Lääne ettekujutuse taoism ja Hiina taoism: eksootiliste


ida õpetuste dekoloniseerimine


Russell Kirkland (Georgia Ülikool, USA)





Hiina religiooni õpetlased – nii idas kui läänes – on raisanud hulga tinti küsimusele, mis see taoism on. Enamiku jaoks on termin 'taoism' vaid üks sobiv rubriik, kus arutleda selliste vanade hiina tekstide nagu "Daodejing" ja "Zhuangzi" üle. Kaasaegse hiina keele termin selliste mõistete-komplekti kohta on 'Lao-Zhuang', ja selle komplekti sisu on üldiselt see, mida lääne inimesed on harjunud pidama taoismiks. 1970ndatel aga hakkasid mõned lääne õpetlased selle mugava määratluse vastu võitlema – seda seetõttu, et järkjärgult oli neile selgeks saanud, et põlis-Hiina ajaloo ja tekstide tegelik sisu muudab väga raskeks taoismi selliselt mõista. Ja tänaselgi päeval suudab enamik lääne inimesi – isegi need, kes Aasia religioonidest kirjutavad ja neid õpetavad – vaevu omaks võtta tõde selle kohta, mida hiinlased on põliselt taoismiks pidanud, ega suuda üldse omaks võtta tõde selle kohta, milleks Hiina taoistid on põliselt pidanud oma enda traditsiooni.

Näiteks kujutles kadunud H.G.Creel, et "õige taoism" koosneb vaid sellest, mida ta pidas "Zhuangzis" leitava oletatava spekulatiivfilosoofia "puhasteks" elementideks.1 Kui lääne tõlgendajad, eriti filosoofid, "Zhuangzi" mõtetega rohkem tutvusid ja neid enam imetlesid, pöörasid mõned neist klassikalise Hiina kontseptsiooni praktiliselt pea peale, et luua uus elukas, mis tundub vajavat nime "Zhuang-Lao mõttestik".2 Selline seisukoht on irooniline, sest taoismi traditsioon Hiinas omistab "Zhuangzile" üpris vähe tähtsust.3

Kuid sellega, mida mõiste taoism tähendab enamiku ameeriklaste peades, on seotud teinegi punt probleeme – ameeriklaste peades, kes on saanud taoismi kohta teavet maailma religioonide õpikutest ja tõlgendajate ja pseudotõlgendajate töödest, kes tegelikust taoismist tihti midagi teadnud. Paljud näiteks on hakanud taoismi kujutlema (ja ma rõhutan sõna 'kujutlema') elava vaimse ideaalina, millesse tänapäeval igaüks – eriti ameeriklane – võib lihtsalt astuda. Aastakümneid on selliseid ideid kujundanud ja neid propageerinud ameeriklased, kellele Hiina kultuuri realiteedid korda ei lähe. Neid ameeriklasi saab tuvastada eelkõige ühe ühise omaduse järgi: nad kirjastavad raamatuid ameerika kommertskirjastajate juures, mis tähendab, et raamatud kavandatakse ja turustatakse eesmärgiga müüa suurtes kogustes. Kuni viimase ajani oli kõige kurikuulsamaks näiteks too vahune jamps, mille pealkirja "Puhhi tao" all kirjastas Benjamin Huff. Näitena tüüpilisem on ehk Laozi nartsissistlik uus pseudotõlge, mille kirjastas meisterlik ulmekirjanik Ursula K. LeGuin.4 Neid raamatuid on kerge eristada teadjate ekspertide kirjastatud taoismi-raamatutest, mida harilikult annavad välja ülikoolide kirjastused ja mida on harva leida Waldenbooksi keti riiulitest. Sellele tõsiasjale – 20nda sajandi lõpu Ameerika intellektuaalsele ja majanduslikule tõsiasjale – soovin ma oma tänaõhtuse jutu pühendada. Sest mis B.Daltoni raamatutes käibib taoismina, sel pole tegeliku taoismiga mingit pistmist, kui me määratleme tegeliku taoismina selle, mida pärimus on Hiinas üle kahekümne sajandi praktiseerinud. See on kompleksne probleem ja selline probleem, mis paneb mõned ameeriklased end ebamugavalt tundma, sest tõde siinkohal on selline, et tuhandeid lääne inimesi on taoismi-asjas sõna otseses mõttes petetud; ja on neid, kes kangekaelselt keelduvad tõsiasju tunnistamast isegi siis, kui usaldusväärne ekspert neid esitab.

Täna õhtul tahan ma vaadelda mõningaid kultuurilisi eeldusi, milledele tugineb paljude kaasaegsete vaimude tungiv nõue, et tehtaks vahet "filosoofilise taoismi" ja "religioosse taoismi" ebakategooriate vahel. Sellega tahan ma tõmmata tähelepanu teatud uurimata kultuuri- ja intellektuaalsetele väärtus(hinnangu)tele, mis on levinud kaasaegsete intellektuaalide seas. Meie võimekus teisi kultuure – või isegi oma kultuuri – mõista on köidetud kokku meie võimega tunda ära sellised eelarvamused. See tähendab, et meie võime mõista iseend ja samamoodi teisi on tingitud meie asjadest arusaamise ja neile väärtuste omistamise mustritest. Selliseid otsuseid teeme me tuginedes – tavaliselt ebateadlikult – järele uurimata eeldustele-oletustele selle kohta, mis on tõde, mis kehtib, ja isegi, mis väärib meie tähelepanu. Minu ettepanek on, et taolisi väärtushinnanguid tuleb uurida vastava kultuuri spetsiifiliste ajalooliste realiteetide valgusel. Ma ei väida, et sellised "eelarvamused" on tegelikkusega olemuslikus konfliktis – pigem, et me peame olema neist täiesti teadlikud, ning ühtlasi valvsad võimalusele, et mõnikord moonutavad meie oma kultuuris toimivad intellektuaalsed ja religioossed väärtushinnangud meie püüdlusi mõista taoismi-sarnast võõrast traditsiooni.

Näiteks on pandud suurem osa lääne inimesi uskuma seda valet, et traditsioonilises Hiinas oli kaks "taoismi" – muistne filosoofiakoolkond, mida esindavad Laozi ja Zhuangzi, ning hilisem religioosne traditsioon, millel oletatavasti oli esimesega vähe ühist. Tegelikult immutatakse iga hiina mõtteloo või religiooni tudeng läbi XX sajandi ettekujutusega, et seda vahet "teevad hiinlased ise". Kadunud Fung Yu-lan näiteks väitis valesti, et on olemas vahe taoismi kui filosoofia - - - ja taoistliku religiooni vahel - - -. Nende õpetused mitte ainult ei erine, vaid on koguni vasturääkivad.5 Sellised ideed, nagu ka H. G. Creeli omad, on tänapäeva õpetlaskonnas leidnud rikkalikku vastukaja, vaatamata sellele, et need ei kehti. Eelmodernses Hiinas näiteks ei teinud keegi seesugust vahet, nagu Nathan Sivin mõnikümmend aastat tagasi osutas.6 Ma mainin siin ainult niipalju, et meie praeguse taoismist arusaamise seisukohast pole ei Fung ega Creel selles seoses tõsiselt võetavad, kuna kumbki neist pole mainimisväärselt tuttav postklassikalise taoismiga.7

Lõpeks peegeldab tavajaotus "filosoofiline taoism" ja "religioosne taoism" spetsiifilisi kultuurilisi eelarvamusi, neid, mis olid intellektuaalide seas käibel nii keisri-Hiina lõpus kui ka kaasaegses läänes. Selle sügava eituse, millelt Creel ja Fung taoismi ägedalt ründasid, kultuuriline seletus on üpris selge. Fungi-sarnaste kaasaegse Hiina intellektuaalide hirmud peegeldavad nende hilis-keisri-Hiina konfutsiaanlike eelkäijate ajaloolisi hirme, nagu ka hirmu, et ilmalikustunud lääne intellektuaalid heidavad nad kõrvale kui "ebauskliku" kultuuri esindajad. Need Hiina intellektuaalid teenindasid oma lääne tõlgendajate eelarvamusi. Kuni 1970ndate lõpuni peeti akadeemiliseks taoismiks – ühtviisi Hiinas ja läänes – peaaegu universaalselt selliste viktoriaanlike õpetlaste nagu James Legge ja tema konfutsiaanidest nõuandjate loodud moonutuste konserve. XIX sajandi sinolooge juhendasid alati konfutsiaanidest nõuandjad, kes olid taoismi vastu vaenulikud põhjustel, mis on liiga keerulised, et neid siin käsitleda.8 Selle tulemusena hakkasid lääne inimesed taoismi vaatama keisririigi lõpu konfutsiaanide silmade läbi, kes tolleagses elavas taoistlikus religioonis ei näinud mingit väärtust. Nende konfutsiaanlike nõuandjate seisukoht taoismi suhtes oli üsnagi võrreldav enamuse XIX sajandi eurooplaste seisukohaga katolitsismi suhtes: et kõnealune religioon on üks ritualistlik religioon, mida juhivad preestrid, kes lihtsalt teenindavad rumala ja tagurliku rahva hirme ja ebauske, ega paku "valgustatud", "Tõde"-otsivale intellektuaalile midagi. Nii et just nagu modernistlikud konfutsiaanid heitsid taoismi kõrvale endi oletatavasti valgustatud traditsiooni vastandina, nii heitsid modernismi-aja läänlased selle kõrvale endi valgustusliku mentaliteedi vastandina. See intellektuaalne puhastus (hirmunud konfutsiaanide ja viktoriaanlike orientalistide koostöö) jättis välja vaid kaks muistset teksti – "Daodejing" ja "Zhuangzi" – ning veenis kaasaegset auditooriumi, et ükski teine taoismi element ei vääri tõsist tähelepanu. Selle tulemusena ülejäänud taoismi – st kaht tuhandet aastat mitmetahulist ja keerulist religioosset fenomeni, millest suure osa on loonud sügavmõttelised, kõrgelt haritud mehed ja naised – on kas eiratud, või on seda esitatud samasuguse õudse karikatuurina, mis oli levinud viktooria-ajastu valestinõustatud sinoloogide seas. Põhiliselt on taoismist tehtud samasugune karikatuur nagu protestandid oma poleemikarünnakutes tegid katolitsismist – nimelt, et tohutu hulk ohtlikku jama on määndanud algse, puhta tõe, ja tuleb kõrvale heita selle algse tõe juurde naasmise huvides; viimane on kehastunud antiiksetes tekstides, mida indiviidist Tõe-otsija võib kontekstivabalt lugeda.

See veider pilt taoismist – konfutsiaanide-protestantide koostöö moondeline toodang ilmalikustavas seades – on hakanud painama eriti just noori võõrandunud lääne inimesi, kes otsivad vaimset alternatiivi – ehkki harva religioosset alternatiivi – omaenda kultuuri traditsioonidele. Paljud autorid ja kirjastajad on ülimalt rahul, paisates joana turule raamatuid, sealhulgas mõningaid tõesti jubedaid õpikuid, et toita seda tohutut klientuuri – raamatuid, mis pakuvad oma lugejatele taoismist üldiselt sellist arusaamist, mis sarnaneb pornograafiliste väljaannete arusaamaga naisest.

Alates 1970ndatest hakkasid mõned Aasia ja lääne õpetlased pöörama tõsist tähelepanu taoismi ajaloolistele, ühiskondlikele ja intellektuaalsetele reaalidele – st Hiinas arenenud taoistliku traditsiooni tegelikele faktidele. Nende õpetlaste uurimistöö on alles leidmas teed mitte-eriteadlaste kätesse, sealhulgas Aasia religioone õppinud õpetlaste kätesse. 1980ndatel aastatel näiteks oli ikka veel väga raske leida õpikut, mis andis lugejale korrektse ja põhjaliku pildi taoismist.9 Väga aeglaselt hakkavad 1990ndate publikatsioonid tooma õiget pilti harijate ja haritavate teadvusse.10 Põlvkonna või paari jooksul hakatakse taoismi ehk koguni õpetama nagu teisigi traditsioone, nt budismi – rikka ja kütkestavana, väärt austust ja hindamist sellisena, nagu ta on. Hetkel aga on enamik harijaid, rääkimata haritud avalikkusest, põhiliste taoistlike väärtuste ja tavade, taoismi ajaloo reaalide, ja Hiina taoismi arengut kõige enam vorminud inimeste elu ja mõttemaailma suhtes akuutselt väärinformeeritud. Mõned tänapäeva õpetajad ja õpilased suudavad nüüd ehk näha taoismi grotesksetest viktoriaanlikest moonutustest läbi. Aga ikkagi on peaaegu kõik inimesed taoismi ajaloo suurte nimede, taoistide poolt ajastute jooksul loodud ja hinnatud suurte tekstide, paljude sajandite teadlike meeste ja naiste autentsete tavade, ning koguni selle tarditsiooni fundamentaalsete sihtide ja väärtushinnangute osas jätkuvalt teadmatuses. Kuniks Aasia religiooni kursused ei seleta korralikult taolisi keskse tähtsusega taoistlikke persoone nagu Lu Hsiu-ching või Wang Ch'ung-yang (Wang Chongyang) sama igapäevaselt, nagu nad seletavad Chu Hsi (Zhu Xi) suguseid keskse tähtsusega konfutsiaane või budiste nagu Nāgārjuna, säilitavad sellised kursused tegeliku taoismi väära ja üleolevat karikatuuri.

Niisuguste kursuste enamvähem jätkuva taoismi tegelikkuse ignoreerimise põhjuseks on, et kõik nendest osavõtjad – õpetajad ja õpilased, Aasias ja läänes – on kaasaja produktid, ja seadistatud kõike tõlgendama kaasaja kategooriates ja kaasaja väärtushinnangute järgi. Need üldkategooriad ja väärtushinnangud moodustavad meelelaadi, mis on üsna võrreldav religioosse kultuse järgija meelelaadiga: meie uskumused on enesestmõistetavalt tõesed, niisiis võib mistahes fakti, mis ei klapi meie uskumustega, põhjendatult kõrvale heita; kõik, kes järgivad teisi uskumusi, ei ole meie lugupidamist väärt, ja kõik, kes vaidlevad vastu meie uskumustele, on ohtlikud lollpead, keda tuleb rünnata ja diskrediteerida. Kaasaja intellektuaalid on enamalt jaolt iseäranis hukutava kultuse liikmed, sest et nad kannatavad mitte mingisse kultusesse kuulumise luulu all, ja luulu all, et neil pole mingeid ühiskonna poolt taritud uskumusi, mida oleks mõnikord vaja üle vaadata ja millest võimalusel lahti öelda. Ülbe kindlusega, et kaasaegne meelelaad on eksimatu teejuht tõe äratundmisele – tõendagugi mõistus või faktid muud – on kaasaja intellektuaalid tihti trööstinud üldist avalikkust sellega, et meil on õigus hooletult ja nagu juhtub ära kasutada teisi kultuure iseenda isiklike ja ühiskondlike vajaduste rahuldamiseks – eriti uskumisvajaduse, et võime kõrvale heita juudikristliku traditsiooni ning olla siiski kultuurivaba Tõe auväärsed jüngrid.

Nagu kaasaegne Hiina tõlgendaja Tu Wei-ming on sageli märkinud, on nii lääne intellektuaalid kui kaasaegse Hiina intellektuaalid pärinud XVIII sajandi Euroopa Valgustuse tundelaadi (sensibility). See tundelaad pärineb omakorda protestantlikust reformatsioonist, ning seda vormisid Newtonit puudutavatest mõlgutustest inspireeritud ilmalikud intellektuaalid. Hiljem fokusseerisid XIX sajandi romantikute ideed valgustustundelaadi ümber, nii et lääne inimesed on – juba kaks sajandit – pidanud enesestmõistetavaks, et kõigi mõistlike (legitimate) väärtus(hinnangu)te epitsentrit saab ja tuleb otsida vaid indiviidi seest. Näiteks räägib teile tänapäeval enamus ameeriklasi üldiselt sellist juttu, et 'religioon' on olemuselt 'isiklik' asi, et indiviidi eesõigus on 'otsustada ise enda eest', mida uskuda. (Selle tagamõte on muidugi, et autonoomse indiviidi subjektiivsusest kõrgemat tõde ei ole, ja et tegelikult ei ole peale 'minu' olemas midagi tõelist või tegelikku või kehtivat.) Tõsiasja, et sellised kaasaegsed 'individuaalsust' puudutavad mõisted on olemuselt kultuurilised konstruktsioonid, meie ühiskonna- ja intellektuaalse loo produktid, on vähesed iial mõelnud. Vähestel on aimu, et niisugused eeldavad oletused seletuvad hõlpsasti tõsiasjaga, et tänased ameeriklased on protestantistliku reformatsiooni, Valgustuse ja romantismi ülistatud individuaalsuse elavad pärijad. Ja muidugi kujutavad vähesed taoismist kuulnud ameeriklased ette, et see, mis nad on kuulnud, on suuresti sama kultuuriloo tulemus, selle kultuuri loo, mis on seadistanud ameeriklased nägema 'taoismi' millegi meile ilusana, ja et vaid meie asi on otsustada, kas ja kuidas me selle omastame. Selmet õppida taoismi mõistma taolisena, nagu seda traditsioonilises ja kaasaegses Hiinas taoistid tegelikult õpetasid ja praktiseerisid, on ameeriklased seadistatud mõistma taoismina võluvat visiooni isiklikust lihtsusest ja nn harmooniast loodusega, mis mõlemad rõõmustavalt vabad kõigest ebameeldivast kultuuripagasist. Kes meie seast armuks näiteks sellisesse taoismi, millesse kuuluvad reaalsed moraaliprintsiibid, millele indiviid peab oma vaba tahte allutama, või reaalne kõrgem võim, millel on eesõigus meie isikliku autonoomia suhtes? Lääne ettekujutus on Hiina taoismi eiranud meie enda väljamõeldud taoismi kasuks – just nagu mõni ebaküps, enesekeskne mees võib vältida tegeliku, elusa naise reaalidesse "takerdumist", eelistades unistuste naist, kes iial ei vaidle, ei ütle iial ei tema soovidele, ning ei käitu ega mõtle iial enda eest. Huffi ja Le Guini 'taoism' kujutab endast täpselt sellist fantaasiat. Niisugusel taoismil pole mitte ainult et mingit pistmist taoismi tegelike tõsiasjadega, vaid seda poleks ka kunagi tekkinud, kui poleks olnud protestantide mässu kiriku võimu vastu tõe asjus, Jean-Jacques Rousseau õpetusi lihtsama elu juurde pöördumisest, ning XX sajandi reaktsiooni tööstusrevolutsiooni dehumaniseerivate mõjude vastu. Mingilgi määral ega ühestki küljest ei baseeru ebaküpsete, enesekesksete lääne vaimude loodud unelma-taoism Hiina taoismi tõsiasjadele.

Mõnedele nendele asjadele osutas Steve Bradbury artiklis pealkirjaga "Filosoofilise taoismi vallutamine ameeriklaste poolt".11 Näiteks märgib Bradbury: Kuna suur enamus selle ("Daodejing"i) tõlkijatest, läänlased ja hiinlased, olid sellesse kiindunud eelkõige oma humanistliku usu tõttu taoismi kui inimkonna ühisesse pärandisse ning kui protohumanistlikusse õpetusse, mis sobib kokku liberaalse protestantismiga, on nad harilikult tootnud - - - sellest tekstist niisuguseid versioone, mis mitte ainult ei kipu seda kahandama mingiks lääne epistemoloogiaks, vaid ka selliseks, mis toetab mõnd lääne agendat.12

Bradbury rõhutab näitena eriti luuletaja Witter Bynneri 1944.aasta pseudotõlke suurt mõju. Ta ütleb: Nagu paljud taoismist kütkestatud ameeriklased, on Bynner valgustusliku religiooniloo propagandist, ja "Daodejing"i paneb ta nii palju Emersoni individualismi, et tema taoism ei ole midagi muud kui jänki transtsendentalismi lapitekk. Mis eriti tähelepanuväärne Bynneri- ja hiljem Stephen Mitchelli- (tema rumala pseudotõlkega) suguste võetud õiguse juures, ütleb Bradbury, on, et need on vaid ameerika kirjandustraditsiooni kultuurivarguste pompöössemad näited. Osalt Ezra Poundist inspireerituna on paljud impeeriumile ustavad Ameerika poeedid annekteerinud eksootilisi kirjandusterritooriume:

- - - Kenneth Rexroth, Thomas Merton, - - - Robert Lowell, Robert Bly, - - - Stephen Mitchell – need on vaid käputäis poeete, kes on järginud Poundi eeskuju, ja muidugi mitte ainult hiina luule tõlkimisel, vaid ka teiste kultuuride teistes žanrides – kõiges alates zeni koanidest sanskriti armuluuleni ning no-tükkidest indiaani palveteni. Ja, nagu see Ameerika imperialismi modus operandi on, ei ole nad vallutanud mitte niivõrd otsese anastamise, kuivõrd agressiivse turukapitalismi ja humanitaaridealismi segu kaudu. - - - Valinud end välja eksootiliste kirjandustraditsioonide vahendajateks ja tõlgendajateks, on nad haaranud enda valdusse muinsuse – mitte selle keele või kultuuri olulise tundmise pinnalt, vaid - - - ajendatuna soovist tõlkida muinsust Ameerika olevikku. Ja nad ei teinud seda muidugi seda varguseks pidades, vaid puhtaima imperium Americanumi südametunnistusega. - - - Kusagil pole ameeriklaste iha tekitada endale vana, ja seda siis kõikjalt enda ümbert leida, ilmsem kui filosoofilise taoismi tõlkimisel. - - - Filosoofilise taoismi ameerika tõlgete pärand on parimal juhul lugupidamisavaldus essentsialistlikule usule autonoomse ameerika 'mina' võimesse ületada kultuurilisi, keelelisi ja ajalisi piire.13

Seega pole lääne ettekujutuse taoism üldsegi Hiina saadus, vaid pigem Ameerika reformatsiooni-järgsest Euroopast päritud ja omaenda kapitalistliku individualismiga laiendatud spetsiifilise kultuuri saadus.


Kümme aastat tagasi avaldas Rodney Taylori nimeline lugupeetud õpetlane raamatu "Taeva tee: sissejuhatus konfutsiaanlikku usuellu" sarjas nimega Religioonide Ikonograafia. 14 Taylori sissejuhatus väidab, et konfutsianismi tuleb pidada 'religiooniks' põhjusel, et selle ülim eesmärk on (mõtte)tarkuse (sagehood) saavutamine. Ma ei hakka siin selle väite üle otsustama, olgugi see äärmiselt vaieldav. Piirdun vaid mainimisega, et fotodel, mida Taylor kasutab konfutsiaanliku elu illustreerimiseks, on vähe pistmist mistahes individuaalse "mõttetarkuse" otsimisega – pigem kujutavad need peaaegu eranditult konfutsiaanlikke riitusi, mida viivad läbi konfutsiaanidest preestrid konfutsianismitemplites. See vastandus annab taoismi õppijale kõva hoobi, sest lääne inimesi huvitab tihti just "targaks" saamise väljavaade, ent neil pole kavaski iial sooritada või pealtki vaadata mingeid rituaale. Olgugi konfuutslastest intellektuaalidele see tõsiasi äärmiselt ebamugav, on Hiina traditsioon tihti esitlenud Konfuutsiust jumalusena, just nagu Laozidki on hiinlased sajandite jooksul pidanud jumaluseks.15 Lääne inimestele on see fakt olnud tavaliselt vastumeelne seepärast, et nad eelistavad – nende endi kultuurilist seadistust puudutavatel põhjustel – vaadelda Laozid muistse pühakust individualistina, kes õpetas väärtusi, mis on meile kütkestavad, iseäranis mingi abstraktse enesetäiustuse individualistlikku püüdlust – ilma preestrite, rituaalide ja templiteta – ja üldse ilma kõige identifitseeritavalt Hiina omata.

Mujal olen ma tõmmanud katselise joone selle vahele, mida mõnikord on nimetatud liturgiliseks taoismiks, ja selle vahele, mida mina nimetan müstiliseks taoismiks.16 Vahetegemine, mille ma nii taoismile peale surusin, puudutab määra, milleni taoistlikku sihti püüdlevat inimest nähakse erilises ühiskondlikus, perekondlikus ja kultuurilises kontekstis. Liturgiline taoism, väitsin ma, võtab selliseid asju tõsiselt, kuna müstiline taoism näeb indiviidi rohkem üldistatud eksistentsiaalse monaadina – vahest ehk mutrikesena ilmaruumis, mitte aga ühiskonnas. Just nagu kaasaegsed konfutsiaanid lükkavad põlgusega tagasi oma pärimuse, lükkavad õhtumaalased põlgusega tagasi taoismi liturgia. Valgustuse ja XIX sajandi romantismi pärijatena eeldavad kaasaegsed tihti ülelihtsustavalt ja enesestmõistetavalt, et on olemas mingi baaskonflikt ühiskonna – mis eeldatakse olevat vastiku ja rõhuva – ja indiviidi vahel, kes eeldatakse olevat vabaduse ja tõe eestvõitleja. Selles puberteetlikus mõttemaailmas on indiviid eraldi puhas ja õilis, kuna ühiskond – st traditsioon, perekond, kogukond, 'religioon' – on mitte ainult väärtusetu, vaid despootlik. Sellise meelelaadiga inimeste puhul on tegelikult vältimatu, et taoismi nagu konfutsianismigi liturgiline mõõde seletatakse alati minema või seda ignoreeritakse hoolikalt. Niisugustele inimestele on see, mida ma katseliselt nimetasin 'müstiliseks taoismiks', ülimalt võluv, sest, nagu zenigi, saab seda palju hõlpsamalt tõlgendada eksootilise, aga õilsa õigustusena indiviidi lapsikule "vabaduse"otsingule. Sellised pärimused – vähemalt nii, nagu nad on läänes pakendatud ja turustatud – kujutavad endast mingit ebamäärast lunastusõpetust, mis on üldistatud, kosmilisustatud, sisemustatud ja puhastatud 'kultuurilisest pagasist'.

Nii sajand tagasi asusid õhtumaalased – kes olid "Daodejingist" teada saanud Legge-suguste sinoloogide tõlgete kaudu – innukalt selle teksti kallale, et teha see ümber iseendale kallite ideede manifestiks. Miks koloniseerisid nad "Daodejingi" ja mitte näiteks "Zhuangzi"? Osa vastusest peitub vististi tõsiasjas, et "Daodejingi" viimane redigeerija nägi ilmselt vaeva, et teha see võimalikuks. Kuidas sai see olla, kui see redigeerija elas kuskil 300 aastat e.m.a. ning tal puudus võimalus teha raha Ameerika raamatuäris? Vastus on, et ta elas ühes kosmopoliitses linnas põhja-Hiinas, perioodil, mil 'Hiinat' tegelikult ei olnudki. Selle asemel oli terve hulk mitmesuguseid eraldi riike – Lu, Qi, Qin, Chu, jne – igaüks omaenda üsna eristuvate kultuuritraditsioonidega. Tema ajal kogunesid aga kõigi nende kultuuride intellektuaalid nende eri riikide valitsejate õukondadesse, püüdes panna valitsejaid ostma mõnd kindlat ideepaketti. Mencius ja tema kolleegid pakendasid selle turu jaoks kohusetundlikult Konfuutsiuse ideid; nii tegid ka teistsuguste veendumustega mõtlejad. Mees, kes kavandas ja pakendas "Daodejingis" leitavad ideed, oli väga tark turundaja. Inspireeritud ilmselt ühe IV sajandi anonüümse teksti vormist – teksti, mida nimetatakse Nei-yeh, ja mis samuti kujutas taoks hüütavat suurt tegelikkust – puhastas "Daodejingi" toimetaja sealt hoolikalt välja kombed, mis ta oli toonud lõunast, oma kodumaalt Chust, ning eemaldas iga viimse kui päris inimese, päris koha ja päris sündmuse nime või mistahes muu asja, mis võinuks ühele III sajandi Hiina ühe riigi intellektuaalile meenutada teise riigi tavasid. Teiste sõnadega: too redigeerija laiendas oma toote turgu, vabastades selle 'kultuurilisest pagasist', nii et Lu või Sungi või Hani või Wei intellektuaalid ja valitsejad võiksid end sealt ühtmoodi leida ja olla õnnelikud. See teksti viimase redigeerija turundusvõte oligi, mispärast "Daodejing" on säilitanud oma kütkestavuse paljude kultuuride lugejatele. Selle püsiv võlu – eriti ülelombi turgudel nagu meie oma – on alati seisnenud näilises ajatuses, tuntavas 'kultuuripagasi' puudumises – eriti sellises tõlkes, mis on veelgi üle puhastatud, et suurendada selle turundatavust sihtrühmale. Kui selliseid tõlkeid või pseudotõlkeid aktsepteeritakse mõõtuandvatena, nagu see üldiselt on olnud, siis järeldavad tänapäeva lugejad sellest kergesti, et olla taoist on nende jaoks sama lihtne kui see oli muinasinimesele, ja sama lihtne ameeriklasele või bosnialasele kui hiinlasele. Turundusvõte, mis loodi muinas-Hiinat silmas pidades, õnnestus nii hästi, et see töötab jätkuvalt tänapäeva Ameerikas, iseäranis hästi inimeste peal, kes pole endale iial tüli teinud hiina keele õppimisega või taoismi tõsise uurimisega. Kuna juba teksti vorm ise paistab viitavat kultuuripagasi tähtsusetusele, on terved põlvkonnad õhtumaalasi leidnud soodsa võimaluse omaenda ideaalide paigutamiseks teise kultuuri muistsesse ja auväärsesse teksti. Ja terved põlvkonnad neid on samuti leidnud soodsa võimaluse lasta oma ego vabaks ja teha raha raamatute kommertsturul – teha raha teksti, mida nad lugeda ei oska, surnukeha omaenese mõtetega kunstipäraselt kaunistades, ning petta lugejat uskuma, et too loeb ideid, mis tõesti muistsest Hiinast tulnud. Loendamatud "Daodejingi" pseudotõlked, sealhulgas muidugi Bynneri, Mitchelli ja Le Guini omad, lähevad isegi niikaugele, et võltsivad teksti ennast, lõigates salamahti välja lõike, millest pseudotõlkija ei juhtu hoolima, ja sätivad ülejäänu nii ümber, et see ütleb seda, mida pseudotõlkija tahab. Nagu Bradbury väga targalt mainib, avas varaste pseudotõlkijate vastutustundetu ülbus aastakümneteks lüüsid õhtumaalastele, et nad võiksid endid – ja oma raamatute ostjaskonna – paigutada teise ajastu ja teise kultuuri hämarasse teksti. Ja seda tehes ilmutavad nad oma kõige kallimat usku, ja nimelt, et minul, kuna mina olen mina, on täielik õigus teha, mida ma iganes tahan, ilma, et mind piiraks see, mida teised mõtlevad või ütlevad, ilma, et mind kammitseks minust väljaspool asuva maailma tegelikkus, või et ma peaksin vastutama mõne kõrgema võimu ees. Luues "Daodejingi" pseudotõlke – või mõne muu teise kultuuri teksti tõlke – karjub see pseudotõlk maskeeritult omaenda ilmaliku valgustususu kontrollimata eeldusi:

(1) ei ole Jumalat, on vaid ebaisikuline taoks nimetatav tegelikkus; sellel pole tahet, mida ma peaksin austama rohkem kui oma isiklikke himusid;
(2) väljaspool mind ei ole tõelisi eetika-autoriteete; kõik, kes ütlevad teisiti, üritavad mind maha suruda;
(3) tõde on see, mis ma iganes ütlen, et on.

Selles väärtõlgenduses on tao muidugi kõik, mida valgustuslik vaimulaad jumala juures tunnistab, ja ta pole midagi, mille valgustuslik vaimulaad sealt välja praagib: see on suurepäraselt ebaisikuline vaimne tegelikkus – päris antitees õhtumaa religiooni isikulisele jumalale, kes tülikal moel käsib ja mõistab kohut, tungides sellega üle mu indiviidi-vabaduse piiride määrata oma tõde ja elada selle järgi. Kaasaegsed humanistid on viinud protestantismi selle loogilise lõpuni, deklareerides oma absoluutset 'vabadust' ainsa õige tegelikkuse paigutamisega enda sisse, mistahes neist välja jääva autoriteedi eitamisega. "Daodejing", kui teda õigesti valesti-mõista, annab lugeja ilmalikule humanistlikule individualismile õigustuse, õilistades teda ühtaegu viidetega vähenõudlikule, kohut mittemõistvale kõrgemale tegelikkusele, ja valab selle kõik üle eksootilise ida hästilõhnava parfüümiga.17


Nagu näha H.G.Creeli ja enamuse teiste lääne õpetlaste lobast 1970ndateni, on õhtumaalased – kellede romantiseerunud valgustuslik meelelaad neile kolonialistlikku orientalismi õigustas – üldiselt eeldanud, et post-klassikalise taoismi traditsioonides ei saa olla midagi huvitavat. Valgustuslik vaim põlastab 'religiooni' reaale, sest et religioon sisaldab tegelikke õpetusi, mida antakse edasi põlvest põlve, tegelikke toiminguid, mida inimene peab läbi tegema, et need õpetused kehastuksid, ja pole mingit individuaalset vabadust defineerida tõde vastavalt oma maitsele. Religioonid nagu judaism, kristlus, islam ja taoism – päris Hiina taoism – sisaldavad täpselt selliseid edasiantavaid õpetusi ja toiminguid ega ole seetõttu austust väärt. Aga nende olemasolust peale on post-valgustuslikel intellektuaalidel – Marxist Freudini, Fungini ja Creelini – olnud alati vaja nende minemaheitmist õigustada. Ja seda tegid nad taoismi karrikeerides ja seda naeruvääristades kui mingit lapsikut patukustutust, mis sobib vaid rumalatele, ebausklikele talupoegadele. Selline propaganda nõudis muidugi paljude tõsiasjade eitamist. Näiteks ei olnud post-klassikalise taoismi vormid mingil juhul loodud mingite ebausklike talupoegade poolt. Taoismi algse traditsiooni – mida taoistid kutsuvad tao-chiao – sõnastasid V ja VI sajandi õpetlased, kes olid kõrgel positsioonil ühiskondlikus ja poliitilises eliidis. Järgnevateks sajanditeks jäi see sinna eliidiklassi. Seega siis olid taoismi õitseaja institutsioonid kõike muud kui 'rahvalikud' – tegelikult olid nad ülimalt elitaarsed, ajendades viimase aja õpetlasi nagu Anna Seidel tituleerima taoismi Hiina mitteametlikuks kõrgreligiooniks.18

Kuid umbes sel ajal, kui põhja-Hiina langes kitanide (?Khitan), jušenide (?Jurchen) ja mongolite võimu alla X - XIII sajandil, leidis aset suur muutus taoismi ühiskondlik-kultuurilises staatuses. Nagu ma mujal olen välja toonud, oli taoism sel perioodil sunnitud muutuma, et ellu jääda.19 Laiapõhjaline, poliitiliselt silmapaistev tao-chiaoks kutsutav traditsioon – mida juhtisid ühiskondliku ja kultuurieliidi liikmetest intellektuaalid – tõrjuti uute taoistlike voolude ees kõrvale. Mõned neist liikumistest ütlesid lahti sotsiaalsest fookusest, mis omane varasematele tavadele, vastselt määratletud individuaalse puhastuse ideaali kasuks, mida sageli arvati kõige parem olevat püüelda kloostritingimustes. Teised kaasasid preestreid, kes viisid oma koguduse tarbeks läbi teenistusi; need teenistused olid esimeste lääne vaatlejate silmis väljanaermist väärt – kristlikele misjonäridele olid taoismi preestrid šarlatanid, kes kummardasid väärjumalaid, kes põlistasid sedasama rõhuvat, valgustamata 'religiooni', mida õhtumaa katoliiklased põikpäiselt käigus hoidsid.

Nende õhtumaalaste (ja nende XX sajandi järeltulijate) meelest olid uurimiseks ja kirjutamiseks sobivad põhitõed sellised, mis sobisid kenasti kokku õhtumaalaste endi ideaalidega. Nood kreeka ratsionalismi poolt eostatud ideaalid olid reformatsiooni ja Valgustuse jooksul oletatavasti puhastatud katoliikliku religiooni nii-öelda ebausuprahist, mis väidetavalt oli nn Pimeduseajastu jooksul tsivilisatsiooni arengut pärssinud. Kui kaasaegsed Hiina ja lääne intellektuaalid kirjutasid Hiina kultuuri ajalugu ja koostasid kataloogi hiina kultuuri panusest tsivilisatsiooni, moodustus nende pilt taoismist ette-ennustatavale kontuurile. Elavaid taoismi praktiseerijaid ei halvustatud mitte ainult kui kangekaelseid labaste ebauskumuste põlistajaid (nagu nood jubedad katoliiklased seal kodumaal), vaid kui põlastusväärseid, jultunud vargaid ja petiseid: nood ritualistidest preestrid kõige oma totra mambo-džamboga olid häbematult varastanud taoismi nime muistsetelt pühakutelt Laozilt ja Zhuangzilt. Muidugi võib siin eksimatult tabada protestantide kulunud süüdistuste kaja katoliikluse vastu. Aga H.G.Creeli sugustel õpetlastel, kes järgisid Fung Yu-lani suguseid konfutsiaane, õnnestus õhtumaalasi edukalt veenda, et on olemas taoistliku traditsiooni algne puhtus, kui vaid nõustutaks lahti ütlema kahest tuhandest aastast pühendunud taoistidest ning neid eirama, just nagu protestandid on ammu lahti öelnud kahest tuhandest aastast pühendunud katoliiklastest ning eiravad neid. Kui vaid võiksime selle pärimuse puhastada, tühjendada kõigest jälkusest, mis seotud traditsiooniliste uskumuste ja talitustega – st kui võiksime selle puhastada 'religioonist', nii et saaksime nautida selle 'vaimsust' – siis võib see traditsioon muutuda vastuvõetavaks moodsale maitsele, ilmalikule humanistlikule maitsele, mis keeldub ohustamast indiviidi oletatavat vabadust näha tõde seal, kus iganes ta tahab seda näha, ja eitada selle olemist kusagil mujal. Seda silmas pidades ei ole ime, et sellised puhastatud (tegelikult fiktsioonile rajatud) nägemused taoismist – nagu ka samamoodi steriliseeritud, ilmalikustatud nägemused zenist – on tänapäeva õhtumaalastele osutunud vastupandamatuteks. Seesugune taoismi nägemine ongi teinud "Daodejingi" pseudotõlgete avaldamisest väga tulusa ettevõtluse. Ja selline 'taoismi'-terendus on veennud enam kui üksikuid noori õhtumaalasi, et nad viimaks on leidnud ehtsa elutõe, mis puhastatud ka nende enda õhtumaise pärandi prahist.

Ebamugavat tõsiasja, et selline taoismi-nägemus ei vasta tegelikult selle traditsiooni ajaloo, õpetuste ja toimingute reaaliale, on harva peetud tähtsaks. Miks? Sest need faktid ähvardavad niisuguse nägemuse hajutada, nägemus on aga liiga kaunis, et sellest ilma jääda. Seeasemel, et ohverdada oma illusioonid tõsiasjade altaril, põlistavad Fungi- ja Creeli-sugused intellektuaalid (ja meie raamatupoodides tõesti nii hästi müüva pseudotaoistliku pahna väljaandjad ja tarbijad) rõõmsalt Hiina kultuuriloo väärtõlgendusi, mis säilitavad nende illusioone.

Kui me aga siiski valime täna Hiina autentsete kultuurireaalide tunnistamise ja tunnustamise, tuleb meil seda teha tollest ahvatlevast, ent illusiivsest taoismi-nägemusest loobumise hinnaga, nagu muidugi ka loobumisega rahalisest kasumist, mida see vastutustundetutele autoritele ja kirjastajatele võimaldab. Hiina tsivilisatsiooni osana on taoism tõesti rikas ja kütkestav tegelikkus – traditsioon, kus näiteks peaaegu alati oli kohta ka naisliidritele. Ent me tarvitame selle tegelikkuse kallal hirmsat vägivalda, kui surume sellele peale tänaste ameeriklaste intellektuaalsed ja vaimsed vajadused – näiteks humanistidest individualistide vajaduse kujutleda end 'vabana', öelda lahti 'ühiskonnast' ja 'religioonist' 'puhta vaimsuse' nimel, mis on miski, mida üksikindiviid tõlgendab ja praktiseerib ilma 'traditsiooni' või 'organiseeritud religiooni' n-ö sekkumiseta. Just nagu kaasaegsed konfutsiaanid ja nende lääne tõlgendajad eelistavad 'konfutsianismi' määratleda pigem individuaalse mõttetarkuse ebamäärase püüdlusena kui kultusena kõige templite, preestrite ja hümnidega Konfuutsiusele, teeb lääne ettekujutuse 'taoism' sedasama. Mõnedel mu üliõpilastel selle maa [USA - A.M.] kolledžides on olnud chutzpahd [jidiši päritolu slängisõna, tähendab 'suurt jultumust'; siin võibolla nali - A.M.] väita, et Hiina taoistid ei ole õiged taoistid, sest neile on "Puhhi tao" illusioonid tähtsamad kui mistahes ajaloolised faktid.

Sellise hoiaku häda on, et see on sügavalt kolonialistlik. Kolonialismiajastul tungisid õhtumaalased teiste rahvaste maadele, kasutasid neid ära ning valitsesid neid ning omandasid maavarad. Seda tehes hävitasid nad terveid ühiskondi ja pärismaiseid kultuuritraditsioone, ning õigustasid neid tegusid oma ülema, valgustatud kultuuriga. Nii toimus see Aafrikas, Ameerikates ja suures osas Aasiast. Igal puhul lubas vallutaja endale ka mitmesuguseid 'intellektuaalse kolonialismi', nagu me seda nüüd nimetame, vorme. St vallutaja hakkas ühekülgselt vaimuelust osa võtma, sest et ta tundis, et tal on oma oletatava kultuurilise 'üleoleku' tõttu selleks õigus: ta suvatses enda poolt vallutatud kultuure 'seletada'. Ja sellised seletused ignoreerisid pärismaiste kultuuride endi oma tavade seletusi – just samamoodi, nagu koloniaalvõimud võisid ignoreerida endi valitsuse all olevate tegelike inimeste tahtmist, ignoreerib intellektuaalne kolonialism enda poolt seletatava kultuuri reaaliat, ja surub sellele peale tõlgendusstruktuuri, mis vastab vallutaja-tõlgendaja tunnetele.

Selle protsessi tulemeid meie arusaamisele Aasia religioonidest hakatakse alles praegu märkama. Indiaani kultuuri kontekstis on neid märgatud palju selgemalt. Sellist teguviisi on hakatud õigusega häbimärgistama 'kultuurivarguse' nimega. Kui selline teguviis tähendab aga 'vaimset kolonialismi', nagu seda võiks nimetada, mida tuleb siis arvata "Puhhi taost" ja nendest meeldivatest illusioonidest, mida Mitchell ja Le Guin kasumlikult pakendavad ja müüvad? Kas tõde, mida traditsioonilise või kaasaegse Hiina taoistid järgivad, on selline, mida nemad seletaksid lääne lastejuttudes, või mitmesuguste muude kaasaegse Ameerika elu algtõdede kaudu, mida samaväärsetes raamatutes kohtab – raamatutes, mida kirjastatakse mitte selleks, et esitleda kaasaegsele lugejale Hiina taoistide uskumusi, vaid selleks, et puhastatud kujutluste-'taod' keskklassi Ameerika tarbijatele müües luua kasumit autorile ja kirjastajale? Kas on siin midagi enamat kui vaimne kolonialism lõbu ja kasumi pärast? Kas on võimalik, et XXI sajandisse astudes suudame viimaks loobuda võimust teisi ümberdefineerida, et sobitada neid oma eesmärkidega, mis tuleneb meie kolonialistlikust meelelaadist? Kas oleme viimaks küllalt küpsed, et austada seda, kuidas teised kultuurid ise oma tavasid määratlevad?

Võibolla tänane ameeriklane võib tõepoolest saada taoistiks. Aga kui nii, siis kus ja kuidas võib see tegelikult juhtuda? Kindlasti mitte mõnes Ameerika raamatupoes, raamatukogus või klassiruumis. Minu meelest, kui inimene reisib näiteks Valgete Pilvede kloostrisse Pekingis ning teeb seal läbi vaimse treeningu, mis vajalik taoismi-praktikaks Lõpliku Täiuse elavas traditsioonis, siis oleks meie ühiskonna inimesel ehk õigus väita, et ta 'järgib taod'.

Aga kui inimene toonitab 'uskliku preestersust' (the priesthood of the believer) ning et 'tao järgimiseks' pole vaja teha muud, kui lugeda "Daodejingi" (või "Puhhi taod") ja mediteerida üksinduses? Ma paluksin tänastel õhtumaalastel pidada meeles, et selline arusaamine vaimu(likust)elust ei peegelda tegelikult ühegi taoismi vormi ideaale. Pigem peegeldab see Martin Lutheri protestantistlikke ideaale, mis muidugi puhastatud kõigest sellest vastikust kristlikust rämpsust. Ameeriklastele võiks tõesti meeldida õppida tundma taoismi tõelist tarkust ning see võiks neid koguni innustada. Ent tekste, mis neid õpetusi sisaldavad, on alles hiljuti tõlkima hakatud, ja isegi hea haridusega ameeriklased – ka kuulsad teadusliku fantastika kirjanikud – ei tea nende pealkirjugi, rääkimata sellest, mis seal sees. Kui taoismil on midagi kaasaegsele maailmale pakkuda, siis ei leia seda Ameerika raamatupoeriiulite kasumlikust mõttetusest. Taoism on Hiina religioon ja seda õpitakse, kui omandatakse klassikaline hiina keel, loetakse taoismi suurteoseid (mis on kõigile tundmatud, välja arvatud peotäis õpetlasi-eksperte), ja õpitakse taoismi praktiseerimist päris taoistidelt – elavatelt Hiina meestelt ja naistelt, kes on säilitanud taoistliku traditsiooni ideaalid, ning keda õnnestub ehk veenda õpetama siirale õhtumaalasele, mida taoistliku elu elamine tegelikult tähendab.




Ette kantud Tennessee Ülikoolis
20. oktoobril 1997


(tõlgitud siit)





*   *   *










1. Vt. H.G.Creel "What is Taoism? and Other Studies in Chinese Cultural History" (Chicago and London: University of Chicago Press, 1970)

2. Sellist seisukohta näeme näiteks Chad Hanseni hiilgavas ja virgutavas raamatus "A Daoist Theory of Chinese Thought" (New York: Oxford University Press, 1992). Oma Laozid käsitlevas peatükis läheb Hansen nii kaugele, et kirjutab: Laozi - - - jääb daoismi arengus vahepeatuseks - - - Meil pole siiani viimset vastust küsimusele 'Mida me peame tegema?' - - - Kas näeme selgelt, et see raamat annab vastuse? - - -Kui ongi mingi nõuanne, mingi praktiline mõte (point), siis Laozi ei osanud seda väljendada. Ja mina ka ei oska. Aga Zhuangzi oskab! Daoism peab veel küpsema (lk 202, 230). Seega tuleb "daoismi" määratleda Zhuangzi järgi, sest Laozi on liiga segane, suutmaks seda õigesti väljendada. Hegeliaanlik vihje, et taoism marssis paratamatult üles oma säravasse tippu "Zhuangzis" (ja siis "mandus" muidugi "ebausuks" – et Ameerika filosoof võiks ta kangelaslikult päästa) on küllalt röögatu ka ilma Hiina taoismi algtekste "ebaküpse taoismina" tagaukse kaudu pagendamatagi. Ma ennustan, et tulevased põlved mõistavad sellise intellektuaalse kolonialismi hukka.

3. Ehkki mõned taoistlikud intellektuaalid lähtusid jätkuvalt "Zhuangzist" kogu keisririigi aja, pööras Hiina taoistide suur enamus sellele vähe või üldse mitte tähelepanu, ning oli harva silmnähtavalt mõjutatud selle vaatenurgast elu asjadele. Inimesed, keda "Zhuangzi" võis tegelikult kõige enam mõjutada, olid keskaegsete ja varamodernsete fantastiliste juttude (chih-kuai ja ch'uan-chi) ning nendest hargnenud jutustuste ja romaanide loojad ja edastajad. Ent need inimesed ei olnud taoistliku traditsiooni järgijad ega tahtnudki seda olla rohkem kui varakeskaegsed konfutsiaanlikud intellektuaalid (nagu Wang Pi), keda vanas lääne õppekirjanduses esitletakse "neotaoistidena" (termin, mis sobib tegelikult paremini XII sajandi taoismi-liidrile Wang Chele, tuntud ka kui Wang Ch'ung-yang). Seega on mõte, et "Zhuangzi" oli tähtsuselt "Daodejingiga" võrreldav taoistlik tekst, olemuselt mittetaoistlik mõte, ning peegeldab enam ilmalikustunud XX sajandi lääne maitset kui midatahes Hiinas tegelikult leitavat.

4. Ursula K. Le Guin, "Lao Tzu / Tao Te Ching: A Book about the Way and the Power of the Way" (Boston ja London: Shambhala Publications, 1997). Tähelepanelik lugeja avastab, et Le Guin möönab avalikult, et ta raamat on esitus, mitte tõlge (lk 107); et ta jättis välja read, mis ta uskus nõrgendavat sõnumit, mis ta soovis "Daodejingi" väljendavat, ja et sellised väljajätted on rangelt isiklikud ja esteetilised (lk 112); ja et ta üksikute lõikude seletused on idiosünkraatilised ja ebaakadeemilised, ning kui ei leita, et neist on kasu, tuleb neid ignoreerida (lk x). Viimane mõtteavaldus näib võrduvat sellega, kui üks lapsevanem valab oma hinge süütu ja pahaaimamatu lapse peale välja, ja palub siis – peaaegu salastatud joonealuses märkuses – mitte lasta end mõjutada millestki tema poolt öeldust, mis oli ehk otstarbetu ja kahjulik. Selliste retooriliste mängude eesmärk on pääseda kõigest vastutusest, muutes raamatu pelgalt tundeväljenduseks (expressionism), mis on märgendatud vääralt välisreaalsuse esituse sedeliga. On tõsi, et Le Guin pole esimene – ega kõige hullem – võõrast kultuurist omastatud teksti nartsistliku kuritarvituse näide. Ent kuriteo tavalisus (vrd. nt perevägivald) ei anna kellelegi õigustust pühenduda sellisele häbiväärsele tegevusele.

5. Fung Yu-lan, "A Short History of Chinese Philosophy", toim. Derk Bodde (New York: The Free Press, 1948, kordustrükk 1966), lk 3.

6. Vt Nathan Sivin, "On the Word 'Taoist' as a Source of Perplexity", (History of Religions 17 (1978), lk 303-331. Sivin esitab 'taoismi' mõiste äärmiselt teaberikka analüüsi, mis on oluline ajaloolise taoistliku traditsiooni tegelike elementide eristamiseks teistest asjadest, mis rahva meeltes, nii Aasias kui läänes, sellega ekslikult seostatakse.

7. Vt Kirkland, "Person and Culture in the Taoist Tradition", Journal of Chinese Religions 20 (1992), lk 77-90.

8. "Taoistliku traditsiooni inimeses ja kultuuris" (vt eelmine märkus) arutlen ma nende XI sajandil alguse saanud põhjalike muutuste üle, mille käivitasid mongolid jt mitte-hiinlased alul Põhja-Hiina ja lõpuks kogu maa vallutamisega. Tänu neile muutustele taoism, mis kuni selle ajani oli olnud ühiskondliku ja kultuurilise peavoolu lugupeetav osa, marginaliseerus, ning Hiina ühiskonna ja vaimuelu juhid hakkasid end taoismist distantseerima. Siiani ei ole lääne õpikud seda vaatenurka pakkunud.

9. Üks hea käsitlus ilmus Daniel Overmyeri raamatus "Religions of China" (Prentice-Hall, 1986)

10. Viimaseid näiteid on Julia Chingi esitatud materjal Willard Oxtoby toimetatud kogumikus "World Religions: Eastern Traditions" (Oxford, 1996). Parem näide on Liu Xiaogani materjal Arvind Sharma toimetatud raamatus "Our Religions" (HarperCollins, 1993), lk 229-289. Ehkki kindlasti mitte taoistlik insider, nagu väljaandja meid veenda tahab, annab Liu üllatavalt põhjaliku ülevaate kogu traditsioonist. Mõnikord on tema tõlgendused vaieldavad (nt oma aja ära elanud ja äärmiselt eksitava arusaama jagamine, et Ko Hungi (Ge Hong) (tegelikult isepäine konfutsiaan [Ka Wikipedia esitleb teda taoistina - A.M.]) "Pao-pu-tzu" ("Baopuzi") oli varase taoismi põhiline teoreetiline töö), aga muidu katab ta teemat üldiselt usaldusväärselt.

11. Steve Bradbury, "The American Conquest of Philosophical Taoism," väljaandes Translation East and West: A Cross-Cultural Approach, toim. Cornelia N. Moore ja Lucy Lower (Honolulu: University of Hawaii College of Languages, Linguistics and Literature and the East-West Center, 1992), lk 29-41. 'Taoism'i lääne kontseptsiooni täielik sotsiaalne ja intellektuaalne ajalugu tuleb veel kirjutada.

12. Bradbury, lk 31.

13. Bradbury, lk 30.

14. Rodney L.Taylor, "The Way of Heaven: An Introduction to the Confucian Religious Life", Leiden: E.J.Brill, 1986

15. Rikkalikud ja muutuvad arusaamad Is(s)and Laost läbi Hiina ajaloo on Livia Kohni raamatu "The Highest God of Tao: Laozi in Taoist History" teemaks.

16. Kirkland, "Person and Culture in the Taoist Tradition".

17. Sama võib öelda konfutsianismi kohta: võib väita, et selle religioosne mõõde on Taylori ja Tu Wei-mingi suguste tõlgendajate poolt protestantiseeritud sinnamaani, et traditsioonilisele konfutsiaanlikule kultusele enam seletust, mis midagi ka tähendaks, suurt ei jää. Vaevalt on vaja mainida, et Tu konfutsianismi-nägemus on eriti põhjalikult puhastatud, tühjendatud igast viibivast kultuuriosisest, mis võiks peletada kaasaegset inimest, kes eelistaks konfutsianismi eesmärki näha isikliku vaimse selitumise puhtalt seesmises, abstraktses protsessis, mis igaühele kättesaadav. Näiteks püüab Tu puhastada konfutsianistlikke ideaale seksismist, mis enne XX sajandit (või ehk praegust põlvkonda) oli selles traditsioonis endastmõistetav. Vt nt Tu Wei-ming "Neo-Confucian Religiosity and Human-Relatedness" tema raamatus "Confucian Thought: Selfhood as Creative Transformation", (Albany: State University of New York Press, 1985), lk-d 131-148, leheküljel 145.

18. Vt. tema postuumselt ilmunud artiklit "Unofficial High Religion of China" väljaandes Taoist Resources, 7.2

19. Vt. "Person and Culture in the Taoist Tradition".