John N. Gray



philosopher John Gray







Links:

  • the improving list of articles in New Statesman
  • A New Politics? (BBC Radio 4, audio 8,37 min, June 2017)
  • Against Safe Spaces (BBC Radio 4, audio 8,53 min, October 2016)
  • The Real Meaning of Trump (BBC Radio 4, audio 9,20 min, September 2016)
  • My Idea of Heaven (BBC Radio 4, audio 9,01 min, September 2016)
  • The Strange Death of Liberal Politics (New Statesman, 5 July 2016)
  • On Brexit (BBC Radio 4, audio 9,31 min, July 2016)
  • Why Greece and the Eurozone aren't playing Games (A Point of View (BBC Magazine), 16 August 2015)


  • Sisu:

  • Another light  
  • Video, audio
  • Vaatemängude ühiskonnas tagasi
  • Uued ressursisõjad
  • Ameerika sõda kurjuse vastu
  • Aruanne akadeemiale
  • John N. Gray
  • Briefly in English  










  • ANOTHER LIGHT


    This spring, Allen Lane issued John Gray's new collection of essays The Silence of Animals. After reading a few reviews on the book I wrote this piece — a kind of

    COUNTER-REVIEW
    A.M.


    John Gray is a teacher. He has been teaching in LSE, Oxford, Yale, Harvard, etc. Lecturing they call it — true, but I would prefer 'teaching', as, assisted by Walter W. Skeat's The Concise Dictionary of English Etymology (1993), I learn that 'teach' is related to 'token', which comes from 'to point out, indicate, hence to accuse, criminate'.

    the cover of The Silence of Animals     What is it Gray has been teaching in almost all of his literature, including The Silence of Animals, slightly changing the scene now and then, gradually sharpening the focus? What are the big questions he is pointing at and out? I can extract two: 1) Where are we? 2) Why is it we are where we are? And now, in The Silence, a third one has gathered weight: 3) Is there a better way?

    So where are we? In the middle of a myth, the myth of progress — a fairy-tale of gradual betterment of human being and humanity. Why so? Why is it that against all the evidence (the human history, the daily news) the myth doesn't fade away? Perhaps, when we see people in good suits entering their offices, smiling convincingly and opening doors for each other, it seems us a huge leap from the times people wore God knows what if anything, and knocked dead anyone they saw fit. But, if to think of it, it seems unlikely they all knocked each other dead constantly, without a break, because if they did we weren't here to discuss it. And I suppose among that smelly crowd in hides there were nonknockers as well as knockers. And I suppose that some of the guys in top suits in their, say, law or bank offices urge some development that would destroy their victim firmly and agonisingly. Comparing these two pictures, is this the progress, the betterment we have in mind? In Savage Within (New Statesman, August 2006 - a short forerunner to The Call of Progress, the first essay in The Silence) there's a quote from Joseph Conrad Gray uses as an opening and closing to his own piece; it's one of the pitiable characters of Conrad's An Outpost of Progress trying to define progress: "Quays, and warehouses, and barracks, and — and — billiard rooms". Yes, and the suits and scents and smartphones and — and — 5 and 6 D movies and 2018 bombers.

    But how can it be that a civilisation, who is so proud of its raison as the Western society is, came to so thoroughly adopt this particular myth? Isn't it at odds? Turns out it isn't.

    Gray tells us that the myth of human progress has its roots in ancient Greece: the Socrates-Plato team gave us the idea of a pure, all-universal, orderly form, which is necessarily good, and all one has to do is to find it out (by reasoning) and follow it. This idea of universal good mated with the Christian idea of salvation (the history of mainstream Christianity is not much taught (hence accused) by Gray — perhaps because, as he says: "- - - the idea that Jesus returned from the dead is not as contrary to reason as the notion that human beings will in the future be different from how they have always been." (The Humanism and Flying Saucers, p 75)) and gave birth to the humanism which grew almighty in Enlightenment (much analysed and exemplified by Gray in several of his works). Since then it has been the mainstream in Western thought.

    It's hard if not impossible to overestimate the importance of language in what makes the Western civilisation — and I do not mean just talkshows. Language doesn't cover the planet and its objects as an even coat. There are holes in the coat, big holes — in fact, it is mostly holes. In return we have unembraceable bulk of words and word-constructions that do not have any evident object behind them, and it keeps foaming and multiplying like yeast. The proliferation of language without realia behind it has been given a fictitious reality in Borges's story of literally idealistic (i.e. consisting of nothing else than more or less systematised ideas) planet Tlön; the story has inspired Gray also before. Tlön is, I dare say, a neat victory of elegant language over truth. Everything passes for truth as long as it is beautifully expressed.

    There are different reasons for the proliferation, the chief one is considered to be the same subject-predicate syntax and logic, and hence the same mind-body metaphysics that the historically closely related Greek and Indian (Indo-European) languages shared and share. In addition, there are of course reasons not caused by language, although they appear in language, such as the need to please, to sell, and so forth — in short, to manipulate.

    But there have been completely different type of languages without such grammatical base for mind-body dualism, as that of classical Chinese. In Chinese the "syntax" means just the order of words and the order of strings in the character. It is only the sinicisation of Buddhism in the VII century that introduces the typical Indo-European theory of language and mind (sententials, concept theory, and private mind idealism). In ancient China there couldn't have been a Plato working out a notion of pure forms, a Logos. (Chad Hansen has produced lots of thorough and vivid literature on the subject; specifically on this topic in "Nietzsche and the Chinese Thought" (International Studies in Philosophy Vol XXV No.2 1993)).

    Gray tells us what we are (pretty soon taken over by inevitable what we are not) with the help of Sigismund Freud, his old favourite. First of all, there's no free will. There's Schopenhauer's Will (Freud's 'id') which excludes any clue of a free will. And in the end there's no true self — a conclusion familiar not only from the Orient, it is also, for instance, pretty categorically expressed in our own Occidental Mark Twain's What is Man?, or if you prefer a more scientific, uptodate approach, Bruce Hood's The Self Illusion will give your precious unique self a real good shake.

    If there's no self, the idea of self-realisation that followed to the Romantic idea of 'true self' (which is already there, waiting to be found) is of course nonsensical. "The idea of self-realisation is one of the most destructive of modern fictions. It suggests you can flourish in only one sort of life, or a small number of similar lives, when in fact everybody can thrive in a large variety of ways. We think of happy life as one that culminates in eventual fulfilment. - - - " But ". . . we are best off not looking for happiness at all. Looking for happiness is like having lived your life before it is over. You know everything important in advance: what you want, who you are. Why saddle yourself with the burden of being a character in such a dull tale? Better make up your life as you go along, and not be too attached to the stories you tell yourself on the way." (Happiness, a fiction you can do without, pp 111-112; I say, these last two sentences — don't they sound like straight out of The Zhuangzi?)

    Freud's idea building your ego up while moving on contrasts to the idea of realising your one and only true self (well, do take a look at the abundance of those 'true selves' hanging as profiles all over the web!). Freud's idea is resignation (i.e accepting the fact of ultimate chaos — not to confuse with 'submission' admonishes Gray), whereas the idea of self-realisation sounds like a call to take up arms and conquer your genuine property, alienated by an enemy. It sounds like a call to be successful whatever it takes. Probably there are almost decent ways of realising the imagined self, but generally it seems to be a fight, powered by id I suppose. Being successful, realising myself, bringing myself into operation... common idea of the fulfilment of it would be like ruling something, the bigger the better, say a big corporation — as an appetiser. Realising this fiction means starting to chew my way towards it...

    Between this fight for success and gaining more and more, and the myth of good and still bettering humanity (if we have something other than the billiard-rooms, suits and smartphones in mind) I feel insuperable, impenetrable wall. These are like quantum mechanics and relativity — when they accidentally meet in the hallway they pretend they don't see each other. Before even trying to worm a hole into the wall, a considerable shrink of both individual and corporate ambition — lots of willing asceticism — would be in order, much more than any growth, economic or otherwise. And besides — isn't constant growth peculiar only to cancer?

    Anyway, 'success' is a concept having meaning only in a given context. At a time in the Middle Ages it was so trendy among the Buddhist monks in Japan to go to seclusion onto the mountains that eventually the emperor had to restrict the flow. The disciples and other folks followed the monks to learn and record the wisdom the older monks had acquired. Those who were found and worshipped and learnt from, failed. Those who didn't fail were never found, they were never learnt from, they left no record behind. The successful monks were lost, were forgotten — we know nothing about them.

    The direction both Gray and Freud indicate is out of self. Freud regretfully, via Gray: "Christianity - - - introduced the notion that God resembles humans — even, in the myth of incarnation, becoming one of them. God was then no longer an invisible presence but a divine personage, which could be known with as much certainty as we know ourselves. The possibility that much of our inner world might be hidden from us was lost." (From illusions to fictions, p 103).

    Hidden, unknown things are apparently intimidating. We have to believe we know at least the things that matter, hence the need for "meaning of life", i.e. for reassuring sententials on the topic. But if language is not to be trusted? If there's no Logos? Would it really be all so scary?

    Gray invites us out of our fixated illusions of ourselves. We have no idea what is there beyond the highway lights beside the predetermined path of putting our self-image into execution. There may not be such a complete darkness out there as our eyes, dazzled by the powerful artificial lighting, have suggested us. Soon we may come to see glittering of water, dots of casual glow-worms; there's starlight, there's an assortment of moonlights, there's a new daybreak. And the more our eyes get used, the more things we will see.

    Gray's idea is getting more involved with what really is, apart from our isolated human(ist) thinking, be it through imagining being a bird, an insect, or such; we should try to gather some of our dulled or even lost senses, to get them back and sharper — just to open the lid for a moment and take a breath of fresh air — and a fresh perspective.

    It's inevitable that most of us insist on marching on along the highway (conveyed by the myth of progress, or inertia), therefore John Gray can never gain quite the popularity of Elvis Presley. I doubt he cries into his pillow over it, though. It's often repeated that he is the closest thing we have to a windows smashing French revolutionist. But I think this, found from a comment, is more pertinent: "The man is the closest thing we have to a prophet. He predicted the collapse of the Soviet Union when few others did, the global financial crisis in his 1998 book 'False Dawn' when almost no one else did, and that the Iraq war would be a disaster, which it has proved to be. And that's just three things.". Some folks complain that he hasn't come out with anything new. To begin with, it's not exactly true. Secondly, for teachers and prophets — concepts not too far apart — it's not proper to discard the topic and fish for a new one until the old lessons are learnt. Also, don't expect them to change costumes and wigs too often. There are already unanticipated nude women on Gray's book covers as it is (this time just nude animals) and his writing style is actually a bit too good — for a prophet, but for a teacher and an essayist, in its clarity and accuracy, it is just right.

    Autumn, 2013

    * * *

    Here Gray explains what he exactly means by progress and it being a myth — in a much simpler way than I did above.
    Here's Gray's another comment on the occasion of this book being published.





    * * *




    Gray's recent lectures on YouTube:

    On the relationship between science and humanities, Krakow 2014
    Half of Europe is being sacrified in order to solve the 20th century German question, Harper's Magazine, 2014
    Isaiah Berlin memorial lecture, Riga 2013
    The dangers of faith in progress, Zurich 2012
    What an agnostic can believe I, Guardian, St Paul's Cathedral 2011
    What an agnostic can believe II, Guardian, St Paul's Cathedral 2011



    Siin on üks (isegi Gray kohta) õige sünge tulevikuprogroos: 2008. aasta krahh on kapitalismile umbes sama, mis sotsialismileerile oli 20 aasta tagune kokkukukkumine. Hinnad hüppavad lakke, peale mida läheb lahti. Sotsialismimaad, sealhulgas Baltimaad, ütleb ta, hakkavad selle käes iseäranis kannatama. Ta ennustab, et see jõuab kätte mõne aasta jooksul. Siin.

    Siin on audio-loeng uusateismist.














    Siit näeb-kuuleb 54 minuti pikkust intervjuud, tegelikult rohkem loengut John Graylt, mille ta pidas Sydneys kirjanike (kirjutajate) festivalil 2008. aastal. Alljärgnevalt lühike resümee.

    G räägib oma kujunemisest üliõpilasaastail ja hiljem, mõjutajaist. Esimene on Isaiah Berlin, kellest jagab ka isiklikke mälestusi. Tollal keegi poliitilist filosoofiat tõsiselt ei võtnud. Siis tutvus ta Isaiah Berliniga, tema kaudu agonistliku pluralismiga (Berlini konkreetne näide õiglasest otsusest, mis sisaldab väära). B ise oli Roosevelti vasak-liberaal. Tähtis asi, mis B-lt õppis: kõige ohtlikum on kujutleda, et saab luua mingit orgaanilist, harmoonilist ühiskonda. Siiani (30 a) selle mõju all. Konfliktid jäävad inimkonda, neid ei saa välja juurida, sellised katsed toovad alati tohutuid veresaunu ja lõpuks ei jõuta loodetu lähedalegi. Teine mõjutaja, Schopenhauer on olnud kõige huvitavam. (Nietzsche jäi, paradigma mõttes, kristluse sisse, Sch astus välja.) Sch-lt 2 ideed: ehkki inimloomal on teistest loomadest eristavaid omadusi, nt kass ei ründa teist kassi tolle usuliste veendumuste pärast, on põhiliselt siiski kõik sama. (Keegi oli talle, Grayle, küll öeldnud, et veenis oma kassi taimetoitlaseks. [Sul pidid küll pagana kõvad argumendid olema, öelnuvat Gray, kuidas sa seda tegid, tõid teiste kass-taimetoitlaste seast positiivseid eeskujusid?] Hiljem selgus, et kass käib öösiti väljas...) Schopenhauer mõjutas Gray'd kirjutama Straw Doge. Sch astus euroopa-omasest välja, ka antiik-Kreekast. Ka Gray on veendunud (ja mina, referent A.M., ka), et meiegi sureme ja kaome nagu kassid või hiired või kes tahes, me ei ole midagi erandlikku looduse seisukohast (ega isegi mitte silmapaistvat – kui, siis ehk hävitamises), olgugi et G mõistab, et võib uskuda, et jumal pani meisse hinged jne. Need uskujad on igatahes sümpaatsemad kui sekulaaridest humanistid, väidab G, kes näiteks ütlevad, et inimesed on eesõigustatud – näiteks valima geene. Kust see õigus küll tuleb, küsib Gray? See ei tundu koherentne. See hoiak on Grayl Sch-lt saadud. Teine inspiratsioon Sch-lt: inimajalugu pole mingi tähendusrikas, lunastusele viiv narratiiv. Sch oli esimene, kes idamaale lahti. Nietzsche üli-inimese-jutt (inglise keeles Superman) on üks tobedamaid filosoofias, ütleb G. Andke mulle lihtsalt viisakaid heatahtlikke inimesigi, algatuseks. Saatejuht Saunders: Õlekoertes te räägite, et polüteistlikus maailmas ateismi polnud. Paistab, et kõigepealt peab olema üks suur jumal, et siis temasse mitte uskuda. G: Jah, Indias või Jaapanis on tore: kui ma seal ütlen, et ma ei usu jumalat, siis nad küsivad, et millist täpselt te ei usu? Suuri illusioone on, et kui sa ei usu, siis arvad, et oled sellest vaba, ent sa ei ole vaba, sest sa oled kaasa vedanud kogu selle struktuuri, missest et ilma usuta. Ainult transtsendentsest olete ta tühjendanud, see on kõik. Mustrid on samad. Enamus inimesi usub sügavalt, et maailm liigub või et teda saab panna liikuma parema poole, tihti on see nende elu mõtegi, ja kui sa neilt selle ära võtad ja katsud tutvustada hindu vms maailmavaatele sarnast hoiakut (tsüklilisest arengust), siis haarab neid meeleheide. Kui palju kordi on talle öeldud, et kui ma maailma paremaks muutumisse ei usuks, ei tõuseks ma hommikul enam voodist. Tema: eks jää siis kauemaks voodisse, ehk mõtled välja parema põhjuse tõusmiseks. Kui ta räägib neile, et kõik läheb põhiliselt edasi nagu ikka, siis talt küsitakse nutuselt: ah et me oleme siis kõik hukatusele määratud?! Schopenhauer oli päriselt ateist. Ta ei katsunud maailma ümber muuta. Ta ei rääkinud, et religioon on mürk. Kui mürk, siis kust tulnud? Kuradist (from evil)? (Naer saalis) See on inimprodukt.

    Räägib utoopiatest, ajaloolilistest võimuhaaramistest mõne utoopia nimel. Millenarianismist. Alati toimub mõttetu terror ja tulemus pole kunagi see, mis ta alguses pidi olema, iial.

    Must Missa. Saunders: Mis juhtus konservatiividega? G räägib pikalt. Ka väikerahvaste rahvuslikust vihkamisest. Räägib Iraagist, kuhu tungimise vastu oli ta juba ette, avalikult. Türannia kukutamisega ei saavutata mingit soovitud asja, vaid alati midagi hullemat. Iraaki poleks olnud vaja tungida. Oleks otsustaja olnud Bush-seenior, poleks seda ilmselt ka olnud. Räägib ka Tiibetist, Birmast. Sissetungimine on alati halb, harilikult. Asi ei lähe kunagi nii lihtsalt kui võiks arvata. Et viskame Birmasse humanitaarabi, aga 90% korjavad selle ära režiimi-omad. Mis teha, lähme viime sõjaväe abil? Aga siis, nood astuvad ju vastu. Kas siis kukutame võimu? Ja siis jääme sisse – kui kauaks, mitmeks kuuks, aastaks? Küprosel on britid juba üle 40 aasta sees. Jne.

    Gray jutt on sidus, põhimõtted filosoofias sobivad poliitiliste hoiakute näidetega. Filosoofia üliõpilastele ja magistrandidele mitte lihtsalt soovitav, vaid a must! Suurepärane loeng, selges Oxfordi inglise keeles, vürtsitatud inglise huumoriga. Intervjuueerija Alan Saunders on priima, teemat tunneb, vahele praktiliselt ei sega (meie siin oleme harjunud vastupidisega).
    Vajuta!


    Ka Current TV-lt ripub ülal 5 lähivideod, kus John Gray kokkuvõtlikult ja lihtsalt esitab oma pessimistlikud vaated: 1) keskkonnale 2) ülbusele 3) elule 4) kütusesõjale 5) usule




















    BIOTEHNOLOOGIA JA POSTHUMAANNE TULEVIK



    Fidel Castro tellis Kuuba biotehnoloogidelt uue lehmatõu kloonimise. Vananev caudillo näeb kloonimisprojektis, millega üritatakse asendada Valget Udarat — lehma, kellest oma 1980. aastate piimatoodangu tõttu sai legend — lahendust Kuuba kroonilisele piimatoodete puudusele. Castro kasu 17 aastat tagasi surnud looma taaselustamisest ei piirdu aga sugugi ainult mõjuga piimatoodangule. Edukas kloonimine oleks Kuuba biotehnoloogiale pöördeline sündmus, ühtlasi ebamugav meeldetuletus USA-le, et mitte tema pole alati teaduse esirinnas, ja upitus mureneva režiimi mainele.

    Motiivide pundar, mille tõttu Castrost on saanud biotehnoloogia eestvõitleja, on hoiatav pala igaühele, kes kujutleb, et tööstust on võimalik allutada mingile tõhusale rahvusvahelisele määrustikule. Algatades teadusliku eksperimendi põhjustel, mis vähemalt osalt on poliitilised, teeb Kuuba juht seda, mida ka teised maad on teinud ning teevad kindlasti ka edaspidi. Vaevalt küll piirduvad sellised eksperimendid mitte-inimloomadega; inimloomuse teisendamine teostub veel praegusaja inimeste eluajal. Kui teadlasi uskuda, lubab biotehnoloogia meile enamat kui levinud haigustest tulenevate geneetiliste hälvete eemaldamine — see avab meie ees võimalused inimest ümber kujundada. Praegune põlvkond hakkab suutma vormida järgmist selliselt, nagu see kunagi varem pole olnud võimalik. Tundub sedamoodi, et teaduslike teadmiste kasvades ei muutu mitte ainult haiguste tüübid, vaid ka tulevaste inimeste isiksused inimtahte läbi teisendatavaks. Ja uue, biotehnoloogialt ammutatud jõu toel saavad meist siis — Lenini unistusi ületades — inimhingede insenerid.

    See on väljavaade, mis ühtaegu nii erutab kui ka kuulutab kurja. Hilinenult mööndes, et ajalugu polegi ehk veel lõppenud, manab Francis Fukuyama esile joovastava kujutluspildi posthumaansest ehk inimliku inimese järgsest tulevikust, mil teadus võimaldab meil ümber kujundada meie põhiomadusi. Ent oma viimases raamatus "Meie inimesejärgne tulevik: Biotehnoloogilise revolutsiooni tagajärjed" (Our Posthuman Future: Consequences of the Biotechnology Revolution) hoiatab ta, et kuna mitte kõik ei pääse ühtmoodi uute tehnoloogiate ligi, võib tekkida uus geneetiline alamklass, mis suurendab tunduvalt olemasolevat ebavõrdsust. Veelgi hullem — nagu näitab Aldous Huxley "Heas uues ilmas", võib uue alamklassi aretada meelega, seades sisse midagi orjusetaolist. Need on tegelikud ohud, kuid Fukuyama väidab, et neid saab allutada hästi koostatud määrustike süsteemile.

    Teisalt väidab Edward Osborne Wilson — tunnistades, et uute tehnoloogiatega kaasnevad omad ohud —, et need avavad tuleviku-ukse lõppematusse progressi. Oma raamatutes "Konsilients: Teadmiste ühtsus" (Consilience: The Unity of Knowledge) ja "Elu tulevik" (The Future of Life) seletab Wilson, et geneetiliselt muundatud vili võimaldab meil läbida üha paisuva inimmassi loodud keskkondliku pudelikaela. Pealegi teeb geneetiline sekkumine võimalikuks "inimevolutsiooni teadliku juhtimise", nagu ta seda nimetab — sellest saab aeg, mil inimese kehvalt kokkuklopsitud loomus ehitatakse ümber ning inimkonna areng ei triivi enam pimedalt evolutsioonivoogudes.

    Niisiis annavad Wilson ja Fukuyama uute tehnoloogiate riske ja kasusid vaagides erinevaid hinnanguid, kuid neil on ühine usk, et need tehnoloogiad jäävad inimsuse meelevalda. Siin kehastavad nad üht tänapäevase mõtlemise paradoksi. Mõlemale mehele on inimene kõige paremini mõistetav Darwini loodusliku valiku taustal. Wilson, suurim kaasaegne darvinist ja ehtne sügav mõtleja, on eksemptsionalismi müüdi (usu, et inimesed kuuluvad muust loodusest erinevasse süsteemi) tulihingeline vastane. Oma päritolult ja loomult, võidab ta, on inimesed loomaliik nagu iga teinegi. See on järeldus, mille vastuvõetavust tunnistab ka Fukuyama, kes on rakendanud laialdaselt (kuigi mõnikord ka mõistmatult) sotsiobioloogilist teooriat. Ometi on mõlemad mõtlejad veendunud, et inimesed suudavad oma edasist arengut suunata ja et nad võivad teaduslikke teadmisi kasutades üle astuda looduse seatud piiridest, mis raamistavad teiste liikide elu. Inimesed võivad uute tehnoloogiate antud võimalusi kasutada parema maailma loomiseks, kui see kunagi on olnud.

    See on usk, mitte teadus. Väites, et me suudame oma leiutamisvõimet kasutada enda tuleviku korraldamiseks ja suunamiseks, äratavad need mõtlejad religioosse ettekujutuse inimkonnast uuele elule. Kristlaste järgi võivad teised loomad hulpida kaasa asjade loodusliku vooluga, inimesed aga saavad kujundada oma elu iseseisvate valikute kaudu. Just see eristab inimesi muust elavast — mitte ainult hämmastav leidurlikkus ja aukartust äratav hävitamisvõime. Kristlikku ideed, et inimesi lahutab teistest loomadest ületamatu kuristik, ei leia sugugi kõigist, isegi mitte enamikust religioonidest. See puudub hinduismis ja budismis, taoismis ja šintoismis. Selgelt eitab seda inimkonna ürgusk animism, kus teised loomad esinevad inimestega võrdsetel alustel või isegi neist kõrgemal. Eksemptsionalism on juudikristlikule religioonile iseloomulik õpetus — miska ei üllata, et see hingestab loojuva ristiusu kiiluvees tärganud poliitilisi religioone.

    vte sees vaid siis, kui ajalugu võtta ainulise järjepideva narratiivina, kõiki inimesi kaasava kõlbelise draamana, mis päädib mingi üleüldise täiusele jõudmisega. Veel kord — see on juudikristliku maailmavaate iseärasus. Ükski paganlik mõtleja pole iial ajaloost sedamoodi mõelnud. Aristotelesele ja Rooma ajaloolastele on ajalugu tsüklite seeria, mis ei erine taimede elutsüklitest. Sel pole eesmärki ega lõppu. Nii on ka Wilsoni ideel selle kohta, et inimesed võivad oma evolutsiooni juhtimise enda kätte võtta, mõte vaid siis, kui pidada inimesi kõigist teistest loomaliikidest erinevaks. Mõlemal juhul on tegemist religioosset algupära uskumusega.

    Meie inimesejärgses tulevikus kuulutab Fukuyama "ajaloo taasalgamise" välja põhjendusel, et teadus teeb võimalikuks inimloomuse ümberkujundamise, miska ka uued ajaloolised konfliktid. See tähendab, et kui teadus poleks sedavõrd edenenud, oleks tema algne kuulutus, et ajalugu on lõppenud, õige. Kuid see omakorda tähendab pöörata teaduse osa ajaloos pea peale, sest mitte teadus ei suuna ajalugu, vaid ajalugu teadust. Süütud teadlased võisid käll tuumafüüsika avastada, aatomituum aga lõhustati sõja kaassaadusena. See käib ka paljude saavutuste kohta radaritehnoloogias, meditsiinis ja teistel aladel. Sõjaliste konfliktide kiired vajadused tõid nad meie ellu ning nende edasise arengu määrasid majandusjõud. Uute biotehnoloogiatega ei lähe teisiti. Nagu minevikus, nii valitsevad ka tulevikus teaduse ja tehnoloogia arengut sõda ning kasum.

    See lükkab ümber Fukuyama korduvalt esitatud väite, et vaatamata Maailma Kaubanduskeskuse hävitamisele kehtib tema algne ajaloolõpu kuulutus endiselt. Nüüd sõnastab ta oma seisukoha nii, et kus tahes maailmas on ainus õigustatud [legitimate] režiim liberaalne demokraatia. Erinevalt oma varasematest ähmastest sõnastustest on kõnealusel vähemalt see intellektuaalne voorus, et ta on vale. Praegu nagu kõigil varasematelgi aegadel on režiimid õigustatud vaid nii kaua, kuni nad rahuldavad inimeste elulisi vajadusi — pakuvad kaitset vägivalla eest, elatist, südamelähedase eluviisi kaitset. Miks peaksid neid vajadusi rahuldavad režiimid olema demokraatlikud? Praegust režiimi Hiinas õigustab selle võime tagada korda, edendada jõukust ja väljendada Hiina riikliku eneseteadvuse kasvavat jõudu. Kui seal on omad raskused, siis seepärast, et ta ei suuda neid vajadusi rahuldada, mitte sellepärast, et ta pole demokraatlik. Mõelda, et demokraatlikud väärtused võetakse kunagi üleüldiselt omaks, on põhimõtteline viga.

    Fukuyama biotehnoloogia prognoosid on nakatatud samast eksiarvamusest. Ta usub, et geneetilise muundamise õige kasutamise rahvusvaheline kokkulepe suudab toime tulla selle ohtudega. Ta ei ütle aga suurt midagi selle kohta, kuidas seda kokkulepet ellu viia. Maailmas on ligi 200 suveräänset riiki, millest paljud on kokku varisenud või määndunud kuritegevuses või korruptsioonis, mõnda juhivad isemeelsed türannid, mõni on kammitsetud teravasse konflikti. Kuidas me võime loota biotehnoloogia korraldamisele, kui on osutunud võimatuks takistada massihävitusrelvade vohamist?

    Biotehnoloogia sõjalised rakendused võivad kujutada endast tuumasõjaga võrreldavat ohtu. Võib välja arendada geneetiliselt väljavalivaid relvi (kui neid juba polegi olemas) mõne kindla etnilise rühma vastu. Võib välja mõelda selliseid pikatoimelisi mürke, mis hävitavad rahvaid palju aastaid pärast seda, kui need mürgid on laiali külvatud. Edaspidi võib taastavat kloonimist kasutada praegustest enesetaputerroristidest veelgi tundetumate ja oma elust veelgi vähem hoolivate sõdurite masstootmiseks. Uute massihävitusrelvade arenemine ja levik on teadmiste kasvu ning inimeste ürgvajaduste vastastikuse toime kõrvalnähe. Lõpuks just sellepärast see ongi peatamatu. Sama kehtib geneetilise muundamise kohta. Kui alanud sajandil hakkavad inimesed proovima inimesi ümber teha, siis ei toimu see mingi valgustatud rahvusvahelise kokkuleppe alusel. See sünnib juhuslikult — osana riikide, ärikorporatsioonide ja kuritegevusvõrgu konkurentsist ning konfliktidest. Neist süngeist omavahelistest võitlustest tekkida võivad uued posthumaansed olendid ei hakka kehastama kõrgemaid inimideaale — nad hakkavad edasi kandma allakäinud inimkonna mõningaid kõige halvemaid omadusi.

    Kui Edwar Osborne Wilson kirjutab oma evolutsiooni enda hoole alla võtvast inimkonnast, siis kuulutab ta teadusliku humanismi tuum-usku. Ometi on ta nagu teisedki humanistid unustanud Darwini õpetuse olulise järelduse: ühtset inimkonda pole olemas. Loodusliku valiku teooria mõte on, et inimliik on geenide juhuslik tervikuks ühinemine, mis keskkonna muutumise tõttu pidevalt muteerub. See pole rohkem oma tulevikku määrata suutev kollektiivne üksus kui mis tahes muu loomaliik. Wilsoni võimetus seda tõde hoomata annab tema ettepanekutele keskkondlike kriisidega tegelemiseks selgelt utoopilise maigu. Ta esitab ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et inimtegevus tekitab planeedile tohutut kahju ning hävitab teisi elusolendeid sellises ulatuses, nagu seda pole teada dinosauruste kadumisest peale. Wilsoni hinnangu järgi on pool maakera taime- ja loomaliikidest selle sajandi lõpuks hävinud. Vaatamata sellele masendavale tõendusmaterjalile inimliku saamatuse kohta toonitab Wilson ometi, et pääsemise toob teadus. Uusi tehnoloogiaid, sealhulgas geneetiliselt muundatud toitu tarvitades saab paisuvat inimkonda sööta. Rahvaarvu kontrolli ja keskkonna säilitamisega saab bioloogilise mitmekesisuse hävitamise peatada.

    Wilsoni programm on imetlusväärne, ent see väljendab kentsakalt ebateaduslikku, tegelikult mõistusevastast usku inimliku koostöö võimesse. Ajalugu vaadates pole mingit põhjust uskuda, et teadust hakataks kunagi kasutama püsiva keskkondliku tasakaalu loomiseks. Vastupidi — rahvastiku kasvu piirmäärad on taas geostrateegilise konflikti põhiallikana päevakorda tõusmas. Nagu Wilson märgib, on maailma elanikkond alates 1960. aastast kahekordistunud umbes kuue miljardini. Võimalikke katastroofe kõrvale jättes suureneb ta veel sel sajandil kahe kuni nelja miljardi võrra. Pärsia lahe piirkonnas, mille sissetulek sõltub täiesti oma naftavarude tühjaks ammutamisest, kahekordistub rahvaarv umbes 20 aastaga. Ei pea olema suur inimkäitumise asjatundja nägemaks, et siit küll vaevalt kujuneb viljakas pinnas ülemaailmseks koostööks. Pigem on rahvastiku suurenemine, loodusvarade kahanemine ja massihävitusrelvade levik selline kombinatsioon, mis päästab valla enneolematult metsikud sõjad. Kui see meile kord selgeks saab, siis loobume üleilmse koostöö utoopilistest uidudest. Hakkame pingutama selleks, et päev-päevalt lükata edasi hävingut.

    Mõistmaks Fukuyama ja Wilsoni usku, et inimkond hakkab teadlikult ja pädevalt suunama oma evolutsiooni, tuleb meil heita pilk tagasi ühele 19. sajandi kultusele, nimelt prantsuse positivismile, mis ei tiivustanud mitte ainult Marxi, vaid John Stuart Milli kaudu ka paljusid liberaale: see seisabki kõigi tänapäevaparteide progressiusu taga.

    Humanistid usuvad, et nende progressiusk rajaneb mõistusel, kuid mingit teaduslikku uurimistööd seal taga küll ei ole. See on juudikristlik idee ajaloost kui lunastuse kõikehõlmavast narratiivist ilmalikus kostüümis. Progressimeelsed usuvad, et teadmiste kasv vabastab inimkonna, inimene aga on väga leidlik loom, kes rakendab oma kasvavaid teadmisi kõige pakitsevamate vajaduste teenistusse, olgu need kui tahes konfliktsed või koguni enesehävituslikud. Kui taastava kloonimise areng toodab uue posthumaanse tõu, siis juhtub see vägagi inimlike jõudude ja ajendite — sõja, kasumi ja juhtide edevuse koosmõjul. Posthumaanne tulevik pole mitte selline, kus inimkond võtab oma tulevikuohjad enda kätte, vaid üks järjekordne sünge käänak tema ajaloos.


    (24.juuni 2002)
    Kogumikust Heresies: Against Progress and Other Illusions, 2004

















    VAATEMÄNGUDE ÜHISKONNAS TAGASI



    Tony Bennil ja Jeffrey Archeril pole palju ühist. Vaga parlamentääri ja värvika endise tooride partei juhatuse esimehe taust on väga erinev. Nende karjääri ei saa võrrelda. Kui irooniameele puudumine kõrvale jätta, on midagi neist vähem sarnast raske ette kujutadagi. Kõigele erinevusele vaatamata on aga üks oluline asi, milles nad on ühtemoodi. Nad mõlemad turustavad praegu oma isiksust ja elukogemust kui meediakaupa. Mõlemad on äsja avaldanud päeviku: Archeri oma kajastab esimest 22 tema Belmarshi vanglas istutud ajast, Benni oma 1991. ja 2001. aasta vahelist kümnendit. Mõlemad nad esitavad mingit teatraalset üldistust: Archer enne tema kinniminekut lavastatud näidendis, kus ta ilmus oma avaliku elu tegelase — mis oli juba ise fiktsioon—kirjandusliku versioonina, ning Benn ühemehe-etenduses, mida ta mängib kogu riigis, ilmudes välja tema kaubamärgiks kujunenud piibu, teekruusi ja jäljendamatult ekstravagantsete seisukohtadega.

    Ammugi ähmased, ei näegi nüüd enam piire poliitika ja meelelahutuse vahel. Ei kehti enam Enoch Powelli sõnad, et poliitiline karjäär lõpeb igal juhul läbikukkumisega. Pigem lõpetavad kõik läbikukkunud poliitikud meelelahutajatena. Praeguses paljastavate päevikute ja pihtivate mälestuste ning kiss-and-tell-ajakirjanduse ja piilujate televisiooni meediakultuuris otsivad ekspoliitikud nagu kõik teisedki võimalusi muuta end turustatavaks kaubaks. Tony Bennist ja Jeffrey Archerist rohkem on eri maailmade kuulsusesära kogunud Edwina Currie ja Ulrika Jonsson, ent tõsiasi, et üks neist oli kord poliitik ja teine televisiooni saatejuht, on tähtsusetu võrreldes sellega, kuidas nad mõlemad on oma minevikust kasu lõiganud. Mõlemad on elus kogetu andnud kaubana korduvkasutusse ning müüvad seda rahvale, kes januneb massimeedias pakutavaid enesepaljastuste pseudointiimsusi.

    Miks pidi massimeedia selliseks arenema, on raske küsimus, kuid osa vastusest on, et kuulsustekultusest on saanud üks majanduse põhimootoreid. Aeg, mil lõviosa majandustegevusest seisnes tööstuskaupade tootmises, on ammu möödas. ühiskondades, kus inimeste enamikule on küllus enesestmõistetav, on majanduse tuumaks saanud meelt lahutada. Autosid ostetakse ikka veel liiklusvahendina ja raamatuid eeldades, et seal võib leiduda kasulikku teavet, kuid mõlemal puhul müüakse neid uudse kogemuse toel, mida nad tõotavad. Sellise majanduse põhiriskiks on tüdimusmeeleolud, mis kaasnevad küllastumusega. Uued elamused vananevad kiireminigi kui uued materiaalsed kaubad, iseäranis kui seal midagi nii hirmus uut ei olegi, nagu see harilikult on. Tarbimisväsimus ähvardab nõudluse langusega — õiglane karistus tootevormile, mis hakkab kokku vajuma kohe, kui ei saa enam kasvada.

    Majanduses, mida piitsutab tagant vajadus toota nõudlust, müüb kuulsus kõike muud. See on päevselge tõde siis, kui igaüks võib kuulus olla. Meelelahutustööstuse juures on nüüd uus see, et ta hoiab kuulsuse auhinda igaühe silme ees. Vanasti müüdi massidele luksuskaupa, neid sedakaudu kuulsuste elulaadiga sidudes. Tänapäeval on massitarbimise vundamendiks usk, et igaüks võib olla kuulus. Kuulsaks saamisest on tehtud mingi rahvaloterii, mille abil suurem osa inimesi nende igapäevaelu tüütavusega lepitatakse.

    See ülesanne on massimeedial alati olnud. Nagu George Orwell kusagil ütleb, oli 1930. aastail Hollywoodis loodud eskapistlike filmide liialdustel oluline osa suure majanduslanguse aegse massilise rahulolematuse summutamisel. Staarivaatemängu kaudu lõi Hollywood viirastusliku rööpmaailma, mis korvas igapäevaelu ebakindluse.

    Tänapäeva meelelahutustööstus on läinud aga kaugemale, kui Hollywood eales läks. See on loonud müüdi, et igaüks võib olla staar. Kui Andy Warhol märkis, et tulevikus võib igaüks olla 15 minutit kuulus, tegi ta enamat, kui lihtsalt paisutas omaenda haiglase eneseimetluse üleilmseks. Ta ennustas kapitalismi sellist vormi, kuhu me praegu oleme jõudnud, kus majanduskasvu kannab välja rahva usk, et kuulsuseloteriis võime kõik olla võitjad.

    On üllatav, kui vähesed oskasid meelelahutustööstuse tõusu oodata. Nende seas, kes oskasid, peaaegu polnudki ühiskonna- või majandusteadlasi ega üleüldse akadeemilisi intellektuaale. Kõige selgepilgulisema tulevikupildi leiame ilmselt J. G. Ballardilt, kes ühes 1967. aastal avaldatud novellis ennustas Ronald Reagani tõusu presidendiks ning kelle eksperimentaalromaan "Julmuse näitamine" (The Atrocity Exhibition) — küsitlus katastroofi- ja vägivalla kujutamise osatähtsuse suurenemisest uues meediamajanduses — avaldati üllataval kombel juba 1969. aastal. Umbes samal ajal lõi vaatemängude ühiskonna teooria Guy Debord, kõige andekam mõtleja ühest provotseerijate ja avangardistlike kunstnike rähmast, kes kutsusid end situatsionistideks.

    Debord tabas ära tuleviku meelelahutustööstuse ühe kõige pentsikuma joone. Nähes ette aega, mil meedias hakatakse rolle ja enesemääratlusi pidevalt ümber jagama, kangastusid talle tulevikuinimesed, kes lõigatakse oma minevikust meedia üha kasvava kujutelmade tulvaga täiesti ära. Selles suhtes teeb uute moodide pidev ringlus enamat, kui hoiab nõudlust ülal. See loob müstikute esilemanatud "igavese oleviku" korrumpeerunud meedia-aseaine. Meelelahutustööstuses kustutatakse minevikku süstemaatiliselt, samal ajal kui tulevik on pilgule suletud. Nagu ütleb Debord: "Sellise oleviku väljamõtlemine, kus mood ise, riietusest muusikani, on jäänud seisma [---] saavutatakse lakkamatu inforinglusega, mis naaseb alati samade triviaalsuste lühinimekirja juurde, mis hõigatakse jõuliselt välja kui tohutud avastused. Sellal kui uudiseid tõeliselt tähtsast — sellest, mis tegelikult muutub — kuuleb harva ja juhuslikult."

    Marksistina üritab Debord "vaatemänguühiskonda" paratamatult seletada majanduse pinnalt, võib aga vabalt olla, et meelelahutustööstuse juured on kultuuris. Nii võidab Jules Barbey d’Aurevilly’ "Dändismi" ja George Brummelli (ilmunud pealkirja all "Kes on dändi"? (Who’s a Dandy?)) kohta käivas raamatus George Walden. Tänapäeva olukorra vahedas analüüsis väidab Walden, et dändismi aristokraatlik kultus, mida 19. sajandi prantsuse kirjanik Jules Barbey uuris Beau Brummelli fenomeni kaudu, on nüüd muutunud massiliikumiseks. Nagu ta sissejuhatuses selgeks teeb, pole dändism lihtsalt mingi rõivamood. See on vaimne hoiak, filosoofia või kogunisti religioon, mis pühitseb püsimatust ja hetkele elamist, see on tahtlik lahtiütlemine eetilistest ning poliitilistest küsimustest ja ärritava individuaalsuse kujukas näitamine.

    Brummelli ajal oli dändism valitute kultus. Enamik inimesi ei puutunud kokku hoiakutega, mida see väljendas. Praegu, tunnistabWalden, on see miljonite elulaad. Warholi õpitud ükskõiksus, Gilberti ja Georgi kõvasti harjutatud tuimus ning Jarvis Cockeri sarnase popmuusiku rauge stiilsus ei ole vaid paari meediaikooni eesõigustatud edvistamine. See on masside kultuur. Jõudeaja ja külluse enneolematu kasvuga Britannias ja teistes postindustriaalühiskondades Teise maailmasõja lõpust peale on dändilik riietumise ja muu inimese väljanägemisega seotud pudi-padi maania tärganud uuesti. Piirdunud kord vaid väikese ennastimetleva seltskonnaga, on see nüüd ajastu üks valdavaid suundumusi.

    Walden ei püüa seda arengut lõpuni ära seletada. Nagu ta mainib, ei ole dändism 19. sajandi alguse asevalitsusaegse Inglismaa aristokraatia elu ainulaadne joon, nagu uskus Barbey. See on selline suhtumine maailma, mida võib leida mitmel pool ja mitmel ajal. Küsimus on selles, miks on see praegu nii üleüldiseks muutunud. Walden pakub paar võimalikku seletust. Ta mõtiskleb, et vahest on tänapäevane dändikultus katse tõrjuda igavust: "Masside elu," kirjutab ta, "võivad elutüdimus ja küllastumus samamoodi rusuda kui aristokraatide oma (võibolla enamgi, sest neid rõhub omaenda kaal ja ühetaolisus)." See viib mõttele, et dändismi ilmutatav lakkamatu uue nõudlus moes võib olla vastutoime sellesamale turvalisele olekule, mis teeb dändismi üldse võimalikuks. Walden märkab sellesarnast paradoksi Andy Warholi puhul, tundes temas ära demokraatia-aegse dändi prototüübi. "Warholi geniaalsus,"kirjutab ta, "seisnes tavalise ülistamises, rahvast staaride tegemises, masside dändifitseerimises." Walden järeldab: "Tänapäeval tähendab see massidele selle andmist, mida inimene massi hulgast kõige enam vajab ja ihkab: illusiooni andmist, et ollakse indiviid." De Tocqueville’i järgides pilkab Walden siin moodsat demokraatiat: niipea kui demokraatiast saab massifilosoofia, muundub individualism täiesti vältimatult mingiks konformismi uueks vormiks.

    Staarikultus on meelelahutustööstuse käskude ja demokraatliku ühiskonna väärtuste koostoime vili. See, et meil on vabadus hukka mõista, kuid pole kohustust mõista, pole mingi hälbimus, kultuurilise allakäigu mõistetamatu märk. Kui küllus on enamiku inimeste meelest normaalne olukord, sõltub majanduskasvu jätkumine küllastumatute vajaduste väljamõtlemisest. Selline mehaanika, mis töötab uute toodete lõputa vohamise taga, on iseenesest juba küllalt tuttav, ent meelelahutustööstuses toimib see uuel moel. Kaupa ei müüda mitte lihtsalt uute artiklite, vaid uute elamustena, mis saavad igale tarbijale kuidagi ainulaadselt omaks. Massitarbimine säilitatakse tarbijate killustamisega loendamatutesse turuni??idesse, millest igaüks varustab hoolikalt meisterdatud ja pidevalt lihvitava individuaalsuse illusiooniga. Selline strateegia on iseäranis kaugele arendatud kahepoolset sidet võimaldavates telesaadetes nagu "Suur vend" (Big Brother), mis nüristab vaatajaisse illusiooni, et staar on üldnimetus, mida võib nautida igaüks, kui tal on niipalju õnne, et käik teised ta välja valivad.

    "Suure venna" üks kõige hämmastavamaid jooni on sellest osavõtjate jõudeolek. Peale üksteisega suhtlemise pole neil midagi teha. Ma arvan, et see ülearune-olek ongi staarikultuse nurgakivi. Kõige enam arenenud majandusega riikide suundumus on muuta suurem osa inimesi tootmisprotsessi jaoks ülearuseks. See ei tähenda, et neid ootaks ees töötu abiraha. Vastupidi — riikides, kus see suundumus on kõige selgem (näiteks Britannias), on saavutatud midagi täieliku tööhõive sarnast. Meelelahutustööstuse omapära ei ole mitte töötaoleku suurendamine, vaid nende inimeste hulga suurendamine, kes töötavad selleks, et teiste ja selle abil ka enda meelt lahutada. Igat liiki ravitsemise ja spiritualismi hoogsalt edenevad turud, sepitsetud rohtude ja sepitsetud religioonide vohamine näitlikustab pakilist tarvet panna vastu Waldeni räägitud elutüdimusele, ja vastu panna tuleb nii, et saaks rahuldatud individuaalsus-olemise illusiooni vajadus.

    Võib vabalt juhtuda, et staarikultuur ja meelelahutustööstus, mille osa see on, ei pea vastu. Lõppude lõpuks kujunesid need ju välja võrratul rahu ja külluse ajastul, mil äärmusliikumised ei vaidlustanud demokraatiat ning keskmise elatustaseme pidevat paranemist võis võtta loomulikuna. Ei oleks üllatav, kui selliste ajalooliselt ebanormaalsete olude kadudes tõmbuksid tagasi noodki. Tülpimuse eemaletõrjumine on tungiv vajadus ainult harvadel ja eesõigustatud aegadel. Sõja ja terrorismi, rahanduskatastroofide ning töötuse naasmisega kerkivad esiplaanile maisemad vajadused. Turvalisus ei rõhu enam ning janu individuaalsuse järele lakkab. Elu pea-asi on elus püsimine. Sellisel puhul hakkab meedia ilmselt jälle ette süütma lihtsaid eskapistlikke fantaasiaid, nagu seda tehti 1930. aastail.

    Praegu on majandus tihedalt seotud isiklike elamuste ja fantaasiate turustamisega. Sel illusioonide karnevalil on staarid korraga nii inimese ihade täitumise ahvatlevaks koodivõtmeks kui ülikergesti asendatavateks toodeteks, mida meediakonkurentsi loogika järgi masinlikult luuakse ja tarbitakse. Loomult lühiajaline, seisneb tänapäeva staarsus peamiselt privaatsuse vahetamises raha vastu. See on end aina tülitada laskev orjalik olemine. Vaevalt võib meedia kapriisidele allutatud elu nimetada vabaks. Selline demokraatlik eetos, mida kehastab 15 kuulsuseminuti väljavaatega igamees, on pettus. Nagu olevat täheldanud Chris Evans: kui jõuad tippu, siis avastad, et seal pole midagi.


    (28. oktoober 2002)
    Kogumikust Heresies: Against Progress and Other Illusions, 2004

















    UUED RESSURSISÕJAD



    Maailma peajooned, milles me sel sajandil elama hakkame, on muutunud selgemaks. Ilmaliku ideoloogia lõpp pole toonud rahu. See on lihtsalt muutnud sõja iseloomu. Pärsia lahel ja Kesk- Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Hiina merel näeme rahvaid pidamas uusi võitlusi. Need võitlused käivad võimu pärast nappide maavarade üle. Ideoloogilised konfliktid on asendunud geopoliitilistega. Külma sõja ideoloogilisele võitlusele on järgnenud ressursisõjad.

    Mitmes mõttes on see naasmine normaalsusse. 20. sajandi ideoloogilised võitlused olid äärmiselt ebanormaalsed. Sõdu on ajaloo jooksul alati peetud kulla ja hõbeda pärast, ligipääsu pärast jõgedele ja viljakatele maadele. Kui meid võõrastab ilmnev konfliktiskeem, siis seepärast, et meid kummitavad ikka veel 19. sajandi utoopilised nägemused, kus tööstuse ülemaailmne levik juhatab sisse igavese rahu ajastu.

    Viktooria-aja keskpaigani pidas enamik mõtlejaid elatusmiinimumi puudumist inimese loomulikuks olukorraks. Nad nõustusid Malthusega, et kasvul on piirid, iseäranis rahvaarvu kasvul. Loodusvarad on lõplikud, neid ei saa välja venitada muganduma üha kasvava rahvaarvu tahtmistele. Nagu väidab John Stuart Mill, ei tähenda see, et mingit lootust inimelu kvaliteeti parandada polekski. Uued leiutised võivad tuua üha rohkematele inimestele mõnusa oleskelu, niikaua kui üleüldisel rahvaarvul hoitakse silm peal. Inimareng ei tohi ei tohi minna üle loodusvarade etteantud piiride.

    Tööstusrevolutsiooni hoogustuva arenguga läks see arusaam kaotsi. Vähesed erandid välja arvatud, uskusid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse suured majandus- ning ühiskonnateadlased, et tööstuse arenedes kaob puudus. Marxi ja Keynesi arvamused läksid paljudes põhiküsimustes lahku, kuid nad mõlemad uskusid, et moodsa tööstuskorralduse puhul pole loodusvaradel olulist tähtsust. Kui Marxile kangastus maailm, kus kaupu on nii rohkesti, et neid võib saada tasuta, ei jäänud Keynes temast palju maha, kuulutades, et inimkonna majandusmured on murtud.

    20. sajandi lõpupoole tuli Hayek välja umbes samasuguse vaatega, võites, et vabaturu juhitud maailmas on majanduskasv piiritu. Sellest ulmast on saanud üks osa kõigi peavooluparteide käibetarkusest, mille juhid jätkavad 1990. aastate mantra korrutamist, et me elame kaaluta majanduses, mis sõltub järjest vähem maakera piiratud loodusvaradest.

    Usk, et maavarade nappus on industrialiseerimise abil ületatav, ühendab paljusid näiliselt vastandlikke poliitilisi lähtekohti. Kui uusliberaalid kuulutasid, et kommunismi kokkuvarisemine tähendab ajaloo lõppu, näitasid nad, kui palju on neil ühist oma marksistlike vastastega. Nad eeldasid, et niipea kui kapitalismi võitlus plaanimajandusega on läbi, on seda ka geopoliitiline konflikt. Nagu Marxi ülemaailmse kommunismi nägemuses, pole ka üleilmsel vabaturul esmatarbevahendite puudust.

    Neile end võhmale rääkinud vabaturumisjonäridele ei tulnud pähegi, et ülemaailmne industrialiseerimine võib vallandada uue ja ohtliku konflikti. Nad võtsid nagu Marxki enesestmõistetavana, et ressursisõjad on eelindustriaalse mineviku jäänukid.

    Erinevalt Marxist oli uusliberaalidel aga otse nina all olemas selge näide ressursisõjast, mida pidas arenenud industriaalühiskond. Isegi ilmsemalt kui tõenäoline sõda Iraagis, peeti Lahesõda kontrolli säilitamiseks Lääne energiavarude üle. Kui Saddamil oleks lastud Kuveit ära võtta, oleks tema võimu all olnud otsustav osa maailma naftavarudest. Maailmas on veel palju naftat, kuid suuremat osa sellest on märksa kulukam kätte saada kui Iraagi ja Kuveidi regioonide oma. Pärsia lahes on maailma viimane suur odava korraliku nafta bassein. Iga pikem katkestus selle elutähtsa maavaraga varustamises või hinnatõus on sellistele arenenud tööstusmaadele nagu USA või Jaapan laastav. Just majanduslik haavatavus ja mitte radikaalse islami poolne oht on põhjuseks, miks Pärsia laht on üleilmse konflikti kese.

    See ei tähenda, et radikaalse islami ohtu tegelikult ei oleks või et see oleks tühine, lihtsalt see on suuremalt jaolt kaudne. Mida Osama Bin Laden praegu ka räägib, on Al Quaeda strateegilised sihid kohalikud, mitte üleilmsed. Selle eesmärk on alati olnud saudide kuningakoja kukutamine. Muidugi on selle sihi saavutamine seganud ta üleilmsesse võitlusse Ameerika võimu vastu. Praegu on nii, et vastutasuks Ameerika kaitse eest varustab Saudi Araabia, Pärsia lahe kõige tähtsam tootja, Läänt naftaga. Olukorra loogikast tuleneb, et Al Quaeda ja USA peavad olema surmavaenlased. Kuid sellele vaatamata ei seisne Al Quaeda ohtlikkus tema juba näidatud võimes viia Läänes läbi terrorioperatsioone. See seisneb Saudi režiimi hapruses.

    Saudi Araabia sissetulekud sõltuvad peaaegu täielikult naftast. Pealegi arvatakse selle rahvastik — ja siin tuleb mängu reverend Malthus — ligikaudu 20 aastaga kahekordistuvat. (Selle poolest ei erine ta teisest sama piirkonna maadest.) Elanikkonna kiire kasv koos peaaegu täieliku toetumisega ainsale ammenduvale kaubaartiklile ei ole sugugi poliitilise tasakaaluseisundi retsept. Suuresti elanikkonna kasvu tõttu on riigi sissetulek inimese kohta 1980. aastate algusest langenud umbes poole kuni kolmveerandi võrra. Kui järgmise 20 aasta jooksul see langus jätkub — mis on kindel, kui nafta hind just oluliselt ei tõuse — saab tagajärg olla vaid tõsine majanduslik ja poliitiline pinge.

    Radikaalne islam on heal positsioonil. Saudi haridussüsteemi poolt kõvasti rahastatuna organiseerib ta majanduse allakäies miljonite tüütute ja laokil noorte meeste värbamist. Rahvastikuplahvatus koos sissetulekute languse ja islami fundamentalismi kasvava mõjuvõimuga muudab Saudi režiimi sisemiselt ebakindlaks.

    Vaid julge ennustaja pakub sellele tänasest veel kümme aastat.

    Et Saudi režiim on nõrk, püüavad mõned Bushi valitsuse liikmed seda ümber vormida USA huvidele sobivamaks. Nende strateegide plaanid ei piirdu Saudi Araabiaga. Nad sepitsevad režiimimuutusi kogu regioonis. Nende strateegiat ei saa seletada üksipäinis geopoliitikaga. Nagu tihti USA välispoliitikas, sisaldub selleski mõttetu idealismielement.

    Suures osas kogu Lähis-Ida režiimimuutusi toetavad Ameerika poliitika kujundajad usuvad siiralt, et Ameerika sõjaväe jõul kehtestatud demokraatlikel režiimidel on rahva silmis rohkem kandepinda kui pärismaistel türanniatel. Selles asjas eksivad nad ohtlikult. Regioonis, kus Ameerika võim kütab halastamatut viha, võib iga USA-poolne poliitiline mõjutamine Ameerika-vastast tuld üksnes õhutada. Suurimaid ohte on, et see õhutab toetama Al Quaedat ja teisi radikaalse islami rühmitusi kuni kontrolli alt väljuva ülekuumenemiseni mitmelgi maal. Kui nii läheb, satuvad ohtu Ameerika geopoliitilised huvid selles regioonis.

    Kui mõelda nafta osale üleilmses konfliktis, on loomulik keskenduda Pärsia lahele, kuid geopoliitilisest puslest on see vaid üks tükk. Kesk-Aasias on suurriigid — USA, Venemaa ja Hiina — alustanud taas Suurt Mängu. Pole kahtlust, et äkiline lähenemine, mis pärast 11. septembri rünnakuid Venemaa ja Ameerika vahel õide puhkes, oli osalt seotud suurema koostöövajadusega terrorismivastaste strateegiate väljatöötamisel, kuid selle sügavam põhjus on seotud Bushi valitsuse usuga, et USA peab oma energiahankeid mitmekesistama. Ammu enne Al Quaeda rünnakuid vaeti Ameerikas muutusi poliitilises joones eesmärgiga vähendada USA sõltuvust Pärsia lahe naftast. Tasu, mida Bush ajab taga Vladimir Putiniga suheldes, on pääs Kaspia basseini maavarade ligi. Samasugune sisemine kohustus on aluseks ka Ameerika uuenenud huvile Aafrikas, kus on leitud suuri naftavarusid.

    Praegusest Lahe-möllust kaugemal koguvad tuure veelgi suuremad konfliktid. Vale oleks mõelda, et geopoliitika naasmine tuleneb esmajärjekorras vigadest USA poliitikas. See on ülemaailmse industrialiseerimise lahutamatu tunnusjoon. Lõuna-Hiina mere ümber esilekerkivais heitlusis näete pilte tulevikust. Taiwanist ja Hiinast Filipiinide, Indoneesia, Malaysia ja Vietnamini on rikkad veealused varud — eriti nafta ja gaas. Võitlus selle loodusrikkuse pärast on vallandanud palju käredaid merendusvaidlusi, kus peategelased näivad olevat täiesti küpsed kasutama sõjalist jõudu. Nii on tekkinud üha hoogustuva võidurelvastumise piirkond.

    Lõuna-Hiina mere konfliktid ongi tähtsad peamiselt selle poolest, mida nad ütlevad meie tuleviku kohta. Aasia tööstuslikumaks muutudes kasvab tema energiavajadus järsult. Möödapääsmatult leiavad Aasia maad end konkureerimas nii üksteise kui Läänega süsivesinike nappide tagavarade pärast. võibolla just sellele väljavaatele toetubki mõnede Ameerika sõjastrateegide veendumus, et ajas kaugemat ohtu USA julgeolekule ei kujuta endast mitte radikaalne islam, vaid Hiina. Kuidas rahuldab see tohutu maa oma energiavajaduse, kui ta on täiesti industrialiseerunud? Kui asi läheb võistluseni maailma veel jäänud nafta ja gaasi pärast USAga, kas saab siis olla kindel, et see konflikt ei lähe üle sõjaks?

    Kui 21. sajandit hakkavad üsna kindlasti ilmestama ressursisõjad, siis pole põhjus selles, et üksikud maad — USA praegu, Hiina tulevikus — ahnitsevad enda kütte maailma varasid. Maavarasõja põhjused on sügavamal. Üha pingelisemaks muutuv konkurents loodusvaradele järgneb armu andmata ülemaailmsele industrialiseerimisele — protsessile, mida tänapäeval peaaegu kõik peavad inimkonda puudusest vabastajaks. Tegelikult loob industrialiseerimine uue rea puudusi.

    Inimeste arvu pidev kasv suurendab koormust keskkonnale, just teiste liikide elupaikadele. Surve suureneb, kui üha kasvav rahvastik nõuab seni vaid vähestele osaks saanud industriaalset elustiili. Rahvastiku kasv koos industrialiseerimisega toob keskkonnale ajalooliselt seniolematu ulatusega muutusi. Mõnel pool maailmas on värskest veest saamas uuenematu maavara. Üleilmselt võttes muudab järsult miljardite inimeste elutingimusi kliimamuutus. Seda arvestades pole raske näha Lahe- ja Iraagi sõda teiste ja võibolla suuremate konfliktide eelkäijana.

    Paljude maade sõjateoreetikud on ühel meelel, et maavarasõdade risk on tõsiseltvõetav ja suureneb, ent majandusspetsialistid eitavad seda ning poliitikud väldivad seda teemat endiselt. Poliitikute puhul on asi selge: valijatele ei meeldi halvad uudised. Mis puutub majandusasjatundjaisse, eriti mitmekesisesse uusliberaalide sekti, on ressursisõdade tegelikkuse eitamisel keerulisem põhjus. Nad usuvad nagu Marxki, et õige majandussüsteemiga suudab tehnoloogia inimkonna vabastada puuduse ja sõja igipõlisest kurjast. Marksistidele on parim süsteem sotsialism, uusliberaalidele vabaturg. Mõlemas ideoloogilises leeris on üks ühine asi, nimelt usk (sest see on usk ja mitte mingi mõistusliku uurimistöö järeldus), et tehnoloogia viib inimesed niikaugele, et ajalooga tehakse lõpp ja luuakse uus maailm.

    Tehnoloogiakultuse häda pole mitte selles, et ta liialdab võimu tähtsusega, mille teaduslike teadmiste praktikasse rakendamine annab. Häda on selles, et ta unustab endiseks jäänud inimesed, kes seda kasutavad. Arenev geneetika võib välja juurida pärilikud defektid, millega kaasnevad valu või puue, kuid see võimaldab luua ka geneetiliselt valivaid biorelvi. Võib leiutada uut tüüpi energiaid, mis kahandavad tublisti süsivesinike osa tööstuses. Kui nii, siis võime olla kindlad, et varsti hakatakse neid kasutama ka sõjalisel otstarbel.

    Võib tõsi olla, et tunduvalt paremas majandussüsteemis suudavad uued tehnoloogiad loodusvarade kasutamist lõputult venitada. Ma küll väga kahtlen selles — kas või ainult seepärast, et termodünaamika seadused vististi välistavad igavesed jõumasinad. Kuid isegi kui defitsiidita maailm oleks tehniliselt võimalik, jääb see inimlikult alati võimatuks, sest inimestevahelised konfliktid jätkuvas ajaloos ei kao.

    Ajaloo lõpuna kommunismi kokkuvarisemist tervitanud uusliberaalid tegid väga suure vea. See juhtus osalt seepärast, et pimestatuna naiivsest majandusretseptist, jätsid nad arvesse võtmata teada-tuntud geograafilisi ning ajaloolisi fakte. Loodusvarad ei ole jaotunud üle maakera ühtlaselt. Need jagunevad ebavõrdselt, tihti regioonidesse, mida laastavad pikaajalised konfliktid. Kõige silmanähtavamalt kehtib see nafta kohta: Ameerika geopoliitiline strateegia Pärsia lahe ääres võib olukorda selle piirkonna tõrksatel aladel veelgi tüsistada. Ka Lõuna-Hiina merel õhutavad konkureerivad nõuded rannikuala maavaradele ajaloolist vaenu.

    Uusliberaalid polnud ainsad, kes ei suutnud ette näha geopoliitika naasmist. Lapsikust usust tehnoloogiasse pimestatuna on vähesed taibanud seda ajaloo irooniat, mis meie silme all lahti rullub. Kõige oma tehnoloogiaga end loodusvarade üle maksma pannes näitavad maailma kõige arenenuma majandusega riigid, et oma õitsengus ja koguni olemasolus jäävad nad sõltuvaks meie lõplikust ning haprast Maast. Samal ajal on nad kistud iidseisse usu- ja etnilistesse sõdadesse. Nagu võis ette arvata, on igavese rahu uus ajastu, mis kuulutati just mõne aasta eest välja, osutunud kõige vanamoodsamate konfliktide kõrgtehnoloogiliseks kordusetenduseks.


    (25. november 2002)
    Kogumikust Heresies: Against Progress and Other Illusions, 2004

















    AMEERIKA SÕDA KURJUSE VASTU



    NATO endise peasekretäri ja praeguse Euroopa Liidu välissuhete ning julgeoleku kõrge ametniku Javier Solana järgi kujundab usk kurjusse järjest enam USA välispoliitikat — eriti selles, mis puudutab terrorismi. Meie Euroopas käsitame terrorismi ühena paljudest maailma varitsevatest ohtudest. Ka vaesus ja kliimamuutused kuuluvad sinna; mõlema põhjuste seas on selliseid, mida annaks leevendada. Ameerikas, vastupidi, nähakse terrorismi ülima kurjusena, tumedate jõudude tööna, mis tuleb purustada ja maa pealt kaotada. See kuristik hoiakute vahel siin- ja sealpool Atlandit ei peegelda vaid huvide ning esimuste lahknevust. See on maailmavaateline erinevus. Me mõistame praegust Ameerika välispoliitikat kujundavat kurjuse kontseptsiooni, kui arvestame Ameerika kultuuri tugevat religioosset tausta. Ainult sellises kontekstis on võimalik Saddam Husseini või Palestiina Vabastusorganisatsiooni kujutada lauskurjuse kehastusena. Solana tundub vihjavat, et ilmalikus, kristlusejärgses Euroopas me sellisesse kurjusse lihtsalt enam ei usu.

    Solanat ei saa süüdistada Ameerika-vastaste eelarvamuste väljavalamises. Ta on eluaegne atlandlane, kelle arusaamad Ameerika poliitikast põhinevad väga heal informeeritusel ning sobivad kokku paljude Washingtonist tulnud signaalidega. Mitte ainult kurikuulus kurjuse telje kõne, mis heidab täiesti erinevad režiimid õhte üleüldisse nurjatuse patta, vaid ka paljud teised avalikud ülesastumised osutavad, et Valge Maja mõjuvõimsad tegelased küsitlevad riikidevahelist süsteemi hea ja kurja absoluutse vastuoluna.

    Iseenesest pole see midagi uut. Maailma headeks ja pahadeks jagamine on Ameerika mõttemaailmas ikka ning jälle esilekerkiv joon. President Ronald Reagan kuulutas 1980. aastatel Nõukogude Liidu kurjuseimpeeriumiks. Tunduvalt varem 20. sajandil põhines sarnasel vaatel president Woodrow Wilsoni usk, et Euroopa ainus pääsetee on teha end ümber Ameerika riikliku enesemääramise mudeli järgi. Praegu kuulub idee, et USA kehastab endas kõike, mis maailmas on head, ühe dogmana USA Kongressile 2002. aasta septembris esitatud "uue strateegilise doktriini" usku, milles president Bush deklareerib, et on olemas "vaid üks usaldusväärne mudel riiklikuks eduks" — ameerikalik demokraatia ja vaba ettevõtlus. Üht-teist on see wilsonlik usk üleüldisse demokraatiasse võlgu Euroopa valgustusideedele, kuid oma põhjalt on see puhtameerikalik tõekspidamine, mille nurgakiviks on usk, et Jumal on Ameerika Ühendriigid ära valinud tooma vabadust ja voorust sellesse sõgedasse maailma.

    Elanud korduvalt üle hävitavaid sõdu, on eurooplastel õigus suhtuda umbusuga katsetesse muuta diplomaatia kõlbeliseks ristisõjaks. Solanale tuleb au anda, et ta räägib avameelselt iga päevaga laienevast transatlantilisest kultuurikuristikust. Siiski tundub mulle, et tema analüüs Ameerika välispoliitika kohta on ühes olulises asjas eksitav, nimelt nagu usuksid ameeriklased kurjusse ja eurooplased mitte. Selle hinnangu kiidaksid kogu südamest heaks USA uuskonservatiivid, kellele meeldib eurooplasi kujutada muutlike, kõlbeliselt kõikuvate tossikestena. Tegelikult on tõde aga vastupidine. Just kurja-uskmatus on praegusele Ameerikale eriomane.

    Pärast kohtumist ühe heade kavatsustega ameeriklasega, kes uskus, et sõjad võiks igaveseks ära kaotada, kui riikidevahelised suhted oleksid mõistlike meeste käes, kuulutas Jean-Paul Sartre: "Mina usun kurjuse olemasollu ja tema ei usu." Sartre tabas Ameerika ja Euroopa maailmavaate tegeliku erinevuse, nagu see tänapäeval esile tuleb. Kõiges oma järeleandmatus vagaduses on Ameerika kultuur liikunud kaugele eemale vana kristliku õpetuse juurest, et inimelu on kustutamatult märgistatud patuga. Vastupidi, Ameerika kultuuri hingeks on alati ketseriks peetud Pelagiuse õpetus, et inimese vead ei ole talle loomupärased, et põhiolemuselt on ta hea. Vastupidiselt auväärsele akadeemilisele klišeele ei ole Ameerika kultuur manihheistlik. Tõsi küll, manilased — Pärsia 3. sajandi usujuhi Mani järgijad — olid radikaalsed dualistid, kes jagasid maailma pimeduse- ja valgusejõududeks, aga nad uskusid, et hea ja kuri on üheaegsed ning nendevaheline võitlus lõputa. Ent Ameerika kultuur on Pelagiuse rajatud usu poolel, et kurja on võimalik võita ja maailmast hävitada.

    Pelagius oli 4. sajandi keskel kusagil keldi Britannias sündinud teoloog, kes sai kuulsaks püha Augustinuse õpetuse ründamisega, mille järgi kuri on osa inimloomusest. Augustinuse järgi võivad ja peavadki inimesed hea poole püüdlema, kuid lõpliku eesmärgini jõuda nad ei suuda. Ühiskond ja valitsemine jäävad alati põhjalikult logisema. Põlates halvaks selle silmapaistvalt aruka augustiinliku vaate, algatas Pelagius mõttevoolu, mis viimaks sünnitas tänapäevase humanismi.

    Kasutades maailma riikide võrgu kirjeldamisel selliseid mõisteid nagu "kurjus", teeb George W. Bush enamat, kui lihtsalt toob teoloogilised kategooriad diplomaatia ja sõja kõlbeliselt alati mitmeti mõistetavasse valdkonda, kuhu need ilmselgelt ei kuulu. Ta annab rohelise tee ketserlikule uskumusele, et inimese mingi tahteaktiga on võimalik kuri (halb) maailmast kaotada. Bushile meeldib iseäranis teha juttu kurjusejõudude ohust maailmale, kuid ta ei ilmuta vähimatki kahtlust, et õiget sorti kõlbelise meelekindluse toel võib need täielikult hävitada. Kaugel sellest, et tugineda kristlikule arusaamale inimese sünnipärasest kalduvusest kurjale, tõukab teda tagant Pelagiuse usu sõjaline versioon, et inimese tahe võib kõik halva maailmast juurteni kaotada. Eurooplased seevastu näevad neid valikuid, mis riikidevahelisel suhtlemisel tuleb teha, paratamatult valikuna halbade asjade vahel. Ajalugu on neile õpetanud, et ohtlikes konfliktides võivad parimatelgi kavatsustel olla kõige hirmsamad tagajärjed. Kahtlemata loodavad nemadki ikka veel paremat maailma, kuid nad ei unusta kunagi ohtu, mida kätkeb endas liigne innukus. Isegi kui eurooplaste mentaliteet tundub täiesti ilmalik, on nad oma ajaloo tõttu enamalt jaolt vaistlikult augustiinlased.

    Ameerika välispoliitika pole mitte seepärast ohtlik, et seda painab mõte kurjusest, vaid et selle põhjas on usk kurja kaotamise võimalikkusse. Briti peaminister tundub seda veendumust jagavat.

    Tõotades toetust Ameerikale "sõjas terrori vastu", kuulutas Tony Blair: "Me ei puhka enne, kui see kurjus on maailmast pühitud." Mõnedki diplomaadid ja sõjaväelased jagavad ta vaatekohta, et kurja saab välja juurida.

    Ajalugu on näidanud, et terrori vastustamine on pikk protsess, milles rahu ei saa iial võtta enesestmõistetavana. Põhja-Iirimaal on nii rahule suunatud tegevust kui turvaabinõusid sisaldav terrorismivastane kampaania olnud käigus aastakümneid. Viimaks kaasati poliitilisse protsessi ka vastaste juhid, terrorism pole aga ikka veel kadunud. Sama kehtib Baskimaal. Terrorismivastane taktika pole aga kummalgi puhul läbi kukkunud. Vastupidi, see on korda läinud — oht on alla surutud, ohjeldatud ja koondatud vastuvõetavamatele tasanditele.

    Arusaam, et kurjust on võimalik minema nõiduda, on riskantne mitmeti; kusagil ei torka need riskid paremini silma kui USA Iraagi-poliitikas. Ameerika sõjastrateegide veendumus, et praegust Iraagi režiimi on lihtne hävitada, võib osutuda õigeks, kui arvestada Ameerika tohutut sõjalist jõudu, aga see Ameerika tsiviiljuhtkonna süütu optimism sõjajärgse Iraagi ülesehitamise maksumusse ja riskidesse puutuvas on lootusetult petlik. Isegi kui süda saab ruttu läbi, nõuab see jubedat inimhinda. Tuhandeid tapetakse, sajad tuhanded peavad läbi elama ülimaid kannatusi. Põgenike arv võib ulatuda miljonitesse. Selline olukord ei soodusta kiiret üleminekut püsivale demokraatlikule valitsemisele, eriti veel raskesti ühendatavate rahvus- ja usuliste rühmadega riigis, millest mõned olid alles hiljaaegu surmavaenlased. Võib osutuda vajalikuks pikk okupatsiooniperiood. Lõppude lõpuks on Küprosel ÜRO väed olnud peaaegu 40 aastat, hoides vaos tõsist, kuid tunduvalt ohutumat konflikti, kui me ilmselt saame näha Iraagis. Kummatigi räägib Valge Maja vaid pelgast 18 kuud kestvast Iraagi okupatsioonist.

    See kalkulatsioon piltlikustab realismi veelgi suuremat defitsiiti USA mõtlemises. Sõjameelsete jaoks, kes tunduvad Bushi valitsuses olevat ülekaalus, on Saddam Husseini mahavõtmine alles Lähis-Ida ulatusliku ümberkujundamise esimene samm. Tundub, et mitte ainult Iraak, vaid ka Saudi Araabia, Iraan ja hulk teisi maid on "režiimimuutuse" kandidaadid. Türannia tuleb kukutada ja demokraatia sisse seada kogu piirkonnas. Ühest küljest on see suurejooneline kava Woodrow Wilsoni Esimese maailmasõja järgsete Kesk- ja Ida-Euroopat puudutavate plaanide kordus. Wilsoni riikliku enesemääramise unelm vajus kokku etnilise natsionalismi verises tegelikkuses. Kui USA üritab midagi sellesarnast Lähis-Idas, saab tulemus olla vaid sama, kui mitte hullem.

    Kogu regioonis tuntakse Ameerika võimu vastu leppimatut viha. Küllap on omamaistel türanniatel suurem rahva toetus kui USA seljatagusega demokraatiatel.

    Vaevalt et USA sõjalise Iraagi okupatsiooni knock-on efekt lõpeb Pärsia lahes. Küllap saab seda tunda nii kaugelgi kui Pakistanis, millest võib saada esimene löödud tuumariik, ja Indoneesias, kus on maailma suurim moslemikogukond. Igaks juhuks rõhutan, et need on vaid ohud ja mitte tõsiasjad, neid tuleb aga arvesse võtta nagu sõja enda vaieldamatut kurjustki. Sellist asja, et valime lihtsalt välja selle hea võimaluse, pole olemas.

    Tõsi küll, kui USA sõtta ei astu, võib sellestki palju halba sündida. Saddam võib saada tuumarelva, Lähis-Idast võib saada võidutuumarelvastumise areen. Teisalt ei pruugi Iraagi vallutamine minna nii libedalt, kui plaanitud. Kui Saddam peaks USA sõjajõude või Iisraeli ründama keemia- või bioloogiarelvaga, kas võib siis olla kindel, et vastuseks ei lasta käiku tuumarelva? Seni on selline ähvardav võimalus mõjunud, sest olid massihävitusrelvad ju stalinlikul Venemaal ja maoistlikus Hiinaski. Pärast Hiroshima ja Nagasaki pommitamist pole tuumarelva kasutatud. Kas maailm muutub paremaks, kui osana plaanist takistada vastumeelsel režiimil seda soetamast paigutame neid laiali sinna-tänna?

    Ameerika välispoliitikat toestav jäigalt optimistlik moraal takistab nende riskide selget hindamist, sest see ei lase möönda, et riikidevahelistes suhetes meil tavaliselt tulebki valida halbade (kurjade) asjade vahel. See pärsib ausameelsust ka maisemas huviorbiidis nagu tagatud naftavarud ja Bushi tagasivalimise väljavaated. Usk, et kurja saab maailmast välja ajada, toidab väärarusaama kõlbelisest puhtusest. See on põhiliselt reaalpoliitika, mis kirjutab ette USA nagu iga teisegi imperialistliku võimu poliitika. Kõlbelisus ei saa iial olla poliitika kujundamise põhijõuks, kuigi ta võib seda ohjeldada. See on karm tõde, mida augustiinlased teavad aga juba ammu. Selle tõe eitamise tulemus on, et kui rahvusvahelistes suhetes kerkib esile mingi tõeline kõlblusprobleem, suhtutakse sellesse küüniliselt.

    Ameerika kriitikud mõistavad hukka Bushi üleskutse haarata relvad kurjuse vastu kui usufundamentalismi ilmingu. Ja ongi tõsi, et fundamentalismil on USA valitsuse üle valvsakstegev mõjuvõim. Ent kui Bush räägib nii tungivalt kurjast, siis seepärast, et ta ise kuulub niisugusesse Ameerika vagasse traditsiooni, mis viimselt sellesse ei usu. Nagu Woodrow Wilson enne teda, ei kahtle ka Bush selles, et kui maailm on kord Ameerika väärtused omaks võtnud, seisab sel ees igavene rahu ja õitseng. Mitte alati pole Ameerikas asju niimoodi nähtud. Esimestele usuisadele olid inimesed patused olendid, keda mingi institutsiooniline muutus ei saanud oluliselt parandada. Valitsemise eesmärk ei olnud mitte juhtida meid tõotatud maale, vaid tõrjuda eemale üha korduvat kurja, millele inimene on loomupäraselt aldis.

    Praegu on selline terve ja realistlik vaatenurk haruldane ning poliitikat valitseb halastamatu kõlbeline optimism. Selline asjade seis on pentsik, sest usumüüdis säilinud tõde inimese ebatäiuslikkusest on leidnud kinnitust tänapäevase mõtte kõige uuemates saavutustes. Freud ja sotsiobioloogia on ühel meelel inimarengu võimalustele kindlate piiride seadmises. Ilma et mul oleks tahtmist kuulutada inimese pattulangemise mis tahes deistlikku narratiivi, näitavad need ometi ürgpatu õpetuses leiduvat tõde. Kurjuse ja muude selliste keelendite taaselustumine Ameerika juhtide kõnedes ei tähenda, et see muistne tõde oleks uuesti avastatud. Otse vastupidi — see on märk, et on käimas järjekordne maailma ümbertegemise suurejooneline eksperiment koos kogu sellega alati kaasneva jandi ja jubedusega.


    (20. jaanuar 2003)
    Kogumikust Heresies: Against Progress and Other Illusions, 2004

















    ARUANNE AKADEEMIALE



    Kafka jutus "Aruanne akadeemiale" peab Punase Peetri nimeline ahv õpetatud seltskonnale loengu, milles ta annab aru oma eluviisist enne inimese moodi elama hakkamist. Punane Peeter võeti kinni Kullarannikul (nüüd Ghana) ja toimetati puuris Hamburgi. Ta kannab ette, et selles linnas oli tal valida kahe võimaluse vahel: loomaaed või varieteelava. Et elu loomaaias tähendas vaid teist puuri, valis ta lava. Polnud lihtne sinna pääseda, ent kui see tal korda läks, saavutas Punane Peeter tohutu edu. Varsti õppis ta inimese kombel rääkima ning ei läinud kaua aega, kui ta saavutas selle, mida ta nimetas "keskmise eurooplase kultuuritasemeks". Tänu lavale võis ta tunda rõõmu inimesele ainuomasest elust. Nagu ta seda kirjeldab aruandes akadeemiale: "Kui ma õhtul hilja tulen koju bankettidelt, teaduslikelt vastuvõttudelt, seltskondlikelt üritustelt, istub ja ootab mind kodus väike pooleldi dresseeritud šimpans, kelle abil ma lõõgastun ahvide kombel."

    Kafka juttu tsiteeritakse J. M. Coetzee "Loomade elu" — see on sügav ilukirjanduslik mõtisklus vasturääkivuste üle, mis iseloomustavad meie hoiakuid teiste loomade suhtes. Punase Peetri lugu on ulmeline versioon paljudele ahvidele osaks langenud saatusest, ja nagu märgib üks Coetzee tegelasi, oli Punasele Peetrile olemas ka otseseid prototüüpe. 1912. aastal rajas Preisi Akadeemia Tenerife saarele uurimiskeskuse, et uurida ahvide vaimseid võimeid, ja 1917. aastal avaldas keskuse direktor Wolfgang Köhler mõned tulemused oma kuulsas uurimuses "Ahvide mentaalsus". Nagu Punane Peeter, tegid ka Köhleri ahvid läbi dresseerimisperioodi, mis mõjutas neid inimkombeid omaks võtma. Kasutatud pedagoogiliste meetodite seas oli ka aeglane näljutamine, mil ahvidele toitu korduvalt näidati, kuid ei antud, kuni neil ilmnes midagi, mis meenutas inimomadusi.

    Pole selge, mismoodi tänapäeva uurijad selle katse tulemusi hindavad, kuid paistab, et Köhleri meelest, kes oli üks kognitiivpsühholoogia rajajaid, see õnnestus; ta jälgis rahuldustundega, kuidas vangistatud ahvid jooksid oma tarandikus ringratast, mõned mähkunud vanadesse riideribadesse ning teistel käes suvaline rämps, olles "jumala eest nagu sõjaväesalk".

    Köhleri katsed olid julmad ja alandavad loomadele, keda nendeks sunniti, kuid eriti tähtis on nende läbi nähtavaks saanud põhjalik segadus nii Köhleri kui meie endi suhtumises oma lähimasse evolutsioonilisse sugulasse. Oleme hakanud ahve pidama eelinimesteks, ometi kohtleme neid nii, nagu meil ei tuleks uneski pähe kohelda oma liigikaaslasi. Kui ahvid ei oleks meiega olulistes asjades sarnased, oleksid paljud katsed, milleks neid sunnitakse, võimatud või mõttetud. Praegu eitavad vähesed, et meie intellektuaalne ja emotsionaalne pärand on paljuski ahvidega ühine. Neil on palju meie endi võimeid ja nõrku kohti — nad suudavad mõelda ja kavandada ning nad tunnevad hirmu ja armastust. Ilma nende sarnasusteta poleks Köhleri katsed olnud võimalikud. Ja just needsamad sarnasused lõikavad läbi selliste katsete eetilise põhja.

    Me ei pane inimesi kinni ega näljuta neid nende intellektuaalsete võimete testimiseks, sest me teame, et see põhjustab tõsist kannatust. Kuidas saame õigustada selliseid katseid ahvidega, kui teame, et neil on tulemust vaid selles ulatuses, milles nende võimed, kaasa arvatud võime kannatada, on meiega põhiliselt samad? Kas sellele, et me kasutame nii endasarnaseid olendeid viisil, mida me ise ei suudaks taluda, on olemas mingi mõjus eetiline õigustus? Või on vastuseks, et sellistes katsetes kasutatavatel loomadel pole lihtsalt vedanud — et nad on meie võimuses ning et nende kannatused on lihtsalt selle kahetsusväärne, ent vältimatu tulemus, et me neid eneste huvides kasutame.

    Paistab, et sellele viimasele toetus hiljuti üks Cambridge’i ülikooli esindaja. Vastuseks protestidele asutada sinna primaatide uurimise keskus märkis ta, et on vaid õnnetu tõsiasi, et ainult primaatidel on meiega sarnane aju. Mis tähendab, et just täpselt seepärast, et ahvidel on palju inimlikke omadusi, neid katsetel kasutataksegi. Primaatidega eksperimenteerimine on tõepoolest viljakas uurimistehnika, kuid kui ahvide sarnasused meiega õigustavad nende seesuguse kasutamise, siis oleks kindlasti veelgi tõhusam kasutada inimesi. Toodud väide primaatidega katsetamise kasuks juhib armutult järeldusele, et on lubatud — eelistatud isegi — katsetada inimestega.

    Üsna õigustatult äratab mõte kasutada inimesi valu tekitavates või ohtlikes meditsiinikatsetes moraalset õõva, kuid see pole mitte alati nii olnud. Minevikus kasutati näiteks mõjuvõimuta ning marginaalseid vangla- ja vaimuhaigla-asukaid sageli merisigade eest, ning liigagi lihtne on kujutleda inimeste vägivaldset kasutamist hoopis laialdasemates teaduslikes uuringutes. Natside meelest polnud midagi viga nende arvamuse järgi alamate rahvaste liikmete allutamisega kõige võikamatele eksperimentidele, ning pole erilist kahtlust, et kui Teine maailmasõda oleks lõppenud teisiti, oleks inimest teaduslikus uurimistöös kasutama hakatud kogu Euroopas. Kahtlemata oleksid vähesed pühendunud selle hukka mõistnud, aga nagu näitab okupeeritud Euroopa ajalooline kogemus, oleks inimeste enamik sellega soostunud.

    Väidetakse, et on oluline erinevus loomade ja inimeste teadustööks kasutamise vahel: inimestel on võime avaldada nõusolekut, loomadel mitte. On tõsi, et täiskasvanud inimesed oskavad väljendada oma soove teistele inimestele viisil, mida isegi meie loomsed lähisugulased ei oska, ent asja tuum ei ole nõustumises. Isegi nõustumise puhul on kõlbeliselt lubamatu kasutada vange ohtlikes meditsiinikatsetes. Ükskõik mis vormis nad oma nõusolekut ka avaldavad, ei muuda see neile tekitatud kahjustusi vähem tõeliseks; see vaid peegeldab nende nõrkust. Samuti ei põhjenda lastega eksperimenteerimise täielikku keeldu mitte nende võimetus avaldada nõusolekut. Asi on jubedas kahjus, mis me võiksime neile teha paljalt enese kasu pärast.

    Sama kehtib loomkatsete kohta. Mitte võime anda nõusolekut pole kõige tähtsam, vaid võime kannatada. Ma pole utilitarist, kuid Jeremy Bentham lahendas asja, kui ta loomadest kirjutades mainis, et võtmeküsimus pole mitte: "Kas nad on võimelised rääkima?" Pigem on selleks: "Kas nad on võimelised kannatama?"

    Selle koha peal on neil, kes toetavad loomkatseid, kombeks tulla välja mõningate leierdatud argumentidega. Loomadel puudub isikuautonoomia, ütlevad nad meile, miska nad ei saa mõista kohustusi teiste vastu. Samal põhjusel ei saa neil olla õigusi. Inimene on võimeline tegema valikuid, mis annab meile teistele loomaliikidele saavutamatu kõlbelise staatuse.

    Me kuuleme seda kulunud refrääni iga kord, kui kõne all on loomad, see ei vääri aga tähelepanu mitte niivõrd oma mis tahes võimaliku intellektuaalse sisu poolest, vaid selle poolest, mis see meile ütleb religiooni pikaleveninud mõju kohta. Kristlasena on täiesti loogiline pidada inimesi loomadest erinevasse kategooriasse kuuluvaks. Inimestel on vaba tahe ja surematu hing ning need omadused annavad inimelule võrreldamatu tähtsuse. Muidugi peaksime hoiduma tarbetust julmusest teiste olendite vastu, kuid mingit väärtust iseenesest nad ei kujuta — nad on vaid tööriistad inimlike eesmärkide saavutamisel. Inimestel on ülemvõim loomade üle seepärast, et ainult inimesed on tehtud Jumala näo järgi.

    Ilmalikel mõtlejail on aga kõike muud kui lihtne välja mõelda põhjusi, miks peaks inimliigil olema maailmas mingi ainulaadne seisund. Darwin näitas, et me põlvneme teiste loomadega samast liinist, ja hilisem geneetiline uurimine on osutanud, kui tihedad on need evolutsioonilised sidemed. Vaid sel määral, kui inimestel on kõlbeliselt tähtsaid omadusi, mida teistel loomadel ei ole, on õige suhtuda neisse erinevalt. Puhtalt materialistlik-maise maailmavaate seisukohalt aga mingit õiget põhjust inimliigi üliväärtuslikuks pidamiseks olla ei saa.

    Nagu paljudes muudes valdkondades, nii korrutavad ilmalikud humanistid papagoina ka loomadest rääkides üha kristlikku kiituselaulu inimese ainulaadsusele. Nad aina patravad inimisiksuse ülimast väärtusest, nagu oleks see mingi enesestmõistetav tõde. Ometi enamikus maailma religioonides seda ei tunnustata, ja mõnes puudub see lausa silmatorkavalt, nagu budismis, mis pole eales suhtunud teistesse liikidesse kui tühipaljaisse vahendeisse inimlike eesmärkide teenistuses. Ilmalikud humanistid võtavad omaks kristluse antropotsentristliku vaatepunkti, hüljates samal ajal selle lähtekohaks olnud ususüsteemi, milleta sel puudub tähendus.

    Niipea kui kristlus ja humanism kõrvale jätta, saab selgeks, et peamine erinevus inimeste ja teiste loomade vahel on lihtsalt see, et inimesed on omandanud tohutu võimu. Evolutsionistlikult väljendudes on inimliik olnud hämmastavalt edukas. Mõne tuhande aasta jooksul on see näiliselt allutanud endale oma keskkonna, mis avaldub inimkonna pöörases kasvus. Samas on inimestel olnud tohutu ja peaaegu ainult kahjulik mõju teistele loomaliikidele. Kogu maailmas toimuv metsiku elu massiline väljasuremine on looduslike asualade hävitamise tulemus, mis omakorda suurel määral on kasvava inimhulga tulemus. See hävitustöö, mida teeb inimese mõjupiirkonna laienemine teiste loomaliikide arvel, on võrreldamatult suurem kui teaduslaborites tehtav. Mis ei tähenda, et vivisektsioon oleks tühine asi ja et seda ei peaks keelustama. Lõpuks ei arva ju keegi, et kuna sõõdades veristatakse miljoneid inimesi, siis on tühiasi, kui mõni sureb mõrtsuka käe läbi. See tähendab, et kitsalt loomkatsetele keskenduja ei hooma kogu konteksti.

    Peamine oht loomade eluolule tänapäeval tuleneb homo rapiensi kontrollimatust laiutamisest. Kuhu iganes on inimesed läinud, on tulemuseks olnud väljasuremiste laine. See juhtus, kui polüneesia asukad saabusid Uus-Meremaale mõnisada aastat tagasi, ning inimeste saabumine Põhja-Ameerikasse nii 12 000 aastat tagasi oli see, mis tingis umbes 70% sealsete suurte imetajate kadumise. Ehkki mõned küttide-korilaste kultuurid on ehk saavutanud loodusilmaga mingi kõikuva tasakaalu ning arvukalt budiste on loomade kohtlemisel ilmutanud tähelepanuväärset enesepiiramist, on inimeste suhete lugu teiste liikidega peaaegu lakkamatu rüüstamise kroonika. Keskkonna laastamine paistab olevat selle elaja loomuses.

    See võib tunduda meeleheitlik järeldus, aga neile, kelle silmapiir pole piiratud inimeste maailmaga, on alust lootuseks. Inimestel on keskkonna üle küll tohutu võim, ent nende võime seda valitseda on äärmiselt tagasihoidlik. Inimpopulatsiooni praegune arvukus sõltub tööstusliku tootmise kõrgete näitarvude säilitamisest, aga üleilmse soojenemise tõttu jääb ülemaailmne industrialiseerimine ära. On täiesti mõeldamatu, et kaheksa miljardit inimest saavad harrastada elulaadi, mis sai alguse ja juurdus mõnedes riikides nii umbes viimase sajandi jooksul.

    Enamik rohelisi mõtlejaid usub, et see üleminek sünnib poliitilise aktsiooni tulemusena, ja ongi olemas taktikaid, mis aitaksid sellele kaasa. Aga kõige tõhusam viis inimeste hulka piirata on anda naistele õigus otsustada laste saamise üle. Rasestumisvastaste vahendite ja abortide üleüldine kättesaadavus suurendab nii inimeste heaolu kui lõdvendab samal ajal loomade elualade hävitamist põhjustavat survet. Rahvastikukontroll peaks olema keskne igas stabiilsesse maailma siirdumise programmis; paljudes arengumaades tegelikult ongi olemas rahvastikustrateegiad. Kummatigi on see teema ümbritsetud poliitilise ebakorrektsuse auraga. Selle tagajärjel on saanud kombeks rääkida, nagu saavutataks vastuvõetav elulaad lihtsalt majandussüsteemi väljavahetamisega. Tegelikkuses määrab maavarade lõplikkus inimeste paljunemise ülempiiri — maakera taluvusvõime ongi arvatavasti juba murtud.

    Ühel või teisel viisil siiski inimekspansioon ohjeldatakse, ühe tõenäolise stsenaariumi järgi sõja kõrvalsaadusena. Üleilmastumine toetab inimkonna praegust arvukust, selle loogika tingib aga võitluse ägenemise nappide loodusvarade üle. Näib olevat kindel, et alanud sajandit hakkavad valitsema sellised ressursisõjad nagu kaks Lahesõda. Sellised konfliktid hävitavad nii loomi kui inimesi, kuid globaalse varustusahela katkemise tulemusena on nende mõju inimestele palju tõsisem. Lõpptulemus võib olla hõredamalt rahvastatud maailm, kus teistelgi liikidel on ruumi hingata. Homo rapiens on jõhkralt hävitav olend, kuid tema enesehävitusvõime on veel eriti suur. Inimlik käitumine, mille paroodiat Wolfgang Köhler sellise rõõmuga pani tähele vangistatud ahvide juures, võib veel osutuda loomade vabastamise ülimaks garantiiks.


    (9.veebruar 2004)
    Kogumikust Heresies: Against Progress and Other Illusions, 2004








    *          *         *









    JOHN GRAY oli kuni 2008. aasta alguseni Euroopa mõtteloo professor Londoni Majanduskoolis. Ta õppis Oxfordis Exeteri kolledžis, kus pidas loenguid ka filosoofiast, poliitikast ja majandusest ning kaitses kõik teaduskraadid.
    Ta on pidanud loenguid ka Essexi ülikoolis, olnud poliitikateaduste stipendiaat ja juhendaja Oxfordi Jesuse kolledžis, poliitikateaduste lektor ning professor Oxfordi ülikoolis, mitmel pool USA ülikoolides külalisprofessor ja stipendiaat Harvardist Yale’ini.
    Oma mõjukamad teosed on ta kirjutanud poliitilise teooria kohta.
    Tuntuks sai ta 1990. aastail ebakõla kritiseerimisega väärtuspluralismi ja liberalismi vahel Isaiah Berlini töödes, ning toetudes isiklikule uusparempoolsuskogemusele 1980. aastaist, tugeva kriitikaga uusliberalismi ja globaalse vabaturu aadressil (praegu peab ta klassikalist jaotust konservatiivne parem tiib — sotsiaaldemokraatlik vasak tiib oma aja ära elanuks). Tema kõmulisemaid raamatuid on Straw Dogs: Thoughts on Humans and Other Animals (2003). Gray on teinud pidevalt kaastööd ajalehtedele The Guardian, The Times Supplement ja New Statesman, viimasele kirjutatud esseedest on ta kokku pannud kogumiku "Hereesiad: progressi ja teiste illusioonide vastu" (Heresies: Against Progress and Other Illusions; 2004), kust ongi võetud siin avaldatud lood (essee all olev kuupäev märgib ajalehes ilmumise aega; raamatu eessõnas mainib ta, et pole tekstides tegelikult midagi muutnud, mida huvitavam on lugeda ta seisukohti ning ennustusi näiteks tollal alles kavandatava Iraagi sõja kohta).
    Nagu humanismi, peab ta ka neoliberalismi ja üleilmset vabaturgu loojunud kristluse järellainetuseks. Filosoofia-põhi sunnib teda mõtlema ka poliitikast ja majandusest ausalt ning järjekindlalt, vabana kiusatusest punuda oma kirjutistesse keep-smiling-irvet või klaas-on-tegelikult-ikka-pooltäis-hoiakut (millel mõlemal, kooskõlaliselt tema enda loogikaga, ei ole ju muud eesmärki kui meeldimise kaudu kutsuda üles tarbima). Kuna pole mingit põhjust arvata, et maailm muutub paremaks, pole põhjust ka optimismiks. Maailm ei muutu paremaks seepärast, et nagu ajalugu on näidanud, ei ole kõlblus erinevalt teaduslikest teadmistest kumulatiivne, ehk teiste sõnadega — eetika ja moraali vallas vigadest ei õpita. Teaduslikud teadmised kasvavad, Darwini inimloom jääb aga loomaks.

    Tema siiani viimaseid raamatuid on "Must missa: apokalüpsise-usk ja utoopia surm" (Black Mass: Apocalyptic Religion and the Death of Utopia, 2007). Selles arendab ta oma ühiskonna progressi kriitikat edasi [Siin kõik selle raamatu kohta tõlgitud lühendatult Wikipediast]. Lähiajaloos vaatleb ta Margaret Thatcheri valitsust ja George W.Bushi neokonservatiivset valitsust. Ent peale nende ühendab ta ka totalitarismi - kommunismi ja natsismi - keskaja millenaristlike (maailma-lõppu-uskuvate) liikumistega, tuues näiteid nagu Leideni Johannes, kes juhtis 1534. aastal Münsteris mässu. Gray põhiteesiks on, et nimetatud usuliste liikumiste mõjul tekkis ilmalik, valgustuslik usk sotsiaalsesse progressi. Ja et siit pärinev ajaloofilosoofia (teleoloogia) on nakatanud kaasaja isme, kaasa arvatud klassikaline liberalism. Raamat on jagatud kuude peatükki, need omakorda kuude alapeatükki, nimedega:
    Utoopia surm
    Kahekümnenda sajandi valgustus ja terror
    Utoopia siseneb peavoolu
    Apokalüpsise amerikaniseerimine
    Relvastatud misjonärid
    Post-apokalüpsia

    John Gray enda kohta ilmus 2006. aastal raamat The Political Theory of John Gray (toim. John Horton ja Glen Newey; London: Routledge).

    Selle saidi viie viimase loo tõlked ilmusid esimest korda 2007. aastal Akadeemias nr 10.




    *          *         *




    The site of John N. Gray in Estonian: