Säde

N linnakeses oli ta vist esimest korda. Ühe bussi pealt oli ta maha astunud, nüüd pidi teist bussi ootama. Selleni oli veel tükk aega.
Siis tuli talle meelde, et selles linnas oli kunagi elanud luuletaja, kelle kohta ta paari aasta eest alustas esseelaadset uurimust. Essee kirjutamine oli takerdunud, sest ta ei leidnud kusagilt faktilist kinnitust peadpööritavaks hüpoteesiks, mis oli teda üldse kirjutama ajendanudki. Luuletaja oli elanud sada viiskümmend aastat tagasi, äärmiselt tüütu ja kohati võimatugi oli kontrollida kõike, mis kontrollimist vajas. Vist oli luuletajal olnud eluajal ka tarku vaenlasi, kes osavalt vett segasid. Luuletaja ei olnud eriti kuulus, tema vaenlased olid kuulsamad, nemad olid võitluses luule vastu võitjaks jäänud. Vaenlaste hinnangud selle luuletaja kohta domineerivad praegugi hinnangutena õpikutes ja antoloogiates. Need vaenlased ise ei olnud kunagi ühtegi luuletust kirjutanud, vähemalt mitte avaldanud, või kui avaldanud, siis täiesti ilma tähelepanuta jäänud – vähemalt nüüd, sada viiskümmend aastat hiljem. Nende populaarsus, mis saabus juba eluajal, põhines peamiselt nende espriil. Kõnealusel luuletajal mingit espriid aga polnud. Kui läks vaidluseks, hakkas ta kogelema või koguni nutma või paremal juhul ei saanud suud lahtigi. Kui luuletaja kaks raamatut oli vaimukate kogupaukudega välja naerdud, lõpetas luuletaja oma luuletuste avaldamise. Käsikirjad aga, kui neid oli, jäid kadunuks.

Temal, kes ta nüüd suure kohvriga siin N linnas seisis, oleks vaja olnud saada pilt luuletaja hingelisest seisukorrast ühel teatud perioodil ning ilustada seda vastavate faktidega, et lasta rehabiliteeriv hõbekuul nonde kuulsate arvustajate mälestuse pihta. See ei olnud periood, mil luuletaja elas N linnas. Sellest hoolimata oleks ta tahtnud bussini jäävat aega parajaks teha luuletaja siinset elumaja üle vaadates, kuid tal ei olnud kohvrit kuhugi jätta. Kohver oli väga raske, sest sisaldas peale kõige muu ka viit moosipurki. Aadress oli tal peas, aga tal polnud õrna aimugi, kus see tänav asus. Ebameeldiv oli nii väikeses linnas nii suure kohvriga teed küsida. Ja veelgi ebameeldivam oli väljavaade sattuda nii raske kohvriga jumal teab kuhu, eksida ära. Seepärast siis – ja kuna luuletaja siinelatud periood polnud lõpuks tema otsene uurimisobjekt – loobus ta sellest mõttest ja istus kohvri kõrvale pingile.

Imelik meeleolu haaras teda seal pingil. Viibis ta ju sellessamas linnas, kus nii palju aastaid oli elanud mees, kes, kui ta veelgi elanuks, võinuks paari lausega vabastada teda ta painajast. Ja pealesunnitud vaba aega oli tal sedavõrd palju, et ta oleks jõudnud kogu uurimuse puuduva osa valmis kirjutada. Tundus nii imelik, et siin, selles linnas ja nii rohke ajaga, võib olla mingi segaja, mis ei lase tal lausa eluülesandeks kujunenud asja lõpuni lahendada. Milline segaja siis lõpuks? Viis moosi?

Sada viiskümmend aastat? Mitte kellegi mälestusi... Praegu on sügis – sügist pidi temagi nägema, kuigi ta sügisest ei luuletanud. Miks ta ei luuletanud sügisest? Seda jaama siis muidugi ei olnud, neid maju ka, tänu jumalale, mitte. Aga see puu oli küll, kuigi väiksem. Ja ta istus siin – nagu mina. Jah, nagu mina – ainult et ta ei olnud mina ja ta ei istunud selle pingi peal ja mitte selle jaama vastas. Luuletaja pilt tuleb talle silme ette, kahest teadaolevast vähem tuntud. Ta ei vaata seal otsa. Ta vaatab pildist välja sellise näoga, nagu tahaks isegi sealt välja minna. Minema, ära kriitikute, uurijate ja luulesõprade pilgu alt. Ja lähebki, kaobki aeglaselt, muutub uduseks.

Ta tõusis püsti, jättis kohvri tänavale ja astus jaamahoonesse. Ta läks lehekioski juurde, ostis lehed ja mingis halvas trükis ajakirja. Kui ta taskust peenraha otsis, tundis ta, et keegi teda vaatab. Ta pööras pilgu sinnapoole ja nägi, et nii see oligi: keegi silmitses teda õige teraselt. Vaatajal oli pealinlikku joont ja veel midagi, mille ühendmõjul too tungiv vaatamine mõjus üsna meelitavalt.

Ta läks lehtedega kohvri juurde tagasi. Istus uuesti pingile ja lõi ühe lehe lahti. Silmad pealkirjadele suunatud, hakkas ta alateadvus talle uuesti esile manama luuletaja pilti. Ent mingi veelgi alam teadvus hakkas seda segama, ja silme ette tükkis hoopis pilt hiljutisest silmitsejast. Ta vihastas enda peale ja katsus uuesti keskenduda, kuid et ta püüdis keskenduda korraga nii ajalehele kui luuletajale, tükkis silmitseja nägu kahe vahelt edukalt läbi. Siis äkki sai ta aru, miks püsib silmitseja tema ees nii pealetükkivalt: ta oli ju tuttav. Jah, nad olid olnud tuttavad, ja üsna head. Kord käisid nad isegi kahekesi mitmepäevasel matkal rabas. Nende tutvus oli püsinud mitu aastat. Ja mitte midagi, absoluutselt mitte midagi ei mäletanud ta nüüd sellest inimesest. Kui talt oleks praegu küsitud, ei oleks ta mitte ühegi sõnaga osanud seda inimest iseloomustada. Ta ei teadnud, kas tema tuttav oli pigem hea või halb, pigem tark või rumal. Mängis ta ehk klaverit, maalis? Kes olid ta vanemad, kust oli ta pärit? Hääl vist siiski... selline madalam... ei, ka see pole kindel! Ometi ei olnud kümmet aastatki nende tutvuse lakkamisest.

Ta oli sirutanud oma mõtte kaugesse teadmatusse, oli arvanud end mõistvat elu, mille tunnistajaks oli vaid peotäis värsse. Ometi on ta sellegi elu mõistmiseks, mis tuli ise tema juurde, millesse ta koguni oli juba mitmel viisil põimunud, täiesti võimetu. See nii tühine tutvus – nagu ta veel täna hommikul oleks öelnud –, selle tutvuse kaotamine paiskus talle äkki peale kui katastroof. Tal oli olnud võimalus sorida lõhnades, värvides ja maitsetes, lasta neid voolata sõrmede vahelt kui mängides aaretega varakambris, püherdada selles varanduses, sukelduda sinna üleni. Ta oleks võinud ka lihtsalt vaguralt varandust valvata, nagu mõni õilis lohe, aga rõõmsal, kohustustest vabal meelel. Midagi ei oleks vaja olnud juurde mõelda, oletada, kontrollida, või kui, siis mõistlikul määral, arvatavasti.

Ent juba ta teadis, kuigi hing äsjasest kaotusest veel tuikas, et kui kogu see tutvuse-lugu peaks uuesti otsast peale hakkama, läheks kõik samamoodi. Ikka oleks talle mõni rida koltunud paberil kallim kui kogu see jalge ees lebav elurikkus. Nii nagu pimedas koopas, olgu seal kui palju tahes varandusi, on kallis laest immitsev valguskiir. Nii jahtiski ta valgust, sädemeid. Selles linnas elanud mehe luuletustes oli valgust, milleta ta nüüd juba elada ei saanud. Ja ka mujal, mitte ainult kunstis, lõid tundmatud jõud kokku saades välja nii palju sädemeid, et ta koobastikus kõigi nende pühade astjate vahel ringi komberdades end lausa oimetuks ei kukkunud.

Ja nii sellel tuttavalgi ei olnud tema elus tegelikult muud osa kui anda kord aastate pärast hetkelise mälestuse kujul säde, mis valgustaks põgusalt astangut, kuhu ta parajasti pikemaks pidama oli jäänud. Ta nägi selle ära. Tal oli nüüd eneseusaldust minna jälle edasi. Ta liikus vääramatu, enesele arusaamatu tungi mõjul, kottpimedas, sädemest sädemeni, ja kuhu ta lõpuks välja pidi jõudma või millal oma kaela murdma, polnud tal õrna aimugi.


Esimest korda ilmunud 1987. aastal Loomingus nr 5.