Mark Twain:

Mind ei huvita, kas vivisektsiooni tulemused on inimkonnale kasulikud või mitte... Minu vaenu põhjuseks selle vastu on loomadele, kes pole selleks oma nõusolekut andnud, tekitatud valu, ja rohkem pole mul vaja oma vaenule õigustust otsida. Minu jaoks on see nii selgelt tunde-asi, mis on nii tugev ja mu olemise põhilaadi nii sügavalt juurdunud, et kindlasti ei suudaks ma vivisektsionistigi vivisektsioneeritavat näha millegi enama kui vaid teatud mõõduka rahuldusega. Ma ei ütle, et ma ei läheks seda vaatama, ma tahan vaid öelda, et päris kindlasti ei valmista see mulle nii palju lõbu, nagu ju ootaks.



ühe köögikapi ukse süüst leitud Mark Twaini portree
(foto eBay 2006.a. oksjoni kataloogist)










JÄRJEKINDLUS



Meid manitsetakse pidevalt järjekindel olema ― küll kantslist, küll ajalehes, küll kaaslaste poolt. Kui me järjekindlad pole, teevad need kombevalvurid meile etteheiteid. Kui juudina sündinud ja üles kasvatatud inimesest saab kristlane, kurvastavad juudid selle üle ja noomivad teda järjekindlusetuse pärast: kogu elu eitas ta Kristuse jumalikkust, nüüd aga muudab ta terve oma mineviku valeks, tal lasub järjekindlusetuse häbimärk, iial enam ei saa tas kindel olla. Me paneme selle, mis ta ütles enne ja mis ta ütleb nüüd, hävitavatesse paralleelveergudesse, ja usaldus on läinud. Me ütleme: ei maksa teda usaldada, me teame nüüd, mis ta on ta muutub jälle, ja küllap jälle ja veel, tal puudub püsi.

On inimesi, keda hüütakse eluaegseteks demokraatideks, eluaegseteks vabariiklasteks. Kui üks neist oma truuduskohusest hälbib ja hääletab teise nimekirja poolt, juhtub samamoodi, kui juhtus selle juudiga. Inimene kaotab oma karakteri. Ta on järjekindlusetu ehk põhimõttekindlusetu. Ta on reetur. See, mis ta ütles minevikus, pannakse paralleelveergu praegusega ning ta mõistetakse hukka ja teda põlatakse ― seda viimast teevad isegi tema uued poliitkaaslased, sest et nagu kõigi, nii ka nende inimeste silmis on põhimõttekindlusetus reetmine ja põlgust väärt.

Need on tõsiasjad ― labased, igapäevased tõsiasjad, mispärast ma nad valisingi ― need on kõigile teada faktid, neid ei eita keegi.

Mis on meie olemise rangeim reegel? Muutumine. Meie moraalse, vaimse või füüsilise struktuuri pisimgi aatom ei saa aastatki liikumatult paigal püsida. Ta muutub ― peab muutuma, miski ei saa seda ära hoida. Ta peab liikuma allapoole või ülespoole, kasvama suuremaks või kahanema väiksemaks, paremaks või halvemaks, ta ei saa püsida vagusi. Teisisõnu: me muutume, ja me peamegi muutuma, pidevalt, ja üha edasi muutuma niikaua, kuniks elu. Mis on sellisel juhul tegelik järjekindlus? Muutumine. Kes on tõeliselt järjekindel inimene? See, kes muutub. Kuna muutumine on tema olemise reegel, ei saa ta olla järjekindel vanades rööbastes püsides.

Ometi, nagu toodud faktid näitavad, on olemas neid, kes jagavad valeõpetust, et rööbastest välja ronimine on järjekindlusetus, ja vastupidi. Teatud asju möönavad nad nurisemata ja vastu vaidlemata ― enesestmõistetavaid asju, aabitsatõdesid. Nad möönavad, et aja jooksul hakkab roomav imik kõndima, ja et ei tule nõuda, et ta peaks edasi roomama; et aja jooksul kasvab nooruk välja lapse vammusest, ja et ei tule nõuda, et ta end sellesse topiks; nad möönavad, et lapse teadmised on kohased ja parajad ainult lapsele, nii nad siis möönavad koolis käimist ja õpetuse saamist, et ta võiks muutuda ja kasvada; nad möönavad, et ta peab õpinguid jätkama ― läbi nooruse ja mehe-ea ja muudkui edasi ― tal ei tohi lasta arvata, et kolmekümneaastase tarkusest jätkub tema viiekümnendal eluaastal; nad möönavad, et noore inimese arvamused inimsoost ja universumist on toored ja vahel tobedad, ja neil ei tule pähegi nõuda talt neist kinnipidamist kogu ülejäänud elu, et ta neid muutes ei tooks mitte endale kaela etteheiteid järjekindlusetuse pärast. Neid asju nad möönavad, ja kõike, mida aga soovite, mis progressi ja muutumisega kokku sobib, kuniks te jõuate poliitika ja religioonini ― sinna tõmbavad nad piiri. Seal ei sallita mingit muutumist. Kes kord on presbüterlane, on igavesti presbüterlane, või muidu on ta põhimõttelage ja reetur; kes kord on demokraat, on igavesti demokraat, või muidu on ta põhimõttelage ja reetur ― ülejooksik.

See on pentsik loogika. Kas pole siis olemas midagi muud kui vaid üks ja seesama reeturlus? Keegi ei jää samaks presbüterlaseks, mis ta alguses oli ― see on võimatu, aeg ja erinevad mõjud teisendavad ta presbüterismi ― see kas kitseneb või laieneb, muutub sügavamaks või madalamaks, aga ei püsi liikumatult. Mõnel puhul kasvab ta endast nii kaugele välja, üles- või allapoole, et tast pole enam alles muud kui vaid nimi, ja võibolla tähtsusetu killuke algainet, põhimass on aga baptist või budist vms. Noh, kui ta läheb üle budistide poolele, on ta reetur. Kelle suhtes? Mille suhtes? Ükski inimene ei või neile küsimustele mõistlikult vastata. Aga kui ta ei lähe üle, kes ta siis on? Selgelt iseenda reetur, parima ja kõrgeima ja ausaima osa reetur, mis temas on. Kumb neist põhjendustest on nurjatum ja häbiväärsem? Milline on tegelik ja õige põhimõttekindlus? Kas olla põhimõttekindel silmakirjaliku ja tühja nime suhtes, või põhimõttekindel oma olemise seaduse suhtes, milleks on muutumine ja mis antud juhul nõuab talt edasiliikumist ja sammupidamist oma vaimse ja eetilise arenguga, oma üllaimate veendumustega õigest ja tõelisest? Oletame, et see ühe kiriku nime reetmine viib ta sootumaks välja kõigist kirikuist. Kas see on nurjatum reetmine kui paigalejäämine? Senikaua kui ta on ustav parimale osale endast, mis peaks ta hoolima muust ustavusest? Ma arvan, et inimene peaks tagama oma südametunnistuse Hästi tehtud, ustav teener! kõigepealt ning jätma muu ustavuse sinnapaika.

Ma viitasin tõsiasjale, et kui inimene lahkub oma parteist, siis on ta reetur ― et ta kuulutatakse selleks selge sõnaga. See kõlab jultunult ― sedavõrd jultunult, et loob paljudele pettekujutluse, et see on tõsi. Deserteerimine, reetmine ― need on sõnad, mida kasutatakse. Nende militaarne vorm paljastab selle inimese mõtlemise, kes neid tarvitab: tema jaoks on poliitiline partei sõjavägi. Aga kas on? Kas need kaks asja on identsed? Kas need kasvõi sarnanevadki teineteisega? Kindlasti pole poliitiline partei kutsealuste armee, sest nood on seal sunniviisiliselt. Siis peab see olema küll regulaararmee või vabatahtlike armee? Kas on regulaararmee? Ei ole, sest noid värvatakse täpselt ja selgelt määratletud ajaks, ja kui see aeg on läbi, võivad nad lahkuda ilma, et neid häbistataks. On see vabatahtlike armee ― vabatahtlike, kes on sõja puhul väeteenistusse läinud ja keda võib õiguspäraselt maha lasta, kui nad lahkuvad enne lõppu? Ei, see pole sõjavägi isegi mitte selles tähenduses. Need peened sõjaväelised terminid on tühjad kõrgelennulised valed ning nende kasutamine partei puhul pole targem kui kasutada neid austrikoloonia puhul. Vabatahtlik tuleb värbamispunkti ja võtab end paljaks ja tõestab, et ta on nii ja nii mitu jalga pikk ja et tal on rahuldavas headuses hambad ja et tal ükski sõrm ei puudu ja et ta on üldkehaliselt piisavalt terve; ta võetakse arvele, kuid mitte enne, kui ta on andnud võimsa vande või mõnes teises vormis pühaliku lubaduse marssida selle lipu all, kuni süda on läbi või tema armees oleku aeg täis. Mis toimub, kui valija astub parteisse? Peab ta üldse tõestama, et on hea tervise juures, olgu vaimselt või fõõsiliselt? Peab ta tõestama, et ta midagi teab ― ükskõik mida ―, et ta on milleksi võimeline? Kas ta annab vande või mingi lubaduse ― või ehk jätab ta endale täieliku vabaduse? Kui tema poliitiline boss teeks talle teatavaks, et kui ta parteisse astub, siis ainult igaveseks, et ta peab olema selle partei omand ning kandma kogu ülejäänud elu selle nimeplaadiga kaelarihma, kas see ei solvaks teda? See on ju selge. Ta ütleks mõne ebaviisaka, trükimusta mittekannatava sõna ja pööraks sellele tobedale organisatsioonile selja. Ent poliitiline boss ei sea talle üldse mingeid tingimusi, ja tema vabatahtlik ei luba midagi ega astu liikmeks ettemääratud ajaks. Ta ei ole mitte mingis mõttes saanud armee osaks, tema vabadust ei ole mingis mõttes kitsendatud. Ometi leiab ta varsti, et tema bossid ja tema ajalehed eeldavad just vastupidist; nad on süütu näoga omistanud endile tema üle sõjaväelise soomustatud võimu, ning kaheteist kuu jooksul, kui ta on nii keskmine inimene, on ta loobunud oma vabadusest, ja ta tõesti ongi küllalt loll uskuma, et ta ei saa sellest parteist lahkuda, olgu mistahes põhjusel, ilma et ta oleks häbiväärne reetur, desertöör, ametlik paaria.

Seal teile see õiglane määr sellest südametunnistusevabadusest, arvamusvabadusest, kõne- ja tegutsemisvabadusest, mille kui Vabariigi hinnalise vara kohta kuulen ma niipalju ülespuhutud jama. Sest tegelikult kindlaim tee lasta endast peaaegu üleüldise põlguse, hurjutamise, laimu ja solvangute märklaud teha on lõpetada nendest hindamatutest vabadustest lobisemine ning üritada üht neist praktiliselt teostada. Kui üritaja on jutlustaja, nõuab pool tema kogudusest ta väljaheitmist ― ja nad heidavadki, ainult et nad avastavad, et see tuleb kahjuks ümberkaudsele kinnisvarale; kui ta on mehaanik, lastakse ta otsekohe lahti; kui ta on advokaat, lähevad ta kliendid mujale; kui ta on arst, pöörduvad ta omad surnudki tema vastu.

Ma kordan, et uus parteiliige, kes arvas, et ta on iseseisev, avastab varsti, et ta hing on miskit moodi panditud parteile ning et aastate kuludes tunnistab ta võlakirja kehtivaks, annab oma vabaduse üle, ja usub tõemeeli, et ta ei saa sellest parteist lahkuda ühelgi põhjusel, enda silmis kuitahes õilsal ja õigel, ilma häbi ja teotuseta.

Kas suudab inimlik nurjatus leiutada veelgi põrgulikumat ja mürgisemat ideoloogiat kui see? Kas võib kujutleda veelgi alatumat orjatööd, kui see kaasa toob? Kas on teist nii allakäinud orja kui see, kes on oma orjuse üle uhke? Milline on oluline erinevus eluaegse demokraadi ja mistahes teist sorti eluaegse orja vahel? Kas ühe peremehe piitsa järgi tantsida on vähem alandav kui teise?

See jõle parteitruuduse ideoloogia tuleb otseselt kasuks madalamat sorti poliitikutele ― ja selleks ta kahtlemata laenatigi ― või varastati ― monarhistlikust süsteemist. See võimaldab neil riigile kaela määrida ametimehi, kelle poolt ükski endast lugupidav inimene ei hääleta, kui ta vaid jõuab äratundmisele, et tema esimene ja kõrgeim kohus on lojaalsus iseenda vastu, mitte mõne partei nime vastu. Nööritõmbajad, koosolekute manipulaatorid teavad, et nad ei ole kohustatud üles seadma sobivaimat inimest, sest et nad teavad, et sõnakuulelik partei hääletab iga nende poolt üles seatud harudega asja poolt, kui see ka otseselt inimest ei meenuta.

Ma kaldun arvama ― ma olen veendunud ― et see järjekindluse idee ― muutumatu truuduskohustus parteile ― on madaldanud kogu riigi meessugu ― tirinud ta alla ja lohistanud poris. Kui mr Blaine esitati presidendikandidaadiks, siis ma teadsin teda ― ei, ma arvasin, et ma tean teda; nüüd ma teda ei tea, aga toona ma arvasin, et tean, sest et mu päevaleht oli kujutanud teda mustaks, veel mustemaks ja päris mustaks võõbatuna ― aastate kaupa, mille jooksul sel lehel polnud vajadust rääkida temast midagi muud kui tõtt, polnud vajadust olla tema suhtes pahatahtlik, polnud vajadust olla tema suhtes midagi muud kui lihtsalt ja ausalt avameelne, sest et ta oli vaid oma partei liige ega olnud ta seal rahva ees tuvastatav millegi kandidaadina. Kuid kolmekümne päeva jooksul peale tema esitamist võõpas seesama ajaleht ta korraga üleni valgeks. See ei ole ustavus oma parimale minale, oma põhiveendumustele, see on ustavus parteile. Kellelegi ei meeldi ära süüa tonni jagu musta võõpa, ja ei keegi muu kui vaid isand saab panna orja seda tegema. Kas ainult see ajaleht osales sel erilisel pidusöömingul? Ei ― kõmme tuhat teist vabariiklaste ajalehte istus maha sama laua taha ning ajas endale igaüks sisse oma tonni jagu; ja mitte vähem kui 100 000 enam või vähem silmapaistvat poliitikut istus kõikjal sellel maal maha ning ajas endale igaüks sisse oma tonni jagu, ja peale pikka-pikka kibedat lämmatamist istus mõni miljon harilikku partei pärisorja maha ning ajas endale sisse igaüks tonni jagu. Võõpa? Pori oli see. Alandlik vabariiklaste partei sõi seda ära piisavalt, et ehitada sellest raudteetamm siit Jaapanisse [Nali on selles, et Blaine'i süüdistati nimelt raudteesse puutuvas korruptsioonis. - A.M.], ja mul on valus mõelda, et aasta pärast peavad nad seda arvatavasti jälle otsast peale sööma hakkama.

Noh, sel ajal peeti kõvasti isevärki söömapidusid. Keegi juuratundja mõtiskles Mulligani kirjade [Mulligan tunnistas kohtus Blaine'i vastu, ent hiljem kaks meest kohtusid ja Blaine lahkus koos tõendusmaterjali ehk nn Mulligani kirjadega, mida ta keeldus komisjonile üle andmast. - A.M.] ja muu hirmsa literatuuri üle ning jõudis järgmise mõjuva otsuseni: ta ütles, et asitõendid ei mõista mr Blaine'i kohtus süüdi ― seega ta hääletab tema poolt. Ta ei öelnud, kas need asitõendid tõendavad mr Blaine'i süütust või mitte. See polnud tähtis.

Aga ta teadis, et see otsus pole kaugeltki lõplik. Ta teadis, et see ei otsustanud midagi, ei tuvastanud üldse mitte midagi, ning oli tema tegevusjuhisena ja vastusena ta kahtlustele täiesti väärtusetu.

Ta teadis, et meie humaanse ajastu poolt võimalike süütute varjamiseks ja kaitseks üles tõstetud halastavad ja õiglased tõkkepuud on ikka ja jälle kaitsnud ja päästnud teatud süüdlasi. Ta teadis, et sel kombel on kohtust karistuseta lahkunud hea hulk vahialuseid, sellal kui kohtunik ja vandekohus ja kVik saalisolnud uskusid kogu südamest, et nad on süüdi. Ta teadis ― au meie ajale, mitte häbi, et see nii on ― et see tulemus on nii sage, nii peaaegu harilik, ja et vaid suutmatus rahuldada nõudlikke juriidilisi formaalsusi ning tõestada kohtus inimese süüd on saja tuhande miili kaugusel tema süütuse tõestamisest. Te näete kell kaks öösel luksuvat meest rentslis püherdamas; koju kõndides mõtlete te kogu selle asja läbi ning kaalute vaimus üksikasju ning teete oma mõõtmatus tarkuses otsuse, et te ei tea, et see mees ei olnud keeluseaduse pooldaja. Muidugi te ei tea, ja kui te peate hetkeks kinni ja mõtlete natuke, siis mõistate, et te ei tea ka seda, et ta oli.

Noh, mõni tubli vaimulik, kes luges Mulligani ja muud avaldatud tõendusmaterjali, ei suutnud otsusele jõuda, vaid otsis väljapääsu juurat tundvate kodanike tehtud otsuses ― otsusele omandada oma mõistuse- ja moraalne toit pruugituna, olgugi et ta ei liigitu mõistuselt lapseks, kes ei suuda oma moraali- ja vaimutoitu ise mäluda. Ta otsustas, et ilmselt värviline isik, kelle must-olemist kohtusaali segadusse ajavas ristvalgustuses ei saanud tõestada, oli temale valge küllalt ― temale, kes ta parteisse puutuvais asjus oli niikuinii pisut värvipime ―, ja nii tuli ta vastumeelselt valimispunkti, lunastav puna palgel, ja lasi oma hääle sisse.

Päev pärast ülesseadmist kohtusin ma nurga peal ühe teatud teise vaimulikuga. Ta oli väga kõigutamatu. Ta ütles: "Ma tunnen Blaine'i läbi ja lõhki, olen tundnud teda poisipõlvest peale ning tean, et ta on täiesti põhimõttelage ja ilma südametunnistuseta." Kuus nädalat pärast seda oli see vaimulik vabariiklaste üldkoosolekul Ooperimajas ― vist eesistujana. Igatahes pidas ta kõne. Kui te poleks teadnud, et selles kujutatud isik on mr Blaine, oleksite te arvanud, et see on... noh, siin maa peal pole sellist inimest, keda saaks selles võrdluses kasutada. See oli kiitus, kiitus ja kiitus, ülistus, ülistus ja ülistus, see oli jumaldamine ja jumaldamine, see oli pühakuks kuulutamine. Kujutlege selle mehe moraalses ja mentaalses kaoses kuus nädalat toimuma pidanud asjade üldist kokkuvarisemist ja täielikku pööret ja kärisemist ja rebimist ja ümberlapitamist. Mis on selle kõrval mingi põletikuline reumatism koostoimes tantstõvega? Kui parteitruuduse ideoloogia võib inimese moraalse konstitutsiooni täiesti segi paisata ja lisaks teha tast ajutise idioodi, siis mis ettekäändega te seda jutlustate, seda õpetate, seda arendate, seda jäädvustate? Kas te ütlete, et riigi ülim hüve nõuab parteilist ustavust? Kas te ütlete, et see nõuab, et inimene lööb oma tõe ja oma südametunnistuse jalaga rentslisse ning muutub lisaks veel suud väänutavaks hulluks? Oh ei, ütlete teie, seda see ei nõua. Aga mis siis, kui see teist hoolimata selle tekitab? Inimene ei ole kohustatud purjuspäi tegema asju, mida ta teha ei tohiks, aga enamus inimesi teeb neid ikkagi; meile ei räägita meie kohustustest joobes olekus ― inimest hoiatatakse vaid joomisharjumuse kahjulikkuse eest ― meid manitsetakse saama lahti sellest, mis võib eksitada inimest selliseid asju tegema.

See on igatepidi veider värk. Samad inimesed, kes innukalt jutlustavad kirikule ja parteile ustavat põhimõttekindlust, on alati valmis ja tahavad ja ihkavad veenda hiinlast või hindut või kanakki oma konfessiooni hülgama, või oma kaas-ameeriklast hülgama oma parteid. Mees, kes deserteerub nende juurde, on üdini ülev ja puhas ja kaunis ― väliselt; mees, kes deserteerub nende juurest, on üdini jõle ja põlastusväärne. See on Järjekindlus suure J-ga.

Elegantseima ja endaga rahulolevaima sarkasmiga mõnitab eluaegne lojalist sõltumatuid ― või, nagu ta neid lõikava irooniaga kutsub, mugwumpe [Indiaani (algonkini) -keelsest sõnaühendist, tVlkes 'suur mees'. Nii nimetati Blaine'i 1884.a kampaania ajal vabariiklasi, kes keeldusid teda toetamast; nii nimetatakse sõltumatuid või üleolevaid või poliitiliselt otsustusvõimetuid või vaieldavas asjas neutraalseid. - A.M.] ― ta on tapvalt vaimukas kõigis neid puudutavais asjus siin ilmas. Aga mugwump suudab seda taluda, sest et ta selja taga on suur sajanditesse küündiv ajalugu ― ta pärineb võimsatest esivanematest. Ta teab, et kogu inimsoo ajaloos pole selle maailma laste hingede, südamete ja ajude heaks tehtud midagi suurt ja õilsat ja õnnetoovat, mida mugwump ei algatanud ja mugwump võidule ei viinud. Ja nende nimed on väärikaimad ajaloos: Washington, Garrison, Galileo, Luther, Kristus. Ustavus kivinenud arusaamadele pole siin ilmas veel ühtegi ahelat purustanud ega vabastanud ühtgi inimhinge ― ega tee seda kunagi.

Alguse juurde tagasi tulles: ma olen veendunud, et maailma on petetud omaks võtma mõningaid ekslikke ja hukatusttoovaid arusaamu järjekindlusest ― ja sellisel määral, et keskmine inimene on pööranud õige ja vale asjad täiesti ümber ja on uhke, et ta on "järjekindel", muutumatu, kõigutamatu, fossiilistunud ― kuna see peaks olema talle hoopis häbiks.



1884,
ette kantud Hartfordis pärast Blaine-Clevelandi kampaaniat







    Minu ustavus oli ustavus oma maale, mitte tema institutsioonidele või ametnikele. Maa on tegelik asi, pärisasi, igavene asi ― see on see asi, mida valvata, mille eest hoolt kanda ja millele ustav olla; institutsioonid on väline, need on vaid rõivad, ja rõivad võivad ära kuluda, muutuda närudeks, lakata olemast mugavad, kaitsmast ihu talve, haiguse ja surma eest. Olla ustav närudele, karjuda närude eest, surra närude eest ― see on mõistusevastane, lausloomalik ustavus, see kuulub monarhia juurde ― monarhia selle leiutas, sinna see jäägugi.

"Connecticuti jänki kuningas Arthuri õukonnas"