Kook, millel oli kirstu kuju




Spruengli's coffin-like cake      




Peab olema veider siseneda majja ja hakata seal elama ja seada ta
korda teades, et see on viimane maja, kus sa elad ja mille korda sead, ja et sa seal sured.
Patricia Highsmith, 1961



Šveits on maa, kus väga vähe asju algab, aga kus paljud asjad lõpevad.

   
F.Scott Fitzgerald









Mõni kuu enne Patricia Highsmithi surma 1995. aasta veebruari alguses otsustas Daniel Keel, teades, et Pat oli haige ja kustus kiiresti, võtta ette pika rongireisi Zürichist Tegnasse Pati koju, et rääkida temaga ühe tema raamatu avaldamise ettevalmistustest.

Kui Pat veel Aurigenos elas, oli ta imetlenud karvase lambanahaga nahkmantlit, mida Keel kandis, ning galantse žestiga pakkus too seda sealsamas Patile. Pat proovis seda selga, ning imelik küll, ütles Keel, see sobis talle – me olime sama suurust. Kuigi segaduses, võttis Pat mantli. Võibolla veetles see kingitus midagi sügavat ja kahestunut Pati loomuses – Keel oli hoidnud sellest rõivastusest endale täpse koopia ja kandis seda edasi, nii et külma ilmaga olid Pat ja tema kirjastaja kui kaksikud. Olles üha sama tähelepanelik oma autori vajaduste suhtes, küsis ta Patilt spontaanselt, kas ta võib tollele Zürichist midagi tuua, kui külla tuleb.

"Lilli?" pakkus ta. "Ei, ei, mitte lilli," ütles Pat. Tore, mõtles Keel, sest et tema naine, maalikunstnik Anna Keel oli talle rääkinud, et Pat oli viimase lillekimbu, mille nad olid talle toonud, visanud välja – ning see oli maksnud väikese varanduse. Pat oli end igatahes lillede teemal väljendanud täiesti selgelt ühes teises telefonikõnes: "Su naine Anna toob mulle alati kimpude kaupa suurepäraseid roose. Aga mulle ei meeldi lilled. Vahest te ei tooks neid enam?"

Daniel Keel ei võinud seda teada, ent Pat oli juba jätnud enda järele New Yorki purustatud õite raja. Tema eelviimane Ameerika kirjastaja, Otto Penzler Mysterious Pressist, tõi 1980ndatel Pati Šveitsist New Yorki väikest reklaami tegema (taipamata, ütles ta, enda idiootsust) – Highsmithi ekstra-kujundatud, piiratud tiraažiga "Inimestele, kes uksele koputavad", ja tema viiele andele lühijuttudele – riidekattega köidetele, mille eksemplarid olid nummerdatud ja alla kirjutatud, antud kõik välja 1985. ja 1988 aasta vahel. Pati esimesel New Yorki õhtul viis Penzler ta õhtust sööma oma armastatuimasse itaalia restorani Giordano juurde Kolmekümne üheksanda tänava ja Üheksanda avenüü vahele, ning vaatas usumatuses, mida Pat tegi, kui reklaami-esindaja ulatas talle lauas täiusliku punase roosi. Pat võttis roosi ja lasi sel põrandale kukkuda. Ei teinud teist nägu, ei öelndud aitäh, lihtsalt võttis roosi ja viskas põrandale.

Ja siis vaatas Penzler jälle – seekord jäigas vaikuses – kui Pat lõi lokku ja lõugas Roberto, restorani populaarse maitre d' peale, sest et vasikalihalõik, mida Roberto oli käinud isiklikult köögis Patile valimas ("Ta tegi, mis vähegi suutis," ütles Penzler, "rabeles nahast välja") oli liiga suur, et Patile meeldida.

Pati öhtusöögi-etendused – nüüdseks järgisid need koha iseloomu ning olid kavandatud maksimaalselt solvama kedatahes, kes istus tema kõrval – suutsid üha lasta põhja iga õhtu ja luua Patist kindla arvamuse. Enne seda restorani-õhtut ja sellele järgnenud päevi, mis ta veetis reklaambankettidel Pati kaaslasena, oli Otto Penzler mõelnud Pat Highsmithist kui oma kangelannast, sest et ma armastasin tema kirjandust. Penzler lõpetas sellega, et kirjeldas teda kui kõige armupuudulikumat ja armastamatumat isikut, keda olen iial tundnud... tõesti õudne inimene... Ma ei kuulnud eales, et ta midagi jaatavat oleks öeldnud. Välja arvatud üks kord. Ta ütles: "Mulle meeldib õlu."

Aasta hiljem olid Ühendriikide kelnerid Patricia kommete osas ilmselt targemaks saanud – The Washington Posti raamatu-arvustaja David Streitfeld ütleb, et hotelli restorani, kus ta 1988. aastal Pati intervjueeris, teenindav personal käis meist laia kaarega ringi – ent Pat suutis siiski lauas kaose tekitada. Pati lennuk oli just passinud kolm tundi stardirajal seistes, Pat oli väga mõttetargas olekus, ja David Streitfeldi meelest paistis ta pisut ogar (Pat lõpetas kaose sõnadega: "Ma olen küll väga niru kristlane, aga kättemaksu ma ei usu."). David oli kavatsenud teha tast olukirjelduse, ent nende vestlus kulges sedavõrd pilla-palla, et ta ei suutnud oma lugu siduda.

Pat kõõksus naerda (tihtilugu); seekord oli ta võtnud endaga lauda kaasa meditsiiniliste sümptomite raamatu, mis olla huvitavam kui mistahes romaan. Ta ei reetnud vähimatki huvi toidu vastu, ent ta austas Streitfeldi valju ettelugemisega oma meditsiiniraamatust. Ta ta tundus õnnelik kõige oma avaldatu pealkirjade loetelu uurides, mille tema intervjueerija oli endaga kaasa toonud. "See näeb hea välja," ütles ta. "Sellised asjad annavad mulle alati tugeva tunde. Kas tugeva, või siis väljakurnatud."

Selle lõunaoote ajal rääkiski Pat, kes ei söönud ise midagi, ent pakkus mõningat mõttetoitu, David Streitfeldile, miks ta läks lahku oma kirjastajast Otto Penzlerist. Penzler, ütles ta, oli meelega jätnud välja tema pühenduse Intifadale "Inimesed, kes uksele koputavad" väljaandes, ja Pat täpsustas: "Kas te teate, miks ta seda tegi?" sisistas Highsmith mulle. "Sest et ta on juut." (Ma ei kasuta, ütleb David Streitfeld, reporterina kuigi tihti sõna sisistama. Ent antud juhul on see täiesti asjakohane.) Juhtumisi eksis Pat mõlemas oma oletuses: Otto Penzler nagu Pati isa J.P. Plangmangi on saksa protestant. Ja Penzler oli küsinud luba Pati pühenduse kustutamiseks Diogenese [vist Šveitsi Diogenes Verlag kirjastus – A.M.] esindajalt New Yorkis, sest et tema tunde järgi tekitanuks see probleeme kohalike arvustajatega.

Nii et Daniel Keen, rääkides Tegnas elava Patiga telefoni teel, küsis talt uuesti: "Mida ma võiksin sulle tuua – mida sellist võiksin ma sulle tuua, mis sulle meeldiks?"

Ja ta vastas momentaarselt: "Šokolaadikoogi." Keel oli seda kuuldes vägagi üllatunud, sest, nagu ta ütleb, ta ei olnud iial näinud Pati mingit kooki – ega tegelikult üldse midagi – söömas. Kui Pat tuli tema juurde lõunale nende majja Zürichis, siis võttis ta enne sööki kaks suurt viskit ning küsis seejärel, kas ta võib oma klaasi lauda tuua, kus ta siis söömise asemel viskit rüüpas. Anna Keel oli ekstra Pati jaoks valmistanud klassikalise šveisti roa roesti, ja Pat oli seda taldrikul kahvliga ringi ja ringi keerutanud, kujundades seda ümber lapse kombel, kes on kühvliga liivakindluse kallal. Ta kaapis liha juurviljade sisse, juurviljad liha sisse, ja kogu kupatuse identifitseerimatuks massiks. Anna Keel, olles mures, et tema roog külalisele ei maitse, küsis Patilt, et vahest on roesti liiga kuiv? Jah, ütles Pat jõhkralt, roesti on liiga kuiv.

Keeli kirjastaja-lantšid ja õhtusöögid Patiga olid aastate jooksul tootnud sama kasinaid vestlusi. Esimesed kakskümmend aastat saime me kokku ja tema ütles "ja" ning "ei", ja vahel küsis midagi. Ei midagi tarbetut, ta oli väga säästlik. Justkui peaksid selleks, et sõnagi kätte saada, sisestama enne frangi. Kõik, mis ta Pati kohta teadis, tuli Pati raamatutest. Ja kui Keelid Pati Tegnas lõpu poole külastasid, üritas Pat omalt poolt teenindada neid identifitseerimatu massiga oma külmkapist, teatud liiki pudingiga, millest ta teatas, et see on kana ilma koibadeta. (Arstid lubasid talle jälle alkoholi, ilmselt mõeldes, et sel pole enam tähtsust.) "Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu," ütles Pat, kui nad sõid, "et ma andsin koivad kassidele." Ta oli valmistanud ka midagi kana juurde – midagi, milles oli sellerit – ent unustas seda serveerida. Ka selle tegi ta teatavaks keset einet.

Seepärast oligi Daniel Keel nii üllatunud, kuuldes oma autorit nõudmas midagi nii söödavat kui Zürichi šokolaadikook. Oli pühapäev, kui ma järgmine kord Ticinosse läksin, ütleb Keen, ja ma läksin üksi. Ta astus kuulsasse magusapoodi Sprünglisse Zürichi vaksalis, ütles neile, et ta lahkub pealelõunase rongiga viimasel minutil (ma jään alati hiljaks!), palus neil valmistada keskmise suurusega šokolaadikoogi (Pat oli öelnud, et "mitte liiga väike ja mitte liiga suur") ning panna see reisiks karpi. Kõige viimasel hetkel võttis siis Keel Sprünglist koogi, maksis selle eest, ja jooksis rongile.

Sprüngli šokolaadikoogid – tihked, rammusad ja väga hõrgud – on kuulsad üle kogu Šveitsi. Üks Zürichi vaksalisse saabumise rõõme on, et Sprüngli pood asub otse sealsamas. Sprüngli šokolaadikookidel – harilikult on mõni poeaknale välja pandud – on imelik kuju. Nagu tillukeste muusikariistade kastid, mõtlesin ma, kui neid esimest korda nägin – kuniks Daniel Keeli lugu tegi mulle selgeks, mille moodi need koogid tegelikult on.

Kui Keel saabus Ticinosse Pati koju, andis ta perenaisele üle karbi šokolaadikoogiga, öeldes talle, et see on Sprünglist; siis istusid nad maha, et töötada käsikirja kallal. Mõne tunni pärast mainis Pat – kahtlemata vastumeelselt – et vahest peaksid nad midagi sööma. Ja Keel ütles: "Magustoitu. Me võime süüa tüki sinu šokolaadikoogist."

Ja nii pani siis Pat karbi lauale ja avas selle – otsekohe said nad mõlemad šoki. Mõlemad nad taipasid samal hetkel, et Keeli Sprünglist ostetud koogil (seda konkreetset koogisorti Keel ei teadnud ning nägi seda esmakordselt alles peale karbi avamist) on kirstu kuju. Elegantse ja kalli kirstu. Tollal oli Pat muidugi tõsiselt haige ja silmnähtavalt kustumas ning Keel oli endast väljas vihje peale, mille ta kingitus tegi. Ma olin täiesti vapustatud. Ma olin kõnevõimetu. Ma ei osanud midagi öelda.

Viimaks pääses tal suust kohkunud tunnistus. "Ma ei teadnud," ütles ta Patile.
Mul on sõpru, räägib Keel, kes oleksid sarnases olukorras naernud ja öelnud: "Kuule-kuulu, mina olen siin suremas ja sina tood mulle šokolaadikoogist kirstu!" Pat aga ei naernud. Ta ei öelnud midagi. Kuid ma nägin ta silmi ja tean, et ta tõdes, et koogil on kirstu kuju.

Me sõime tükikese ja Pat viis selle kööki tagasi.
Ja koogist rohkem ei räägitud.

Kui Keel oli Zürichisse naasnud, lasi ta oma sekretäril Sprüngli poodi helistada, tegemaks ettepanekut, et kuna teistelegi haigetele ja vanadele inimesetele viiakse selliseid kirstukujulisi kooke, siis vahest Sprüngli kaaluks koogivormide väljavahetamist. Daam teispool liini Sprüngli juures oli hämmingus. See šokolaadikook oli kuulus kook, ja ei keegi, kuni tänaseni, polnud kunagi tema kuju kohta märkust teinud – päris kindlasti polnud põhjust seda muuta.

Imelik, ütleb Keel Patricia Highsmithi ja kirstukujulise koogi kohta, et temaga ja temale juhtus selline asi.
   



Peatükk Joan Schenkari raamatust "Andekas miss Highsmith"
tõlgitud siit


Kursiiv tähistab tsitaate; nende allikad pole tõlkijale nähtavad



















Liikuv vooditarvik

ildredi-suguseid tüdrukuid on palju – ilma koduta, ent katus on neil siiski alati pea kohal; suurema osa ajast mõne hotellitoa, vahel poissmehe-elamise, vahel, kui veab, jahikajuti, või siis telgi või karavani lagi. Sellised tüdrukud on vooditarbed, seesugune asi, mis soetatakse nagu kuumaveekott, reisitriikraud, elektriline kingaviksija, mistahes väike elu luksusese. Kasuks tuleb, kui nad oskavad natuke süüa teha, kuid päris kindlasti ei pea nad rääkima – üheski keeles. Ka on nad välja vahetatavad nagu vaba valuuta või rahvusvahelised postmargikupongid. Nende väärtus võib tõusta või langeda, sõltudes east ja mehest, kes neid parajasti omab.

Mildred ei pidanud seda elu halvaks, ja kui teda oleks küsitletud, oleks ta öelnud omal siiral moel: "See on põnev." Mildred ei naernud iial ja naeratas vaid siis, kui tahtis olla viisakas. Ta oli viis jalga seitse tolli pikk, blondipoolne, üsna sale, meeldiva ilmetu näo ja suurte siniste silmadega, mis olid ikka pärani. Ta pigem hiilis kui käis, õlad kühmus, puusad veidi ette lükatud – nagu parimatel modellidel, oli ta kusagilt lugenud. See lõi tast rauge, rahuarmastaja mulje. Ta liikus ringi kui kõnniks ta unes. Voodis oli ta pisut elvam, ning see teave rändas suust suhu – meeste seas, kes ehk ei rääkinud sama keelt, noogutuste ja kergete naeratuste kaudu. Mildred tundis oma tööd, ja tuleb tunnistada, et ta tegi seda usinalt.

Ta oli end koolis vaevaliselt edasi vedanud kuni neljateistkümnenda eluaastani, mil kõik, kaasa arvatud ta vanemad, olid hakanud jätkamist pidama mõttetuks. Küll ta varsti abiellub, mõtlesid ta vanemad. Selle asemel jooksis Mildred aga kodust ära, või pigem üks automüügimees viis ta ära, kui ta oli vaevu viisteist. Müügimehe juhtnööride järgi kirjutas ta koju rahustavaid kirju, et tal on lähedal linnas ettekandja koht ning et ta elab kahe teise tüdrukuga kuskil korteris.

Selleks ajaks, kui ta sai kaheksateist, oli Mildred käinud Capril, Mexico Citys, Pariisis, isegi Jaapanis, ja mitu korda Brasiilias, kus mehed ta harilikult maha jätsid, sest tihtipeale olid nad millegi eest jooksus. Ta oli olnud ühe presidendikandidaadi võidu ööl teine auhind, kui nii võib öelda. Teda oli Londonis üüritud kaheks päevaks ühele šeigile, kes oli teda premeerinud rõvedavõitu kuldkarikaga, mille ta oli sealsamas kaotanud – mitte, et talle karikas oleks meeldinud, ent kuna see pidi maksma terve varanduse, siis mõtles ta selle kaotamisele tihti kahetsemisi. Mil iganes ta soovis meest vahetada, läks ta lihtsalt Rios või kus tahes üksi mõnda kallisse baari ning korjas üles mõne teise mehe, kes hea meelega lisas ta oma kuludesse, ja nii ta läkski jälle Ameerikasse või Saksamaale või Rootsi. Mildredil oli jumala ükskõik, mis maal ta oli.

Kord unustati ta restorani laua äärde nagu unustatakse välgumihkel. Mildred märkas seda, ent Herb mitte – nii oma poole tunni jooksul, mis pani Midredi kergelt muretsema, olgugi et Mildred ei lasknud naljalt millestki oma tuju rikkuda. Ta pöördus hoopis enda kõrval istuva mehe poole – see oli ärilõuna: neli meest, neli tüdrukut – ja ütles: "Mina mõtlesin, et Herb läks vaid vetsu..."
"Mida?" turske mees ta kõrval oli ameeriklane. "Aa. Ta tuleb tagasi. Meil oli täna vaja arutada ebameeldivaid asju, mõistad. Herb on endast väljas." Ameeriklane muigas mõistvalt. Tal oli tema tüdruk kõrval, seesama, kelle ta eile oli korjanud. Tüdrukud polnud oma suid avanud muuks kui söömiseks.

Herb tuli tagasi, võttis Mildredi ühes ja nad läksid oma hotellituppa, Herb ülimornilt, sest äritehing ei kukkunud soodsalt välja. Sel pärastlõunal ei õnnestunud Mildredi embustel tõsta Herbi tuju ega tema ego; sel õhtul müüdi ta edasi. Tema uus eestkostja oli Stanley, umbes kolmekümne viiene, töntsakas nagu Herb. Tehing leidis aset kokteiliajal, mil Mildred rüüpas läbi kõrre oma tavalist Alexandrit. Herb sai endale Stanley tüdruku, nüri blondiini kunstipäraselt lokitud juustega. Ta blondsus oli samuti kunstlik, pani Mildred tähele, ehkki hea töö; meik ja juuksed olid asjad, milles Mildred oli asjatundja. Mildred naasis korraks hotelli oma reisikotti pakkima ning veetis seejärel õhtu ja öö Stanleyga. Too vaevalt rääkis Mildrediga, kuid naeratas palju ja tegi ohtralt telefonikõnesid. See toimus Des Moines'is.

Stanleyga läks Mildred Chicagosse, kus Stanleyl oli väike omaette korter, pluss kuskil majas veel abikaasa, ütles ta. Mildredit naine muretsema ei pannud. Ainult korra elus oli tal tulnud tegemist teha raskeloomulise abikaasaga, kes sadas korterisse sisse. Mildred oli viibutanud lihanuga ja naine oli jalga lasknud. Harilikult paistsid naised lihtsalt keeletud, siis manasid ette põlgliku irve ja kõndisid minema, ilmselt kavatsedes kätte maksta. Stanley oli kogu päeva ära ega andnud talle palju raha, mis rikkus tuju. Mildred ei kavatsenud Stanleyga kauaks jääda, niipalju kui temast olenes. Ta oli kord mingis pangas kuskil avanud arve oma säästudest, ent oli kaotanud ära hoiuraamatu ning unustanud selle linna nime, kus pank asus.

Aga enne, kui Mildred jõudis end kavalalt minema manööverdada, avastas ta, et on ära antud. See oli hoop. Majanduslikult mõtlev inimene teeks järelduse äraantu jooksevvääringu kohta, mida tegi ka Mildred. Ta mõistis, et Stanley võitis mõnevõrra tehingus Louisi nimelise mehega, kellele ta Mildredi andis, aga ikkagi...

Ja ta oli vaid kakskümmend kolm. Ent Mildred teadis, et see on kriitiline iga ja et nüüdsest peab ta oma kaarte hoolikalt välja käima. Kaheksateist oli haripunkt, tema oli sellest viis aastat üle, ning mis oli tal selle aja eest ette näidata? Üks teemant-kaelakee, mida mehed ahnelt vahtisid ja mida ta oli pidanud kahel korral pandimajast ära tooma mõne uue molkuse abiga. Üks naaritskasukas – sama lugu. Reisikott paari kena kleidiga. Mida ta tahtis? Noh, ta tahtis jätkata endist elu, ent suurema turvatundega. Mida ta teeks, kui ta surutaks tõesti vastu seina? Kui ta väljalööduna – isegi mitte äraantuna oleks sunnitud minema mõnda baari ega suudaks isegi siis korjata rohkem üles kui ühe üheöösuhte? Noh, tal olid alles mõned möödunud aegade meestuttavate aadressid ning ta võiks neile igal ajal kirjutada ja ähvardada neid oma memuaaridesse panna, mille kirjutamise eest, kui ta seda vaid teeks, ta kirjastaja talle maksab, võiks ta öelda. Kuid Mildred oli rääkinud kahekümne viie aastaste ja vanemate tüdrukutega, kes olid ähvardanud memuaaridega, kui neile eluaegset pensioni ei maksta; ta oli kuulnud vaid ühest, kellel see õnnestus. Sagedamini, ütlesid tüdrukud, naerdi nad välja või öeldi, et lasku käia ja kirjutagu, kui et anti raha.

Nii et Mildred kasutas aega nii hästi, kui oskas, mõne päeva jooksul vana paksu Louisiga. Tollel oli kena vöödiline kass, kellesse Mildred kiindus, kuid kõige tüütum lugu oli, et korter oli kööginišiga ühetoaline ja õudne. Louis oli heasüdamlik, ent ihnus. Ka oli Mildredile alandav, et kui nad Louisiga välja õhtusöögile läksid, pidi tema majast välja hiilima (mida ei juhtunud tihti, sest Louis eeldas, et Mildred teeb süüa ja koristab ka mõnevõrra), ning et kui Louisil olid inimesed külas, et äriasjust rääkida, kästi temal end kööginišši ära peita ja kuss olla. Louis oli klaverite hulgimüüja. Mildred harjutas kõnet, mille ta kavatses varsti esitada: "Ma loodan, et sa mõistad, et sa ei saa mind kinni hoida, Louis... Ma olen selline tüdruk, kes pole harjunud töötama, isegi mitte voodis..."

Aga enne, kui tal avanes võimalus ette kanda see kõne, mille peamine mõte olnuks nõuda rohkem raha, sest ta teadis, et Louisil oli tublisti kõrvale pandud, anti ta ühel õhtul ära ühele noorele müügimehele. Louis lihtsalt ütles, pärast seda kui nad kõik olid maanteeäärses kohvikus õhtusöögi lõpetanud: "Dave, võta õige Mildred ja paku talle enda pool klaasike unenapsi... Mina pean vara magama minema," ja pilgutas silma.

Dave säras. Ta nägi hea välja – ent elas karavanis, taevane halastus! Mildredil polnud kavatsust hakata mustlaseks, võtta vanne, kus vett on vähem kui käsna, taluda kaasaskantavaid käimlaid. Ta oli harjunud luksushotellidega, kus on ööpäevaringne toateenindus. Dave võis olla noor ja särav, kuid Mildredi see ei huvitanud. Mehed ütlevad, et kõik naised on ühesugused, ent Mildredi meelest oli veelgi õigem, et kõik mehed on ühesugused. Kõik nad tahtsid vaid üht asja. Naised vähemalt tahtsid karusnahkseid kasukaid, häid parfüüme, puhkust Bahamal, kruiisi kuhugi, ehteid – tegelikult üsna paljusid asju.

Ühel õhtul Dave'iga ärilõunal (Dave oli klaverite kohaletoimetaja ja tellimuste vastuvõtja, olgugi et Mildred ei näinud karavani läheduses kunagi ühtegi klaverit), tutvus Mildred kellegi hr. Zuppiga, keda hüüti Samiks ja kes oli Dave'i peenesse restorani einetama kutsunud. Kolmest Alexanderist tiivustunult flirtis Mildred pööraselt Samiga, kes laua all ei jätnud sellele vastamata; Mildred tegi lihtsalt teatavaks, et läheb koju koos Samiga. Dave'i suu vajus lahti ja ta hakkas kära tõstma, Sam aga – vanem, enesekindlam mees – andis peenelt mõista, et kui asi läheb rusikateni, teeb ta skandaali, nii et Dave tõmbus tagasi.

See oli kõva edasiminek. Sam ja Mildred lendasid kohe Pariisi, siis Hamburgi. Mildred sai uusi riideid. Hotellitoad olid suurepärased. Mildred ei teadnud iialgi, mis linnas on nad homme. Nüüd oli olemas mees, kellest memuaarid olnuksid midagi väärt, kui Mildred ainult suudaks välja selgitada, millega ta tegeles. Ent kui too rääkis telefoniga, polnud see ei jiidiš ega vene ega araabia keel. Mildred polnud elus kuulnud nii arusaamatuid keeli, ja ta ei suutnud sugugi välja selgitada, mida mees müüs. Inimesed peavad ju midagi müüma, eks? Või midagi ostma, ja kui nad midagi ostavad, siis peab ju olemas olema raha-allikas, eks ole? Nii et mis see raha-allikas ongi? Miski ütles Mildredile, et varsti on tal aeg erru tõmbuda. Jumalik ettehoole paistis olevat Sam Zuppi saatnud. Mildred töötles teda, üritades seda varjata.

"Ma heidaksin end hea meelega ankrusse," ütles ta.

"Ma ei ole abielluja-tüüp," vastas mees muiates.

Mitte seda ei olnud Mildred silmas pidanud. Ta oli pidanud silmas pensionisammast, peale mida Sam võinuks öelda adjöö, kui ta tahtnuks. Ainult et kas ühe korraliku pensioni jaoks ei läheks vaja mitut pensionisammast? Kas ta peab kõik selle tulevaste Sam Zuppidega uuesti läbi tegema? Mildredi vaim vankus pingutusest vaadata nii kaugele tulevikku, ent ei näinud olevat mingit kahtlust, et ta peab vähemalt hr Zuppi ära kasutama – niikaua, kuni Mildredil ta on. Ülaltoodud vestluse järgsete päevade sündmused pühkisid minema need ideed või plaanid, rabedad kui katkine ämblikuvõrk.

Sam Zupp oli äkitselt jooksus. Mitu päeva möödus lennukites eraldi istekohtadel, sest et tema ja Midred ei tohtinud koos reisida. Kord olid politseisireenid otse nende taga, kui Sami palgatud autojuht võttis kiirust ja kihutas Alpides otse üle tee, mis suundus Genfi. Või võibolla Zürichisse. Mildred oli omas elemendis, teenindades Sami lõhnavees niisutatud taskurättidega, võttes oma käekotist kokkupandud singivõileiva, juhuks kui mees oli näljane, või brändiplasku, kui tol süda puperdas. Mildred kujutles end ühe oma lemmikkangelannana, keda ta oli näinud filmides – heades filmides – kus näidati, kuidas mehed ja nende tütarlapsed põgenevad kohutavate ja nii ebaõiglaselt hästi relvastatud politseinike eest.

Tema glamuuri-unistused jäid põgusaiks. See pidi olema Hollandis – poole ajast Mildred ei teadnud, kus ta oli – kui sohvri juhitud auto jäi kiunatades seisma, just nagu filmis, ja sohver ja Sam koos sidusid Mildredi kokku millekski muumia-taoliseks – kangest, raskest presendist kesta sisse; siis seoti talle nöörid ümber. Ta visati kanalisse ja uputati.

Keegi ei kuulnud Mildredist enam midagi. Keegi ei leidnud teda kunagi. Kui ta olekski leitud, poleks olnud otseseid tuvastamise vahendeid, sest tema pass oli Sami käes ja käekott Sami autos. Ta oli minema visatud, nagu visatakse ära välgumihkel, kui see on ära kasutatud, nagu odavköites raamat, mis on läbi loetud ja mis on muutunud ülearuseks pagasiks. Keegi ei võtnud Mildredi puudumist kunagi tõsiselt. Nii paarkümmend inimest, kes teda tundsid ja mäletasid, mõtlesid lihtsalt, olles ise ilma mööda laiali, et ta elab mõnel teisel maal või linnas. Eks ta ükspäev mõnes baaris või hotelli vestibüülis ilmu jälle välja, arvasid nad. Varsti nad unustavad ta.




          



Patricia Highsmith



    Kui džinn peaks mult küsima, et kuidas, kelle moodi ma tahaksin kirjutada, siis võin kergesti vastata, et Patricia Highsmithi moodi. Ma ütlen nii lühidalt kui oskan, mida tas imetlen (tuginedes tema kriminaalromaanidele, mis valdavalt on ka eesti keelde tõlgitud, tuntuimana Ripeley-lood). Tema romaan kulgeb alati lineaarselt (st jälgitakse vaid üht liini), katkestuseta, mistahes teist (kolmandat jne) tasandit sisse toomata (ei anta sama asja eri perspektiividest, puudub isegi ajas tagasiminek ja millegi varem olnu vahelejutustamine (kui on, siis nii harva ja väikeses mahus, et ei meenu)). Lineaarset on mõnus lugeda – pinge tõuseb järjest, ei ole katkestuste tingitud tagasilangusi. Teatud tasemel on see kirjasõna kõige primitiivsem viis (vrd ajalehetekst). Ent kui siin elutarkusele (ilma milleta ei maksa kirjandusest üldse rääkida) liitub spetsiifiline anne, on tulemus täitsa eriline, hõrk nagu delikatess. Esimest korda rabas mind niimoodi Shusako Endo romaan “Ajal, mil ma vilistasin”. Sisu, nagu vormgi tundus ülimalt lihtsake, pretensioonitu, peaaegu tüütult olmeline. Ja siis lõpp virutab sulle kui raske pehme asjaga pähe ning sa ei saa muud kui õhku ahmida ja mõelda, et mis see kõik siis nüüd oli? Ei olnudki järelikult lihtsake, pretensioonitu? Pretensioonitu(s) osutus korraga ise pretensiooniks, ja veel milliseks!

Endot lugesin ma ammu. Highsmithi avastasin alles paari aasta eest. Samasuguse pretensioonituse lambanahka rüütatud pretensioone olen leidnud (ei, nemad leidsid mind, leidsid ja puänti jõudnult ründasid) P.H. kriminaalromaanidest. Esimesena meenub "Poiss, kes järgnes Ripleyle".


Mis kinnitab mu vana usku, et ei ole paremaid, halvemaid žanre, vorme. Seebiooper ei ole halb a priori. Internetti pannakse üles Jorge Luis Borgest ja William Shakespeare'i, ning vaimuvaest porri antakse välja kvaliteetpaberil tehniliselt kvaliteet-toimetatult. (Ja pange tähele, et neid, kes kritiseerivad internetti kui niisugust ja vaba mõtte levikut, kannustab pea alati hirm oma sissetulekuid (ja võimu) kaotada).

Jah, ma ütleksin džinnile, et tahan kirjutada P.H. moodi – kui ma ei ütle just, et J.M. Coetzee moodi. Ka tema on lihtne. Täpsemalt: laseb arvata, et on. Ta kogub jõudu pikemalt ja sügavamalt ja virutab veelgi võimsamalt.
Lühijutu "Liikuv vooditarvik" (The Mobile Bed-Object) tõlkisin raamatut Selected Stories müüvalt leheküljelt. Võttes arvesse, kui meeleldi on meil P.H.-d tõlgitud, võib loota, et ka seda raamatut koos kõige Greene'iga saab varsti lugeda eesti keeles.





* * *







Pat 1976
pilt: Jacques Pavlovsky