6 romaani aastas, arsti loal

intervjuu Georges Simenoniga






                               Mr. Simenoni kabinett tema ebakorrapärases valges majas Lakeville'i servas, Conneticutis, pärast lõunasööki päikesepaistelisel jaanuaripäeval. Tuba peegeldab omanikku: rõõmus, tõhus, külalislahke, vaoshoitud. Seintel on õigusteaduse ja meditsiiniraamatud – kaks valdkonda, milles ta on teinud end asjatundjaks – , telefoniraamatuid maailma eri paigust, millede poole ta pöördub oma tegelastele nimesid andes, selle linna kaart, kuhu ta on just asetanud oma neljakümne üheksanda Maigret'-romaani tegevuse, ja kalender, kus ta on rasvase pliiatsiga tõmmanud ristid päevadele, mis ta on veetnud seda Maigret'd kirjutades – päev ja peatükk – ja kolm päeva seda revideerides – töö, mille ta on selle intervjuu jaoks suuremeelselt katkestanud.
Kõrval asuvas kontoris pöörab Mme. Simenon, olles kandnud hoolt, et kõik oleks ta abikaasa ja intervjueerija jaoks mugavaks tehtud, oma tähelepanu tagasi kirjaniku äriasjadele – kirjaniku, kellel ilmub kuus romaani aastas ning kelle raamatute, kohanduste ja tõlgete lepingud on rohkem kui kahekümnes keeles.
Väga vastutulelikult ja sügaval, tema seisukohtadele selliseid tähendusvarjundeid andval häälel, mis ulatuvad harilikust hoopis kaugemale, jätkab Mr. Simenon vestlust, mis sai alguse söögitoas.
Carvel Collins, 1955





Georges Simenon:

Vaid üks üldine nõuanne kirjanikult on tulnud mulle suureks kasuks. See oli Colette. Ma kirjutasin Le Matinile lühijutte, ja Colette oli tollal toimetaja. Mäletan, et andsin talle kaks lühijuttu ja ta andis need mulle tagasi ja ma üritasin üha uuesti. Lõpuks ta ütles: "Kuulge, need on liialt kirjanduslikud, ikka liialt kirjanduslikud." Ma siis võtsin ta nõu kuulda. Seda ma teengi, kui kirjutan, mu põhiline töö ümber kirjutades.


Carvel Collins:

Mida te mõtlete "liialt kirjandusliku" all? Mida te välja roogite, kas teatud liiki sõnu?


Omadussõnu, määrsõnu ja iga sõna, mis on seal vaid efekti pärast. Iga lause, mis on seal vaid lause pärast. Ühesõnaga, kui teil on ilus lause – rookige välja. Iga kord, kui ma taolise asja oma romaanis leian, läheb see välja.



Kas selles teie revisjon peamiselt seisnebki?

Peaaegu täiesti.


Sündmustiku käiku te ei revideeri?

Oi, selliseid asju ei puutu ma kunagi. Vahel olen ma kirjutamise käigus muutnud nimesid: noh, mõni naine on esimeses peatükis Helen ja teises Charlotte; nii et revideerides õiendan ma selle ära. Ja siis rookida, rookida, rookida.


Võite te veel midagi öelda algajaile kirjanikele?

Kirjutamist peetakse elukutseks – mina ei arva, et see on elukutse. Ma arvan, et kõik need, kel pole vajadust olla kirjanik, kõik, kes arvavad, et nad võiksid teha ka midagi muud, peaksid tegema midagi muud. Kirjutamine pole elukutse, vaid kutsumus olla õnnetu. Ma ei usu, et üks kunstnik saab iial olla õnnelik.


Miks?

Sest ma arvan, esiteks, et kui inimesel on tung olla kunstnik, siis seepärast, et tal on vaja iseennast leida. Iga kirjanik katsub läbi oma tegelaste, läbi kogu oma kirjutamise iseennast leida.


Ta kirjutab iseendale?

Jah. Kindlasti.


Kas te [kirjutades – A.M.] olete teadlik, et romaanil saavad olema lugejad?

Ma tean, et on palju inimesi, kellel on enamvähem samad mured, mis mul, intensiivsemas või vähem intensiivses vormis, ja kes on õnnelikud, lugedes mu raamatut vastuse leidmiseks – kui seda vastust on sealt võimalik leida.


Isegi kui autor ei suuda leida vastust, lõikavad lugejad ikkagi kasu, sest et autor kobab tähendusrikkalt selles suunas?

Just. Kindlasti. Ei mäleta, kas olen teile rääkinud tundest, mis mul on olnud mitu aastat. Kuna tänapäeval puudub ühiskonnas tugev religioon, kindel ühiskonnaklasside hierarhia, ning inimesed kardavad suurt organisatsiooni, mille sees nemad on vaid väike osake, on neile teatud romaanide lugemine nagu vaatamine läbi lukuaugu, et saada teada, mida naaber teeb ja mõtleb – kas tal on samasugune alaväärsuskompleks, samad pahed, samad kiusatused? See on, mida nad kunstiteosest otsivad. Ma arvan, et tänapäeval on palju rohkem ebakindlaid ja ennast otsivaid inimesi.
Praegu on nii vähe Anatole France'i tüüpi kirjandusteoseid, nagu näiteks, ütleme... väga tasast ja elegantset ja rahustavat. Vastupidi – inimesed tahavad tänapäeval kõige komplekssemaid raamatuid, mis üritavad tungida inimloomuse igasse nurka. Mõistate, mida ma silmas pean?


Vist küll. Te mõtlete, et asi pole ainult selles, et praegu me arvame, et tunneme paremini psühholoogiat, vaid selles, et neid, kes sedasorti kirjandust vajavad, on rohkem?

Jah. Üks tavaline inimene viiskümmend aastat tagasi... praegu on palju probleeme, mida tema ei tundnud. Viiskümmend aastat tagasi olid tal kõik vastused olemas. Enam tal neid ei ole.


Nii aasta tagasi teie ja mina kuulsime, kuidas üks kriitik kutsus tänapäeva romaani üles pöörduma tagasi millekski taoliseks, nagu neid kirjutati üheksateistkümnendal sajandil.

See on võimatu, täiesti võimatu, ma arvan. Sest et me elame ajal, mil kirjanik pole mitte alati kammitsais, nad võivad püüda esitada tegelasi eriti väljendusrikkalt, täielikult. Võid näidata armastust väga kenas loos, kahe armastaja esimest kümmet kuud, nagu õige ammuses kirjanduses. Aga on olemas teistsugune lugu: nad hakkavad teineteisest tüdima – see oli XIX sajandi lõpu kirjandus. Ja siis, kui olete vaba edasi liikuma, on mees viiskümmend ja püüab teist elu elada, naine muutub armukadedaks, asjasse on segatud lapsed – see on kolmas lugu. Praegu on meil kolmas lugu. Me ei peatu, kui nad abielluvad, me ei peatu, kui nad tüdivad, me läheme lõpuni.


Mis sellesse puutub, siis kuulen ma tihti inimesi küsimas vägivalla kohta kirjanduses. Mina olen täitsa poolt, ent ma tahaksin küsida, miks teie sellest kirjutate.

Meil on kombeks vaadelda viimase piirini aetud inimesi.


Ja sellega seostub vägivald?

Enamvähem. Me ei mõtle inimesele enam mõne filosoofi vaatevinklist – pikka aega vaadeldi inimest alati sellisest aspektist, et on olemas Jumal ja et inimene on looduse kroon. Me ei arva enam, et inimene on looduse kroon. Praegu näeme me inimest peaaegu näost näkku. Mõned lugejad küll tahaksid ikka veel lugeda väga rahustavaid romaane – romaane, mis lubaksid neil inimsugu näha mõnusalt. Seda ei või teha.


Seega kui lugejad teid huvitavad, siis sellepärast, et nad tahavad sellist romaani, mis uuriks nende muresid? Teie roll on vaadata iseendasse ja...

Just. Kuid küsimus pole ainult selles, et kunstnik vaataks endasse, vaid et ta vaataks teistesse nende kogemustega, mis tal on endaga. Ta kirjutab empaatiaga, sest et ta tunneb, et teine inimene on nagu temagi.


Kui lugejaid poleks, te kirjutaksite ikkagi?

Kindlasti. Kui ma kirjutama hakkasin, ei osanud ma ettegi kujutada, et mu raamatud võiksid müüa. Täpsemalt, kui ma kirjutama hakkasin, tegin ma kaubanduslikke palasid – jutte ajakirjadele ja taolisi asju – et elatist teenida, aga seda ei nimetanud ma kirjutamiseks. Ent iseenda jaoks kirjutasin ma igal õhtul ilma igasuguse mõtteta, et seda võidaks kunagi avaldada.


Arvatavasti on teil sama palju kogemusi kui kellel tahes laias ilmas, kirjutades, nagu te just äsja nimetasite, kaubanduslikult. Mis vahe on selle ja mitte-kaubandusliku vahel?

Ma nimetan kaubanduslikuks iga tööd mitte ainult kirjanduses, vaid ka muusikas ja maalis ja skulptuuris – igas kunstis – mis on tehtud nii-ja-niisugusele publikule või teatud liiki väljaande jaoks või mõne teatud kogumiku jaoks. Muidugi on kommertskirjanduses erinevad kraadid. Mõned on väga kehvad ja mõned väga head. Kuu raamatud näiteks on kommertskirjandus – aga mõned neist on peaaegu täiuslikult tehtud, peaaegu kunstiteosed. Mitte täiesti, aga peaaegu. Ja sama on teatud ajakirja-lugudega – mõned neist on suurepärased. Ent väga harva on nad kunstiteosed – sest et kunstiteose eesmärk ei saa olla meeldida teatud lugejate-grupile.


Kuidas see tööd muudab? Autorina te teate, kas te passitasite või ei oma romaani turu jaoks, ent vaadates teie tööd vaid väljast, mis vahet näeb lugeja?

Suur vahe on mööndustes. Mistahes kaubandusliku eesmärgiga kirjutades peab alati tegema mööndusi.


Näiteks kujutlusele, et elu on korrastatud ja kena?

Ja moraalinormidele. See on vahest kõige tähtsamgi. Ei saa kirjutada midagi kaubanduslikku ilma mõnd koodeksit omaks võtmata. Alati on mõni koodeks – nagu Hollywoodi või televisiooni või raadio oma. Praegu näiteks on televiisoris üks väga hea näidendi-programm, arvatavasti parim. Esimesed kaks vaatust on alati esmaklassilised. Saad mulje millestki täiesti uuest ja jõulisest – ning siis lõpus tuleb mööndus. Mitte alati happy end, ent tuleb miski, mis sätib mõne moraali või filosoofia järgi kõik ümber – mõistate? Kõik tegelased, suurepäraselt teostatud, muutuvad viimase kümne minuti jooksul täielikult.


Oma mittekaubanduslikes romaanides ei tunne te vajadust teha mingit liiki mööndusi?

Ma ei tee neid iial, iial, iial. Muidu ma ei kirjutakski. Seda on liiga valus teha, kui see ei lähe lõpuni välja.


Olete näidanud mulle manilla-ümbrikke, mida te romaane alustades kasutate. Enne kui te tegelikult kirjutama hakkate, kui palju te teadlikult olete selle konkreetse romaani kallal töötanud?


Nagu isegi osutate, tuleb siin vahet teha teadliku ja ebateadliku vahel. Ebateadlikult on mul arvatavasti alati kaks või kolm... mitte romaani, mitte ideid romaanide jaoks, vaid teemat peas. Ma isegi ei mõtle kunagi, et neid võiks mõne romaani jaoks vaja minna – täpsemalt öeldes, need on need asjad, mis mind vaevavad. Kaks päeva enne romaani kirjutamise alustamist võtan ma teadlikult ühe neist teemadest. Kuid veel enne, kui ma teadlikult ühe neist võtan, leian ma kõigepealt mingi õhustiku. Täna pole meil eriti päikesevalgust. Mulle võib meenuda see-ja-see kevad, vahest mõnes väikeses Itaalia linnas, või mõni koht Prantsuse provintsides või Arizonas, ma ei tea, ja siis tuleb vähehaaval pähe väike maailm mõnede tegelastega. Need tegelased pärinevad osalt inimestest, keda olen tundnud, ja osalt puhtast kujutlusest – mõistate, see on segu mõlemast. Ja siis tuleb see idee, vaev, mis mul oli enne olnud, ja liitub nende külge. Neil hakkab olema sama probleem, mis mul endal hinges on. Ja see probleem – koos nende inimestega – annabki mulle romaani.


See on paar päeva enne?

Jah, paar päeva. Sest niipea kui mul on algus, ei kannata ma seda väga kaua – nii et järgmine päev võtan ma oma ümbriku, võtan telefoniraamatu nimede jaoks, ja võtan linnakaardi – mõistate, et näha täpselt, kus need asjad juhtuvad. Ning kaks päeva hiljem alustan ma kirjutamist. Ja algus on alati sama, see on peaaegu geomeetria-ülesanne: mul on selline mees, on selline naine, sellises ümbruses. Mis võib nendega juhtuda, mis sunniks nad minema äärmusesse? See on see küsimus. Vahel on see väga lihtne vahejuhtum, mistahes asi, mis muudab nende elusid. Siis kirjutan ma peatükk-haaval oma romaani.


Mis selle kavand-ümbriku peale läks? Mitte mõni sündmuste-visand?

Ei-ei. Sündmustest ei tea ma romaani alustades midagi. Ümbrikule panen ma vaid tegelaste nimed, vanused, perekonnad. Hiljem juhtuvatest sündmustest pole mul õrna aimugi. Muidu poleks see mulle huvitav.


Millal sündmused hakkavad kuju võtma?

Esimese päeva õhtul ma tean, mis juhtub esimeses peatükis. Siis saab mulle päev-päevalt, peatükk-peatükilt selgeks, mis tuleb hiljem. Peale seda, kui olen romaani alustanud, kirjutan ma iga päev peatüki, ilma kunagi päevagi vahele jätmata. Sest et see on pinge, pingutus, ma ei tohi romaanist maha jääda. Kui ma olen näiteks nelikümmend kaheksa tundi haige, pean ma eelnevad peatükid minema viskama. Ja ma ei pöördu enam kunagi selle romaani juurde tagasi.


Kui te tegite kommerts-ilukirjandust, kas oli teie meetod siis umbeski sama?

Ei. Üldse mitte. Kui ma tegin kommertsromaani, ei mõelnud ma selle romaani peale muidu, kui ainult selle kirjutamise tundidel. Aga kui ma praegu kirjutan romaani, siis ei näe ma kedagi, ei räägi kellegagi, ei võta vastu telefoni – elan nagu munk. Kogu päeva olen ma oma tegelane. Ma tunnen tema tundeid.


Te olete sama tegelane kogu selle romaani kirjutamise aja?

Alati, sest et enamus mu romaane näitab, mis juhtub ühe tegelase ümber. Teisi tegelasi nähakse alati tema kaudu. Nii et ma pean olema selle tegelase nahas. Ja peale viit või kuut päeva on see peaaegu talumatu. See on üks põhjusi, mis mu romaanid on nii lühikesed – peale ühtteist päeva ma ei suuda... see on võimatu. Ma pean... see on kehaline. Ma olen liiga väsinud.


Ma usun küll. Eriti, kui te ajate oma tegelase äärmusse.

Jah, jah.


Ja te mängite temaga seda osa, te...

Jah. Ja see on kohutav. Seetõttu ma enne romaani alustamist – see võib kõlada siin tobedalt, aga see on tõsi – üldiselt ma mõni päev enne romaani alustamist kannan hoolt, et mul poleks üheteistkümne päeva jooksul midagi kokku lepitud. Siis helistan ma oma arstile. Ta mõõdab mu vererõhku, uurib kõike. Ja ütleb: “Olgu.”


Tegevuskõlbulik.

Täpselt. Sest ma pean olema kindel, et olen üksteist päeva vormis.


Kas ta tuleb peale ühtteist päeva uuesti?

Tavaliselt küll.


Tema mõte või teie?

See on tema mõte.


Mis ta leiab?

Vererõhk on harilikult all.


Mis ta sellest arvab? Võib see nii olla?

Ta arvab, et võib olla, kuid et on ebatervislik seda liiga sageli teha.


Kas ta normeerib?

Jah. Vahel ta ütleb: “Kuulge, võtke peale seda romaani kaks vaba kuud.” Näiteks eile ta ütles: “Olgu, aga mitu romaani te tahate teha enne, kui suveks ära sõidate?” Ma ütlesin: “Kaks”. “Olgu,” ütles ta.


Tore. Nüüd tahaksin ma küsida, et kas te näete ka oma vaadete arengus mingit sellist mustrit, nagu see toimib teie romaanides?

Mina seda ei avastanud, mingid kriitikud Prantsusmaal avastasid. Kogu oma elu, oma kirjandusliku elu, kui nii võib öelda, olen ma oma romaanides käsitleda võtnud mõningaid probleeme, ja umbes iga kümne aasta järel olen ma võtnud samad probleemid mõnest teisest vaatevinklist. Mul on tunne, et arvatavasti ei leia ma iial vastust. On teatud probleemid, mida olen võtnud ette üle viie korra.


Ja te teate, et võtate need taas üles?

Jah, võtan. Ja siis on mõningad probleemid – kui neid võib probleemideks nimetada – millest ma tean, et ma neid enam iial ei käsitle, sest mul on tunne, et olen läinud nende lõpuni. Enam ma neist ei hooli.


Milliste probleemidega olete tihti tegelenud ja loodate tegelda edaspidigi?

Näiteks üks neist, mis jääb mind painama rohkem kui mõni teine, on suhtlemisprobleem. Ma mõtlen suhtlemist kahe inimese vahel. Tõsiasi, et neid on ma ei tea mitu miljonit, ning ometi on kommunikatsioon, täielik kommunikatsioon kahe vahel neist täiesti võimatu, on minu jaoks maailma suurimaid traagilisi teemasid. Kui ma olin noor poiss, hirmutas see mind. See ajas mind peaaegu karjuma. Tundsin seetõttu säherdust üksindust. See on teema, mida ma olen käsitlenud ma ei tea mitu korda. Aga ma tean, et see tuleb uuesti. Kindlasti tuleb uuesti.


Ja teine?

Teine tundub olevat põgenemise teema. Muuta kahe päeva vahel oma elu täiesti – hoolimata vähimatki, mis enne oli, lihtsalt minna. Mõistate, mida ma silmas pean?


Otsast algamist?

Isegi mitte otsast algamist. Minemist eimillegi juurde.


Ah soo. Ega kumbki neist teemadest (või mõni muu teema) pole teile ju elus täiesti võõras? Või on see halb küsimus?


Üks arvatavasti ei ole täiesti võõras. See puudutab isa ja poega, kaht põlvkonda – inimene tuleb, inimene läheb. See pole täiesti niimoodi; ma ei näe seda veel küllalt selgelt, et sellest rääkida.


Seda teemat võib siduda kommunikatsiooni puudumise teemaga?

Just – see on sama probleemi teine haru.


Mis teemade osas olete te üsna kindel, et neid enam ei käsitle?

Üks, ma arvan, on üksuse lagunemine, ja see üksus oli üldiselt perekond.


Olete seda teemat käsitlenud tihti?

Kaks või kolm korda, võibolla rohkem.


Romaanis “Sugupuu”? [Pool-autobiograafiline naturalistlik romaan “Sugupuu” (Pedigree, 1948) on ebaharilikult pikk – üle viiesaja lehekülje. Simenon kirjutas selle oma noorele pojale, kui arst oli ta röntgenipilti valesti lugenud ja öelnud, et tal on elada jäänud vähem kui kaks aastat (tegelikult oli 41). A.M.]

“Sugupuus" on see olemas, jah. Kui ma peaksin valima, et milline mu romaan, ja mitte teised, jääb kestma, ei valiks ma iial “Sugupuud".


Millise te võiksite valida?

Järgmise.


Ja järgmise pärast seda?

Just. See on alati järgmine. Vaadake, praegu on mul isegi tehnilise külje pealt tunne, et ma olen eesmärgist väga kaugel.


Järgmised välja arvatud, kas sooviksite pakkuda ühe avaldatud romaani, mis jääb?

Mitte ühtegi. Sest et alati, kui romaan saab valmis, on mul tunne, et see ei õnnestunud. Mitte, et ma heituksin, ent ma mõistan, et... ma tahan uuesti proovida.
Üks asi siiski. Ma leian, et mu romaanid on umbes ühel tasemel, ometi on seal astmed. Pärast viie- või kuue-romaanilist rühma on teatud... mulle ei meeldi sõna “progress”, ent progress tundub olevat. Minu meelest toimub kvalitatiivne hüpe. Nii et iga viie või kuue romaani kohta tuleb üks, mida ma eelistan teistele.


Praegu saada olevatest romaanidest, millise te ütleksite olevat ühe neist?

“Vennad Ricod”. Lugu oleks sama, kui gangsteri asemel oleks mõni meie panga kassiir või mõni õpetaja, keda me võiksime teada.


Mehe positsioon on ohus ja ta teeb selle hoidmiseks mida tahes?

Just. Taolise mehe, kes tahab alati olla selle väikese rühma eesotsas, milles ta elab. Ja kes seal püsimiseks ohverdab kõik. Ja ta võib olla väga hea inimene, ent ta pingutas nii tohutult, et saada sinna, kus ta on, et ta pole iial nõus seal enam mitte olema.


Mulle meeldib selle romaani lihtne kulg nii väga.

Ma püüdsin seda lihtsalt teha väga lihtsalt.


Ennist te rääkisite kõigepealt õhustiku peale mõtlemisest, kui ta hakkate romaani mõtlema.

Selle, mida ma mõtlen õhustiku all, võib tõlkida “luuleliseks liiniks”. Mõistate, mida ma silmas pean?


Kas “tuju” on lähedal?

On. Ja tuju juurde käib aastaaeg, käib detail – alul on see peaaegu nagu teema muusikas.


Ja sinnamaani geograafiliselt täiesti asetamata?

Täiesti. Mulle on õhustik see [oluline asi – AM], sest et ma püüan – ja ma ei usu, et olen selle teostanud, sest siis oleksid kriitikud selle avastanud – ma püüan teha proosaga, romaaniga seda, mida üldiselt tehakse luulega. Tähendab, ma püüan minna sinnapoole tegelikku, sinnapoole seletatavaid ideid, ja uurida inimest – mitte teha seda sõnade kõla kaudu nagu XX sajandi alguse luulelised romaanid üritasid. Ma ei oska seda tehniliselt seletada – aga ma püüan oma romaanidesse panna mingeid seletamatuid asju, et edastada mingit sõnumit, mida praktiliselt pole olemas. Mõistate, mida ma silmas pean? Ma lugesin mõni päev tagasi, et T. S. Eliot, keda ma väga imetlen, kirjutas, et luulelisus on vajalik teatud looga näidendites, aga teistsuguse looga näidendites mitte, et see sõltub käsitletavast ainest. Mina nii ei arva. Ma arvan, et võite anda sama salasõnumi mistahes ainega. Kui teil on teatud-sugune maailmapilt, panete luulet igasse asja – paratamatult.
Ent ma olen arvatavasti ainus, kes arvab, et mu raamatutes on midagi taolist.


Ükskord te rääkisite soovist kirjutada “puhas” romaan. Kas see on see, millest te enne rääkisite – “kirjanduslike” sõnade ja lausete välja rookimine – või käib sinna juurde ka praegu räägitud luulelisus?

“Puhas” romaan teeb ainult seda, mida romaan kui selline teha võib. Ma pean silmas, et romaan ei pea õpetama või tegema mingit ajakirjandustööd. Puhtas romaanis ei kirjeldata kuuekümnel leheküljel Lõunat või Arizonat või mõnd Euroopa maad. Ainult draama, ainult see, mis on üleni selle draama osa. Praegu arvan ma, et romaanile tuleks rakendada tragöödia reegleid. Ma arvan, et romaan on tänapäeva tragöödia.


Kas pikkus on tähtis? Kas see kuulub teie puhta romaani määratlusse?

On. Kõlab praktika küsimusena, ent ma arvan, et on tähtis – samal põhjusel, miks te ei saa vaadata tragöödiat rohkemal kui ühel seansil. Minu meelest on puhas romaan lugejale liiga pingeline, et see keskel pooleli jätta ja järgmine päev jätkata.


Kuna televisioon ja filmid ja ajakirjad on nende koodeksite kütkes, millest rääkisite, järeldan ma, et teie meelest on puhta romaani autor peaaegu kohustatud vabalt kirjutama.

Ja on teinegi põhjus, miks ta peaks. Ma arvan, et praegu, arvatavasti poliitilistel põhjustel, püüavad propagandistid aretada teatud tüüpi inimest. Ma arvan, et romaanikirjanik peab näitama inimest, nagu see on, mitte propageeritud inimest. Ja ma ei mõtle ainult poliitilist propagandat – ma pean silmas inimest, keda õpetatakse koolis kolmandas klassis, inimest, kellel pole mingit pistmist inimesega, nagu ta tegelikult on.


Mis kogemusi on teil teie raamatute muutmisega kino ja raadio jaoks?

Tänapäeval on need kirjanikule tähtsad asjad, sest ilmselt on see moodus, kuidas kirjanik saab siiski olla sõltumatu. Te küsisite mult ennist, et kas ma kunagi muudan midagi oma romaanis kaubanduslikkuse huvides. Ma ütlesin: Ei.” Kuid ilma raadio, televisiooni ja kinota peaksin seda tegema.


Kord te rääkisite mulle, et Gide andis kasuks tulnud praktilist nõu ühe teie romaani puhul. Kas ta mõjutas teie tööd ka kuidagi üldisemalt?

Ei usu. Aga see Gide'i-asi oli naljakas. 1935. aastal ütles mu kirjastaja, et ta tahab korraldada kokteilipeo, nii et me võiksime kohtuda, sest Gide oli öelnud, et ta on lugenud mu romaane ning et ta tahaks muga kohtuda. Nii ma siis läksingi, ja Gide küsitles mind üle kahe tunni. Pärast seda nägin teda palju kordi ning ta kirjutas mulle peaaegu iga kuu ja vahel ka sagedamini, kuni ta suri – alati, et küsimusi esitada. Kui ma talle külla läksin, nägin alati oma raamatuid nii paljude märkustega leheservadel, et need olid juba rohkem Gide'i kui Simenoni teosed. Ma ei küsinud talt iial nende kohta – olin ses asjas väga uje. Nii et nüüd ma ei saagi teada.


Kas ta küsis teilt kindlat liiki küsimusi?

Kõike, kuid iseäranis mu – võin ma seda sõna kasutada? tundub pretensioonikas – loomingu mehhanismi kohta. Ja ma arvan, et tean, miks ta oli huvitatud. Ma arvan, et Gide unistas kogu elu looja olemisest – seeasemel, et olla moralist, filosoof. Mina olin täpselt tema vastand, ja ma arvan, et see teda huvitaski.
Kaks aastat hiljem oli mul sama kogemus krahv Keyserlingiga. Ta kirjutas mulle täpselt samamoodi kui Gide. Ta kutsus mind endale Darmstadti külla. Ma läksin, ja ta esitas mulle kolm päeva ja kolm ööd küsimusi. Ta tuli mind Pariisi vaatama ja küsis mult veel küsimusi ja kommenteeris iga mu raamatut. Samal põhjusel.
Keyserling kutsus mind imbécile de génie.


Mäletan, et kord te rääkisite mulle, et vahel te paigutasite mitte-kaubandusliku lõigu oma kaubanduslikku romaani.

Jah, treeningu mõttes.


Kuidas see osa ülejäänud romaanist erines?

Selle asemel, et lihtsalt lugu kirjutada, püüdsin ma selles peatükis anda kolmanda mõõtme, mitte tingimata tervele peatükile, võibolla mingile toale, toolile, mõnele asjale. Lihtsam oleks seda seletada maali-terminoloogias.


Mismoodi?

Anda kaalu. Kommertsmaalija maalib lamedalt – võite sõrme läbi pista. Ent maalikunstnik... näiteks Cézanne'i õunas on kaalu. Ja on mahla, kõike – ainult kolme pintslitõmbega. Ma püüdsin anda oma sõnadele kaalu, mis Cézanne'i pintslitõmme andis õunale. Seepärast ma kasutangi enamalt jaolt konkreetseid sõnu. Ma püüan abstraktseid sõnu vältida, või luulelisi sõnu, nagu, noh, näiteks “videvikuline” [crepuscule]. See on väga ilus, ent see ei anna midagi. Mõistate? Vältida iga pintslitõmmet, mis ei anna sellele kolmandale mõõtmele midagi.
Siinkohal ma arvan, et mida kriitikud nimetavad mu õhustikuks, pole midagi muud kui kirjandusse kohandunud maalija-impressionism. Mu lapsepõlv möödus impressionistide ajal ja ma olin kogu aeg muuseumides ja näitustel. See andis mulle teatud tunnetuse. See painas mind.


Kas te olete iial ilukirjandust dikteerinud, olgu kaubanduslikku või muud?

Ei. Ma olen käsitööline ja pean töötama kätega. Mulle meeldiks nikerdada oma romaan puusse. Mu tegelased... mulle meeldiks, kui nad oleksid raskemad, enam kolmemõõtmelised. Ja mulle meeldiks ehitada inimene üles nii, et igaüks, kes teda vaatab, leiaks selles inimeses omaenda probleemid. Seepärast ma luulest räägingi, sest see eesmärk näeb välja rohkem luuletaja eesmärk kui romanisti oma. Mu tegelastel on elukutse, on iseloom, te teate nende vanust, nende perekonnaseisu ja kõike. Ent ma katsun igaüht neist tegelasist muuta raskeks, nagu raidkuju, ning olla igaühele maailmas vend. Ja mis teeb mind õnnelikuks, on kirjad, mis ma saan. Need ei räägi kunagi mu imekaunist stiilist – need on kirjad, mis inimene võiks kirjutada oma arstile või psühhoanalüütikule. Need ütlevad: “Teie mõistate mind. Ma leian end nii tihti teie romaanidest.” Siis on seal lehekülgede kaupa pihtimusi, ja need ei ole hullud inimesed. On ka muidugi hulle inimesi, aga paljud on, vastupidi, inimesed, kes... koguni tähtsad inimesed. Ma olen üllatunud.


Kas teie varasemas elus oli mõni konkreetne raamat või autor, kes teid eriti mõjutas?

See, kes mind kõige enam mõjutas, oli arvatavasti Gogol. Ja kindlasti Dostojevski, kuid vähem kui Gogol.


Miks Gogol teid huvitas, mis te arvate?

Võibolla seepärast, et ta loob karaktereid, kes on justkui igapäevased inimesed, ent kellel samal ajal on, mida ma mõni minut tagasi nimetasin selleks kolmandaks mõõtmeks, mida ma otsin. Kõigil neil on selline luuleline aura. Aga mitte Oscar Wilde'i laadi, vaid selline luulelisus, mis tuleb loomulikult, mis lihtsalt on seal – Conradi laadi. Igal tegelasel on skulptuuri kaal, see on nii raske, nii tihke.


Dostojevski ütles enda ja mõne oma kaaskirjaniku kohta, et nad tulid välja Gogoli “Sinelist”, ja nüüd tundub teile, et teie ka.

Jah. Gogol. Ja Dostojevski.


Kui me arutasime teiega üht konkreetset kohtuasja, mis toimus aasta või paar tagasi, ütlesite te, et jälgite selliseid ajalehearuandeid tihti huviga. Kas te vahel neid jälgides ütlete endale: “See on miski, mille ma kunagi võin romaaniks teha.”?

Jah.


Kas te panete selle teadlikult kuhugi tallele?

Ei. Ma lihtsalt unustan, et ütlesin, et see võib ükspäev kasulik olla, ja kaks või kolm aastat hiljem ta tuleb. Ma ei pea registrit.


Kohtuasjadest rääkides – mis te ütleksite, et on põhiline erinevus, kui sellist üldse on, teie detektiivi-kirjanduse – nagu see Maigret, mille te mõne päeva eest lõpetasite – ja teie tõsisemate romaanide vahel?

Täpselt sama erinevus, mis on maalija maali ning visandi vahel, mille ta teeb enda või oma sõprade rõõmuks või et midagi uurida.


Maigret'-lugudes te vaatate tegelast vaid detektiivi silmade läbi?

Jah. Maigret ei saa tegelase sisse minna. Ta näeb, ta seletab ja ta mõistab, kuid ta ei anna tegelasele seda kaalu, mis sel mõnes mu teises romaanis peab olema.


Nii et Maigret'-romaaniga veedetud üheteistkümnel päeval teie vererõhk palju ei muutu?

Ei. Väga vähe.


Te ei aja detektiivi tema taluvusvõime piirile?

Täpselt. Nii et mulle jääb vaid harilik vaev olla niipalju tunde kirjutusmasina taga. Muud vaeva aga mitte.


Veel üks küsimus, kui tohib. Kas avaldatud üldine kriitika on iial mingilgi moel pannud teid teadlikult muutma seda, kuidas kirjutate? Räägitu põhjal kujutan, et mitte.

Ei iial. Mis kirjutamisse puutub, siis on mul väga, väga tugev tahe, ja ma teen omamoodi. Näiteks on kõik kriitikud kakskümmend aastat rääkinud sama asja: “On aeg, et Simenon annaks meile suure romaani, sellise romaani, kus oleks kakskümmend või kolmkümmend tegelast.” Nad ei saa aru. Ma ei kirjuta iial suurt romaani. Mu suur romaan on kõikide mu väikeste romaanide mosaiik. Mõistate?





Intervjuu on tõlgitud The Paris Review'st, The Art of Fiction No 9, suvi 1955