vihma.

Inimene võib vahtida
üle Inglise maastiku,
lammastest täpiliste künkanõlvade,
kriidikõrgustikke kroonivate kõrgete puude rea,

või uidata Baieri
laante hämaruses,
viilukas juustu ja muinasjuturaamat
pistetud seljakotti.

Ent tunne on alati sama.
Esimene kord oli parem.
Nüüd pole pooltki nii hea.
Ma ei tunne sellist rõõmupulbitsust kui siis.

Alati on midagi puudu —
luiged, peegeldus järve pinnal,
mingi põgus, ent oluline varjund.
Või on asjade omadused nõrgenenud.

Siis oli taevas sügavamalt, dimensionaalsemalt sinine,
pilved meenutasid rohkem katedraali,
ja vesi tormas üle kaljude
kobrutavamalt.

Oma tugitoolest oleme jälginud
vaest pihikhõlstis autorit
meenutamas lapsepõlve põrutavaid jäämägesid
ning veskeid siin-seal umbrohuväljadel.

Oleme kuulnud ammusurnud luuletajaid
deklameerimas kaljult mere kohal, jõepervelt,
heinasao kõrvalt, padrikust,
et nad surevad.

Oleme kuulanud nende ängi —
sellist, mis tuleneb luulest,
nagu vesi tuleb voolikust,
ja nagu tuleb süttivalt tikult alati väike kõne tule kohta.

Ning selleks ajaks, kui me raamatu viimaks paneme käest,
naaldume taha, sulgeme väikesest kirjast
kipitavad silmad,
ning libistame paigale une järjehoidja,

oleme juba küllalt õppinud teadmaks,
et kui me veidi enne õhtusööki
ärkame üles,
pole asjad enam pooltki nii head, kui nad kord olid.

Midagi hakkab puuduma
siit pikast kirstukujulisest toast,
selle seinad ja aknad olema
vaid kaht eri tooni halli,

ja läiklehine gardeenia longus
oma mõrases terrakotapotis.
Ja põrandal kingad, sokid,
õuna pruunistuv süda.

Miski ei saa olema enam, nagu oli
mõni tund tagasi, toona, kuulsusrikkas minevikus,
tol uinakueelsel Kuldajastul,
mis sai otsa millalgi varsti pärast lõunasööki.



44

Puude vahel kaduma läinud read

Need siin pole need read, mis tulid mulle pähe,
kui jalutasin metsas ilma pastakata
ning ega olnuks millegi peale kirjutadagi.

Nood on igaveseks läinud —
peotäis münte
pudenenud läbi mälu resti
koos selle kavala mälutehnikaga,

mille leiutasin nende talletamiseks —
kõik läinud ja unustatud
enne, kui olin naasnud muruplatsile
meie vaikse maja taga,

milles on pastakaid täis topsid,
märkmikud ja tohutult palju tühja paberit,
kirjutuslaud ja mahe lamp,
laud ja akendest voogav valgus.

Nii et see siin on mu eleegia
neile kuuele või kaheksale hingeaurupilvekesele,
süntaksi punutud nöörile,
rõhkude džässile,

ning põgusale selgusehetkele lõpus,
mis liputas end kui ukse juures istuva
täiuslikult kuuleka spanjeli
lühike saba.

See on mu saatesalm eimillelegi,
kus ma ütlen, et Teele, mu lauluke,
ei mitte võõraid silmi täis maailma,
vaid ära kuhugi eeterlikku kolikambrisse,

kaotsiläinud eepika koju,
mäletamata nimede
ja lenduvate unenägude juurde,
nagu oli see, mida nägin eile öösel,

mis nagu muinasjutulinn pliiatsi sees
kustutas end ise ära
kirkas hommikuõhus
just siis, kui ärkasin.



45

Öö maja

Iga päev töötab keha ilmaväljadel,
parandades kivimüüri
või siristades sirpi läbi kõrge rohu —
kodanikutarkuse rohu, raha rohu —
ning iga öö tõmbub keha kerra iseenda ümber,
oodates unekellade pehmet häält.

Süda on aga rahutu ja tõuseb
keset ööd kehast,
hülgab trapetsikujulise magamistoa
ühes selle paksude, piltideta seintega,
et istuda omaette köögilaua taga
ja soojendada potis piima.

Ja ka vaim tõuseb üles, paneb selga hommikumantli
ning läheb alla, süütab sigareti
ning teeb lahti tehnikaraamatu.
Isegi südametunnistus ärkab
ning uitab pimedas toast tuppa,
viskudes eemale igast peeglist kui mingi veider kala.

Ja hing on üleval katusel.
Öösärk seljas, istub ta kaksiratsi katuseharjal
ning laulab laulu tormisest merest,
kuni taevasse ilmub esimene roosa rebend.
Siis naasevad nad kõik magavasse kehasse
nagu naaseb linnuparv puu otsa

jätkates oma igapäevast vestlust,
rääkides üksteise või iseendaga
pikad palavad pärastlõunadki läbi.
See ongi, miks keha, see häälte maja,
paneb vahel käest tangid, nõela või pastaka,
ning vahib kaugusse,

kuulates kõiki kõnetusviise,
enne kui kummardub taas oma töö kohale.



46

Džäss ja loodus

Oli jälle üks selge suvehommik,
kuiv tuuleõhk pani liikuma puud maja ümber,
ning mul polnud vaja midagi teha —
harilik augusti lõpp.

Lugesin Art Pepperi
autobiograafiat, niisiis panin ma peale Art Pepperi albumi
ning lülitasin sisse välikõlarid,
et võiksin istuda väljas palava päikese käes

ning lugeda veelgi tema narkari- ja vangielust,
kuulates samal ajal ta rutakat, mahedat altsaksi
voogamas välja kahest suurest vahtrast,
nagu oleks Lääneranniku džäss Looduse enda muusika.

Niimoodi tõmbasin ma nagu mingi kasti
hommikule ümber —
pliiatsi ja kolme mõõtmega,
ja endaga seal sees, joonlaud käes.

Ma lugesin ja kuulasin ja lugesin
ja vahel sirvisin sekka fotosid,
et uurida selle mehe nägu,
kes rääkis mulle, et kord sõitis ta rohe-kuldse Cadillaciga,

"mille sisse sai vaadata lõputult nagu järve",
kes ütles, et ta lõi
Diane’i-nimelise ballaadi oma teisele naisele
ainult taipamaks hiljem,

"et selle viis oli tolle jaoks kaugelt liiga ilus".
Tüüpi, kes tunnistas, et oli müünud
oma koera, Bijou-nimelise šampanjakarva puudli,
kahekümnedollarise arve tasumiseks,

ning kes mainis, et vangid,
kes üritasid vastu pidada, toppisid
oma püksisääred sokkidesse,
et kergeimgi tuuleõhk ei riivaks nende nahka.

Selle koha taga, kus ma päikese käes istusin,
oli õide puhkenud metsik roosa floks,
ja mõned seal nuuskinud mesilased
tulid mu pea ümber sumisema.

Eriti üks mesilane tundus olevat must
nii väga huvitatud, et ma äigasin tema poole,
tõusin järsult püsti ja ütlesin: "Hoia must eemale,
raibe, ja mina hoian sinust eemale," —

märkus, mis oli kahtlemata inspireeritud
sellest, mida lugesin California pättide elust
1957. aastal,
mis juhtumisi on minu džässilemmikaasta.

Kuid ta jäi endale kindlaks, see mesilane, ja lõpuks
ajas mu jaheda, pimeda kabineti sisemusse,
kus üks kass magas tugitoolis,
mis on hea koht selle loo kirjapanemiseks

ja mõtisklemiseks, kuidas võiks kulgeda ülejäänud päev —
võibolla üht trükist seinale riputades,
või üllatab mind telefonikõnega keegi,
keda kunagi armastasin.

Vahest natuke Dexter Gordonit
kokteilitunni paiku,
ja kes teab,
võibolla satun kokku mõne tigeda sipelgaga —

kõik ilmselt osa mu oma autobiograafiast,
mis on üks taltsam lugu, jutustatud olevikuvormis,
üksikute rohmakate illustratsioonidega
ja väikese sugupuuskeemiga;

see on teos, mille lehekülgi pööratakse
iga päev nagu ratast ajab edasi vesi,
miski, mille kirjutamist ma ei saa iial lõpetada,
ainus raamat, mida ma ei saa iial panna käest.



47

Aristoteles

See on algus.
Peaaegu kõik võib juhtuda.
Siin on, kus
valgus luuakse, näe, kala vingerdab maa peale,
ja tühjale paberile ilmub "Kaotatud Paradiisi" esimene sõna.
Mõtle munale, A-tähele,
tühjal laval triikivale naisele
raske eesriide tõustes.
See on päris algus.
Esimeses isikus jutustaja tutvustab end,
räägib meile oma päritolust.
Kulisside taga seisab metsosopran.
Siin uurivad mägironijad kaarti
või tõmbavad jalga pikki villaseid sokke.
See on alguse aeg, aastaid enne Veeuputust, koidik.
Koopaseinale
on võõbatud looma profiil,
ning sina pole veel õppinud roomama.
See on avang, gambiit,
tolli jagu ettepoole nihkuv ettur.
See on su esimene öö temaga,
su esimene öö temata.
See on esimene osa,
kus rattad hakkavad pöörlema,
kus lift alustab tõusu
enne kui uksed paiskuvad valla.

See on keskpaik.
Asjadel on olnud aega minna keeruliseks,
lausa segi. Miski pole enam lihtne.
Jõgede kallastele on kerkinud linnad,
mis kihavad vastukäivate eesmärkidega inimestest:
miljon intriigi, miljon altkulmu pilku.
Pettumus võtab siin seljakoti seljast
ja lööb üles oma näruse telgi.
See on see nätske osa, kus süžee tardub
ning kus tegevus äkitselt pöördub pahupidiseks
või hälbib pööraseks.
Siin pühendab jutustaja pika lõigu
sellele, miks Miriam ei taha Edwardilt last.
Keegi peidab padja all üht kirja.
Siin kandub aaria kõrgele
neimaseks reetmiselauluks.
Ja poolel teel mäe otsa
on mägironijate seltskond jäänud lõksu kaljueendile.
See on üleminekukoht, valuline modulatsioon.
See on asjaolude tihendik.
Keskele on nii palju kuhjatud —
Hispaania kitarre, küpsete avokaadode hunnikuid,
Vene mundreid, lärmakaid pidusid,
järveäärseid suudlusi, läbi seina pealt kuuldud tülisid —
liiga palju, et neid üles lugeda, liiga palju, et neist mõelda.

Ja see on lõpp:
teelt välja sõitev auto,
ookeanis oma nime kaotav jõgi,
pildile jäänud hobuse pikk nina
puudutamas valget kõrgepingejuhet.
See on kolofoon, rongkäigu viimane elevant,
tühi ratastool,
õhtul alla laskuvad tuvid.
Lava on siin laipadega üle külvatud,
jutustaja juhib tegelased kongidesse
ning alpinistid lebavad oma haudades.
Siin panen mina punkti
ja teie sulgete raamatu.
See on Sylvia Plath köögis
ja püha Klement ankruga kaelas.
See on viimane raasuke
hõrenemas ära eimillekski.
See ongi, Aristotelese järgi, see lõpp,
mida me kõik oleme oodanud,
milleks kõik taandub,
sihtpunkt, mida kujutlemata ei suuda me olla —
valguseviirg taevas,
kübar varnas, ja langevad lehed suvila akna taga.



48

Dharma

See, kuidas koer
iga hommik
sörgib välja eesuksest
ilma kübara ja vihmavarju,
ilma raha
ja kuudivõtmeteta,
täidab iga kord mu südame alustassi
piimja imetlusega.

Kes pakuks selgemat näidet
askeetlikust elust —
üheainsa taldriku, üheainsa lusikaga Thoreau
ilma kardinateta hütis?
Pühades mähkmetes Gandhi oma kaastöölistega?

Ära materiaalsesse maailma ta läheb
ainult pruuni kasuka
ja tagasihoidliku sinise kaelarihma väel,
järgides vaid omaenda märga nina,
oma rahuliku hingamise kaksikväravat,
järgnemas vaid omaenda saba lehvik.

Kui ta ainult ei tõukaks kassi eemale
iga hommik
ega sööks ära kõike tolle toitu,
milline eneseküllasuse eeskuju ta oleks,
milline maistest rõõmudest lahtiütlemise musternäide.
Kui ta vaid ei luniks nii väga
kõrvade vahelt sügamist,
ei väänleks nii väga tervitamisel,
kui ma vaid ei oleks ta jumal.



49

Sungi dünastia ajastu hiina luule antoloogiat lugedes peatun pealkirjade pikkuse ja selguse imetlemiseks

Tundub, et nende poeetide avarais varrukais
pole midagi peidus —
nii aegsasti näitavad nad oma kaarte,
öeldes meile juba enne esimest rida,
kas ilm on märg või kuiv,
kas on öö või päev, milline aastaaeg parajasti on,
ja isegi, kui palju on joodud.

Võibolla on sügis ja ta vaatab varblast.
Võibolla sajab lund ilusa nimega linna peale.

Üks Sun Tung Po omadest on "Pilvisel pärastlõunal
Hea Õnne templis pojenge vaadeldes", teine
"Jõest vett ammutades ja teed keetes",
või lihtsalt
"Paadis, öösi ärkvel".

Ja Lu Yu "Suveõhtul paadis
kuulsin ma veelinnu karjet.
See oli väga kurb ja tundus ütlevat
Mu naine on julm — liigutatuna kirjutasin selle luuletuse"
juurde kuulub lihtne riisikook.

Ei ole siin metallist pöördväravat, mida tuleb nügida
nagu "Keeristormi pillikeelel",
"Neurooside sarve" või muude selliste pealkirjade puhul.
Pole kummastava šriftiga teretulemast-uksematti, mille ees juurelda.
Hoopis "Ma kõnnin suvehommikul välja
lindude ja kose hääle poole"
kudruskardin libiseb üle mu õlgade.

Ning "Kümme päeva kevadvihma on hoidnud mind majas"
on teenija, kes juhatab mu tuppa,
kus hõreda habemega luuletaja
istub matil veinikannu seltsis,
sosistades midagi pilvedest ja külmast tuulest,
haigusest ja sõprade kadumisest.

Kui kergeks on ta teinud mulle siia siseneda,
istuda nurka maha,
panna jalad risti nagu talgi, ja kuulata.



50

Hullud

Öeldakse, et luuletuse võib ära sõnuda,
kui rääkida sellest enne, kui see valmis.
Kui lasta tal tulla liiga vara, hoiatavad nad,
lendab ta ära,
ja siin on neil tuline õigus.

Võtame või selle õhtu, mil mainisin sulle,
et tahan kirjutada neist hulludest,
nagu ajaleht neid nii lustlikult kutsub,
kes ründavad kunsti — mitte arvustustes,
vaid vaiksetes Praha ja Amsterdami muuseumides
haamrite ja leivanugadega.

Tegelikult on nemad need päriskunstnikud,
ütlesid sina, keerutades jääd oma klaasis.
Kruvikeeraja on nende pintsel.
Tõelised vandaalid on restauraatorid,
jätkasid sa, keerates mind aeglaselt pea peale —
need, kes, valged kitlid seljas,
kasvatavad alati haava maastikus kinni
ning hävitavad hullude kunsti.

Ma vaatasin, kuidas mu luuletus lendas alla
baarileti ette ning hõljus seal,
kuni sisse astus järgmine klient —
misjärel ma vaatasin, kuidas ta lendas uksest välja öhe
ning purjetas minema küllap
üle linna pimedate üürikvartalite.

Ma ei olnud tahtnud öelda ju muud,
kui et kunst on samuti lühike,
nagu habemenoa sõge hoop võib õpetada,
see vaid tundub pikk eluga võrreldes.
Ent sel ööl sõitsin ma koju üksi,
ilma et mu südame puuris miski oleks end liigutanud —
peale nõrga lootuse, et vahest mul õnnestub
oma esitulede vihus
teda korraks näha —
istub võibolla, vaene üleskirjutamata lind,
liiklusmärgi või laterna otsas, tiivad koos,
ja vaatab oma väikeste kalligraafiliste särasilmadega alla mulle otsa.



51

Kolm soovi

Kuna puuraidur on päevade kaupa olnud näljas,
soovib ta pannitäit kuumi vorste,
ning kuna tema naine on mehe rumalusest, ja
peaks vist ütlema, perspektiivitunde puudumisest marus,

soovib naine, et pann jääks talle ninna kinni,
ja nii tuleb ära raisata ka viimane soov
ning paluda džinnilt
võtta raske raudpann vaese mehe näost ära.

Eksootilisest rohelisest pudelist
üles kanduvas suitsus hõljudes
on džinn teadnud kogu aeg, et see paar
ei pääse iial oma armetust saatusest:

rõõmutu hurtsik, nurgas kõhn koer,
külm pann külmal pliidil —
ja ka meie teame seda, vaadates oma
diivanipilve pealt alla jutuilma.

"Loll mees!" pudeneb kergelt.
Ta oleks võinud soovida miljon kuldmünti,
nagu tema naine hakkab kogu nende ülejäänud
haleda elu iga minut talle nina alla hõõruma,

või, kui tal olnuks vähegi fantaasiat,
miljon kuldpanni —
see on see hõõguv tõeraas,
mida lugu tahab poetada meile kinga sisse.

Eimillestki ei saa midagi tulla,
noogutan koos ülejäänud kogudusega.
Kolm soovi puhtalt raisatud,
pomisen raamatult pilku vagalt üles taeva poole tõstes.

Ent iga kord, kui ma sellele mõtlen,
on kõik, mida ma tegelikult üldse tunnen, peale
kaastundevärina vaese puuraiduri vastu,
näriv nälg vorstide järele —

äkiline igatsus talveöö järele:
väljas sajab kerget lund,
mu kirves toetub ukse vastu,
mu ustav, matsakas naine pliidi taga,

ja pann on täis särisevaid vorste,
võib-olla natuke rohelist pipart ja sibulaid,
ja seitsmenda ja viimase soovina
üks korralik pudel Itaalia, ei, oot-oot… las olla Tšiili punast veini.



52

Paviljon

Istun kabinetis —
lihtsad seinad, vaiba keeruline muster.
Loen erkpunase kaanega raamatut.
Kirjutan midagi üles.

Vaatan entsüklopeediast ühe asja järele
ning kirjutan selle kaardi peale välja;
lamp põleb,
tooli najal seisab üks maal.

Leian sõnaraamatust mingi sõna
ja kirjutan selle mingi ümbriku tagapoolele;
klaver raskena nurgas,
pea kohal pöörleb aeglaselt ventilaator.

Selline on elu siin paberi ja tindi
paviljonis,
kus tee tassis jahtub
ja kus aknad pimenevad ning täituvad siis valgusest.

Kuid mul on sellest villand:
paberivirn laual,
raamatud põrandal nagu vesiroosid,
jasmiin kuivetub potis.

Tõtt-öelda olen ma valmis surema,
valmis naasma kellegi teisena —
näiteks pruunivalgekirju koerana,
kellel on pea alati autoaknast väljas.

Siis sa võibolla, kui viibid veel siinmail,
kõndides linaseis rõivais, mapp kaenla all,
mööda tänavat,
näeksid mind möödumas:

mu silmad on kinni,
märg nina tõmbleb,
kõrvad on tuules tahapoole,
ja pikkadel tumedatel huultel midagi naeratusetaolist.



53

Armukadedus

Viltuste majade ja pimedate alleede vastu
pole mul midagi,
nagu ka eikuhugiviivate keerdtreppide
või treppide vastu, mida lihtsalt pole.

Ka läbi võõra linna jalutamine
tuhandest võtmest koosneva kimbuga
ühtainsat ust otsides pole see kõige hullem,
ega tühjad linnaplaanid, mida võõrad mulle pakuvad.

Ma talun isegi seda, et jooksed kogu aeg
mu eest ära, lipsad nurga taha,
tõused liftiga üles,
piilud välja takso tagaaknast,

ning seda alati laitmatus ülikonnas
ja täiuslikult sätitud kaabuservaga
pika mehe käevangus,
kellest ma tean, et tal on püstol.

Mis mind haavab, on see, kuidas sa
hommikul lesid, silmad kinni,
tõmbunud magusaks unekeraks,
ja näol lisaks see süütu ilme,

kui räägid mulle kohvi ja apelsinide juurde,
et tegelikult olid sa kogu öö siinsamas,
minu kõrval voodis
(ja tahad veel, et ma sind usuksin),
ja esitad mingi naeruväärse alibi,
et ujusid läbi pilvede
kellakumina poole,

mingi läbipaistva inglivale, et sa hüppasid
alla kuskilt kõrgelt aknasimsilt
ning peitsid siis oma näo
keerubi sulgedesse.



54

Rasked raamatud

Minu raamatukogus on üks osa surmale
ja üks Iiri ajaloole,
mõned riiulid hiina ja jaapani luulet,
ning keskel rida teatmeteoseid,
soliidseid ja kõigutamatuid —
neid, kelle poole võid alati pöörduda,
kui õhtu kisub kiiva
ja päev valmistab pettumuse.

Mul pole midagi
tolle õhukese monograafia, veidra uurimuse,
Tšehhovi hambaarsti identiteedi kommentaari vastu,
kuid sellistel päevadel eelistan ma
tõusta diivanilt,
võtta alla "Maailma ajalugu",
ning hoida enda käes raamatut,
mis sisaldab peaaegu kõike
ega kaalu rohkem kui kotitäis kartuleid —
11 naela, avastasin ma ükspäev, kui panin selle
musta raudkaalu peale,
mis mu emal seisis köögis;
tema pani sellele
teatud koguse jahu,
teatud koguse kala.

Pärani lahti mu süles
lambivalguse sõõris
suudab selline raamat alati
rahustada närve,
vaigistada mässavat infomurdu,
mis kobrutab ümber mu piha;
olgugi et ta iial ei maini
vaeste tasast rügamist,
müüjate ja õmblejate unistusi,
või meeste ja naiste nägusid üksi oma tubades;
olgugi et ta iial ei maini mu ema
— mõeldes nüüd jälle temale,
kes ta alles möödunud aastal veeres üle maailma serva
oma elektrilises voodis,
oma libedas roosas öösärgis,
sõrmeluud vaheliti,
aukuvajunud silmad vahtimas üles,
sinnapoole kõike teadmisi,
sinnapoole tillukesi ajaloolisi isikuid,
kes mundris, kes ilma
marssimas mööda selle uskumatult raske raamatu lehekülgi.



55

Šotimaa

Oli argipäeva pärastlõuna, nii kolme paiku
— aeg, mille kohta mõned napsivennad ütlevad 'kurjavaimu' —
ja mind hakkas painama tunne,

et mu elus ei ole lapsepõlvest peale
tegelikult midagi muutunud,
et mu rattad on liivakasti kinni jäänud,

või ütleme, et ma olen vändanud
mööda Šotimaad ringi 1941. aastast alates
samal punakaspruunil 3-käigulisel Raleigh’ jalgrattal,

et olen, pesupulgad pükste küljes,
alustanud oma elu
paigaltvõtuga garaaži seina äärest,

heitnud jala üle raami
ning krudistanud siis mööda sirget kruusarada alla.
Ja nüüd, vastu sajandi lõppu,

liigun ma ikka veel üle samade
tuultest sasitud, lambaist täpiliste küngaste,
suures punutud korvis pakiraami küljes

ruudulisele pleedile kerra tõmbunud terjer.
Olen vändanud kogu aja vaikselt,
välja arvatud, kui iganes jõudsin mõnele ristteele —

sünnipäev, laulatus, surm;
siis ma tilistasin kella juhtraual.
Muidu, mil iganes pidin ponnistama ülesmäge,

kõva tuule käes küürus,
hoidsin ma oma mõtted endale —
mõtted retoorika vallast ja loodusseadustest;

üles jõudnud ja alla põrutades
jätkus mul mõtteid vaid
lehmadele tarandikes ning madalalt hõljuvaile pilvile.

Jumal teab, milline ma nüüd juba välja näen —
kössi vajunud,
näol sõnum maailma lõpust,

mis mulle saabubki õige pea,
lõpetab ära kogu mu väntamise,
lõdvendab mu pöidlasurvet hõbedasel rattakellal.

Siis tõusen ma sadulast; heitnud
jala üle raami, jään seisma ühele pedaalile,
kuni ratas viimaks peatub

ja kukub külili, mulle peale;
liiklus muudkui vuhiseb mööda
ning üks naine võidunud vihmamantlis tuleb kaema.



56

November

Pärast kolme päeva pidevat vihma —
raadio ütles, et üle viie sentimeetri —
võtan ma eeskuju munkadest,
kes kirjutasid akna all päikesevalguses.

Viis korda ladusin ma täna
käru puid täis
ning tüürisin selle mäest alla maja juurde;
hiljem lõikan ma surnud ilutaimed

aiakääridega maha, ja sängitan pehme kõdu
auku metsas,
ent praegu on olemas vaid
see päikseline paberileht, mis on nagu luuletus,

mille ma katan teise luuletusega;
ja koer magab põrandaplaatidel,
pea käppadel,
tagajalad sirgu nagu konnal, varbad väljapoole.

Kui tobe on igatseda lapsepõlve,
tahta jälle joosta õues ringiratast,
käed kõrvale sirutatud
lennuki-mängus.

Kui mõttetu karta seda, mis iganes seisab ees,
kui nii ööl kui päeval
tulevad ja lähevad laevad,
võimsad kui tuulehobused,

tuues tillukesi lapsi
ja viies minema surnukehi.



57

Lugeja põgenemine

Võiks mõelda, et meil on nüüd
teineteisest küllalt —
pärast kõike seda vihma, mis voolas alla mööda neid aknaid,
välja aeda minemist, kui selgib,
samu kollaseid ja valgeid lilli,
kõiki uneta öid —
mänguauto tiirlemas öökapil.

Ent ometi jääd sa mu õla peale õrrele,
kilk või sinivästrik,
metsik papagoi küünistega kaevunud mu kriiskavasse särki.

Kas seepärast, et ma ei tüüta sind
nähtamatute tähendusvarjunditega,
ei vabasta iial ärevushurtasid nende latreist,
ei hoia pea kohal oma koletut peegeldust,
seda jalgpalliväljaku suurust asja?
ei taha ma mõelda sellele hommikule,
kui ärgates avastan, et sa oled läinud,
suundumas avamere poole,
lohistades järel meid ühendanud kaableid,
jättes mu maha, nii et pole enam midagi öelda.

Kuid ära mõista mind valesti.
Mitte nii pole lood, et ma ei suuda ilma sinuta elada,
ei suuda istuda tavalise rohelise puu all
soovita tõmmata taskust pastakat,
või lamada kogu päeva rahulolevalt diivanil,
käsi suu ees.

Mitte nii pole lood, et ma olen sust sisse võetud,
ja selle asemel, et kirjutada oma viielõigulist esseed,
loobin ma üle toa sinu pihta paberlennukeid;
mitte et ma ei suuda ära oodata lõunakella,
et näha jälle su nägu.

Mitte nii pole lood. Nii lausa mitte.



58

Üks mina

Katsun ette kujutada, et ma olen keegi teine —
poepidaja, antennipaigaldaja,
noor vioolakunstnik, kes rändab
muusikuid täis bussis mööda maad,

kuid iga nurga taga varitsevad raskused.
Ma ei tea õieti, milline üks vioola välja näeb,
ning pealegi olen ma nii harjunud olema mina,
et olen muutunud juba omaenda assistendiks.

Selleks ajaks, kui olen õppinud mängima
vioolat, kasvõi halvasti,
olen juba ühe jalaga hauas — paremal juhul.
Ning ma olen õnnelik, kui saan jääda koju,

ja veeta aega nahktugitoolis,
Diderot’ köited minu kohal riiulis,
raadios tasane džäss,
aeglased mälulained uhamas must üle,

ning iha mind läbistamas
nagu nõrk elekter,
mis voolab läbi vannitoa öölambi.
Nii et vahest tuleks ego ületamist

alustada tagasihoidlikumalt — kujutleda, et mina olen ikka mina,
ainult et ma sündisin Ohios Columbuses,
ja et ma käin kolm korda nädalas jõusaalis.
Või veel parem, ma ei käi üldse jõusaalis —

on see ju lõpuks minu teha.
Võibolla jään ma koju ja kuulan uudiseid,
vastaline ilme näol —
suitsetaja, kellele meeldib minu moodi vaadata

tänavapoolsest aknast välja, või istuda nahktugitoolis
pika prantsuse kirjanduse riiuli all;
vennas, kelle silmad lähevad märjaks
mil iganes tuul keerutab üles lehti,

kelle silmad lähevad märjaks, kui ta mõtleb oma vanemaile,
kes maetud kõrgete lumehangede alla
suurel munitsipaalkalmistul
kusagil Ohio Columbuse linnaservas.



59

Öökiri Lugejale

Tõusen segiaetud voodist ja lähen välja
nagu lind pesast,
nagu tigu, kes võtab vaba päeva oma karbist,

kuid ainuüksi selleks, et murul seista —
tavaline unetu
aia ja metsa kasvusüsteemide keskel.

Kui ma oleksin noorem, siis mõtleksin ilmselt
millestki peol kuuldust,
mingist ebatavalisest autost,

või laupäevaõhtustest lehtedest,
nüüd aga olen ma lihtsalt teadvusel
— mingi loom pidžaamas,

kes tajub vaid öö särata
niiskust ja kergeid läänetuulepuhanguid,
mis liigutavad puulatvu.

Koer on koos minuga välja tulnud
ja seisab must pisut ees,
nina püsti nagu hingaks ta sisse

pikkade valgete lillede lõhna,
mis pimenenud aias on täna öösel nähtavad,
ja midagi tahtsin ma Sulle veel öelda,

midagi sooja oranži valguse kohta
maja akendes,
aga praegu ma mõtlen, kas Sa üldse kuuladki,

ja miks ma üldse vaevun Sulle rääkimagi neist asjust,
mil pole mingit tähtsust —
tuhatäpikestest, jääkillukestest.

Ent midagi muud ma teha ei taha
kui rääkida Sulle, et ülal metsas
häälitsesid linnud paaril ööl kutsuvalt,

et rohi oli külm ja märg mu paljastele jalgadele,
ning et ühel hetkel ilmus
täitsa ootamatult kuu,

nähes välja kui Shakespeare’i
kuulsa lauba ülemine ots,
ja valgustas mööduvate pilvede salka.



60

Maal

Ma ei teadnud, mida mõelda,
kui sa mulle ütlesid, et ma iial ei jätaks
karpi puust tõmba-kuhu-tahad-tikkudega
majja laokile, sest et hiired

võivad need kätte saada ja tekitada tulekahju.
Su nägu oli aga täiesti tõsine,
kui sa keerasid kaane peale ümmargusele plekkpurgile,
kuhu tikud, nagu sa ütlesid, on alati ära pandud.

Kes saanuks sõba silmale sel ööl?
Kes oleks või vurrukarvagi jagu suutnud tõrjuda kujutlust
sellest ainsast, vaevalt-küll-hiirest
sibamas mööda külma veetoru

lillelise tapeedi taga,
hoidmas kindlalt üht tikku
oma nõeljate hammaste haardes?
Kes poleks näinud teda minemas ümber nurga,

sinise tikupea tõmmet vastu tahutud tala,
leegi äkilist loitu, ja et see olevus
on üheks kirkaks, säravaks hetkeks
tõugatud ette oma ajast:

nüüd tulesüütaja, nüüd tõrvikukandja
mingis ununud rituaalis, väike pruun druiid
valgustamas mingit muinasööd?
Kes küll poleks näinud

seal lõõmavas tulemüüris
tillukest imetlusilmet süttimas
tema kaashiirte nägudel, kes elasid kord
sinu kunagises maamajas?



61

Täna

Kui üldse on olemas nii täiuslikku kevadpäeva,
nii meeliülendavat oma soojade tuulehoogudega,

et oled tahtnud paisata
pärani kõik aknad majas,

avada kanaarilinnu puuri ukse,
jah, lausa rebida ukseke piida küljest lahti,

päeva, mil jahedad telliskivirajad
ja pakatavate pojengidega aed

on päikesevalguses nii väga kui graveeritud,
et sul on tahtmine võtta

haamer ja virutada klaasist paberivajutisele
elutoa tagumisel laual,

ja vabastada lumega kaetud majakesest
selle elanikud,

et nad võiksid tulla välja,
ning võtta kätest kinni ja vahtida kississilmi

seda, mis on siin suurema sinivalge kupli all —
noh, siis täna see päev just ongi.



62

Ave atque vale

Olgugi et mul õnnestus põigata kõrvale maanteel
selili lebava koopaorava tombust,
sõitis ta minuga miilide kaupa kaasa —

vaikne reisija,
kes veetis aega aknast välja vaadates,
nautides uut perspektiivi metsadele,

kus ta kunagi oli ringi tatsanud,
kogu päeva magades, kogu öö süüa otsides,
tõustes aegajalt püsti, et nuuskida tuult.

Eile öösel tuli ta vist
maanteele lootuses lipsata
pehmetest sõnajalgadest kardina taha teisel pool.

Iga päev näen ma neid kühme,
ja iga kord loodan, et järgmine seal ees
on räbaldund rehv, minema visatud pruun mantel.

Kuid seal nad on, pakkudes välja
kõikmõeldavaid poose surma portreele.
See näiteks, kellest ma räägin,

kes sõitis minuga miilide kaupa ühes,
meenutas mulle väikest Rooma kodanikku
oma priske kõhukese ja

rauge naeratusega,
üks jäik esikäpp tõstetud,
nagu oleks ta ikka veel elus, tervitaks ikka veel Caesarit.



63

Trompe l’oeil

Üks asi oli märgata,
et pipraveski taga sinu köögi valamulaual
on identne pipraveski
valgetele seinaplaatidele maalitud,
ning et soolatoosi
ja õli- ja äädikapudelite taha
olid silmapetteks
samuti kantud nende täpsed kujutised.

Kuid hoopis midagi muud —
kõrgem heli Kunsti- ja Eluooperis —
oli näha, et sparglikimp,
mille sa õhtusöögiks koju tõid —
punase kummipaelaga kokku köidetud,
püsti keraamilises veenõus —
seisis omaenda maalitud versiooni,
iseenda pedantse, platoonilise esituse ees.

Jäin sinu juurde kööki,
jõin pisut veini, kuni sa hakkisid ja segasid,
vaatasin, kuidas sa kimbu lahti tegid
ning siis sparglivõrseid kärpisid ja valmistasid,
sellal kui tasapinnaline, ajatu, söödamatu
spargli kujutis üha viibis seinal.

Sel õhtul oli meil crostini,
portobelloseened, grillitud lõhe,
ning loomulikult spargel võis.
Ja iga võrset süües
hoidsin ma silma peal spargli portreel —
kõnealuse köögivilja mälestusel ja vaimul,
sellel, mis on nahkapanekust üle.

Veel pärast külalistetoaukse sulgemist
ja pehmesse voodisse langemist
mõtlesin ma sinu kahekordselt serveeritud
sparglile,
üks silmale ja teine keelele.

Täielikus pimeduses lebades
olin kui David Hume või William James
mõtisklemas spargli loomusest,
selle probleemsest epistemoloogiast —
tema nõeljate lehekeste ja kiuliste varte näilisusest
ning tema mahlaste roheliste võrsete tegelikkusest.



64

Olendid

Hamlet märkas neid pilvede vormides,
aga mina nägin neid olendeid oma lapsepõlve mööblis
puidu pinna alla lõksu jäänuna —

üks vajutatud poleeritud puhvetkappi,
üks vahtimas tigedalt tooli seljatoest,
teine ulgumas mu ema vaikses kummutis,
vahtra süüsse lukustatud, tarretatud tamme.

Ka tapeedi keerlevas mustris
ja portselanlambi erinevates rohelistes
nägin ma neid olevusi —
kõik viimseni kurvad, neetud,
mõni vahtimas mind sealt seest üksisilmi, nagu oleks neile teada
kõik selle kinnise poisi saladused.

Tihti, kui unistasin
vaibal, ilmus mõni neist mu kõrvale,
nina tohutu peas ja pilk tühi.

Nii et sa mõistad mu käitumist
täna hommikul rannas,
kui avasid peo, et näidata mulle
kivi, mille olid korjanud veejoonelt.
"Kas näed seda nägu?" küsisid sa,
kuna külm murdlainetus sõõrles me paljaste pahkluude ümber.
"Siin on silm ja suu joon —
nagu viltu veetud, tal oleks nagu valus."

"Noh, vahest ehk seepärast, et tal jookseb
lõhe üle kogu lauba,
rääkimata justkui välja väänatud nokast," ütlesin mina

seda asjandust sinu käest võttes ja visates selle
üle sinilainete sädeluse,
et ta üritaks pimedas merepõhjas
toime tulla oma ebardlikkusega

ega tülitaks enam meiesuguseid süütuid rannaskäijaid,
ei rikuks enam inimeste suve.



65

Toad

Pärast kolme päeva pidevat, trööstitut vihma
kõnnin ma läbi tubade
mõeldes, millises oleks kõige parem surra.

Ilmselt valiksin ma kabineti tema paksu vaiba
ja rahustava koloriidi pärast —
eelistaksin sealset üle topitud tooli
jäik-abitule kukkumisele keldritrepist alla.

Oma võlu on ka köögil:
Ta vist keetis just teevett,
oletab inspektor, hoides käes sulanud veekannu.

Siis on olemas söögituba —
just sobiv koht lõpetada pika laua ühes otsas,
nägu vastu poolelijäänud kirja,

või seksi- ja uneseguses magamistoas
selg sirge vastu voodipäitsit,
raamat põrandale libisenud —
las see olla "Mrs Dalloway", mida ma peangi veel lugema.

Surnud vaibal, surnud põrandaplaatidel,
surnud kivikülmal põrandal —
see kõlab juba nagu ballaad,
mida keegi hõõguvpunase näoga mees laulab kusagil kõrtsis.

See kõik on selle jäise vihma süü,
mis nähvib vastu aknaid,
ent kui ta viimaks annab järele
ja teeb teed lõhutud pilvedele ja soojale briisile,
ning puud seisavad tilkuvaina valguse käes,

hülgan ma need pimedad nurgelised ruumid,
ja sõidan mööda kitsast maanteed
maailma suurematesse ruumidesse,
mis on nii tohutud ja tähnilised, nii täis tinti ja muret —

teed, mis lõikab läbi raagus metsade
ning punase ja kollase tselastri tohuvabohu
neil magusmõrkjail novembrilõpupäevil.

Ning võibolla on teeveerde, langenud lehtede alla
peitunud hiirepesa,
iga hiireke seal pöidlastki väiksem,
suletud silmadega pöidlast,
vurrude ja sabaga pöidlast,
igaüks mediteerimas rohu magususe
ja elu hämmastava lühiduse üle.



66

Üheksa hobust

Minu sünnipäevaks
kinkis naine mulle üheksa hobusepead —
tontlikud fotod mustast marmorist ruutudel,
üheksast ruudust tehtud üks suur ruut —
asi, mis on nii raske, et kunstnik tuli
vabatahtlikult seda ise üles riputama
puittala külge valgel kiviseinal.

Kahvatud hobusepead profiilis,
nagu oleks välklamp tabanud nad kõndimas öös.

Kahvatud hobusepead,
mis vaatavad üle mu lugemistooli,
silmad nii tühjad, et nad vist leinavad,

suud nii pärani, et nad on vist surnud,
ja fotograaf seisab nende kohal
õlgedega kaetud põrandal, must auto pargitud talliukse kõrvale.

Üheksa valget hobust,
või üks hobune, kelle kaamera on paljundanud üheksaks.

Mis tähtsust sel ongi kõige selle kurbuse juures
nende pikkadel valgetel nägudel
nii kaugel rohumaast ja suhkrutükist,
— Püha Bartolomeuse nägu, Püha Agnese nägu.

Veider salk hobuseid,
kes midagi ei vea,
vaata alla meie igapäevatalitustele.

Vaata alla sellele lauale ja neile klaasidele,
kokkurullitud salvrättidele,
noa ja kahvli õhtusele laulatusele.

Vaata alla kui üheksapealine jumal,
ja anna meile märk oma meelepahast
või oma leebest kannatlikkusest,
et võiksime oma pattudest rõõmu tunda.

Vaata sellele küünlatulehubina
sõõrile oma kahvatute peade all.

Las su kannatavad silmad
ja nimetud surmad
olla ohjadeks, mis hoiavad meid üksteisest hälbimast,

olla sadulavööks, mis kinnitab meid iga päeva kõhu külge,
kui see kapjade alt sädemeid pildudes galopeerib ära öhe.



7

Paraad

Kui vaimustav oli marssida
piki avaraid bulvare,
pasunad veiklemas päikese käes
ning kõik need lipud pea kohal lehvimas —
iha lipp, auahnuse lipp.

Nii paljud meist —
tegelikult kogu inimkond —
lähevad sellega kaasa,
astudes kõik täpselt ühte jalga,
samas igaüks ometi eksinud oma enda ulmade kambrisse.

Kui innustav tundub maailma näitelava —
teeäärsed puuderivid,
taeva sinine hiigelpalakas.

Kui otsatu see näis — sinnani, kus me pöörasime
ära suure tõkkepuu juures
karjamaa kõrgesse rohtu,
suundudes surelikkuse vapustavkõrgete kaljude poole.

Põlvkond põlvkonna järel
trügime edasi
mänglevate pilvede all,
kuni astume teravalt veerelt meeletu sammu ära laotusse.

Nii et ma ei peaks sulle meenutamagi,
et vähe on antud aega
puhata teeäärsel pingil,
teha peatus ja kummarduda metsikute lillede ette,
või uurida lindu oksal —

mil noored muudkui
tõukavad tagant,
kui vanad üha tirivad edasi,
sikutades meid kättpidi kogu oma nõdra jõuga.



68

Olemasolu ainuke päev

Hommikupäike on nii kahvatu,
et see, mida ma vaatan, võiks
vabalt olla aknakujuline tont —
kõrgekasvuline, ristkülikukujuline vaim —
nüüd ülalt silmitsemas mind mu voodis
ning nõudmas mult kohe, et tasuksin kätte
oma isa tapmise eest.

Kuid see valgus on vaid esimene rida
selle päeva — olemasolu ainsa —
viievaatuselises näidendis,
või tema pika laulu avaakord;
või siis mõelda sellest, mis imbub
läbi nende õhukeste magamistoa kardinate

kui loengu algusest,
mida ma pean kuulama kuni pimedani,
uudishimuliku üliõpilasena v-kaelusega sviitris,
surutud oma elu puust tooli vaatenurka,
stardivalmis oma märkmiku ja äranäritud pliiatsiga,
vaikne kui kuldkala talvel,
tõsine kui kompass merel,
innukas neelama mis tahes õppetundi,
mida sel rõskel, umbpilvisel teisipäeval
on mulle anda
siin pikkade klaasseinte
ja raske, madalal rippuva taevaga
ruumikas maailma-auditooriumis.



69

Vihm

Kogu päeva sadas Kathmandus,
alul udu-, siis paduvihma,
ent siiski oli paleesse viiv lai tänav
paksult inimesi täis,
kes kõik ootasid saadiku pöialt,
saadiku, kelle laup oli määritud punaseks
kuninga pöidlaga,
et ta määriks punaseks nende laubad
sel aasta pühadest pühamal päeval.

Vaid väheseid puudutatakse,
rääkis mulle kaupmees oma poes
rullides lahti vaiba vaiba järel —
ühe ruuttolli kohta sadu pimestavaid pisteid —
millega teine oli päri kui avas
kokkuvolditud paberilehe ja valas
lihvitud siniseid kive sametkangale.

Ent nemad ootasid ikka, kükitasid maas
plaksuva kile ja katkiste mustade vihmavarjude all,
lootes saavutada kontakti,
nagu mõni loodab saavutada kontakti
Babe Ruthi või Alexander Pope'iga
pikas kätlejate ahelas,
ainult et noil ei ole vaja seista
päev otsa läbimärjana poris tammudes.

Tagasiteel hotelli
takso tagaistmel
tegin ma oma pöidlaotsa pastakaga mustaks
ning vajutasin selle siis endale otsaette,
et kuulutada maailmale oma usku,
et ehkki me kõik saame põrmuks,
võib mõnda meist oodata teispoolsus:
tindi ja tuuliste riiulite riik,
raamatuselgade ja kustunud küünalde valdus.

Ja sellest saigi keskne dogma religioonis,
mille rajasin sel päeval rohelises
autos, mida juhtis üks enesetapjast nepaallane,
kel oli peas veider kübar ja kaela ümber oranžid lilled.

Keskne ja ainus dogma, otsustasin ma,
vaadates läbi vihmatriibuliste akende
kõhnu lapsi,
pühi mehi lohistamas oma varbavahesandaalides jalgu,
märgi õunu täis vankreid,
ja ühel kõnniteel läikivmärgi parte
kössitamas kobaras vihma käes
pikki, nõtkeid piitsu viibutavate meeste meelevallas.



70

Jõuluvarblane

Esimene asi, mis ma täna hommikul kuulsin,
oli mingi laperdamine — äge, pehme, tungiv —

tiibadega vastu klaasi, nagu selgus
all, kui nägin väikest lindu
rabelemas kõrge akna raamistuses,
üritades paiskuda läbi
klaasimüsteeriumi avarasse valgusse.

Siis ütles mulle hääl vaibal
kükitava kassi kurgus,
kuidas lind oli saanud sisse:
kantud külmal ööl
läbi keldri kassi-augu,
ja hiljem hammaste pehmest haardest vabastatud.

Tooli peal püüdsin ma ta tuksed
särgi sisse ja viisin uksele —
nii kaalutu, nagu oleks
ta haihtunud kangast pessa.

Ent väljas, kui avasin peod,
sööstis ta oma elementi,
alt kaarega üle uinuva aia
äkiliste jõuliste tiivalöökidega,
ning kadus siis üle kõrgete tsuugade rea.
Ülejäänud päeva
tundsin tema metsikut põtkimist
oma peopesades — sellal kui ma mõtlesin,
kui mitu tundi pidi ta veetma
surutuna selle ruumi varjudesse,
peitunud meie ehitud kuuse
okkalistesse okstesse, hingates seal
kesk metallingleid, saviõunu ja lõngast tähti,
silmad lahti nagu minulgi täna öösel siin voodis lamades,
kui ma kujutlen seda harukordset, õnnelikku varblast
nüüd iileksipõõsasse pugenuna,
ja kerget lund hõljumas läbi tuuletu pimeda.



71

Hetkes

Oli üks juunikuupäev: vaid muru ja taevas —
päev, mis lihtsalt sunnib sind
lahti nööpima oma särki
ning istuma tahutud õuetooli.

Ja kui käeulatuses on veel
klaasike jääteed ja tumesinise kaanega
seitsmeteistkümnenda sajandi luule kogumik,
siis paremaks minna suurt ei saagi.

Mäletan, et üks kärbes muudkui maandus mu randmele
ning kaks valgete ja punaste tiivatäppidega
musta liblikat
laperdas säravas õhus ümber mu pea.

Oli lausa tunda, kuidas päev end mulle pakkus,
ning ma ei tahtnud midagi rohkem
kui viibida hetkes — aga millises hetkes?
Mitte tolles ega tolles ega tolles

ega tundunud ükski neist, kes lipsas seal mööda,
mulle täiesti õige.
Lisaks häirisid mind liialt küsimused
mineviku ja tema rühika eestärapõikleva õe, tuleviku kohta.

Millisel kirikukalmistul asuvad George Herberti luud?
Miks suri John Donne’i naine nii noorelt?
Ja tungivamalt:
mida me peaksime pakkuma taimetoitlastest kaksikutele,

kes pidid tulema meile õhtusöögile?
Kes oskas arvata, et nad võtavad ise oma viinamarjad kaasa?
Ja miks kihutas tolle pikapi juht
otse mahajäetud raudtee poole?

Ja nii läksid selle päeva hindamatud hetked
ükshaaval raisku —
või pigem tuhathaaval —
kimbatuse ja mõttetute küsimuste nahka.

Ma ei tahtnud muud kui olla olemise herneterake
aja rohelises kaunas,
ent olin sunnitud endale tunnistama,
et täna seda ei juhtu,

kui lõin raamatu vastu Thomas Traherne’i
nägu kinni ning läksin majja tagasi,
kus süütasin tule kastruli all,
mis oli täis pruune hulpivaid mune,

ja sellal, kui nad mulisedes keesid,
põrnitsesin ma väikest ovaalset peeglit kraanikausi juures,
et näha, kas sel põrunud klaasil
on mulle täna miskit erilist öelda.



72

Ma küsin sult

Millisesse lavapilti oleksin meelsamini suletud
kui siia —
harilik õhtu köögilaua ääres,
koduselt lillelise tapeediga karbis,
valged köögikapid klaasi täis,
telefon vaikiv,
pastakas mu käes tahapoole kaldu?

Nüüd on aega mõelda
nurkadesse kogunevatest lehtedest,
kõrgeid halle kaljusid rohetavast samblikust,
ja aina edasi seilavast maailmast luidete taga —
hiiglaslik kaugsõidulaev, ajalugu pulbitsemas kiiluvees.

Väljaspool seda ruumi pole midagi, mida ma vajan,
ei ametit, mis võimaldaks mul tööle aerutada,
ega kohvikarva Aston Martin DB4ja
roheliste pragunenud nahkistmetega.

Ei, kõik on siinsamas —
vett täis klaasi selged ovaalid,
väike karp apelsine, raamat Stalinist,
veider lõrisev kala raamis seina peal,
ja need kolm küünalt,
igaüks ise pikkune, laulmas täiuslikus harmoonias.

Nii et anna mulle andeks,
kui ma langetan pea ja kuulan
lühikest bassküünalt soolot esitamas,
kuna mu süda lööb särgi all trummi—
konn tiigi serval —
ja mu mõtted lendavad ära kaugesse maanurka,
mis koosneb ühest määratust taevast
ja umbes miljonist tühjast oksast.



73

Hingetu

Mõnele meeldivad mäed, mõnele meeldib mere ääres,
ütleb Jean-Paul Belmondo
avastseenis kaamerasse.

Mõnele meelib magada nägu ülespoole,
mõnele meeldib magada kõhuli —
mõtlen ma siin voodis —

mõned võtavad mõrvatu poosi,
selja peal siruli kogu öö,
mõned hulbivad neis tumedais voogudes nägu allapoole.

Ja siis on olemas minutaolised,
kes eelistavad magada külili,
põlved konksus vastu rinda,

pea puhkamas kõverdatud käsivarrel
ja rusikas pehmelt vastu lõuga,
mismoodi ma tahaksingi olla maetud —

kirstu sees keras,
seljas uus puuvillane pidžaama,
mu kaaluka pea all sulgpadi.

Pärast eluaegset tähelepanelikkust
ja närvilist ärkvelolekut
olen ma enam kui valmis magama,

nii et jätke see tume ülikond,
tobe lips
ja kahvatud närvad käed rinna peal risti.

Sängitage mind mu uinakus
iseendasse käändununa
kui maailma vanim loode,

ja las mul puhata siin üle surnuaia
kivimüüri vaatavate lehmade pilgu all
mu väikeses maises magamistoas,

ripsmed jääglasuuris,
puujuured üha lähemale nihkumas,
ja enam ei mingeid õudusunenägusid.



74

Kari

On välja arvestatud, et iga Gutenbergi piibli eksemplari peale / - - - / läks 300 lamba nahk.
Trükindusalasest artiklist
Näen neid tugevasse aedikusse kokku surutuna
kivihoone taga,
kuhu on majutatud trükipress,

kõik väänlemas,
et leida veidigi ruumi,
ning paistmas nii sarnased,

et peaaegu võimatu oleks
neid loendada,
ning võimatu öelda,

kes neist toob uudise,
et Issand on karjane —
üks neist vähestest asjdest, mida nad juba teavad.



75

Poisipõlv

Üksi keldris
kükitasin ma vahel
oma kitsarööpmelise raudtee ette,

et näha silmade kõrguselt,
kuidas pahviv vaguneid vedav vedur tuleb läbi kurvi
ning sööstab siis oma pimestava silmaga mulle peale.

Mis see oli, mida ma tundsin,
enne kui tõstsin pea ning lasin rongil
oma nina all rappudes mööduda?

Mäletan, et ma ei hoolinud eriti
võltsrohust või majadest,
mis moodustasid miniatuurse linna.

Sama käis ka jaama ja jaamaülema kohta,
tõkkepuude ja plinkivate tulede,
piimaauto, pliiatsisuuruste halgude,

metallist meeste ja naiste,
logiseva veetorni
ja ümara peeglist tiigi kohta.

Ma ei tahtnud muud, kui et
ovaalsest kursist kindlalt kinni pidava rongi
vappuv tuli mind ikka ja jälle pimestaks.

Või, veel parem — sulgeda silmad,
seista seal külmadel rööbastel
ning lasta rongil ennast läbistada

nagu ta tunnelis läbistas mäe,
mis oli võõbatud kalju värvi;
siis poleks enam muud

kui pikk vile pimedas —
ei keldrit, ei poissi,
ei igavest suvepäeva.



76

Eest ära lastud näoga maja

Nii äkki on isiklik
tehtud avalikuks pommitatud linnas,
ja teise korruse magamistoa

sinivalgetriibuline tapeet on nüüd
valla tasa langevale lumele,
nagu oleks tuba plahvatuse vastu võtnud

vaid triibulise pidžaama väel.
Mõned naabrid ja sõdurid
songivad all puru sees

ning vahivad üles — ripnevat treppi,
vanaisa portreed,
ainsal hingel kõlkuvat ust.

Ja vannitoal oleks peaaegu nagu piinlik
oma katmata ookerkollaste seinte pärast,
oma torude väändunud segadiku,

põlvili vajunud valamu
ja kärisenud dušikardina pärast,
millel mullitav kuldkala on kistud lõhki.

See on kui vaade nukumajale —
nagu võiks põlvitav laps sirutada käe
ja tõsta püsti kirjutuslaua, sättida pilti seinal.

Või see võiks olla tuba laval
ilma tegelasteta näidendis —
ilma dialoogi ja publikuta,

ilma alguse, keskpaiga ja lõputa;
vaid purustatud mööbel tänaval,
ja tuhkplokkide keskel üks king,

ning endiselt langeb tasast lund
kaugele kirikutornile ja inimestele,
kes lähevad üle silla, mis on veel püsti.

Ja taamal: varesed puu otsas,
hobuse seljas istuva juhi kuju,
ja pilved, mis näevad välja kui suits,

ja veelgi kaugemal, ühel teisel maal,
valab üks mees varjulise puu all vaibal
veini kahte klaasi,

ja naine libistab pulgad välja aasadest
punutud piknikukorvil,
mis on täis leiba, juustu ja mitut sorti oliive.



77

Agenda

Oli hommik pärast nädalast vihmasadu
ning päike tulvas madalalt läbi okste
kõrgetesse, katmata akendesse.

Pruunikirju kass veeretas end selja peal,
ja ma kuulsin, kuidas sa jahvatasid
köögis kohviube pulbriks.

Kõik tundus eriliselt elav,
sest ma teadsin, et meil kõigil tuleb surra:
kõigepealt kassil, siis sinul, siis minul,

ja mõnevõrra hiljem veeldunud päikesel —
sellises järjekorras nägin ma asja.
Aga ei või ju iial teada.

Kass nägi metsikult terve välja,
tema kasukas nii tihe ja elektrit täis,
et ma mõtlesin, mis sa talle küll süüa annad,

ning mida sa annad süüa mulle,
kui tulin nurga tagant välja
ning nägin sind seal päikesepaistelisel põrandal

ennastunustavalt treenimas, tegemas paigaljooksu
põlvi kõrgele pildudes, nahk kiiskamas,
näol see sinu särav, justkui surematu naeratus.



78

Sissejuhatus

Ma ei arva, et järgnev luuletus
vajab mingit sissejuhatust —
kõige parem on lasta teosel ise enda eest rääkida.

Peaksin ehk ainult mainima,
et kus iganes kasutan ma sõna ’viis’,
osutan ma sellele ’Viie’ nime all tuntuks saanud
Vene heliloojate rühmale:
Balakirev, Mussorgski, Borodin — see kamp.

No ja Hypsikles oli Kreeka astronoom.
Midagi ta tegi ringiga.

See ongi enamvähem kõik, aga igaks juhuks:
’Grimké’ on Angelina Emily Grimké, see abolitsionist.
’Imroz’ on see väike saar Dardanellide lähedal.
’Monaad’ — noh, kõik te teate, mis on monaad.

Natuke kahtlasem on 'mastaba', mis on üks neid Egiptuse
maapealseid hauakambreid, midagi nagu tellisest ja lubjakivist.

Ja te kõik tunnete ju helmintoloogiat?
See on see ussiteadus.

Oh ja te mäletate ju muidugi, et Phoebe Mozee
on Annie Oakley õige nimi.

Muidu peaks kõik olema arusaadav.
Wagga Wagga asub Uus-Lõuna-Walesis.
Rüoliit on see pehme vulkaaniline kivi.
Mis veel?
No ja 'meranti' on puidu liik, vist troopilise Aasia oma,
ja Rahway on lihtsalt New Jersey Rahway.

Ülejäänud luuletus peaks olema selge.
Ma lihtsalt loen selle ette ning las ta räägib ise enda eest.

See on sellest, kuidas ma käisin kord metsas maasikal.

Pealkiri ongi "Metsas maasikal".



79

Naasnu

Ma olen see koer, kelle sa panid magama,
nagu sulle meeldib nimetada olematusekuristikku saatmist.
Tulin tagasi ütlema sulle seda lihtsat asja:
sa ei ole mulle kunagi meeldinud, kohe üldse mitte.

Sinu nägu lakkudes
mõtlesin su nina peast ära hammustamisele.
Kui vaatasin sind end kuivatamas,
tahtsin hüpata ja kesksoostada su ühe ampsatusega.

Ma põlgasin su liikumisviisi,
loomaliku graatsia puudumist,
kuidas sa istusid toolil, salvrätt
süles, nuga käes, selleks et süüa.

Ma oleksin ära jooksnud,
ent olin liiga nõrk — sedagi õpetasid sa mulle —
siis, kui õppisin istuma ja sitsima,
ning, mis eriti solvav, suruma kätt, ilma et kätt oleks.

Ma möönan, et jalutusrihma nägemine
erutas mind,
aga ainult seepärast, et see tähendas, et kohe
sain ma nuusutada asju, mida sina polnud eales puutunud.

Sa ei taha seda uskuda,
kuid valetada ei ole mul põhjust.
Ma vihkasin su autot, kummimänguasju,
mulle ei meeldinud su sõbrad ja eriti veel sugulased.

Plekkvidinate kõlin mu kaelarihma küljes ajas mu hulluks.
Alati sügasid sa mind valest kohast.
Ma ei ole sult iial tahtnud muud
kui toitu ja värsket vett oma metallnõudesse.

Kui sa magasid, vaatasin ma kuu taevasse tõustes
su hingamist.
Pidin kokku võtma kogu oma jõu,
et mitte ajada pead kuklasse ja ulguda.

Nüüd olen ma prii kaelarihmast,
kollasest vihmamantlist, monogrammiga sviitrist,
sinu muru absurdsusest,
ning rohkem polegi sul vaja sellest paigast teada,

välja arvatud seda, et kõik oskavad,
nagu sa arvasidki, siin lugeda ja kirjutada (ja tänad taevast, et alles siin) —
koerad luulet, kassid ja kõik teised proosat.



80

Vaikus

On olemas rahvahulga äkiline vaikus
liikumatu mängija kohal staadionil,
ja orhidee vaikus;

kukkuva vaasi vaikus
enne kui see põrandale jõuab,
rihma vaikus, kui see ei löö last,

tassi vaikus ja vee vaikus seal sees,
kuu vaikus,
ning päeva vaikus, mis kaugel möirgavast päikesest;

vaikus, kui hoian sind oma rinna vastas,
ja akna vaikus meie kohal,
ning vaikus, kui sa tõused ja pöördud ära.

Ning on olemas tänase hommiku vaikus,
mille lõhkusin oma pastakaga,
vaikus, mis kuhjus kogu öö

nagu langev lumi maja pimeduses —
vaikus enne seda, kui hakkasin kirjutama,
ja vaesem vaikus praegu.


©Ann Must




Billy Collins sündis New Yorkis, kus elab siiani. Oma lapsepõlve peab ta õnnelikuks — osalt seepärast, nagu ta väidab, et küllalt vanade vanemate ainsaks lapseks olemine kinnitas tema tunnet, et ta on maailma naba.
Lasteaiale riigikooli juures järgnes katoliiklik haridus: keskkool ja jesuiitlik Püha Risti kolledž (lõpetas 1963. a. bakalaureuse kraadiga); ilmalikku haridussüsteemi naasis alles California Ülikoolis Riverside'is, kus sai magistri- ja doktorikraadi. Kuigi mõtles rändõpetlase karjäärist Kariibi Kolledžis, Lõuna Hawaii Ülikoolis jms, seadis ta end 1968. aastal ometi sisse Lehmani Kolledžisse New Yorkis Bronxis, kuhu jäi rohkem kui 30ks aastaks. Ta õpetab luuletamist ka CUNY ja Columbia programmide raames. 2006. aastast on vabakutseline luuletaja.
Tema luuletajakarjääri alguseks võib tinglikult pidada 1992.aastat, mil Charles Simic valis The Georgia Review'st tema "Nostalgia" The Best American Poetrysse; järgmisel aastal valiti ta sinna luuletusega "Teisipäev, 4. juuni 1991". Ka teised hakkasid tema annet tunnustama. The University of Pittsburgh Press hakkas oma prestiižes väljaandes tema raamatuid avaldama. Kuid võimsaimaks hoolauaks kuulsusse olid küllap Garrison Keillori raadiosaated Writer's Almanac'is, kus ta luges oma luulet. Kuulajatele meeldis, ta sai populaarseks. 2000. aastal keerasid kaks kirjastajat Collinsi raamatute väljaandmisõiguse pärast tülli ning New York Times avaldas selle kohta loo oma esileheküljel. Oma kogumiku "Sailing Alone Around the Room" eest sai Collins 2001. aastal Random House'ilt (tülist autoriõiguse üle võitjana väljunud kirjastus) üle miljoni dollari avanssi. 2001 - 2003 oli Billy Collins USA Pärjatud Luuletaja (Poet Laureate), 2004 - 2006 New Yorki Osariigi Luuletaja. Selleks ajaks oli temast saanud fenomen. Ta sai ja saab edasi hulgaliselt auhindu ja stipendiume, muuhulgas ka esimese Mark Twaini Nimelise Huumor Luules auhinna 2005. aastal, mida annab välja luulefond ajakirja "Poetry" juures. Tema raamatute müük on rekordiline, kohtumistel lugejatega on mitmekümne tuhandeliste kohtadega saalid välja müüdud. Sellega seljatas ta müüdi, et poeet peab olema vaene ja pühendamatutele arusaamatu. Umbes sellelt pinnalt on teda tublisti ka halvustatud, peamiselt end avant guarde'iks pidavate autorite poolt. Leitakse, et ta värss on liialt lihtlabane, et puudub uuenduslik, et mängitakse sarmile, ja et sarmiga enam-vähem kõik ka piirdub. Ka tema koostatud antoloogiat "American Poetry 2006" on üsna vihaselt kritiseeritud: ta olevat sinna valinud luuletusi vaid oma maitsest lähtudes. Eriti ei ole ta sellele vastu vaielnud, ja kui lugeda tema intervjuusid, millest põgusat remiksi võis lugeda eespoolt (Lahkumine angaarist), siis sobikski selline toimimisviis kokku tema seisukohtadega.
Collinsil on täiesti erakordne anne juhtida mõtteid ootamatutesse suundadesse, puistata üllatavaid ideid seal, kus üldse mingit ideed ei ootaks. Detsembris lahkunud John Updike on öelnud, et Billy Collinsi luuletused on „selged, õrnalt ja järjekindlalt jahmatavad, tõsisemad kui tunduvad — nad kirjeldavad kõiki maailmu, mis on ja olid, ning mõningaid veel lisaks". Tal on õnnestunud akadeemilisele sisule anda värskus, paigutada see üldloetavasse vormi ning muuta bestselleriks.










Poodiumi all, pimedas

mida tõlkija mõtles ja tundis, kui ta oli oma tõlgitud raamatut trükituna näinud

Kujutlege diplomeeritud ja staažikat lennuinseneri, kes on välja tulnud uue lennukitüübiga. Ta on töötanud selle kallal kaua, on konstrueerinud selle erilisteks kauglendudeks, arvestanud rõhu-, temperatuuri ja muid tingimusi, mida seesugused lennud peavad arvestama. Ta hing, ta süda on sellega seotud. Enne suurt reisi jääb läbida veel üks komisjon. Sealsed otsustajad on millegipärast tavaliselt vastava aviotehnilise hariduseta ja loomuliku lennuoskuseta palgalised. Nemad ei ole millegagi seotud, kui mitte arvestada nende tagumikke, mis on seotud nende ametitoolide külge. Nad alustasid madalal paterdades, ja selleks ajaks kui targemad komisjoni eesotsas lahkusid kes parematele jahimaadele, kes teistele karjamaadele, olid nende tagumikud ajanud juured tooli sisse, ja nii said neist stiihilise paratamatusena uued otsustajad (stiihiliseks paratamatuseks nimetan ma ametipostide hõivamist ilma garanteeritult erapooletu konkursita, antud ja analoogilistel juhtumitel küll ilma konskursita whatsoever). Neil polnukski mujale eriti minna, sest nad olid jõudnud oma ebakompetentsuse tasandile. Tuleb siis too otsustaja-ametnik, tool tagumiku küljes, uue lennuki juurde, vaatab seda, vangutab pead, häälitseb artikuleerimatult ning asub tegutsema: painutab tiibade nurki (et oleks, nagu on "õige" (= nagu ta on harjunud)), asendab avioklaasid pudelikildude ja diskopalli tükkidega, ja lõpuks, tundes, et see pole veel päriselt see, saeb maha saba koos tüürimehhanismiga.
Oma intervjuudes ütleb Collins (vt. "Lahkumine angaarist"): Mõned luuletused lendavad kaugetele tundmatutele maadele, teised ei lahku iial angaarist. Tõlge muudab juba paratamatult luuletuse alg-lendu, ja vaevalt küll parema poole. Ent lendamine kui liikumisviis on mulle tuttav, koguni omane, ja lendamise äratundmise pärast ma Collinsi endale tõlkimiseks valisingi. Ma tegin ka mõningaid vigu (tegin, seltsimehed, tegin küll!) – hajameelsusvigu lihtsates kohtades (mõtlemise olles hõivatud rasketega), ja loomulikult, kui mu tähelepanu neile juhiti või kui ma mõne ise leidsin, parandasin vea kohe, nagu see viisakas seltskonnas kombeks. Aga Loomingu Raamatukokku kirjutasin kirju tsitaatide ja viidetega teatmeteostele ja mujale, juhtides tähelepanu nende tehtud vigadele (mida nad nimetavad toimetamiseks), ja ei midagi! Enamalt jaolt veel KAKS KORDA parandasin vale asja tagasi – lõpptulemuseks jäi ikka nende vale! Vaat see on midagi, mida mu piiratud aju ei mõista: sa töötad koha peal, kus sinu otseseks üleandeks on vigu parandada, selle asemel parandad sa õiged asjad valedeks, ja teadlikult, osutatult! Minu ettekujutuses peaks toimetaja tõlkijat aitama, nad peaksid töötama ühise eesmärgi nimel (mul on ka selliseid kogemusi) – eesmärgi, mis asub väljaspool nende isikuid, asub originaali sõnumis (ja sõnum ei ole seal verbaal-tasapinnaline). St – toimetaja peaks suutma näha sõnade taha. Oma käsikirjas värvisin ma muide ka kolmel-neljal sõnaühendil taustad kollaseks selgitusega, et ma ei pea oma vasteid eriti õnnestunuteks, et ehk on ideid paremaks ütlemisviisiks (mõtte jäädes samaks). Mitte üht ideed sealt ei tulnud. Ei saanudki muidugi tulla, nagu ma hiljem mõistsin.
Billy Collinsi luuletused lendavad originaalis enamalt jaolt kindla ilustamata ballistilise kaarega (st kujundi-klišeed on välistatud, mõttelistest rääkimata – tegelikult on ta ihu ja hingega pühendunud just nende-vastasele võitlusele, kui militaristlikult väljenduda) ning maanduvad ühele miljonist tühjast oksast (vt "Ma küsin sult") tundmatul või suhteliselt tundmatul maal. Ma loodan, et mu tõlked laperdavad neist vaid pisut maas; ütlemaks milline kui palju just, pole ma küllalt erapooletu. Ent paberi peale seal, kust LR üle käis, jäi vaid tühi, lennuvõimetu kest – valdavalt.

Nad on kestadega harjunud. Nende meelest luule ongi teatud-sugused, teatud viisil käideldud kestad. Minu meelest on see Eestis üldse valdav ettekujutus luulest, tegelikult kunstiteosest üldse.

Kui loete "Lahkudes angaarist", saate teada, mida arvavad luulest lendajad. Neile, kes ise ei lenda, on see muidugi võõrastav, kummastav – parem välja jätta, maha saagida!

Konkreetselt tahaksin osutada eelkõige ühele inglise ja eesti keele põhierinevusele: inglise keele sõnad on suures osas läbipaistvad, st neis kumavad läbi veel paljud võimalikud tähendusvarjundid või lausa erinevad, etümoloogiaga näidatud tähendused. Ka on vanad ladina, prantsuse jt romaani laenud ühelt poolt täiesti oma-statud, teisalt aga on nende laenude semantika tihti elujõuline ka läbi nüüdisromaani keelte (st tähendusi on topelt või koguni mõnekordselt – vahel kattuvaid, vahel nihkes), mis annab veel kihte. Inglise keele selline läbipaistev, kihiline olek (nagu hiiglaslik kihiline, õhuline kook) on normaalne, argipäevane, rutiinne. Luuletajal on vaja vaid üks tükk sellest välja võtta ja see õigete nurkade all õhku riputada – see jääb sinna ise seisma. Pole vaja alliksaarlikku kondiväänamist ja hammastekiristamist, et ilmuksid uued, üllatavad tähendused, vaja on vanadest vaid vesi välja raputada ja suled kohevaks saputada.
Aga vist küll mitte inglise keel pole eriline oma läbipaistvuses, vaid eesti keel oma läbipaistmatuses. See maania kehtestada ühele sõnakujule vaid üks tähendus on päädinud olukorraga, kus keele sees on välistatud horisontaalne liikumine, jääb vaid mingi liikumine üles-alla (mida Kõiv on nimetanud umbes nagu šamaanide liikumiseks surnute juurde ja tagasi). Luulele väga halb olukord, tegelikult – talumatu. [Ilmekas näide: 'haridus/haritus'. Nüüd kuulsin kuskil juba 'kasvatatusest'!!! 'Isand' jumala tähenduses (Lord, Herr jne) on koguni pärisnimestunud Issandaks! Kuidas küll mustkuued lasid sel sündida?! Isandate isandast on saanud mingi Issanda-nimeline sell.]

Nagu rahvas on, nii ta mõtleb, ja nagu ta mõtleb, sellise keele ta endale kujundab.

Horisontaalse perspektiivi umbsuse tõttu olen seepärast paari kohta asendavaid kumasid "juurde kleepinud" (oleksin pidanud rohkem, aga noh, enamus tehtustki võeti niikuinii välja), mille praktiline tulemus on, et tõlgitu on vastavates kohtades paljusõnalisem kui originaal.

Konkreetseks minemise sissejuhatuseks olgu öeldud, et sajas kohas on täiesti mõttetult segi löödud rütm – lihtsalt et saavutada mingit algklasside kirjandile soovitatud sõnajärjekorda.

Üksikluuletuste kaupa:
Allegooria surm 'deponeeritud kõnekujundeina mõnda floridasse', mitte Floridasse. Kui on 'mõnda Floridasse', siis tähendab see, et mõnda teise Florida-nimelisse kohta, mis ei ole too krokodillide poolsaar seal Atlandi ookeani ja Mehhiko lahe vahel. Kuid mõeldud on ometi floridat üldnimena (nagu Spa:spa), sellise paigana, kuhu rikkad vähese haridusega pensionil konformistid lähevad elama või mida iganes nad seal teevad (küsige Maimik&Co-lt) – see võib asuda kasvõi Šveitsis! Ma saatsin mitu kirja selle kohta – ei mingit tolku.
Teisipäev... 'tumedasse amneetilisse vette' – amneesia, amneetiline on kõige algelisemad mõisted meditsiinist – nagu gripp ja angiin. Eks eestistage need ka siis ära! Ah soo, kes ei tea, siis meditsiin tähendab arstiteadust. Et 'arst' on aga võõrlaen (saksa der Arzt) (nagu 'okei', 'ciao' jms), siis vahest ehk 'teadmameheteadus'? Lühendatult 'teadmateadus'?
Minu süda 'tehtud ilmselt süldist'; LRi 'sültjast massist' on tüüpiline kadakasaksa juhtum a la 'kasvatus'/'kasvatatus' – sült ongi sültjas mass, oma viga, kui nii palju süldipidudel käite, et teistsugust sülti kui valge lina peal vaagnal ette ei suuda kujutada.
Esimene unenägu 'üksi ära võis minna see mees' – kuritegu luule vastu. Originaalis on lihtsalt 'he', sugu ei ole rõhutatud, vastupidi, see on sisuliselt markeerimata ('it' ei saanud ju öelda). Minu variandis on nii seda arvesse võetud kui ka originaallause rõhuasetust; LR otsustas selle kõik segi lüüa – ikka et saavutada taset, mis rõõmustaks algkooli kolmanda klassi emakeeleõpetajat.
Filosoofia sama: 'istun maha siia lamedale hiidrünkale' – eksistentsialistlik filosoofia ei sobi eesti keeletoimetajatele ("Angaaris" kinnitab Collins korduvalt konkreetse koha tähtsust)! Ta istub nimelt siia, siin ja praegu, nii nagu hetk on, nagut tema selles hetkes on, mitte üleüldiselt kunagi kuskil – siia, siin praegu olevale kivile.
Pirni süües (LR:) 'ilma Skandinaavia ja Rooma ...' miks on vaja dubleerida ilmaütlevat käänet? Mida see 'ilma' juurde annab? Seda võiks kasutada, kui vaja on asetada mingit erilist rõhku. Minu tunde järgi on nüüd aga luuletuse pearõhku häiritud. Selles luuletuses pole tähtis, mida kõike ei ole, kui inimest enam ei ole, vaid mis on, mis alles jääb – mis võiks jääda, ettekujutust appi võttes.
Mõned lõpusõnad 'see on väljamõeldis, parimalt äraunustatu' – 'It is a fabrication, best forgotten' – viide valikulisele mälule, minu meelest. Kui ei oleks, siis oleks see lihtsalt korrutamine – milleks? Ka hüppab LR-i lause tervikuna nüüd sisult edasi-tagasi, mida C-l iial ei näe.
Leave it behind. Take your head out of your hands
and arise from the couch of melancholy
where the window-light falls against your face

'Võta pea käte vahelt' – selline väljend on ka eesti keeles täiesti olemas. Ma ei saa aru sellisest automatismist, mis igal juhul peab kõik ära vahetama võimalikult leierdatud klišeedeks, nii raadiotädilikuks kui võimalik. Edasi läheb päris katastroofiliseks. Window-light on aknaruut (nagu sky-light on katuseaken). Sõna-sõnalt ta muidugi on 'valgus', ja sellele Collinsi nali põhinebki ("Huumor on minu luules eluliselt oluline" – mäletate?). Andsin mõlemad tähendused, jättes originaalis valdava ka siin valdavaks, kuigi Collinsi lakooniline elegants läheb muidugi kaduma.
Bonsai ('cup of cistern)/ to catch the same rain' – 'kinni püüdma sedasama vihma' – ma olen iseäranis õnnelik, et saan kasutada niisuguses asetuses infinitiivi ja seda populariseerida – see on mu võõrandamatu õigus (LR: mis püüab sedasama vihma, mis niisutab, mis on LR-i leivanumber, mis on paraku tõsi, mis paneb juukseid katkuma!).
Puid lõhkudes 'metsasel maal' on vahetatud ära 'metsamaastiku' vastu – on see turismibrožüür või? Neis ei hoolita ka rütmist, muudele sarnasustele lisaks.
'silent unstoppable flow of the downswing' – 'Viibutuse' kohta annab ÕS 'heljutama, õõtsutama' – siin aga, minu arusaama järgi, ei heljutata kirvest, vaid sellega töötatakse n.ö vibu printsiibil, vibujalt: ülevalt alla, alt "põrkab" tagasi, jne ad infinitum – nagu 'florida', on seegi mul kaks korda ära muudetud.
'a ghost in his ghost car' – 'tondi' vahetamine 'kummituseks' ei ole suur asi, kuid akadeemilise inimesena huvitab mind alati: miks? Mispoolest on kolmesilbiline tuletuslõpuline deverbaal parem kui ilus lühike liidetest puhas nimisõna? ja lisada tuletuslõpule omakorda veel omastusliide – ja nimetada seda siis luuleks! Mis mõtlemine see on, mis kustutab ära 'tont oma tondiautos' ja kirjutab asemele 'kummitus oma kummituslikus autos', olgu või proosas? Kummituslik? Valgustage mind, inimesed!!!
Sõidutades end... 'searching the landscape below for a podium' – uurib maastikku all poodiumi otsides, mitte ei otsi midagi poodiumi all, maoli mullas, nagu eesti toimetaja! Ja jälle see, mis rabab, on, et õige parandatakse valeks! Iseenesest on eksimine ju teatavasti inimlik, kui see juhtub, aga siin nõutakse eksitust!
...Tintern Abbey... 'The sky was deeper, more dimensional blue' – see kirjeldus peab olema jabur, jaburus ongi asja mõte! Oleks siis vähemalt 'mõõtmatumalt', oleks võinud leppida.
Dharma LRi sundkäitumine parandada kõik kübarad kaabudeks on eriti veider siin, arvestades, et kõnealune koer on she. Kuid rohkem kui kaabu häirib mind see maniakaalne ilmaütlevate ta-ta-ta-ta-ta. Luuletuses!!!! Kas ükski LRi töötaja ei ole läbinud üheski koolis ühtegi kursust, kus räägitakse, mis on luule, mis on selle olemus ja tunnused? Tegelikult poleks küll selline ta-ta-tamine proosaski põhjendatud. Kogu raamat on täis topitud et, et, et, et-e, mis, mis, mis-e jne.
Kuid edasi läheb täiesti autistlikuks! 'Gandhi with his staff and holy diapers' – diapers on mähkmed. Puritaanlik LR on valmis fakte võltsima, tõde väänama jms, et mitte astuda välja ilupiltpostkaardimoraalist. Ometi juba talvel saatsin Anu Saluäärele kirja, kus, vastuseks tema kahtlustele mähkmete osas, sisaldus järgmine lõik Google'ist, kleebin:
'immense dignity and a 'man in diapers...'
...the curious title of this post was sparked by conservative talk-show host Michael Savage on Savage Nation. I was listening in Houston when he made a comment about an Indian priest offering a prayer in Congress and swung wildly on to Mahatma Gandhi, whom he snidely called 'a man who wore diapers' and went on to accuse him of furthering racial tensions and (in essence) being the main cause of Partition. I had to laugh - I imagined many of Mr. Savage's Indian listeners simultaneously diving for their mobile phones to call up and talk with him. I tried - but could not find a call-in number on his website...?

Gandhi "mähkmete" asi on Ameerikas päevakorral olnud, see siin on osutus sellele, loomulikult mitte surmtõsiselt võtmiseks. 'Niudevöö'?! My ass!
'Off she goes into the material world' – äraminek on rõhutatud, lause peab ära-ga algama
Terje Kuusikul on kuskilt õpitud põhimõte, mida absoluutselt 100% juhtudest tuleb kasutada: nimelt isikuline asesõna peab alati olema pikas vormis ühendites nagu 'tema jumal' (mitte 'ta jumal' nagu mul Dharmas lõpp: 'kui ma vaid ei oleks ta jumal'.) Sellistes ühendites on ta kõik lühikesed vormid vahetanud pikkade vastu – ilmselt replace alliga. LRle pole tähtis, et asi muutub nt antud juhul kahemõtteliseks: oleks ma kelle tahes teise jumal, peaasi, kui ma vaid ei oleks tema jumal! Kuid LRs ei ole kedagi, kes suudaks selliseid asju näha, tajumisest rääkimata. Nagu paraku sellistki elementaarset asja, et lühike vorm tähistab rõhuta asendit, ja pikk rõhulist – üldjuhul.
Öökiri: 'growth systems' – seda terminit on veeb paksult täis: on olemas profit growth systems (need, mis nüüd kokku kukkusid) ja veel sada analoogilist. Eks Collins ole siin irooniline. Mis õigusega iroonia välja korjatakse?! Mis oleks saanud, mõtlen ma praegu, kui Woody Alleni paks tõlkeraamat oleks antud LRsse toimetada? Ühtegi nalja poleks alles jäänud! Täiesti mõttetu kapsas.
Täna: 'rebida selle lahti' – mis eesti keel see on? See on mingi muu, kas mitte vene keel. Edasi: 'so etched in sunligh': mitte lihtsalt nagu graveeritud, vaid kohe väga kui graveeritud.
Trompe l'oil – 'Platonic rendition' – platoonilise tõlgenduse, esituse ees. 'Kujutis' ei ole sõna, mida filosoofia kasutab. 'its troublesome epistomology' – sparglil endal ei ole tunnetusteooriat. Kuigi tähenduselt sama, on 'epistemoloogia' laiemalt võetav. Pealegi on just see sõna, mida teadus kasutab, mis on teaduslikes artiklites, mis ripub üliõpilaste tunniplaanides seintel.
Toad – 'overstuffed chair' – no ma ei tea, see on mööblinduses teatud ülilevinud stiil katta ja toppida üle puitosad, samas ei ole aga välistatud ka üle toppimine liiale mindud toppimise tähenduses, nii et 'pehme' on enam kui kahtlane – eriti sellepärast, et kui Collins oleks tahtnmud öelda pehme, oleks selleks inglise keeles kümneid võimalusi. Äkki on eesti mööblinduses olemas mingi ekstra eestikeelne termin, millesse mahutub ka 'ületoppimise' tähendus. Fat chance, kuid ma olen tundnud toimetajaid, kes oma ametiau pärast oleksid vaevunud selle välja uurima.
Üheksa hobust: 'odd team of horses, - - -, look down on' jj Verbi ainsuse muutmine mitmuseks on siin kolmekordselt vale. Esiteks: luuletus peab meenutama palvet, nt Meie Isa palvet, teiseks lööb LR oma mitmusega rütmi sedavõrd paigast, et tekib mulje, nagu lonkaks kõik üheksa hobust tugevalt, kolmandaks aga eksitakse lihtsa eesti keele süntaksi reegli vastu, mis ütleb, et tegusõna arv (st kas ainsus või mitmus) on määratud tegija-fraasi põhisõna arvuga, ja põhisõnaks on siin 'salk', mis on ainsuses. Jälle neile mitu korda kirjutatud tõde – ei midagi!
Paraad: 'wildflowers' – järjekordne näide harimatusest, sedapuhku botaanilisest. Wild flowers tähendab mistahes mitte-kultiveeritud liiki, sinna alla kuuluvad mitte ainult metsalilled, vaid ka aasalilled, nõmmelilled, soolilled, prügipaikade lilled, umbrohud – võilill ja ohakas on tüüpilised (vt mistahes taimemäärajat). Suurte teede ääres kasvavad eriti just nn prügipaikade lilled ja umbrohud, metsalilled tahavad just nimelt varju, miska teede ääres neid naljalt ei näe. Jälle mitu korda tagasi parandatud – kohe peab olema see valgeid roose, valgeid roose ja kannikesed emale! Alati surutud väiksesse, madalasse, etteantult sumbunud vaimu – ei mingit wildi!
Hetkes: siin on nüüd see juhtum, kus õhulisest kihilisest koogist saab ülepannkook. Luuletuse mõte on läinud kaduma. See mõte on: sel ajal, kui ma edutult hetki taga ajasin (et "olla hetkes" ), läks tublisti aega mööda (mis koosnes neistsamadest ja teistest hetkedest), ja kui ma vaatan peeglisse, näen, et olen jälle vanem, "põhjalastum"... 'scuttle by' – esimene tähendus on muidugi 'mööda liduma, lippama' jne. Minu Websteris on antud kolm eri scuttle'it, mööda ei saa minna kolmanda tähenduse 3ndast ja 4ndast alltähendusest: 3) to sink (a vessel) deliberately by opening seacocks or making openings in the bottom 4) to abandon, withdraw from, or cause to be abandoned or destroyed.
Ka ei meeldi mulle 'ükshaaval raisku' – 'raisku ükshaaval' ära vahetamine, rõhkude vahetus moonutab sisu.
'crazy glass' – nagu kõik teavad, on see esimesel pilgul 'napakas, lollakas (vms) klaas (st peegel)'. Mu esimeses, spontaanses tõlkeversioonis oligi 'põrunud klaas'. craze tähendab tegelikult väikest pragu, ka justkui viide lagunemisele (ebamäärane ja vaieldav muidugi). Hiljem söandasin panna lausa 'kortsunud klaas'. Praegu jään 'murenemise' juurde (et vananenud on peegel). 'Mõra' aga ei puutu küll üldse asjasse. Vähemalt ühes kohas kahe puhu pealt (scuttle, crazy) oleks pidanud jääma midagi, mis viitab paratamatule, pöördumatule vananemisele (Collinsi lemmikteemasid).
Täiendus 21.juunil 2009: Võibolla ma siiski mõtlesin üle. Võibolla peaks kartma seda Ockhamile omistatavat habemenuga. Võibolla peegel ongi napakas, surm ei kummita ja tegelik hetkesse sisenemine toimus siis, kui sellele enam ei mõeldud: mune keetes.
Sissejuhatus – siin on taas kord ilu võitnud tõe. Võib ju häirida 'see' tihe kordumine, aga mis teha, kui sisu seda nõuab. '-maks' vorm võib ka oma kõla poolest häirida, aga keel on vaid tööriist sisu välja toomiseks, sisu on esmatähtis, tegelikult ainutähtis (keeleredeli võib pärast minema visata, nagu Wittgenstein peaaegu ütles). "Sissejuhatuses" räägib üks vennike oma luuletusest, mille kohta me, ilma seda lugemata, meie poolt loetava luuletuse lõpuks saame aru, et see peab olema kehv. Artikli 'the' (eks kõla nagu eesti keele 'see'-gi? inglisekeelseid peaks ka häirima 'the' tihe kasutus) sage tarvitus siin näitab, et esineja justkui eeldaks, et kuulajad teavad, millest on jutt, või peaksid teadma. Tegelikult muidugi, kui ta tõesti arvaks, et nad teavad, siis ta seda sissejuhatust ei esitaks, poleks ju mõtet. Tähendab, naljakas pole mitte ainult fakt, et ta on nii lihtsasisulise teksti nagu metsas marjul käimist puudutav võiks olla, on täitnud nii tohutute entsüklopeediliste faktidega, vaid kuidas ta laval seda seletades vingerdab. LRi versioonis läheb see kaduma – vingerdamine läheb kaduma, seletamine jääb.

Puhtvormiliselt paneb imestama, et kui ruumi oli nii vähe käes, et sisukorras (mille need kirjastused, kes lugeja peale mõtlevad, panevad ette) ei saanud raamatute pealkirju vähe suuremas või kuidagi teisiti eristavas šriftis kirjutada, nii et nad poleks luuletuste pealkirjadega üks amorfne joru, siis miks oli vaja priisata vahelehtedega raamatu sees? Seda enam, et Collinsi luule on üsna ühesugune igal pool, mingeid muutumisi pole. "Areng on ületähtsustatud," nagu ta ütleb ühes oma intervjuus, "Näiteks Emily Dickinson ei arenenud üldse."



The site of Billy Collins in Estonian:

  • Remix of his interviews ("Leaving the Hangar")
  • 80 poems ("Death of Allegory")
  • Brief CV of BC
  • Translator's comments on what the editors did with the book ("Under the Podium")